TAGASIVAADE! ENDINE ERIUURIJA: Estonia huku põhjus ilma uute tuukriuuringuteta ei selgu

"Laevahuku põhjuse väljaselgitamine on Eesti kui lipuriigi kohustus," tõdes juba möödunud aastal ajalehele Pealinn endine prokurör Margus Kurm, kes juhtis eriuurimist, mis pidi välja selgitama, kas ja kuivõrd võivad paika pidada Estonia hukku puudutavad "alternatiivteooriad". Kas just laeval paiknev salajane last võib olla põhjus, miks laeva tuukritega uurida ei taheta? Kurm jääb diplomaatiliseks, kuid ei välista.

Pilt: Rahvusarhiivi filmiarhiiv/Albert Truuväärt
Eesti

TAGASIVAADE! ENDINE ERIUURIJA: Estonia huku põhjus ilma uute tuukriuuringuteta ei selgu (1)

Virkko Lepassalu

"Laevahuku põhjuse väljaselgitamine on Eesti kui lipuriigi kohustus," tõdes juba möödunud aastal ajalehele Pealinn endine prokurör Margus Kurm, kes juhtis eriuurimist, mis pidi välja selgitama, kas ja kuivõrd võivad paika pidada Estonia hukku puudutavad "alternatiivteooriad". Kas just laeval paiknev salajane last võib olla põhjus, miks laeva tuukritega uurida ei taheta? Kurm jääb diplomaatiliseks, kuid ei välista.

Kui helistan ühele Estonia laevahukust pääsenule, endisele sportlasele, tajun, kuidas ta teisel pool sideliini tüdinult käega rehmab: "Ma oleksin uue uurimisega väga päri, aga mul ei ole usku, et see läbi läheb."

Ta ei taha pikemalt rääkida ja ma ei söanda ka eriti peale käia, sest sel mehel on ju õigus. Estonia hukk keerleb meedias nagu rikkis vinüülplaat grammofonil: uus sügis, mõni emotsionaalne intervjuu kannatanuga, sügav vaikus, jälle sügis jne. Märksa teistsuguseid küsimusi laevahuku kohta, kui et mida te uppudes või pääsedes või lähedast kaotades tundsite, leidub endiselt enam kui kuhjaga. Vastuseid ei paista kusagilt.

Tänavu hoidis aga tähelepanu ülal Rootsis tegutseva Estonia ohvrite ja nende sugulaste ühingu taotlus, millega soovitakse valitsuselt laevahuku uut uurimist. Halduskohus kohustab valitsust kahe kuu jooksul ehk enne jõule oma seisukohast ühingule teada andma.
Mõrad "ametlikus tões"

Teatavasti ütleb n-ö ametlik tõde ehk rahvusvahelise uurimiskomisjoni raport, et laev hukkus tormis küljest rebenenud vöörivisiiri tõttu, mis tõmbas lahti sellega ehituslikult seotud rambi ja seetõttu pääses vesi autotekile.

Niinimetatud ametlikku versiooni tekkisid mõrad 2004. a. Rootsi endine tollitöötaja Lennart Henriksson tunnistas, et Estonial veeti mõned nädalad enne laevahukku, 14. ja 20. septembril 1994 sõjalise otstarbega seadmeid.

Eestis moodustati seepeale Estonia huku uusi asjaolusid uuriv parlamendikomisjon ja paralleelselt tegutses veel prokurör Margus Kurmi juhtimisel eriteenistuste asjatundjate komisjon. Kuigi otseseid sidemeid laevahuku ja sõjatehnika vedude vahel ei leitud, seadis just Kurmi juhitud asjatundjate komisjon, mis esitas valitsusele 2006. a raporti, suure küsimärgi alla laevahuku rahvusvahelise uurimiskomisjoni (JAICi) lõpparuande.

