Tallinnas kaubeldi ammu enne Taani vallutajate saabumist

 Juba enne Valdemari saabumist oli nüüdse Raekoja platsi ümbruses välja kujunenud eestlastest kaupmeeste ja käsitööliste asula.

Pilt: Jaana Ratas

Tallinnas kaubeldi ammu enne Taani vallutajate saabumist (1)

Ivo Karlep

 Juba enne Valdemari saabumist oli nüüdse Raekoja platsi ümbruses välja kujunenud eestlastest kaupmeeste ja käsitööliste asula.

Seekord heidame ajaloolase  Toomas Tamla abiga veel kord pilgu Tallinna kaugemasse minevikku ehk aega, mil siin hakkas ilmet võtma selline euroopalik linn, mille 800. aastapäeva me tänavu tähistame.

Paljud Tallinna varasema ajalooga seotud seigad on meie teadvusse kinnistunud müütidena, millel puudub  teaduslik tõestus, kuid mida me võtame sageli enesestmõistetavatena ega hakkagi neis kahtlema. Üks selline müüdimaiguline  sakslaste teooria ütleb, et Tallinna asustasid Vestfaali kaupmehed, kes saabusid siia 1230. aastatel ehk siis pärast seda, kui Mõõgavendade ordu oli Taani kuninga Valdemar II välja tõrjunud. Olid ju taanlased ja sakslased rivaalid, kes kiivalt jälgisid teineteist ja olid kadedad, kui teine jõudis paganate maal oma ristimismissiooniga ette.

Iru linnuse saladused

Mõõgavennad olevat kutsunud Ojamaalt siia 200 saksa soost kaupmeest ja nii pandudki alus Tallinna linnale. Seda vaadet levitas tõsine arhitektuuriajaloolane Wilhelm Neumann (1919-1989), kes oli oma aja kohta väga hinnatud teadlane.  Neumanni ajaks polnud Tallinna ajaloost tõesti teada muud kui seda, et 1219. aastal tuli Valdemar II siia suure sõjaväega, rajas vana eestlaste linnuse asemele oma kindluse ja 1227. aastal tõrjus Mõõgavendade ordu taanlased Tallinnast välja. Toompea linnus läks ordu kätte, kes kutsus siia saksa kaupmehi. Ja suure tõenäosusega just selle tulemusena sündiski linn.

Neumanni arvates paiknes sakslaste vanim asustus Niguliste kiriku ümbruses Toompea ja tänapäeva Harju tänava vahel, ulatudes põhja poolt Nunne ja Laia tänava ristmikuni, teiselt pool hilisema Harju väravani. Seal võis asuda ka kõige varasem sakslaste rajatud turukoht. Alles hiljem laienenud linn ida poole ja veelgi hiljem  põhja poole.

"Selle saksakeskse lahendusega ei saanud nõustuda ärkav eesti rahvuslik eneseteadvus," lausus Tamla.  Nii hakati levitama uusi müüte Tallinna ajaloo kohta, mille märksõnaks sai "tuhandeaastane Tallinn". Väideti, et Tallinn oli juba enne 1219. aastat tähtis kaubanduskeskus ja  siia, Kalevi kalmule, tekkis püsiv inimeste kooselu koht vähemalt tuhande aasta eest. "See aga on juba klassikaline müüt nagu Kalevi kalm, mille Linda oma põlle sees kive kandes ehitas," lausus Tamla.  Kui Eesti professionaalsed ajaloolased selle asjaga tegelema hakkasid, muutus teooria linna asutamisest märksa usutavamaks.

1936. aastal alustati arheoloogilisi kaevamisi Iru linnamäel. Selle tulemusena sai teha järelduse, et paigas asus linnus juba 1. aastatuhande lõpul enne Kristust. Seal oli asula, ja see ei ole müüt. Linnus kui omaaegne kaitserajatis ehitati esimese aastatuhande keskpaiku ja oli kasutusel kuni 1050. aastani. Mis põhjusel see maha põles, pole täpselt teada, kuid arvesse tuleb ka oletus, et see süüdati venelaste rüüsteretke tagajärjel.

