TAAVI AAS: Iga laps peab saama käia tasuta huviringis!

"Ma vihastan vaid siis, kui keegi mulle valetab," lausub ligi 450 000 elanikuga Tallinna tüüriv värske linnapea Taavi Aas (51). Aasa sõnul ootavad Tallinnas ees suured muutused ning  tal on ka juba palju "äkilisi" mõtteid. "Miks ei võiks Tallinna Sadam kuuluda osaliselt linnale?" küsib ta. "Äkki peaks väärtuslikus mereäärses piirkonnas valitsema ka muud kui kommertshuvid?"

Pilt: Svetlana Aleksejeva

TAAVI AAS: Iga laps peab saama käia tasuta huviringis!

Maarja-Liis Arujärv

"Ma vihastan vaid siis, kui keegi mulle valetab," lausub ligi 450 000 elanikuga Tallinna tüüriv värske linnapea Taavi Aas (51). Aasa sõnul ootavad Tallinnas ees suured muutused ning  tal on ka juba palju "äkilisi" mõtteid. "Miks ei võiks Tallinna Sadam kuuluda osaliselt linnale?" küsib ta. "Äkki peaks väärtuslikus mereäärses piirkonnas valitsema ka muud kui kommertshuvid?"

Pealinn uurib intervjuus, milline on linnapea, kes järgmised neli aastat Tallinna juhib.

Kuidas E-Piima finantsdirektor sattus Tallinna juhtima? Legendi kohaselt keeldus üks erakonna poliitik abilinnapea toolist ja rääkis sinu paari tunniga enda asemele.

Mina olen kuulnud, et oli inimene, kes tahtis abilinnapeaks hakata, aga naine ei lubanud. (Naerab.) Ma ei tea, kas see muidugi tõele vastab.

E-Piimas olin töötanud toona pikka aega ja kõik oli muutunud rutiiniks. Siis rääkisin Jaanus Murakaga (firma omanik – toim), et päris huvitav pakkumine. Leppisime kokku, et mu kabinet jääb alles, küll ma poole aasta pärast tagasi olen. Valimisteni oli jäänud ju vaid umbes pool aastat.

Ja milline oli suurim üllatus Tallinna poliitikakatlasse sukeldudes?

Olin olnud juba ka Põltsamaa volikogus. Ent mu sealne tegevus oli Tallinnaga võrreldes nagu öö ja päev. Tallinnas oleks minust vaid suitsevad sussid volikogu puldis järele jäänud, kui ma esitanuks siin eelnõusid nii, nagu seal. Tallinn oli absoluutselt teine maailm... kuidas siin tehti sisulist tööd.

Kõige häirivam oli abilinnapea töö juures aga alguses see, et teades asjade allhoovusi, oli lehtedes poliitika kohta kirjutatu tihti peegelpildis sellega, mis tegelikult toimus. Ja siputa palju tahad, kirjutatakse nii nagu ikka.

Mulle öeldi, et läheb vähemalt pool aastat, kui hakkan asjadest aru saama. Pidasin end kohanemisvõimeliseks inimeseks – et see küll tõsi pole. Aga oli.

Sa ei armasta pikka juttu ega enesereklaami, mistõttu ka su häältesaak oli kaua kasin. Nüüd tegid nn uksekampaaniat – mida said rahva kohta teada? Nihutasid palju oma piire?

Kindlasti. Ma ei kujutanud kunagi ette, et ma seda teen. Aga kõige naljakam oli see, et kui esimene trepikoda oli tehtud, siis hakkas asi meeldima, läksin lausa hasarti. Loomulikult oli see väsitav, pärast tööpäeva hakkad sisuliselt trepijooksu tegema, see oli nagu sport.

Tavaliselt kardetakse, et inimesed suhtuvad poliitikutesse halvasti või lausa sõimavad neid, aga vastupidi – 99% inimestest olid positiivsed ja sõbralikud. Ma olin kindel, et kui õhtul tuleb keegi koputama, ei võeta teda rõõmsal meelel vastu. Aga rahvas on tegelikult avatum, kui me eeldame.

