Tartu rahu aitas tegelikult lõpetada I maailmasõda

Vana naine tänas kodutänaval Poskat, et see oli rahulepinguga päästnud eestlaste pojad sõjast.

Ajalugu

Tartu rahu aitas tegelikult lõpetada I maailmasõda (1)

Peeter Järvelaid

Vana naine tänas kodutänaval Poskat, et see oli rahulepinguga päästnud eestlaste pojad sõjast.

2. veebruaril 2020 möödub sada aastat Tartu rahu sõlmimisest Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel. Tahan siinkohal meenutada Jüri Uluotsa (1890-1945) välja töötatud lepingu teooriat, mida  ajaloolased on vahel veidi kriitiliselt vaadanud. Tartu rahu mõistmiseks on tema lepingupoolte võrdsuse kontseptsioon väga õpetlik. Tartu rahu oli eelkõige rahuleping, kus kaks (tegelikult sõdis osalisi enam) sõdivat poolt lõpetasid sõjategevuse. See andis mõlemale poolele võimaluse asuda rahuliku elu juurde. Samuti  lubas see tegelikult mõlemal sõdival poolel asuda oma riiklust üles ehitama ja osaleda rahvusvahelises riikide koostöös. Jüri Uluotsa mõte oli, et kui leping allkirjastatakse, siis lepingu osapooled tunnistavad teineteise võrdsust, kui suur see jõudude tasakaal muidu ka poleks.

Nii peame vaatama ka Jaan Poska (1866-1920) tegevust ning tunnustama teda kui üht Euroopa riigimeest, kes oma tegevusega aitas lõpetada Euroopas I maailmasõda. Tartu rahuleping on üks Euroopa I maailmasõja lõpetamise lepingutest ning seetõttu ka erilist tunnustust väärt. Kunagi võiks ilmuda suurem kollektiivne uurimus, mis koondaks kokku rahulepingud, allikad ja uurimused I maailmasõja lõpetamise kohta. Kuid mida hindas Jaan Poska ise vahetult peale Tartu rahu sõlmimist  rahuläbirääkimiste delegatsiooni tegevust lahates? Meil on olemas üks kõrvaline allikas ja meie teada tema viimane kiri oma tütrele  Vera Poska-Grünthalile, kus papa Poska kirjutab: täna tuli Liiva tänaval (nüüd Jaan Poska tänav Tallinnas – toim) mulle vastu vana naine, tundis mu ära, kõnetas ja tegi ristimärgi, lausudes seejuures:  "Te päästsite me pojad!" Just rahu sõlmimine ja sõjas väsinud meeste toomine rahuliku elu juurde oli see, mida Jaan Poska pidas kõige olulisemaks.

Kool pani rahu nõudma

Tahan soovida kolleegidele ajaloolastele, kes tegelevad selle temaatikaga, samuti head uurijanärvi, et nad suudaks vaadata vahel Tartu rahule ja selle ümber olnud sündmustele ka selles protsessis osalenute silmade läbi. Olen viimasel ajal korduvalt üle lugenud elulooraamatuid meie riigimeestest ja korduvalt kahetsenud, et nii vara lahkus meie seast Marju Lepajõe. Kuidas oleks vaja temataolisi uurijaid, et kord vaadata näiteks Jaan Poska ning miks mitte ka tema õpilase Konstantin Pätsi tegemisi läbi piiblitarkuse. Olid ju mõlemad mehed Riia vaimulikus seminaris koolitatud ja Poska pealegi läbi ja lõhki kirikuinimeste perest pärit. Jaan Poska varane surm on tema elu ja tegevuse uurimisele pannud lisaks nagu erilise pitseri. 7. märtsil 2020 möödub sajand, kui Jaan Poska meie seast noore mehena lahkus. Need, kes tunnevad piiblitekste hästi, peaksid kohe ära tundma viite, kuidas saaks Jaan Poska tegemisi sajandi tagant vaadata. Kui me avame Mäejutluse ja loeme, et õndsad on – rahunõudjad (rahu tegijad – P.J), sest neid hüütakse Jumala lasteks. Ma olen kindel, et Jaan Poska teadis Mäejutlust imehästi ning sai aru, mida on saatus  andnud talle teha. Kuid ta ei tulnud loomulikult selle peale, et oleks ise pidanud oma tegemisi piibellikult tõlgendama. Tal polnud selleks aega ja ta ei tulnud kindlasti selle peale, et saja aasta pärast tuleb sellist elementaarset teadmist meelde tuletada.

Jaan Poska jõudis 1919-1920 anda oma panuse ka Eesti Vabariigi esimese põhiseaduse (1920) väljatöötamisse. Ta oli Asutava Kogu põhiseaduskomisjoni esimees. See tegevus vajab veel põhjalikumat uurimist, aga olen kindel, et see töö saab lähiajal tehtud. Kui 15. juunil 2020 tähistame sajandi möödumist meie esimese põhiseaduse vastuvõtmisest Asutavas Kogus ning 21. detsembril 2020 saame meenutada, et möödub sajand meie esimese põhiseaduse jõustumisest, siis kindlasti ei saa me mööda vaadata just Jaan Poska tegevusest ka meie riigiõiguse aluste rajamisel.

Mõju ulatus vabaduse lõpulepingusse

Kuid püüdes aru saada, miks just vahetult enne Tartu rahu 100.  aastapäeva tähistamist on tekkinud teatud pinged, siis tahaks viidata ühele teisele allikale, mida meenutati hoopis teises kontekstis aastal 2019. Tartu rahu tähtsuse mõistmiseks ning laiemaks aruteluks, milline on Tartu rahu roll täna ja milline võiks olla Tartu rahu roll kaasaegses diplomaatias, tuleks vaadata ka Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahelisi lepinguid 1939. aastal. Saatuse tahtel osalesid nendes delegatsioonides nii Jüri Uluots kui ka Ants Piip, kes mõlemad jagasid seda Uluotsa väljatöötatud lepinguteooriat.

Seetõttu tasuks Tartu rahu 100. aastapäeva valguses üle lugeda ka Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt ehk nn baaside leping ja selle juurde kuuluv salajane protokoll. Leping sõlmiti 1939. aasta 28. septembri keskööl Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel Moskvas. Baaside lepingut peetakse tänapäeval Molotovi-Ribbentropi pakti kõrval teiseks põhjuseks, miks Eestist sai ligi pooleks sajandiks NSV Liidu osa. Kuid selleski lepingus leiame viite Tartu rahule ja Tartu rahu vaimule, mis kinnitasid, et meil on alust viidata sellele lepingule kui heanaaberlike suhete alusele. 1939. aasta 28. septembri leping peaks olema lahutamatu allikas, kui me tahame aru saada, mida Tartu rahuleping on 20. sajandi ajaloos tähendanud.

Vastastikuse abistamise pakt Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel

Eesti Vabariigi President ühelt poolt, ja N.S.V.Liidu Ülemnõukogu Presiidium teiselt poolt,

juhitud sihist arendada sõbralikke vahekordi, mis kindlaks määratud rahulepinguga 2. veebruarist 1920.a. ja rajatud rippumatu riikluse tunnustamisele ja mittevahelesegamisele teise Lepinguosalise siseasjadesse;

tunnustades, et rahuleping 2. veebruarist 1920.a. ning mittekallaletungi ja tülide rahulisel teel lahendamise leping 4. maist 1932.a. on endiselt nende vastastikuste suhete ja kohustuste kindlaks aluseks.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...