Riigikogu komisjoni järeldused jäid 2006. a märksa ümmargusemaks. Samas karjuvad raportis endas näkku faktid, kuidas Rootsi võimud püüdsid Eesti eest sõjatehnika vedude asjaolusid varjata. Siiski viidati riigikogu uurimiskomisjoni raportis laevahukus kadunuks jäänud pääsenute otsimise vajadusele. Nõnda tunnistati ametlikult ja must-valgel, et jah, mõnede pääsenute salapärasel moel haihtumine on selgitamata.

Ainsaks meheks komisjoniliikmete hulgas osutus Evelyn Sepp. Tema esitas raporti juurde eriarvamuse, kus nõudis otsesõnu uut uurimiskomisjoni, sest laevahuku niinimetatud ametlik versioon lekkis igast otsast.

Keskerakonna ebaõnnestunud katsele 2009. a uus komisjon moodustada – võti asus toonase peaministri, reformierakondlase Andrus Ansipi taskus – järgnes taas tume ja sügav vaikus nagu praegu Estonia vraki kohal. Kuni Rootsi Estonia omaste ühendus valitsuselt hiljuti uut uurimist nõudma hakkas.

"Isegi 25 aastat hiljem ei ole meil täit vastust, miks Estonia uppus ja kes pidanuks selle eest vastutama."

Rootsi kannatanuid esindavat Lennart Berglundi iseloomustab Estoniast rääkides üldiselt raudne otsekohesus. Tema arvates on see kuriteopaik, mitte haud: "Me ei ole seda aktseptinud kui hauakohta ja see ei saa olla põhjuseks, miks ei saaks vrakki nagu kord ja kohus läbi uurida."

Lennart Berglund on visa mees. Sama liini on ta ajanud kogu aeg. Nii proovis ta juba kümmekond aastat tagasi veenda Rootsi ametivõime, et uus sukeldumine Estoniale – huku põhjuste kohta tõendite kogumiseks – on hädavajalik. Mõistagi pälvisid sellised taotlused Rootsi võimudelt jäise ei-sõna.

"Eelkõige tähendab uus uurimine õnnetuse objekti – laeva enda – ülevaatust ja selle seisukorra selgeks tegemist," väidab omakorda Berglundi jt kannatanuid esindav vandeadvokaat Piret Blankin. "Ilmselt on seda tänapäeva tehnikaga võimalik teha ka ilma laeva üles tõstmata – tuukriuuringutega. Kui valitsus leiab, et selleks põhjust ei ole, siis pean tõenäoliseks, et esitatakse uus kaebus kohtule valitsuse otsuse kontrollimiseks."

Rootsis tegutsev kannatanute ühing – neid on seal mitu – ei kavatse seega kergesti järele anda. Neid toetab Eestis hukkunute lähedasi koondav Memento Mare. Selle juht Raivo Hellerma, kes kaotas katastroofis abikaasa, räägib, et Memento Mare toetab täiendavate uuringute tegemist. "Tuleksime mängu nõnda, et oleksime seotud inimeste jaoks infopunktiks," lisab ta.

Hellerma märgib veel, et hindab kõrgelt toonase prokuröri Margus Kurmi juhitud uurimiskomisjoni tööd, mis riigikogu komisjoniga paralleelselt tegutsedes esitas lõppraporti 2006. a.

"Ta läks sellesse teemasse ikka väga süvitsi sisse, kuigi koges muidugi igasuguseid vastulööke," tunnustab Hellerma Kurmi julgust.

Ebameeldiv sõna "vandenõuteooria"

Mitmetes hiljutistes ERR-ile antud intervjuudes toonitas praegu Euroopa kontrollikojas töötav Margus Kurm, et pooldab vraki uut uurimist. Sedasama kinnitab ta Pealinnale.

"Laevahuku põhjuse väljaselgitamine on Eesti kui lipuriigi kohustus," tõdeb Kurm. "Lõppraport väidab, et laevakere on terve. Kuna aga laevakere jäeti uurimata, siis ole võimalik seda väidet objektiivselt tõestada. Kui oleks hulgaliselt muid tõendeid ja teoorias kõik selge, siis ehk võiks sellise olukorraga leppida. Aga nii see ei ole. Muid tõendeid ei ole ning teadlased on esitanud kaalukaid teoreetilisi vastuargumente. Samuti on olemas tõendid, näiteks kolme pääsenud meeskonnaliikme ütlused, mis räägivad visiiri-versioonile otseselt vastu."