Laususid ametisse astumise kõnes, et ükski Tallinna laps ei tohiks jääda huviringist kõrvale sellepärast, et ta vanema rahakott on õhuke. Kuidas see plaan reaalselt ellu viiakse?

Oleme Tallinnas juba mõnda aega selles suunas liikunud. Osa koolide juures juba töötavad tasuta huviringid. Aga see võimalus peab olema kõigil lastel kõigis koolides. Püüame vähem kui nelja aastaga selle ära teha. Valikute rohkus ei sünni aga esimese ega ka teise aastaga, see on arenev protsess. Kõik ei taha ju käia näiteks vaid jalgpallis.

Kuigi sattusid Põltsamaale elama, oled põline tallinlane, lõpetanud Gustav Adolfi gümnaasiumi, mille laienemise pärast lahvatas äsja suur tüli. Kas eliitkoolid peaksidki aina kasvama või võiks ka igas väikeses koolis olla teatud ainetes süvaõpe?

Gustav Adolfi koolis, muide, kaovad järgmisest aastast ära esimese klassi katsed, sellest saab täiesti tavaline kool. Ma ei tea, kui paljud teised kesklinna koolid on selliseks sammuks valmis, aga ma arvan, et see tee on ainuõige.

Minu meelest võime hakata erialavalikust rääkima alles alates gümnaasiumist. Jah, ma olen nõus, et keelte või muusika vallas proovitakse järele, kas lapsel on annet. Tänapäeval teevad aga papad-mammad seitse trikki ära, et laps saaks "õigesse" kooli sisse. Pärast alles selgub, kas see on ikka tema jaoks. Minu meelest võiksid lapsed valdavalt lausa põhikoolini käia kodulähedases koolis.

Tallinna rahvastik aina kasvab – kas võtmeprobleemiks saab lähiajal soodsate eluasemete ehitamine, nii era- kui ka avaliku rahaga?

Kuigi tundub, et meil ehitatakse palju, siis elamispinna ruutmeetreid on Eestis teiste riikidega võrreldes inimese kohta oluliselt kasinamalt. Eri põlvkonnad elavad ühel pinnal, sest noored ei suuda eluaset üürida ega ka osta, sest nad ei saa laenu. See on asi, mida tuleks riigis muuta. Nägin ühistupanka kui üht võimalust olukorra parandamiseks. Linna abiga saaksid ka madalama sissetulekuga inimesed endale väiksema sissemaksuga korteri, neil tekiks võimalus alustada oma elu.

Meil on üldse vaja ehitada linnas rohkem maju, kus on ühe-kahetoalisi kortereid. Samuti peame vaatama, et ei tekiks getosid, et eri jõukusastmega inimesed elaksid lähestikku.

Millega tahad linnapeana ajalukku jääda, mis on suurimad ees seisvad võitlused?

Uue peatänava loomine on kindlasti üks pöördeline hetk. Sellega seisab ees päris palju võitlusi, praegu veel ei tajuta, kui suur see muutus on.

Esiteks – seoses Reidi teega kaovad tulevikus ära väga paljud tavasõidukitele mõeldud rajad, mis suunduvad kesklinna. Gonsiori tänava kolmest sõidurajast jääb tulevikus kaks ühissõidukitele ja vaid üks tavasõidukitele muutsuuna rajaks.

Meil on võimalus ehitada peatänav, mis kulgeb otse Vabaduse väljakust kuni Kadri-oru pargini. See blokeerib ka sadama transiidi ära – sealt pole enam muud väljapääsu kui Jõe tänavalt Tartu maanteeni ja siis linnast välja.

Kui me tahame kesklinnas muutusi – olla nüüdisaegne linnaruum –, siis peame lõpetama transiidi kesklinnas. Sellest pole pääsu. Arvestades sadama asukohta, on sel juhul aga ainus alternatiiv Reidi tee. Need projektid on kõik omavahel seotud – on viga, et neid vaadeldakse eraldi.

Mitmes Euroopa linnas ei saa enam üldse autoga kesklinna sisse – kas varsti ka meil?

