Tallinna rikkaim mees avas osava läbirääkijana Novogrodi väravad

Keskaja Tallinna tuntuima ja jõukaima kaupmehe Hans Vianti tütred said kumbki päranduseks suure kullatud hõbekandiku ja 5000 marka, samal ajal kui isegi linna külastanud ordumeistrile kingiti vaid üks hõbepeeker.

Pilt: repro
Ajalugu

Tallinna rikkaim mees avas osava läbirääkijana Novogrodi väravad

Ivo Karlep

Keskaja Tallinna tuntuima ja jõukaima kaupmehe Hans Vianti tütred said kumbki päranduseks suure kullatud hõbekandiku ja 5000 marka, samal ajal kui isegi linna külastanud ordumeistrile kingiti vaid üks hõbepeeker.

Teatavasti oli Tallinna hiilgeaeg Hansa kaubalinnana 16. sajandil, mil siin elasid ja tegutsesid mehed, keda võib pidada isegi tolle aja Euroopa mõistes väga jõukateks. Enamik neist superrikastest teenis oma varanduse kaupmehena, kuigi oli ka erandeid – näiteks Tallinna müntmeister Urban Dene, kes ajas vara kokku kohalikku raha vormides. Ajaloolane Ivar Leimus selgitas, kuidas rikkad kaupmehed oma maist vara kasvatasid ja ka ühiskondlikul karjääriredelil edenesid. Kõige sobivamaks näiteks sellest on kahtlemata suurkaupmees Hans Viant, kes nagu paljud teisedki tuli Tallinna Saksamaalt Vestfaalist. Millegipärast oli just Vestfaali kandis väga populaarseks saanud asuda ümber kaugele Liivimaale. Rikkus tähendas tol ajal, 16. sajandi Tallinnas ohtrat kinnisvara ja kümneid tuhandeid markasid sularaha, mis pärandati nii järglastele kui ka suurel hulgal heategevuseks, mida tänapäeva Eestis tuleb väga harva ette.


Tallinna üks legendaarsemaid kaupmehi Hans Viant kuulus üle kümne aasta poissmehena Mustpeade vennaskonda, nagu kümned teised noored kaupmehed. Tolle aja Tallinnas kehtis kord, et vallalisi linnakodanikeks ei võetud ja ainult täiskodanikud said teha väga kõrget karjääri. Arvati, et poismeeste peale ei saa  hädaolukorras kuigi kindel olla. Kui algas katk, võisid nad lihtsalt linnast plagama panna, sama kehtis sõja korral. Aga kui sul on siin pere ja vara, siis sa kaitsed oma kodu, maksad sõjamaksu, otsid pööningult üles musketi, lööd toru roostest puhtaks, käid  vahikorras ning lähed vajadusel ka sõtta. Ainult kodanikud võisid kanda linna värvides kuube ja põlvpükse.

Mustpead tahtsid küll rõhutada, et nad on tallinlased, mis sest et pole kodanikud, seepärast kandsid nad katoliku ajal linna värvides ehk punavalget peapaela.


Rekordajaga tippu


Niisiis abiellus Hans Viant lõpuks raehärra Markvart Bertholdi tütre Kerstiniga ja see avas võimalused edenemiseks mitmel rindel korraga. Kohe pärast abiellumist ostis ta 1501. aastal äia käest suure maja, mida praegu tuntakse Tallinna linnamuuseumi kaupmehe majana. Viant lasi selle ümber ehitada ja igale poole oma peremärgid raiuda. Viis aastat hiljem ostis mees järgmise maja, mida üürisid mustpead ja mida tuntakse tänaseni Mustpeade majana. Ja siis tulid järgmised Vianti majad, mida tema testamendi koostamise ajaks oli kokku juba 11.
"Tegemist oli täieliku kinnisvara kröösusega, kellest hullemat pole Tallinnas sadu aastaid olnud, testamendi järgi pärandas ta abikaasa Kerstinile ja lastele 11 elumaja Tallinnas. Niisugust asja pole enne olnud," nentis ajaloolane Ivar Leimus. Elumajade juurde kuulusid aidad, tallid, puukuurid, hoovid. Tütardele, kes kinnisvara ei pärinud, anti kummalegi 5000 marka sularaha. Mõlemad said ka kaks kullatud hõbevaagnat. "Isegi ordumeistrile, kes käis Tallinnas 1525. aastal ajaloolisel visiidil, kingiti ainult kullatud hõbepeeker, aga siin me näeme vaagnaid!" hüüatas Leimus.


Leimuse meelest oli päris veider, et Suurgildi astus Viant alles viis aastat pärast kodanikuks saamist, sest tavaliselt tegi abiellunud ning linnakodanikuks saanud kaupmees seda kohe, automaatselt. Aga seda kiirem sai olema Vianti edasine tõus. Vaevalt Suurgildi astununa istus ta juba raehärra pingil ja 1512. aastal sai temast bürgermeister. See oli karjääri kõige kõrgem tipp tollases Tallinnas ning Viant saavutas selle rekordkiirusega.


