Tallinn võib uhkeldada Euroopa vanima samades ruumides tegutseva apteegiga

Keiser Peeter I palus surivoodil, et Tallinna apteeker teda viimase lootuskiirena Peterburi tohterdama toodaks.

Tallinn võib uhkeldada Euroopa vanima samades ruumides tegutseva apteegiga

Ivo Karlep

Keiser Peeter I palus surivoodil, et Tallinna apteeker teda viimase lootuskiirena Peterburi tohterdama toodaks.

Kui mälumängus küsitakse, kui vana on Tallinna raeapteek, siis loetakse õigeks vastuseks 597 aastat, sest just nii palju möödus hiljuti selle esmakordsest mainimisest seni teada olevates ajalooürikutes. Aga kui küsida seda näiteks Jüri Kuuskemaalt, siis ta küll väga kiiresti vastust andma ei tõtta, vaid poetab mõtlikult, et seda ei tea tegelikult mitte keegi. See olevat vana Tallinna üks paremini hoitud saladusi. Ometi tähistas raeapteek sel kevadel just 597. sünnipäeva ja pakkus oma külalistele kuulsat klaretti. See oli kunagi siin linnas kõige populaarsem joovastav jook, mida käidi apteegis manustamas.


597 aasta vanuses rae arveraamatu märkuses seisab, et "meie Issanda aastal ükstuhat nelisada ja kakskümmend kaks, esmaspäeval enne palmipuudepüha, ilmus raeistungile apteeker Nyclawes (Nikolaus)". Edasi selgub, kellele kuulub apteek, ning et on uuendatud lepingut raega. Järelikult pidi see asutus olema juba ennegi olemas. Linn lubas apteegil kasutada ruume ja selle eest pidi apteek andma linna kirjakojale tinti ja paberit. Ja kui olid pidustused, siis pidi raeapteek tarnima linnaisadele klaretti ja maiustusi. Aastal 1459 oli selle väärt kraami norm raehärradele, keda oli teatavasti neli – kaks ametis ja kaks puhkusel –, 60 toopi aastas. Tavalisele rae liikmele aga oli aastanorm 20 toopi. Tallinna toop oli pisut rohkem kui liiter. Kuuskemaa sõnul polnud tegu altkäemaksuga, vaid lihtsalt väikese lugupidamist väljendava kingitusega, millel on linna traditsioonides sama pikk ajalugu nagu Tallinnal endal.


Raad oli muidugi apteegile tänulik ja jõulude ajal saadeti raekojast apteegi töötajatele alati üks maitsev kringel. "Kui see Nikolaus, keda esimeses raeapteeki mainivas ürikus ära märgitakse, oli kolmas raeapteeker, siis pidi ju enne teda olema kaks raeapteekrit, kes seal toimetasid," arutles Kuuskemaa.


Apteekrite dünastia


Apteek ise asus samas kohas kus praegugi ja ehitati välja 15. sajandi alguses, kuid millal täpselt, kas 1400. aastal  või 1410, selle kohta ei ütle paraku ükski ürik mitte midagi. Küll on teada, et Baltimaades rajati esimene apteek Riias 1365. aastal, aga see ravimipood enam ei toimi. Seetõttu on meie raeapteek vanim samades ruumides töötav apteek mitte ainult Baltimaades, vaid terves Euroopas.


Tallinna raeapteek on kuulus ka oma kümme põlve järjest apteeki juhtinud suguvõsa poolest. Laostunud Ungari aadliperekonnast pärinev sõjaväelane ja apteeker Johann Burchart Descartes, kelle nimele aja jooksul lisandus nagu keisritel järjekorranumber Johann Burchart esimene, pani Tallinnas 1582. aastal aluse kümme põlve kestnud siinse raeapteegi juhtide dünastiale. Ta kirunud, et tallinlased pigem surevad enne, kui neilt arstirohtu ostavad. Kuid asi hakkas paranema tänu klaretile, mida kõik linlased heameelega raepateegis manustamas käisid. Vürtsidega segatud vein läks veel paremini, kui peale sai haugata kuulsat Tallinna martsipani. Raeapteek olevatki olnud isegi raeisandate ning teiste tähtsate isikute kokkusaamise paik, kus joodi klaretti, peeti nõu ja sõlmiti kokkuleppeid. Arvatakse, et just siin mõjutati oluliselt Tallinna käekäiku. Asi olnud koguni nii hull, et janused tulid ka hilisel õhtul ukse taha kolistama ja jooki nõudma. Ja kui siis lahti ei tehtud, võis ka mõne vihase mehe kivi aknaruudu purustada.


"Imeravim" mürgitamise vastu


Kui esialgu oli apteegi käes ainult praeguse maja keskmine osa, siis 16. sajandi keskel laienes rohupood kolme majja. Vaekoda, mis enne ühes neist majadest asus, sai endale uued ruumid kesk raekoja platsi. Ja raeapteek võttis enda alla nüüd kolm maja, mis ehitati ka ümber, nii et need hakkasid välja nägema enam-vähem samamoodi nagu tänapäevalgi. Muide, maja teises osas oli enne Pühavaimu kiriku preestri elamu. Peaeguse küüslaugurestorani nimi Balthasar meenutab Pühavaimu kiriku kuulsat pastorit Balthasar Russowit, kes nähtavasti seal ärklitoas võiski kirjutada oma Liivimaa kroonikat.