Ljublianas on vanalinn kella kümnest täiesti suletud, isegi sealsetele elanikele. Kui keegi tahab kaupa liigutada, siis saab tellida elektriautosid, muidu liiguvad kõik jala. Meie nii konservatiivsed kindlasti ei ole. Aga kõik linnad maailmas püüavad linnaruumi jalakäijatele tagasi anda. Ükskõik kui palju me teid ehitame, see ei päästa, autode arv aina kasvab, tuleb hakata toimima vastupidi.

Meil on uues eelarves raha ka näiteks koolide juurde rattaparklate rajamiseks. Väga paljud lapsed saaksid tulla rattaga kooli.

Kas tulevikus on kavas ka midagi sama grandioosset kui tasuta transport?

Meil on mitmed äkilised mõtted. Näiteks olen seda meelt, et nii nagu enamikus Läänemere äärsetes linnades, võiks ka Tallinnas sadam kuuluda linnale.

Sadama arenduslikud huvid põrkuvad tihtipeale linnaelanike vajadustega. Äkki peaks väärtuslikus mereäärses piirkonnas valitsema ka muud kui kommertshuvid? Kõiki probleeme, mis on seotud liikuvuse, transpordi, turistidega jne, oleks lihtsam lahendada, kui ka linnal oleks õigus suunata sadama arengut. Meil on Tallinna Sadamaga päris head suhted, siiski riik omanikuna paneb neile omad ülesanded ja ka linn peaks siin kaasa rääkima.

Mitmed linna investeeringud ja linnaruumi kujundamise kulud on seotud sadamaga, investeeringutest saadav tulu läheb aga kõik riigile. Peaks aga olema nii, et ka linn ehk meie elanikud saavad sellest tulu. Sadam peaks kuuluma mõlemale. Ka keskajal oli sadam linna oma – ja sellest tahtis tükikest toona endale Toompea aadelkond.

Mis on seni olnud su kõige raskem või keerukam hetk linnajuhina?

Raskeim oli kahtlemata see, kui majja tuli kapo. Esiteks emotsionaalselt – see on ju mainekahju. Osalt oli see ka ebaõiglane, sest see amet ei toimetanud nii, nagu nad pidanuks. Mina olin ju tunnistaja. Aga tunnistajat ei tohi kinni võtta. Ma oleksin võinud ka telefonile vastata, mida mul samuti ei lubatud teha. Lähedased ju hakkavad helistama, arvavad, et midagi on juhtunud. Ma oleks võinud ka ruumist välja jalutada. Nad oleks saanud teha, mida neil vaja, aga mind nad ei oleks tohtinud puutuda. Kirjutasin loomulikult protokollile alla, et olen kõigega nõus, aga sain alles pärast teada, et võinuks käituda ka teisiti. Nüüd on kõik linnajuhid selles osas instrueeritud.

Keerukaim aga oli majanduskriisi ajal negatiivse eelarve tegemine. See on kõigile stressirohke, kui võetakse maha miljoneid, siis tuhandeid jne. Ka riik kärpis, aga omavalitsus on inimestele lähemal. Eelarve tegemine on üldse väga raske. Jah, me oleme üks meeskond, aga on hetk, kus tuleb hakata ütlema ei. Igaüks võitleb oma valdkonna eest, aga pisarad küll mõnel tilguvad vahel.

Sind on seni nimetatud pigem heaks mänedžeriks kui poliitikuks, aga kas saame rääkida vaid nn ideoloogiavabast asfaldi- või torupanekust? Laias laastus on valik ikka see, kas sekkuda probleemidesse ja turgu või mitte?

On probleeme, kus pole vaja sekkuda. Aga on olemas majanduse osad, kus peabki sekkuma, mis pole võimelised iseseisvalt töötama või nad ei tööta nii, et neist oleks maksimaalselt kasu.

Need valdkonnad on kindlasti ühistransport, prügimajandus, elamumajandus, paljud kommunaalvaldkonnad jne. Seal, kus ei saa sekkumata, olen erastamise vastane.

