TEADLANE: Inimese aju uurimine on universumi avastamisest keerulisem

"Kodune õhkkond, see, kui kenad me lapse vastu oleme, mõjutab otseselt lapse aju arenemist," ütles tunnustatud ajuteadlane Jaan Aru. "Kui kodus valitseb hea meeleolu ja vanemad tegelevad lapsega, mõjutab see väga palju lapse edukat hakkamasaamist hilisemas elus."

Pilt: Scanpix

TEADLANE: Inimese aju uurimine on universumi avastamisest keerulisem

,

"Kodune õhkkond, see, kui kenad me lapse vastu oleme, mõjutab otseselt lapse aju arenemist," ütles tunnustatud ajuteadlane Jaan Aru. "Kui kodus valitseb hea meeleolu ja vanemad tegelevad lapsega, mõjutab see väga palju lapse edukat hakkamasaamist hilisemas elus."

Aru äsja ilmunud raamatus "Ajust ja arust. Unest, teadvusest, tehisintellektist ja muust" on juttu, kuidas aju töötab ja kuidas teda paremini töös hoida. Pealinn tegi sündmuse puhul autoriga intervjuu.

Miks te üldse hakkasite inimese aju uurimisega tegelema?
 
Kui ma gümnaasiumi lõpetasin, siis mõtlesin, et olen ise küll väike mees, aga tahaksin tegeleda suurte asjadega. Ja siis olin valiku ees – kas uurida Universumit või hoopis inimese aju. Mulle tundus, et enne lahendatakse ajuga seotud mõistatused, aga ma eksisin.
 
Universumit on siis lihtsam uurida kui inimese aju?
 
Universumiga jah on isegi rohkem selgust, kui kõige sellega, mis puudutab inimese aju. Nägemine, jutust arusaamine, kõndimine ja teiste inimeste mõistmine on meie jaoks igapäevased asjad, aga tegelikult on nende aluseks tohutult keerukad ajuprotsessid, mida me alles vaikselt hakkame mõistma.
 
Kas sellest raamatust leiab vastuseid ja selgitusi sellele, kuidas aju töötab?
 
Juba raamatu sissejuhatuses ma ütlen väga ühemõtteliselt, et sellest raamatust ei leiagi vastuseid. Sest see raamat käsitleb neid teaduse küsimusi, mis on tõelised mõistatused. Nagu näiteks küsimus, mis teeb inimese võrreldes teiste loomaliikidega eriliseks. Aga neid on veel – mis on teadvus? Miks me magame? Need on tänapäeva suured küsimused ja meil pole neile vastuseid. Me teame palju, aga me ei tea kõike. See raamat pigem kirjeldab meie lõputuid otsinguid; lõplikke vastuseid see raamat ei annagi.
 
Aga mõtlema paneb?
 
Ma loodan küll, see ongi eesmärk. Näiteks Inimesed mõtlevad sageli, et miks ma pean magama, mõnelegi tundub see tüütu , isegi ebameeldiv aja raiskamine. Ma püüangi oma raamatus selgitada, et Kõik need asjad, mis on seotud meie ajuga, kaasa arvatud uni, on väga põnevad ja sellel mõtlemine aitab igaühel ennast ja oma ajutegevust paremini hinnata.
 
Kui palju on inimaju üldse võimeline tegelikkust meile vahendama, või on see laineala , milles ta töötab üsna kitsas ja ta suudab märgata ainult väikest osa kõigest sellest, mis Universumis olemas on?
 
Mõned loomad näevad asju, mida meie kunagi ei näe. Näiteks näevad nad teist osa valguse spektrist kui meie näeme. Mõned loomad ja linnud tunnetavad magnetvälju. Mõni näeb temperatuuri. Loomad näevad ja tajuvad tõepoolest teisi asju kui inimene. Teine asi on see, et meie aju loob alati maailmast mudeli. Me ei taju seda maailma päris vahetult, otseselt, vaid see pilt, mida me tajume, on loodud meie ajus. Kui me loeme pealinna artiklit, siis ka sõltuvalt sellest, milline meie aju on, kuidas ta on kujunenud, me tõlgendame selles artiklis olevat erinevalt. Selles suhtes võibki öelda, et aju on tõlgendamismasin ja iga aju tõlgendab asju natukene erinevalt.
 
