TAKSOMAFFIA SÜND: Jõugud jagasid omavahel tasuvamad peatused

Jõukude palgatud "töölised" lükkasid sinna mittekuuluva takso peatusest keelatud kohta, et politsei saaks uustulnukale trahvi teha. Tihti pidi võõras taksojuht lahkuma peatusest läbitorgatud rehvi või verise peaga.

Pilt: Albert Truuväärt
Ajalugu

TAKSOMAFFIA SÜND: Jõugud jagasid omavahel tasuvamad peatused

Ivo Karlep

Jõukude palgatud "töölised" lükkasid sinna mittekuuluva takso peatusest keelatud kohta, et politsei saaks uustulnukale trahvi teha. Tihti pidi võõras taksojuht lahkuma peatusest läbitorgatud rehvi või verise peaga.

Ajaloolane Riho Paramonov kirjutab värskelt ilmunud kogumikus "Vana Tallinn", et niipea kui linnas asusid tegutsema esimesed taksod – veel enne Eesti iseseisvumist –, tekkis ka esimene seisuplats ehk peatus linna tuiksoonel pritsimaja ees nn Vene turul. Tipp-ajal seisis seal kümneid taksosid. Peatusi tuli kogu aeg juurde – alguses asusid need Vabaduse platsil, Reakoja platsil, Balti jaamas, Kadriorus jm kesklinnas ja selle lähedal, kuid peagi leidus neid ka äärelinnades. Seisuplatsid tekkisid enamasti sinna, kus enne olid seisnud voorimehed. Mõnes kohas asusid voorimeeste ja taksojuhtide ooteplatsid alguses ka kõrvuti või lähestikku. 1930ndatel oli linnas juba 60 seisuplatsi ja neile mahtus klienti ootama üle 400 masina.


Lemmikseisukohad rea alguses ja lõpus


Tänapäeval paljukirutud nn taksomaffia sai suurema hoo sisse juba 1920ndate lõpul just taksopeatustes. Parim ootekoht seisuplatsil oli rivis esimene, sest kirjutamata reegli kohaselt võttis kunde just esimese auto. Nii et kes taksodest esimesena peatusse jõudis, see koha ka võttis. Järgmised võtsid järjekorda enne tulnud autode taha vastavalt oma saabumisajale. Kui klient võttis ees oleva auto, said tema taga kundet ootavad juhid sõita järjekorras ettepoole.


Peatustes, kus taksod ootasid külg-külje kõrval, eelistasid taksojuhid rea äärmisi kohti, sest tavaliselt eelistasid kliendid just sealt, mitte keskelt takso võtta.


1920ndate majanduslangus tõi ellujäämise nimel gangsterikombed ka Tallinna. Seisuplatsidel moodustusid kiiresti grupid, mis dikteerisid teistele juhtidele oma reegleid. Kõige tulutoovamad peatused olid domineerivate taksojõukude vahel ära jagatud. Peatust võeti kui eraomandit ja kui taksojuht mõnda jõuku ei kuulunud, oli tal pea võimatu peatuses seista. Üks toona elanud linlane kirjeldas olukorda nii: "Taksijuhtidel on kindlad "asulad", et teisest paigast pärit taksijuht ärgu riskeerigu iga kord katsuda peatuda "võõral" kohal: kui just"iseenesest" ei lõhke autokummid, siis võib saada nii lopsaka ja mõjuva "vestluse" osaliseks, et võõras auto kaob rutem kui muidu."


Kaebekiri ajalehte


1928. aasta talvel saatis rühm taksojuhte Vaba Maa toimetusele kirja, milles kurdeti karmi elu üle taksopeatustes. Kõrgelt hinnatud seisuplatsid Suur-Karja tänaval ja Raekoja väljakul on ajanud taksojuhid omavahel tülli. Uusi tulijaid ei tahetavat nendesse lasta. Vanade kampade palgatud nn töölised lükkasid iga mittesoovitud auto seisuplatsilt jalamaid välja. Kui keegi julges protesteerida, saadeti tööline politsei juurde, et see märgiks üles keelatud kohta lükatud auto numbri.


Suur-Karja platsilt lahkusid võõrad autojuhid tihti läbitorgatud kummide või verise peaga. Suur hulk taksojuhte oli veendunud, et ühelgi isikul pole seisuplatsile ainuõigust. Ja nad lootsid, et linnavalitsus aitab sellise olukorra kaotada.


Ehkki 1929. aastal tegi ka linna rahanduskomisjon ettepaneku, et linnavalitsus korraldaks ja kontrolliks seisuplatsidel toimuvat, ning soovitas peatuste kasutamise eest maksu võtta, olukord ei muutunud.