Suurte erastamiste puhul nähakse mingit probleemi, mida turg võiks kiiresti ära lahendada. Aga kui see on tehtud, siis nähakse, et probleeme on palju rohkem ja erastamine neid kõiki ei lahenda.

Kuigi astmeline tulumaks kehtib kogu Euroopas, siis propagandameedia võrdleb kõrgepalgaliste inimeste suuremat maksustamist nõukogude režiimiga. Kas Euroopa kuulub Nõukogude Liitu? Kuidas Ratast nii jabura demagoogia eest kaitsta?

Maksusüsteemi muutmine astmeliseks on väga tähtis põhimõtteline muudatus. On väga oluline muutus, et vähem teenivale inimesele jääb rohkem tulu kätte, kui suurema tuluga inimesele. See muudab ühiskonda õiglasemaks.

Nimetame asju õigete nimedega – tegu on astmelise tulumaksuga, kuigi ta toimib natuke teisiti. Ja loomulikult kõik need, kes viisid ellu vana majanduspoliitikat, nagu näiteks Reformierakond, on püha viha täis.

Näeme siis ühe ideoloogia agooniat?

Loodame. Vaatame, kes enim kritiseerib maksumuudatusi. Esiteks Äripäev, kes on teatud majandusgruppide esindaja, nende hoiak on osalt arusaadav. Postimehe lood, vaatame kas või juhtkirju, nii okei ei ole. See viitab, et tegu pole erapooletu ajakirjandusega, nende toimetuse artiklid on praegu palju äkilisemad, kui Kesknädal oma "parimatel" aegadel. See näitab, kuidas püütakse meeleheitlikult elus hoida vana ideoloogiat.

Kui Eestis püütakse teha midagi euroopalikumaks, tõuseb tihti kisa taevani, et kõik seal tehtav on vale ja vaid Eesti poliitika on ainuõige. Meil on lihtsalt Reformierakonna ideoloogia ehk raha kummardamine nii sügavalt sisse istutatud. Kusjuures ma arvan, et Reformierakond ise on praegu oma ideoloogia otsas juba päris sügavalt õnnetu. Sest kõik see, mis toimis 90ndatel, enam ei toimi. Aga nad on end nii sisse mässinud, nad peaksid muutuma, aga lihtsalt ei suuda. Miks valib neid ikka veel ka osa väikese sissetulekuga inimesi? See on hästi lihtne psühholoogia – tahetakse samastuda rikaste ja edukatega.

Eesti oleks võinud rakendada ka otsese lihtsama astmelise tulumaksu, ent paremerakonna hirmu ja surve tõttu loodi astmelisus lihtsalt tagaukse kaudu ehk teisel viisil?

Täpselt nii ongi. Aga oluline on, et see muutus on nüüd lõpuks tehtud, alati saab süsteemi timmida. Mis puutub alkoholi maksustamisse, siis minu meelest on ühe riigi jaoks ikka täielik katastroof see, kui eelarve sõltub sellest, kui palju juuakse. Peaksime jõudma sinna, et meie eelarve ei sõltuks alkoholi tarbimisest.

Samuti on riigi jaoks katastroof, kui maapoodide olemasolu sõltub vaid sellest, kas sealt alkoholi ostetakse. Tallinnas on näiteks väikepoed tagasi tulemas – suurematel kettidel on programmid, kuidas luua nn kodulähedased poed.

Mida arvad sellest, et mõni IRL-i liige kutsub üles süstemaatiliselt linna tööd takistama kaebekirjade kirjutamisega – õiguskantslerile, riigikontrollile jne?

(Kehitab õlgu.) Ma ei saa aru, miks Urmas Reinsalu tahab takistada tallinlaste elu. Kunagi selline aeg meil juba oli.

Reinsalu koduerakond on selle aja vastu justkui võidelnud. Või tuleb siis öelda, et kas nad pöörduvad oma juurte juurde?

Mille peale vihastab Taavi Aas?