Vianti tõusule aitas kaasa tema läbirääkimisoskus ja ühiskondlik aktiivsus. Ta oli väga hea diplomaat, kes esindas Tallinna mitmetel Liivimaa sisestel ja ka välistel kohtumistel. Nii linnade päevade kõnelustel kui ka läbirääkimistel Novgorodiga oli tal suuri teeneid. Venemaa kaubandus oli Hansaliidule kahe venelasest kurjategija hukkamise pärast Tallinnas aastast 1494 suletud.


Liiga uhke vapp


Nüüd käis Viant  korduvalt Novgorodis läbi rääkimas ja teda kroonis edu. Juba 1519. aasta linnade päevadel kurtsid Tartu kaupmehed, et Viant oli lasknud Novgorodis taastatud Hansa kaubahoovis ühe torniakna piida peale üles riputada oma vapi, mis olevat Tartu linna kaupmeeste vapid ära varjutanud. Hansa kaupmeestel oli oma kaubahoovis enda kõrts, kus ka venelased hea meelega käisid, ja oma kirikud.


Kuid millega just Hans Viant ise kõige enam kauples ja mis talle kõige suurema rikkuse tõi, see polegi täpselt teada. Tal olid väga laiad kaubasidemed, mis oli tolle aja Tallinna kaupmeeste puhul väga iseloomulik.


Viantil olid partnerid Lübeckis, Danzigis, Dortmundis, Brügges, Stockholmis, Soomes, Novgorodis ja muidugi ka Liivimaa linnades – Pärnus, Narvas, Tartus. Võib oletada, et ka Viant lõi kaasa õlle ja veinide vahendamisel. Õlu tuli peamiselt Saksamaalt, veinid enamasti Hispaaniast, aga ka Saksamaalt Reini äärest. Suurgildi kaupmeestel oli õlleaktsiisi võtmise ainuõigus.


Üldse kuulus hansakaupmeestele Tallinnas alkoholiga kauplemise monopol. Tõenäoliselt läks hästi ka heeringaäri. Heeringat toodi Aalborgist ja Skoonest, mis kuulus tol ajal Taanile. Eestimaa vetest kadusid heeringad aga juba 14. sajandi keskpaigas. Kaubeldi ka hülgerasva ja vasega. Rootslastel olid tol ajal Euroopa suurimad vasevarud.


Tallinnast aga veeti välja eesti talupoegade kasvatatud teravilja. Vili oli see, mis laaditi Tallinnas laeva trümmidesse pärast seda, kui soolalaevad olid tühjaks laaditud. 16. sajandil oli vilja eksport Tallinnast hästi intensiivne. Räägiti 20 000 tonnist viljast aastas, mis siit välja läks. Seal oli rukis, oder, kaer, ka linnased, mida kasutati õlle pruulimiseks.

 

 

 

Korralik jõukur andis ohtralt raha heategevusele

 

Vaeseid ja kirikuid aidates suurenes uskumuse järgi tõenäosus, et rikkur pääseb taevasse.


Nagu teisedki rikkad, nii kandis ka Hans Viant hoolt oma hinge eest. 1514. aastast oli ta Pühavaimu seegi ehk vaeste ja vigaste hooldekodu eestseisja. Seegid said ka Viantilt ikka mitusada marka. Pühavaimu lauagild, millele Viant annetas, oli Suurgildi paik heategevuseks. Kirikupühade ajal jagati gildi abiga santidele priitoitu. Sandid olid kõik nummerdatud, igaüks ei saanud laualt vabalt võtta, ikka numbrite järjekorras. Vaesed said pühade ajal ka riideid, mis olid toona käsitööna tohutult kallid.


Viant ei unustanud oma testamenti tehes ka kunagise kodulinna hädalisi. Tallinna vaeste kõrval sai tema kunagise kodulinna Vestfaali Pühavaimu seek 300 marka ja kirik omakorda 100 marka.


Toona uskusid jõukad, et vaestele ja kirikutele head tehes saavad nad patud andeks ja pääsevad taevasse. Nii pärandasid jõukurid raha kirikutele ja kloostritele hea meelega. Nad asutasid altareid ning toetasid seeke. Nii oli ka vaimulikel põhjust nende hinge eest palvetada. "Rikkad teadsid ise väga hästi, kui palju pattu nad oma elu aja jooksul on teinud, et jõukaks saada," selgitas Leimus. Nad andsid oma patukoorma kergendamiseks raha ja nii sai ka hingeõnnistust osta.


Vianti pojad jätkasid väärikalt tema teed, kuigi ei olnud enam nii rikkad nagu isa. Poeg Hans sai raehärraks, poeg Tonis vaimulikuks ja hiljem samuti kaupmeheks, poeg Kirstopher oli ka kaupmees. Nemad elasid edasi Tallinnas. Poeg Jürgen aga asus elama Tartusse.

Laadimine...Laadimine...