Taksopeatuses ei lugenud haridus, vanus ega jõukus, vaid omandatud staatus ja autoriteet. Leidus autojuhte, kes olid oma koha sõna otseses mõttes välja võidelnud. Mõnikord üritasid uued palgalised autojuhid vanu taksojuhte ka seisuplatsilt välja tõrjuda. Paremini suutsid end kehtestada noored ja tugevamad mehed. Sageli olid nad madalama haridustaseme ja puudulike kommetega, aga seda suurema sooviga ennast tõestada. Vägivallatsejatena paistsid silma endised voorimehepoisid. Eelis oli neil, kes töötasid seisuplatsil sõbra või sugulasega, sest nii oli võimalik üksteist toetada. Kui koht oli välja võideldud, käis seisuplats taksojuhiga kaasas. See oli tema kapital. Ajalehtedes ilmusid teated: autojuht, kel omal seisukoht, otsib teenistust.


Peatused häirisid elanikke


Vägivald kui äärmusliku konkurentsi vili kadus taksode piirarvu kehtestamisega. Kolmekümnendate teisel poolel oli olukord juba rahulik ja soliidne.


Taksojuhte tekkis järjest juurde ja nad olid huvitatud aina uute ja uute seisuplatside avamisest. Samas vastas linn sellele sageli eitavalt, sest arvestada tuli kogu liikluse ja ümbruskonna elanikega. Taksode seisuplatside vastu olidki tavaliselt majaomanikud ja elanikud, keda häirisid müra, bensiiniving, autode kuhjumine ja taksojuhtide käitumine.


Üks rahulolematu pealtnägija on kirjeldanud olukorda nii: "Pea igal pool sama nähtus: mehed seisavad koos või istuvad autos 3-5 viisi ning ajavad juttu või mängivad kaarte, tamkat, malet."


Täiesti allakäinuks peeti just seisuplatse, kus mängiti raha peale kaarte. Toona polnud autodes soojendust. Niisiis pidid juhid end kliente oodates sooja saamiseks liigutama. Tänaval mängiti tihti üsna hooletult kättesaadavatest materjalidest ise meisterdatud jalgpalliga. Pallilahingut peeti koguni Raekoja platsil. Inimesed aga pahandasid, et isegi järjekorras esimene taksojuht ei olnud oma sõidukis, et klienti teenindada. Lisaks polnud linnas piisavalt avalikke käimlaid, mistõttu õiendasid juhid oma hädasid, kus juhtus. Seegi ajas elanikud, kelle hoove reostati ja haisema pandi, marru.


Samas tasakaalukamad, vanemad ja ehk ka haritumad taksojuhid eelistasid vaikselt oma autos istuda ja ajalehti lugeda.  Mõned juhid tegid ka autole pisiremonti, vahetasid õhukumme ja puhastasid masinat. Ka see segas lähedal elavaid inimesi. Aga veelgi rohkem oldi pahased voorimeeste peale, keda süüdistati ka seisukohal joomises. Autojuhid olid sellest pahest priid.

 

 

 

Ilma telefonita polnud juhi taksot olemaski

 

• Juba 1920ndate esimesel poolel hakati taksode ootekohtadesse paigaldama telefone. Telefon oli väga kallis, aga kasulik kõigile. Seepärast muretseti hinnaline telefon koostöös. Mõnedes peatustes panid kliendid telefoniaparaadi ostmisele õla alla, et nad saaksid vajadusel alati takso tellida. See võimaldas ka seisuplatse uut moodi reklaamida, telefonita oli taksojuhil väga raske konkurentsis püsida. Taksojuhtidel ei lubatud linnas kliente otsides niisama ringi sõita.


• Linn reguleeris telefonide kasutamist äärmiselt otsusekindlalt, et sellega saaks tellimusi vastu võtta kõik taksojuhid, mitte ainult "teistest võrdsemad". Eesmärk oli hoida seisuplatsid ühtlaselt täidetuna ja vähendada asjatut ringisõitmist.


• Keda taksonduse ajalugu rohkem huvitab, võib selle kohta põhjalikumalt lugeda vastsest kogumikust "Vana Tallinn" 29 (33). Kogumik keskendub seekord 20. sajandile, tutvustades muu hulgas Tammsaare loomingu ja Tallinna seoseid, Tallinna sõjajärgsete aastate tööstusalade arhitektuuri, linnavaateid estambikunstis ning džässmuusikat sõjajärgsetel aastatel jm. Kõige soodsamalt, vaid kümne euroga, saab kogumikku soetada Tallinna linnaarhiivi kantseleist (Tolli 6) tööpäeviti kella 9-16.

Laadimine...Laadimine...