Ma vihastan, kui keegi valetab. See on üks väheseid asju, mille peale võin endast välja minna. Paar korda olen volikogus väga vihastanud, aga siis alati mõelnud, et ma ei lange sinna lõksu. Ma saan ju aru, et mind oponentide poolt teadlikult provotseeritakse.

Millise ühiskonna poole peaks Eesti liikuma?

Peame kindlasti liikuma veel suurema hoolivuse suunas. Oleme ühiskond, kus väga pikalt on olnud peamine eesmärk raha. Ühiskond, kus on kaua räägitud, et ainult tugevad on midagi väärt. Meil on päris palju vaesust, sest pole lastud tekkida jõukamal keskklassil.

Mis on seni olnud su tööelu õnnelikum hetk?

Õnnelikumate hetkedega on nii, et kui mingis suunas püüdled, saavutad midagi, siis tundub taas, et see pole ju mitte midagi. Õnn on alati tulevikus.

 

Aas: Euroopa järsemast mäest allatulek oli nagu vabalangemine

Taavi Aas armastab ülimalt ohtlikku mägilaskumist, ilma selleta pole tema talv korda läinud.

"Olen jah ära proovinud Euroopas kõige ohtlikuma ehk järsema mäe, mille nimi on Harakiri (jaapani keeles enesetapp – toim)," ütleb Taavi Aas. "Austrias Mayrhofenis asuva mäe kalle on umbes 78%. Võtsime selle sõpradega kogemata kohe esimese nõlvana ette, sest kihk alla sõita oli nii suur. Ja kui hakkasime laskuma, siis oli juba hilja. See mägi ongi nagu üks pidev kukkumine, vahe on ainult selles, kas suusad ees või pea ees. Esimene kord oli puhas vabalangemine. Vigastusi pole ma siiski õnneks saanud, korra põrutasin vaid rindkeret. Mäest alla kihutades pole isegi varianti, et saaks töömõtteid mõelda. Mulle meeldib selle juures kindlasti ka adrenaliin, aga see on mingis mõttes laisa mehe aktiivne puhkus. Mäe otsa saad tõstukiga ja alla tuled gravitatsiooniga. Eestis meeldib mulle käia metsas."

• Oma abikaasa Tiinaga on Taavi Aas koos elanud juba pea 30 aastat. "Me oleme temaga kokku kasvanud. Õppisime EPA-s ühel kursusel põllumajanduse ökonoomikat ja organiseerimist, oleme ka koos töötanud. Ja kindlasti on ta ikka üks ülikannatlik inimene, kes on selle kõik välja kannatanud," ütleb Aas.

• Enne abilinnapeaks saamist töötas Aas aastatel 1997-2005 tulundusühistu E-Piim finantsdirektorina, alates 2004. aastast oli sama firma juhatuse liige.

• Aasale meeldib ajalugu, ajaloolised romaanid või populaarteaduslik ajalugu. "Muusikas olen kõigesööja – raadiotest kuulan Retro FM-i, nooruses olin Ruja fänn, siis oli Ruja kuldaeg."

• Aasal on kaks tütart ja poeg. Tütar Kristina on kunstirestauraator, restaureerinud maale, kirikutes ikoone, mõisahoonete lagesid jpm.

• Tütar Katrin on matemaatikaõpetaja. "Kui ma oma matemaatikaõpetajale ütlesin, et mu tütar on ka matemaatikaõpetaja, ei suutnud ta seda ära imestada. Mu enda suhe matemaatikaga oli nii ja naa. Aga lõpuks olen ökonomist ja numbrid mulle nüüd meeldivad."

• Poeg Kristjan õpib IT valdkonna eksperdiks.

 

Taavi põhjalikkus tõi raha piimatööstuse uuendusteks

Jaanus Murakas Endine kolleeg, E-Piima juhatuse esimees

Taavi paistab silma hea ja lojaalse meeskonnamängijana, kelle peale võib igas raskes olukorras kindel olla.

Ta on ka hea juht, kes oskab teistega arvestada. Taavit iseloomustab korrektsus ja ausus. Ta tunneb hästi seadust ja oskab õigeid otsuseid teha.