Kurmi juhtud asjatundjate komisjoni lõppraporti järelduses öeldakse: "Ainult uppumise mehaanika ehk laeva teadaoleva käitumise alusel ei saa välistada stsenaariume, mis eeldavad auku laeva põhjas või vee tungimist autotekile muul viisil kui vöörirambi kaudu. Seetõttu ei saa ka olemasolevatel tõenditel põhinevate teoreetiliste uuringutega selliseid teooriaid veenvalt ümber lükata. Kui soovitakse kindlalt tõestada, et laevakere on terve, tuleb laevavraki väliskülge süstemaatilist uurida ja uurimistoimingud korrektselt jäädvustada. Teatavasti ei ole seda kunagi tehtud."

Seega on Eesti eriteenistused ise tunnistanud, et vandenõuteooriatel võib olla alust?

"Mulle ei meeldi sõna "vandenõuteooria"," ütleb Kurm. "Mitmed  laevainseneri taustaga inimesed on olemasolevatele tõenditele tuginevalt pakkunud välja mitmeid õnnetuse versioone. Ma ei näe põhjust, miks peaks mõnda neist nimetama vandenõuks."

Loomulikult tekib küsimus, miks üldse pühendada aega uuringutele, kas laeval võis leiduda mingit kahtlast sõjatehnikat, kui pole mingeidki otseseid andmeid, mis seostaksid salapärast lasti laeva hukkumisega.

Ometi on just võimalik salajane last see, mille pärast pole vrakist tänapäevani tehtud korralikke tuukriuuringuid. Ja olemasolevaid tuukrilindistusi varjatakse tänini Rootsi riigisaladusega. Vähemalt avalikkusele teadaolevalt pole kunagi uuritud näiteks autotekki.
Juuni lõpus 1996 valis Estonia laevahukku uurinud rahvusvahelise komisjoni esimees, teede- ja sideminister Andi Meister Postimehe toimetuse numbri. Tema mõõt oli täis saanud. Lehes ilmus üle esilehekülje lugu "Rootsi varjab Estonia komisjoni eest videovõtteid laevasillal hukkunutest". Peagi pärast seda astus Andi Meister komisjoni esimehe kohalt tagasi.

Kogu sukeldumiste käik oli selle trööstitu töö tegijal, ettevõttel nimega Rockwater väga täpselt dokumenteeritud kolmes päevikus. Töö tellis Rootsi mereadministratsioon. Peamine eesmärk oli selgitada, kas on võimalik hukkunuid üles tõsta. Kuidagi "sujuvalt" see eesmärk peagi unustati.

Kokku tehti hukkunud laeval 22 videolinti, neist 17-ga võimaldati komisjonil tutvuda ja viis hävitati väidetavalt töökorralduslikel põhjustel. Komisjoni esindasid tuukrilaeval vaatlejad, Eesti poolelt kogenud kapten Aarne Valgma.

Viimasest ööst komandosillal

Komandosillal olid kaks tuukrit avastanud kolm hukkunut: tekile avaneva ukse ees, kaardikambris, ja silla paremparda tiivas muda sees – kaetud lipukapiga.

Kuigi tuukrifirma väitis aruandes, et "surnukehad polnud rikutud ega lagunenud", ei üritatudki tuvastada, kes sillal olid asunud. Ehkki siis veel olnuks tuukritele abiks ka meremehevormi tunnusmärgid. Laevajuhid olid seega laevahuku põhjuste selgitamisel muutunud justkui täiesti ebaoluliseks. Laev oli nagu asi iseeneses, mis kulges kuhugi kaptenist sõltumata.