Iru vanast asustusest innustust saades kirjutas ajaloolane Rudolf Kenkmaa, et Tallinna lähiümbrus on olnud asustatud juba 2000 aastat ja etendas aja möödudes  üha suuremat tähtsust muinas-Eesti väliskaubanduslikus läbikäimises just Tallinna lahes olevate sadamate kaudu. Seepärast oli Kenkmaa väitel ka absurdne pidada Tallinna asutamise aastaks 1219. aastat. Ajaloolane Arnold Süvalepp, kes uuris Tallinna kaubanduse ajalugu, toetas seda arvamust ja väitis, et juba enne taanlaste vallutust elas Tallinnas ka Skandinaavia ja Vene kaupmehi. Ta heitis sakslastele ette oma tähtsuse suureks puhumist, kui nad arvavad, et Tallinna asustamise lugu algas just  1230. aastatel Ojamaa kaupmeeste tulekuga. Nii tahtvat sakslased teenimatult  rõhutada baltisakslaste olulisust linna rajamisel.

Iru asustuse kohta olid nüüd andmed olemas, aga Tallinna enda kohta polnud eriti midagi.  Muutuse tõid alles Paul Johanseni uurimistööd. Taani juurtega ajaloolane kirjutas, et  Tallinn jagunes keskajal kaheks kihelkonnaks: need olid põhja poole jääv Oleviste kihelkond ja lõuna poole jääv Niguliste kihelkond. Ta kasutas ka väljendeid "raelinn" ja "gildilinn". Johanseni arvates võis see jagunemine olla juba vallutuse eelne, Oleviste kihelkonnas olevat juba 11. ja 12. sajandil olnud Vene ja Skandinaavia kaubahoovid ja kirik ning turuplats, mis asus tõenäoliselt  hilisema Rohelise turu kohal. Hoopis hiljem siia saabunud sakslased  asustasid aga Niguliste kiriku ümbruse. Tekkis ka uus turuplats. Linna tähtsaim keskus oli Johanseni järgi vana turg, kus said tema arvates kokku linna kõige tähtsamad teed ja tänavad. Harju tänav, mis viis Pärnu poole, Viru tänav, mis viis ida poole, Karja tänav, mis tema arvates viis lihtsalt karjamaadele, ja Vene tänav, mis  viis sadamasse. Ja lõpuks Voorimehe tänav, mis viis mööda Pikka jalga üles Toompeale. Alles pärast seda, kui Oleviste ja Niguliste kihelkond ühendati, tekkis uus turg Raekoja platsile.

Selline lähenemine ei saanud Tamla sõnul jääda nõukogude ajalooteaduses ilma vastulöögita. Algatati kurikuulsad 1952-1953. aasta arheoloogilised kaevamised Raekoja platsil, mida rahvasuus hakati kutsuma Kalevipoja parteipileti otsimiseks. See  jäi pikaks ajaks vanalinnas ka ainsaks põhjalikumaks uurimiskaevamiseks. Kuna asi allus otse Moskvale, siis pole imestada, et leiti just seda, mida otsiti.  Võidurõõmsalt teatati, et juba 10. sajandil on  Toompeale rajatud eestlaste linnus ja Raekoja platsile turukoht, kuna just sealt leiti keraamikat, mis on identne Vana-Laadoga samaaegse keraamikaga. Väideti ka, et hiljemalt 11. sajandil kerkinud raekoja väljaku äärde eesti käsitööliste ja kaupmeeste linnatüüpi asula. Kaevamistel ei leitud mingeid jälgi skandinaavlaste asulast ja Tallinna edasises arengus olnud hoopis tähtsamal kohal sidemed Novgorodi ja Pihkvaga.

Põhjalik puurimine tõi selguse

Niisiis oli kaks äärmuslikku lähenemist:  ühelt poolt Johanseni oma, milles ei nähtud  eestlastel üldse mingit kohta Tallinna vanemas ajaloos, kuna  siin olnud ainult  skandinaavlaste ja venelaste asulad, ja teisalt nõukogude oma, mille järgi iidne Tallinn olnud venelastega tihedalt läbi käinud eestlaste asula juba muinasajal. Kus on tõde?  Seda hakkas kindlaks tegema arhitektuuriajaloolane Rein Zobel ja töö käigus hakkasid kaks vastandlikku ja kindlat ideoloogiat kandvat teooriat omamoodi teineteist täiendama.

