Tallinn sai korraldatud prügiveo ka 18. sajandil

1405. aastast ei tohtinud sead enam mööda tänavaid käia, 18. sajandil hakkas linn kaks korda nädalas prügi ära vedama ning sõjaeelse vabariigi ajal pidid majaomanikud kõnniteid tolmu eest kaitsmiseks ka kastma.

Pilt: Eesti Ajaloomuuseum
Ajalugu

Tallinn sai korraldatud prügiveo ka 18. sajandil

Ivo Karlep

1405. aastast ei tohtinud sead enam mööda tänavaid käia, 18. sajandil hakkas linn kaks korda nädalas prügi ära vedama ning sõjaeelse vabariigi ajal pidid majaomanikud kõnniteid tolmu eest kaitsmiseks ka kastma.

Kohe on algamas Tallinna traditsiooniline heakorrakuu, mil  linlased ise linna kevadiselt puhtaks muudavad. Sel puhul uuris Pealinn veidi Tallinna heakorra ajalugu.


Keskaegne linn ei olnud kusagil Euroopas tänapäeva mõistes puhas. Veel 14. sajandil jooksid sead ka Tallinna tänavatel ja muidugi roojasid, kuhu tahtsid. Linnaelanikud viskasid oma toidujäägidki tänavale ja sead lasid neil siis hea maitsta. Aga see olukord muutus. Juba 1405. aastal keelati sigadel mööda tänavat lonkida, nad pidid olema kinni oma peremehe õuel. Enam ei loobitud tänavatele ka midagi sellist, millest sead oleksid söönuks saanud. Kui suvel aeti lehmad linnast välja, jätsid nad muidugi maha oma koogid ja uriini, aga tänavad kaeti siis õlgedega, mis loomade jäägid enda sisse tõmbasid. Nii et aeg-ajalt olid Tallinna tänavad ka hilisemal ajal mõnevõrra räpased, aga ebasobiv mustus koristati kiiresti ära.


Juba keskajal pidi iga Tallinna majaomanik oma majaesise prügi minema vedama. Prügi veeti Koplisse, praeguse Balti jaama taha. Kui mõni laisk majaomanik prügi ära ei koristanud, tuli esmaspäeval timukas oma sulastega ja vedas prahi minema. Aga see läks majaomanikule kalliks maksma. Pärast tegi timukas räpakatele kopsaka trahvi.


Sõdade ja katku ajal võis juhtuda, et heakord ei olnud kõige parem. Näiteks Põhjasõja järel hakkas linna väljanägemise eest hoolitsemine veidi alla käima, kuid mitte kauaks. 1739. aastal keelas raad seapidamise linnas üldse ära. Laudad meie linnas likvideeriti siiski veidi hiljem, 1785. aasta paiku.


Linna tänavate eest hoolitsemine oli rae istungitel pidevalt päevakorral. Linnajuhid leidsid, et on vaja hakata korraldama üldist mustuse äravedu tänavatelt. 1765 võetigi vastu määrus, et tänavatele kogunenud sõnnik ja prügi veetakse ära kaks korda nädalas. See tähendas, et puhtuse eest hakkas hoolitsema linn, nagu tänapäeval.


Avalike väljakute ja tänavate puhastamine oli linnatimuka ülesanne, kes eemaldas loomakorjused ja suurema mustuse. Mõnel pool nõudis raad, et linlaste elu ja linna heakorda segavad lihunikud, nahaparkalid ja katelsepad elaksid ja töötaksid eeslinnades, kus nende tegevusest tekkinud lõhn ja müra ei segaks linnaelu. Mida aeg edasi, seda puhtamaks ja mõnusamaks elu linnas muutus.


Tolm kadus tänavailt


19. sajandil oli Tallinnal hubase linnakese kuulsus, kus oli meeldiv puhata. Tänavad olid puhtad ja Vene aadlikud tulid siia otsima keskaja romantikat. Hämmastusega panid nad tähele, et vaatamata hobuste ajastule ei haisenud Tallinna tänavad kuse järele, vaid seal lõhnasid kohv ja värske õlu.


20. sajandil muutus puhtuse hoidmine lausa eluviisiks. Väga suur muutus linna puhtuses toimus pärast Vabadussõda, mil Tallinnast sai ühe iseseisva Euroopa riigi pealinn. Politsei suutis jälgida ja tagada kõikide linnaehitus- ja ka heakorraseaduste täitmist. Seejuures ei kuulunud politsei pädevusse mitte ainult kontroll heakorra üle, vaid ka uute hoonete projektile vastavuse jälgimine. Kõigest kaks-kolm päeva pärast järjekordse heakorraseaduse ilmumist Riigi Teatajas olid igal linna politseijaoskonnal nimekirjad majadest, kus oli uue seaduse järgi vaja teha korrastustöid. Politsei andis väga lühikesi tähtaegu puudujääkide kõrvaldamiseks, kontrollis tähtaegadest kinnipidamist ja vajadusel määras karistusi. Muidugi mõjusid ka trahvid ja juhtus sedagi, et pikka aega korrastamata maja lihtsalt sundvõõrandati. Politsei korraldusi täideti vastu vaidlemata. Võrreldes praeguse ajaga oli politseis ametnikke märksa vähem ja jalgsipatrulle palju rohkem.


Laupäevakud puhtust ei päästnud


Heakorrareeglid täienesid pidevalt. Juba 1920. aastate teisel poolel nõuti kõnniteede veega kastmist, kõnni- ja sõiduteede lumest puhtana hoidmist, kusjuures isegi öösel sadanud lumi tuli enne tööpäeva algust kuhjadesse kühveldada ning hiljemalt kolme ööpäeva jooksul ära vedada. Mõeldamatu oli prahi vedelemine tänaval nädalate kaupa. Koplis nõudis politsei ka munakivide vahel kasvava rohu eemaldamist. 1930ndatel hakati majaomanikelt nõudma kõnniteede kastmist kaks korda päevas. Nii kadus tolm Tallinna tänavailt.


Ühe Kalamaja põliselaniku meelest aga 1980ndatel linn haises. Muutus ei sündinud üleöö. Nõukogude ajal püsis veel mitu aastakümmet eestiaegne suhtumine oma koduümbrusse. Ilmekalt kajastus see veel 1960ndatelgi kõnniteede pesemises Pelgulinnas ja Kalamajas.


Nõukogude Liidus korraldati talguid, mis kandsid kommunistliku  laupäevaku nime. Laupäevakutel toimus enamjaolt asutuse territooriumi kevadine suurpuhastus, aga koristati ka linna. Kuna nn eestiaegse kasvatuse saanud inimestel oli koduümbruse korrashoidmine veres, suudeti ka Tallinnas mingi aeg elementaarset heakorda hoida. Samas torkas silma suur erinevus linnaosade vahel. Seal, kus elasid enamjaolt mujalt sisse sõitnud, vanu traditsioone enam alles ei hoitud ning heakord halvenes silmnähtavalt. Laupäevakutel tehtu ei aidanud linna üldisele korratusele piiri panna.

Laadimine...Laadimine...