Veel tuukritööde ajalgi polnud laevakatastroofist rohkem teada, kui et visiir oli kadunud, aga täpsemalt oli kõik veel selgusetu. Rahvusvahelist komisjoni juhtinud Andi Meister jõudis arvamusele, et üsna ilmselt oldi Estonia vrakil käidud juba enne, kui Rockwateri tuukrite n-ö esimene ehk ametlik visiit sinna aset leidis. Sellest andis tunnistust muuhulgas ülal sillatiivas klaasita aken. Samuti laeva jäljetult kadunud navigatsiooniarvuti. Üsna ilmselt paistis tuukrite juhendaja laevas teadvat, mis mehi vee all ees ootab.

"Olen näinud pilte, kuidas tuukrid uurisid tax-free poes viskipudelite silte ja kõik on väga hästi nähtav," on kaugesõidukapten Ülo Kollo kibedalt nentinud. "Samal ajal laeva kaptenisillal ei tehtud kindlaks, kes seal üldse olid."

Linte, mida komisjonile hiljem näidati, iseloomustas katkendlikkus.

Tegelikult olid tuukriuuringud rahvusvahelise komisjoni jõhker petmine.

"Kaamerasilm oleks justkui elus. Siinsamas on ta nägija, sealsamas pime," on komisjoni juhtinud Andi Meister öelnud. Üldiselt sai ka selgeks, et Soome esindajad ei soovinud end nn uurimislaeval toimunuga siduda. Tuukrilaeval oli justnagu viibinud Soome poole asjatundja Tuomo Karppinen. Hiljem ta eitas seda.

Ühe versiooni järgi ei lubatud tuukritel kaptenisillal hukkunuid tuvastada, sest üks neist võis olla rootslane, või Rootsi meremees, kel tegelikult polnud üldse sillale hukkumise ajal asja, sest ta ei kuulunud meeskonnaliikmete sekka.

Kas ta püüdis meeskonnaliikmeid kuidagi juhendada? Kas ta võis teada, et laeva lasti hulgas on midagi olulist ja ebaharilikku? Kuid nüüd jõuame spekulatsioonide ja oletuste valda.

Nii võibki just salapärane laeva veos olla põhjustanud nõiaringi, kus tuukrite filmitud lindid on tänapäevani salastatud. Aga praegust n-ö ametlikku versiooni ei saa kinnitada enne, kui pole tehtud uusi tuukriuuringuid. Igal juhul oleks just korralik tuukritöö aidanud tsementeerida rahvusvahelise uurimiskomisjoni n-ö ametlikku tõde laeva hukkumisest tema vigasuse ja loodusjõudude mõjul.

Vääramatu jõud?

Küsimusele, kas ei võinud ehk olla laeva last asjaolu, miks Rootsi valitsus tuukriuuringuid ei taha, vastab endine prokurör ja nn eriuurija Margus Kurm: "Võimalik. Mina ei tea, mis on toimunud nende inimeste peas, kes on otsustanud laevavrakki varjata." Umbes sedasama, et kusagil asub jõud, kes ilmselgelt ei soovi laevavraki uurimist, aga mis või kes see jõud on, pole teada, kostab ka Rootsi kannatanute ühingu esindaja Lennart Berglund. Selle jõu vastu on ta pea aastakümnetega muhku tagunud.

Juhuslikult või mitte, aga rahvusvahelise uurimiskomisjoni endise esimehe Andi Meisteri teoses "Lõpetamata logiraamat" (1997), mis püüab varju heita laeval huku ööl toimunule, kannab tuukriuuringutest kõnelev peatükk pealkirja "Must ohverdab ratsu".

Esmapilgul viitab see malekombinatsioonile – ühe peatüki nimi on muuseas "Varjud malelaua taga". Ent juhuslikult või mitte,  lühendi MUST taga peidab end Rootsi riigi võimsamaid eriteenistusi sõjaväeluure (militära underrättelse- och säkerhetstjänsten). Sealses ametkonnas teatakse kõike, mis seostub sõjaväeveostega Estonia pardal. Samuti seda, kas ning kes võis olla hukkunud laeva külastanud enne, kui seal käisid n-ö ametlikus korras ehk rahvusvahelise uurimiskomisjoni tellimusel Rockwateri tuukrid oma tsenseeritud filmi tegemas. Samuti teatakse MUST-is, miks sooviti varjata, kes asusid hukuööl laevasillal.