Zobeli  järgi paiknes vana eestlaste linnus Toompea platoo neerukujulisel kõrgemal künkal, kuhu hiljem kerkis ka taanlaste linnus. Zobel tugines oma järeldustes andmetele, mida sai geoloogilistest puuraukudest. Ta tegi ligi 1000 puurauku ja tänu nendele õnnestus taastada päris täpselt Tallinna algne reljeef. Tuli välja põnevaid asju, mille järgi joondub tänapäevane ajalooteadus. Vana sadam, mida nägi siia saabudes kuningas Valdemar ja tema arvukas Taani koorekihist koosnev saatjaskond,  paiknes kusagil  tänase Uue tänava joonel, Väikese Rannavärava esisel alal. Ja sealsamas liivarannal võis asuda kunagi ka turuplats. Järgneva linnalise asula kujunemisel etendasid oma osa nii Skandinaavia kui ka Vene kaupmehed, kuid sugugi väiksem roll polnud ka eestlastel endil.  12.–13. sajandi vahetuseks, enne Valdemari saabumist, oli tänase Raekoja platsi ümbruses kujunenud eestlastest kaupmeeste ja käsitööliste asula. Selle asula  piiriks olid nüüdsed Vanaturu kael, Vene, Pühavaimu, Rüütli, Rataskaevu, Niguliste ja Kuninga tänav. See siis oligi vana eestlaste asula ja sinna kolis mererannalt ka uus turukoht.

Muistsetel eestlastel polnudki suuri linnu tarvis?

Taani ajal  hoogsalt ehitama hakatud linnas asusid majad siiski palju hõredamalt, meenutades rohkem muinasaegseid külasid.

Miks Tallinna lähiümbruses külasid ei olnud? Mustamäe ja Nõmme liivikud ei sobinud põlluharimiseks. Lasnamäe kõrgendik Iru taga võis olla sobilik küll 2000 aastat tagasi varajasele maa-harijale, aga mitte 13. sajandi künnipõllundusele.

Niisiis ei pea paika ka Lennart Meri äärmiselt kaasakiskuvalt kirja pandud lugu Tallinna sarase juures elanud kristlikust kogukonnast. "Neid inimesi pole seal kunagi elanud," väitis Tamla kindlalt.

Samuti ei ole olemas ühtegi kirjalikku vihjekest selle kohta, et eestlaste linnus oleks võinud paikneda Toompea asemel Tõnismäel. Selle kinnituseks  pole ka ühtegi arheoloogilist leidu. Tõnismägi veeti Rootsi ajal bastionideks  laiali ja  Tõnismäe linnuse hüpoteesi on üsna võimatu tõestada. Ja  kui just Ingeri või Rootsi bastionis kaevates kunagi midagi sensatsioonilist ei avastata, jääb ka müüt Härjapea linnuse paiknemisest Tõnismäel ainult müüdiks.

On väidetud, et meil polnud muinasajal (suuri) linnu, kuna neid polnud tarvis. See väide on osaliselt õige, kuid ei seleta, miks me ei saa Tallinna lahe ääres Härjapea nõlva all paiknenud asulat linnaks nimetada. Kõige lihtsam vastus on, et areng polnud siinmaal veel nii kaugele jõudnud, et oleksid kerkinud suured kivimajad, mis poleks asetsenud enam krundi keskel nagu muinasaegses Tallinnas või ka taanlaste  valitsemise  algusaegses linnas. On selge, et  Taani ajal  hoogsalt ehitama hakatud linnas asusid majad siiski palju hõredamalt, meenutades rohkem muinasaegseid külasid kui hilisem keskaegne kivist Tallinn.

Kummutamist vajab ka müüt, et eestlased on ainult maarahvas. Tallinna ajalugu kõneleb veenvalt, et ka pärast muistse iseseisvuse kadumist asus sadu ja sadu taluinimesi elama linna, mille kohta öeldi, et sealne õhk teeb vabaks. Seega oli ka eestlastel linnu väga vaja.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...