Raeapteegis müüdi mithridatest, mis pidi olema imeravim keskajal eriti levinud mürgitamise vastu. Teine imeravim, mida siin pakuti, oli teriakk. See oli mithridatese edasiarendus, mille olid legendi kohaselt mürgitamishirmus Rooma keisri Nero jaoks välja töötanud tema ihuarstid. Seal oli juba 130 eri komponenti, üks neist rästiku mürk. Kuna aga rästikuid ei tihanud keegi püüda, siis tihtipeale kippusid kavalad apteekrid seda komponenti asendama vasikalihaga. Sellel aga polnud ju mingit turvatoimet. Raeapteegis oli kahandatud komponentidega teriakk müügil veel 20. sajandi alguseski. Koostisosi võis olla siis paarikümne ringis. "Nii et osalt sohk ja pettus," iseloomustas seda imerohtu Kuuskemaa.


Müüdi ka imeravimit, mille nimi oli bezoaar. Selle kohta räägiti, et kusagil elavad gasellid, kes toituvad mürkmadudest. Ja kui nad on need maod ära söönud, siis lähevad nad suplema. Ja siis voolab pisaratest välja madude mürk, mis muutub merevaigusarnasteks kristallideks. See oli ka üks imerohi, mis pidi aitama igasuguste tõbede vastu. Aga tegelikult olid need kivid gaselli maos moodustunud sapikivid. Kas neist hüpertoonia vastu abi oli, on enam kui kahtlane. "Oli veelgi hulk huvitavaid ravimeid, millest võib järeldada, et keskaja inimesed olid ikka täitsa napakad," iseloomustas Kuuskemaa tollaste inimeste meditsiinilisi teadmisi. "Nad ravisid hädasid analoogia põhjal. Näiteks kui sul oli peavalu, siis pidi võtma kolju pulbrit, mida sai timuka käest."


Niisiis, kui mõni kurjategija oli üles poodud, võidi ta kolp lõhki lüüa ja ära jahvatada… Kui kellelgi oli mingi nahahaigus, pidi ta kandma nahast vööd. Kui keegi pissis voodisse, siis anti talle põiepreparaati. Kui oli kõhuvalu, anti hundisoolt. See pidi aitama, et soolikad paremini läbi laseksid ja ei tekiks ummistusi. Potentsi pidi parandama ninasarviku sarve jahu, kollatõve vastu pidi aitama kollane jahvatatud berüll. Kui tuli katk kallale ja tekkisid sinised ja lillakad katkumuhud, siis arvati, et selle vastu aitab, kui võtta safiiri ja lilla ametüsti uhmris tambitud puru.


3200 arstirohtu


Tallinna esimene apteegimäärus Taxa nägi trükivalgust alles 1695. aastal. Linnaarsti koostatud Taxa kehtestas kindlad normid ravimite valmistamisele, hoidmisele ja müügile. Muuhulgas loetles see üle 3200 sel hetkel Tallinnas käibel olnud ravimi. Paljud neist on raeapteegis müügil tänaseni. Kujutage ette, mis kõik pidi apteegis müügil olema ja kuidas vaesed apteekrid pidid selles tohutus loetelus orienteeruma. Nomenklatuur nägi ette 54 liiki vett, 30 palsamit, 38 suhkrukeedust, 40 essentsi, 82 ekstrakti, 38 vaiku, 126 õli, 74 piiritust, 71 ravimiteed, 34 mahla, 97 siirupit ja 20 tinktuuri. Mida kõike need raeapteekrid pidid siis enam kui 300  aastat teadma! "Ilmselt pidid nad kuuluma kõige andekamate inimsoo esindajate hulka," nentis Kuuskemaa.


Mis puudutab katku, siis alles 19. sajandi lõpul saadi aru, et see  tekib kirbu hammustusest. Keskajal aga võis jääda ellu vaid katkulaipu vedanud voorimees, sest kirpudele ei meeldi hobuse higi lõhn.


Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas tänapäeva apteeki meenutama ka Tallinna vanim apteek. 1911. aastal, mil Johannide dünastia lõpetas, oli tegu juba meie mõistes arstirohte müüva ravimipoega. Tallinna raad kadus samuti ajaloo hämarusse, aga tema nime kandev apteek on püsinud tänaseni.

 

Klaretti ihkavad Vene soldatid tegid raeapteekrist jõuka mehe

 

Raeapteeker sai vene soldatite klaretihimu tõttu nii jõukaks, et ostis ära Pühavaimu kirikule kuulunud ruumid.


Vene võimu alla minek pärast Põhjasõda mõjus Kuuskemaa sõnul raeapteegile hästi. Linna tuli üle 10 000-meheline Vene garnison. "Need tahtsid muidugi ka klaretti juua," tähendas Kuuskemaa. "Osa haritumaid ostis ka ravimeid. Ja raeapteek sai rikkaks ning ostis ära ka Pühavaimu kirikule kuulunud majaosa."


Kuuskemaa väitel oli aga läbi ajaloo kõige kuulsam klaretimekkija tsaar Peeter I, kes käis ka raeapteegis veini mekutamas, kuigi talle pakuti raekojaski kõike head ja paremat. "Kui tsaaril hiljem  algasid põieprobleemid ja ükski Peterburi arst ei suutnud teda ravida, siis 1725. aastal viimases hädas saatis ta ratsakulleri Tallinna, et raeapteeker tuleks ja päästaks ta elu," jutustas Kuuskemaa. "Too panigi hobusega plagama, jõudis juba Narva lähedale, aga siis tuli talle vastu teine kuller ja ütles: vabandust, meie keiser on surnud." Aga kui raeapteeker oleks jõudnud Peterburi õigel ajal ja  suutnud tsaari elu päästa, mis siis oleks saanud, küsis ajaloolane. Kas Tallinnast oleks tehtud kogu Vene impeeriumi pealinn? "Kunagi Peeter I ju ütles: kui 1702. aastal oleks mulle kuulunud Reval, siis ma poleks Venemaa tulevast pealinna rajanud Neeva kallastele, vaid Revalisse," muigas Kuuskemaa.

Laadimine...Laadimine...