Mis puudutab laeva autotekki ja lasti, siis tasub üle korrata, et teataolevalt pole seda üldse mitte keegi mitte kunagi uurinud.

Kui tolliametnik Henriksson oli 2004. a esinenud pommavaldusega, et Estonia pardal veeti mõned nädalad enne hukku kahel korral sõjalisi saadetisi, moodustas komisjoni peale Eesti riigikogu ka Rootsi valitsus – kohtunik Johan Hirschfeldti juhtimisel.

"Kogu see uurimine ise oli omaette katastroof," ei jäta kannatanuid esindav Lennart Berglund kivi kivi peale. "Nii sellest küljest, kuidas see oli dokumenteeritud, kui ka selle poolest, kuidas uurimist hoiti valitsusele sobivas sängis."

Paralleel võib tunduda kummaline, aga umbes nõnda nagu rahapesuskandaalis, püüdsid Rootsi kõrgemad ametnikud 2004-2006 jätta muljet, et eestlased, endised sovetid kasutasid haritud kultuurrahvast julmalt ära.

Nii kuulutas MUST-i endine juht, kindralmajor Erik Rosander kohtumisel Eesti riigikogu uurimiskomisjoni liikmetega 2006. a, et sõjatehnika vedude taga olevat asunud eestlased ise. Nad ei olevat ise osanud lahkunud Nõukogude sõjaväest maha jäänud sõjatehnikat hinnata, vaid palunud "vennalikku abi" rootslastelt. Sellised veod olevatki toimunud ainult kahel korral ehk 14. ja 20 septembril 1994. Huku ööl väidetavalt mitte.

Loomulikult kubises Rosanderi jutt leebelt öeldes küsitavatest väidetest. Alates sellest, et Eestist lahkuvad Vene Föderatsiooni relvajõud ei jätnud siia toona midagi väärtuslikku. Väärtuslik, näiteks mingite raketisüsteemide elektroonika vms, võis olla soetatud vaid mustalt turult ja Eesti esineda vaid transiitmaana. Kas tõesti nõustus pidevalt neutraalsust deklareeriv Rootsi end Eesti palvel segama mustalt turult soetatud elektroonika või tehnika analüüsimisse? Ja veosse reisilaeval?  

Õigemini, tõenäoliselt oleks Rootsi selles afääris osalenud, kui palujana esinenuks mõni suuriikidest, kes oli NSV Liiduga veel hiljuti külma sõda pidanud ja huvitus n-ö mustal turul liikuvast sõjaväeelektroonikast.

Siin taustal väärib meenutamist Rootsi toonase kaitseministri Mona Sahlini ütlus Eesti riigikogu liikmetele, kes tal 2006. a külas käisid: Rockwateri tuukrite vaikimisvannet ei ole "tõenäoliselt Rootsi valitsuse võimuses lõpetada".

Kelle võimuses siis? Kui Rootsi meresõiduamet ise need uuringud tellis, mille nn tsenseeritud varianti nägi ka komisjoni esimees Andi Meister? See on taas üks küsimustest, mida katab suur hulk külma vett ja rasket vaikust.

Kirsina tordil teatas Rootsis Estonia huku asjus nn eriuurimist korraldanud kohtunik Hirschfeldt 6. aprillil sealse parlamendi ees küsimustele vastates, et oli – ilmselt suurest patriootlikkusest – hävitanud sõjatehnika vedusid käsitlenud uurimis- või taustmaterjalid.

Endise prokuröri Margus Kurmi arvates pole meil juhul, kui otsustatakse uue uuringu kasuks, vaja kellegi sabas lohiseda. "Eesti valitsus saab taolise otsuse teha sõltumata sellest, mida arvavad Rootsi ja Soome," ütleb ta tuukriuuringu kohta. "Kuna laevavrakk asub rahvusvahelistes vetes, siis ei saa Rootsi selle kohustuse täitmist kuidagi takistada." 