Ma arvan, et linnapea töö Taavile sobib. Juba Põltsamaal tuli tal volikogu majanduskomisjoni esimehena tegeleda linna planeeringute ja linna arenguga. Isegi vabal ajal läks meil tihti jutt sellele, mida saaks linnas paremini teha. Ta ikka arutas, kuidas inimestel oleks mugavam, näiteks kust peaks mingi tee minema.

Soovisime Taaviga Põltsamaal üles ehitada moodsa piimatööstuse. Aeg langes kokku Vene kriisiga ja Eestis oli pangandusel hapu aeg. Läksime Taaviga Saksamaa riigipangast laenu küsima, idaeurooplased nagu me olime. Tol ajal polnud me ju veel Euroopa Liiduski. Saime laenu kätte tänu korrektsele finantsplaanile, mille Taavi aitas kokku panna.

 

Schumacheri fännid varastasid Taavilt lipu

Andres Vään kauaaegne sõber

Taavi suudab alati jääda inimeseks, olla positiivne ja heatahtlik, ta ei põleta kellelgi sildu maha.

Mind on Taavi juures alati hämmastanud tema töövõime ning see, kuidas ta suudab sama edukalt end tööst välja lülitada.

Puhkepäevadel magab Taavi rahulikult ja puhkab end korralikult välja järgmiseks tööpingeks. Pingelisematel perioodidel on muidugi natuke aru saada, et tal on raskem, aga ta on sellest kuidagi üle.

Teistes inimestes hindab ta konstruktiivsust, talle ei meeldi, kui keegi on kitsarinnaline või miski on läbipaistmatu. Taavi ise suudab alati jääda inimeseks, olla positiivne ja heatahtlik, ta ei põleta kellelgi sildu maha. Samas suudab ta oma ametikohustusi täites olla vägagi resoluutne. Juhina suudab Taavi väga efektiivselt korraldada koosolekuid ja administreerida eri teemasid. Ta teeb eeltööd ja ei jää mingil alal rumalaks.

Me oleme Taaviga vormelifännid ja käinud mitmel korral võistlusi vaatamas. Kord Budapestis võistlustel käis Taavi enda meelest uhkelt ringi, Soome piloodi Mika Häkkineni lipp õlal, aga ta ei märganud, et Michael Schumacheri fännid olid talt juba ammu lipu ära varastanud. Niisiis käis ta tükk ringi palja lipuvardaga. Lisaks on Taavi mäesuusatamishuviline, ta peab saama nädala mägedes veeta, siis on tal talv korda läinud. Käime ka koos üksteise metsi hooldamas, see on siis spordi ja looduses lõõgastumise eest. Suvel armastab ta jõe kaldal lõket teha ja grillida.

 

Taavi jääb rahulikuks ka pingelistes olukordades

Margus Lutsoja kooli- ja ülikoolikaaslane

Me oleme omavahel sobinud, Taavi on rahulik, aktiivne, usaldusväärne ja kõva töömees.

Taavi suudab rahulikuks jääda ka pingelisemates olukordades, päris vihasena olen teda näinud ehk vaid kaks korda elus. Ta ei lase emotsioonidel endast võitu saada. Lõpetasime mõlemad Gustav Adolfi gümnaasiumi matemaatika-füüsika eriklassi. Taavi oli kuldne kolmemees, tema hinded olid kolmed ja natuke neist üle. Siiski Taavile numbrid sobisid, nendega tuli ka EPA-s (Eesti maaülikool – toim) põllumajandusökonoomikat õppides tegeleda. Aeg oli selline, et vanad tõed kadusid käibelt ja uued tuli ise leiutada, see andis ise mõtlemise oskuse. Ülikooli ajal elasime ühes toas ja jagasime söögipoolist, praadisime koos kartuleid. Tudengina 80ndate keskpaigas muud moodi ei saanudki. Kodus käies kulus Taavil palju aega ka ema aitamisele, ta oli Tallinna poiss, kuid nende perel oli oma maja, mida tuli puudega kütta.

Laadimine...Laadimine...