Trivimi Velliste: pole mõtet otsida mingit lõplikku tõde

"Hukkunute omaksed otsivad mingit lõplikku tõde, mida ei ole," ütles katsete kohta taas Estonia uurimist alustada ajaloolane ja endine riigikogu liige Trivimi Velliste.

Velliste kuulus riigikogus Estonia huku uurimise komisjoni (2004-2006) ja väitis nüüd, et ei näe uuel uurimisel mingit mõtet.  
"Hukkunute omaksed otsivad mingit lõplikku tõde, mida ei ole," ütles ta. "Samas ma saan nendest aru, samuti nende emotsionaalsetest olukorra tõlgendustest. See laev hukkus just nendel põhjustel, nagu on kirjas rahvusvahelise uurimiskomisjoni lõppraportis. Huku tingisid konstruktsioonivead ja halb ilm."

Velliste lisas veel, et on äärmiselt ebatõenäoline, et keegi tahab midagi varjata. "Muidugi saaks ka laeva üles tõsta, ent selleks peaks ilmnema midagi väga erakordset, mida siiani ilmnenud ei ole," lisas ta.

Samas sattus Velliste riigikogus 2006. a Estonia huku uurimise erikomisjonis töötades opositsioonilisse rolli. Nimelt jäi komisjon arvamusele, et Eesti poolel ei teadnud keegi ametiisikutest – ametnikest, eriteenistujatest ja sõjaväelastest – Estonia nn erivedudest. Kuid Velliste jäi selles osas eriarvamusele: "See väide ei vasta tõele, et Eesti juhid, kes on siin käinud tunnistusi andmas, ei teadnud mitte midagi. See väide ei vasta tõele."

President Meri palus Estonial olnud autode nimekirja

President Lennart Merini olid jõudnud kahtlused, et Estonia lastiga on midagi valesti, juba peatselt pärast laevahukku ehk kümme aastat enne, kui Rootsi tollitöötaja oma paljastusega illegaalsest militaartransiidist lagedale ilmus.

Nii palus president 28. oktoobril 1994 ehk kuu pärast laevahukku toona kaitsepolitseid juhtinud Jüri Pihlil täita Estonia lasti puudutav "rahvuslikku julgeolekusse puutuv konfidentsiaalne korraldus".

Meri palus endale saata Estonial asuvate autode registreerimisnumbrid, autoomanike nimed ning kaupade puhul saatelehed. Samuti nõudis ta auto tüüpe ning veokite pikkust ja laiust. Ta käskis ka kindlaks teha, kas pardal võis leiduda tollis registreerimata autosid.

Kapo peadirektor saatis talle nõutud andmed – selgitades ühtlasi, et eri nimekirjades leidusid autode kohta vastuolulised andmed. Piirivalvepunkti andmetel jõudis saatuslikule reisile 61 autot, Estline piletisüsteemi järgi 75. Sama arv, 75, leiti ka tolli andmetest.

Kui kapo oli kõik andmed kokku arvestanud, selgus, et laevas paiknes hoopis 83 autot – ehk vähemalt kaheksa autot, ka eraldi treilereid, seilas viimasele reisile üldse ilma piletita. Ja 22 autot, ka eraldi treilereid, olid piirivalves üldse registreerimata.

Tõenäoliselt, ehkki see Pihli järeldustest ei nähtu, oli tegemist valdavalt salakaubavedajatega, mille sekka oli teoreetiliselt lihtne poetada ka mõni "strateegilise koormaga" veok. Kuid see on vaid oletus.

Pihli memo andmetel oli ühe treileri koormaks ka kuus tonni väärtuslikku strateegilist materjali koobaltit. Koobaltikoormad on läbinud mitmeid laeva hukuga seotud teooriaid. Kaitsepolitsei on hiljem aga kategooriliselt ümber lükanud, et nendel leidub selliseid andmeid, ehkki must-valgel need toona presidendile esitati.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...