Kui inimest tabavad suured kannatused, näiteks sõjakoledused ja ebameeldivad läbielamised, kas siis reageerivad kõikide inimeste ajud nendele asjadele ühtemoodi? Kas see on kõigi inimeste jaoks hävitav trauma?
 
Isegi sellistel äärmuslikel juhtudel on inimeste ajud väga erinevad. On inimesi, keda sõjakoledused mõjutavad vähem, kui teisi, keda need mõjutavad elu lõpuni. Depressiooniga on ka samamoodi. Ühesuguse pinge all võib üks inimene jääda depressiooni, teine mitte. Inimeste ajud on kõiges väga erinevad. See, kuidas me maailma näeme ja kuidas me sündmustele reageerime, on väga tähtis. Ja selle puhul võiksid inimesed teada seda tõsiasja, et meie ajud on erinevad. See tingib ka selle, kuidas me erinevates olukordades reageerime.
 
Aga hoolitsus inimese tervise ja sealhulgas aju tervise eest, siin kehtivad ikka üsna sarnased reeglid?
Kas vanus mõjutab aju tegevust pärssivalt ja kui, siis miks?
 
Inimaju ei olegi loodud selleks, et inimene saaks kuuekümne või seitsmekümne aastaseks. Vanuse suurendes hakkab aju andma märke tööaja lõppemisest. Oma tippvormis on aju 25aastaselt. Ka mina olen juba pikalt allakäiguteel (naerab). Aga kõik me saame aju heaks midagi teha ja need asjad on üsna lihtsad. Ei olegi vaja mingeid kalleid koolitusi või muud säärast. Tuleb lihtsalt teha aeroobset treeningut. Kas kõndida, joosta, sõita jalgrattaga nii, et võtab vahepeal natuke hingeldama ka. Kui me aktiivselt liigutame end paar korda nädalas, siis oleme oma aju eest hästi hoolitsenud. Ka vaneamd inimesed peaksid end kogu aeg liigutama. Teine asi on see, et tuleb korralikult magada. Unine olek pole ajule hea. Võimaluse korral võib ka päeval veidi tukastada. See on ajule hea.
 
 
Ütlesite, et vanuse kasvades aju suutlikkus väheneb. Kas see on inimestel  samuti erinev ja  individuaalne?
 
Muidugi on see nii. Mitte kõik seitsmekümneaastased inimesed ei kannata dementsuse käes. Mõnel on see tõsisem probleem, teisel väiksem. Me teame, et osalt on probleem pärilik ehk geneetiline, aga osalt sõltub aju töövõime vanemas eas sellest, kuidas inimene elab, mida ta teeb, kuidas oma tervise eest hoolt kannab. Siin on jällegi väga tähtis liikumine. Samuti teeb head tegelemine mõttetööga. Selles suhtes on isegi hea, kui inimene käib vanast peast tööl või lihtsalt tegeleb mingi talle meeldiva mõttetööga.  
 
Kas vanemad saavad ka oma hoolitsuse ja tähelepanuga väikelapse aju arenemisele kaasa aidata?
 
Kuidas me oma lapsi kasvatame, kui kenad me nende vastu oleme, see mõjutab otseselt lapse aju arenemist. Kui kodus valitseb hea meeleolu, kui vanemad tegelevad lapsega, siis see soodustab lapse arengut ja tema hilisemat käekäiku, tema hakkamasaamist elus. Kodune õhkkond mõjutab lapsi väga palju. Tänapäeva probleem on aga vähene suhtlemine. Igaüks on õhtul kodus oma nutiseadme kallal ja llapsi kui segajaid üritatkse jalust ära saada. See on väga halb. Lapse ajule on vaja vahetut suhtlemist oma vanematega, kes talle näitaksid, kuidas maailma asjad käivad. Selle kaudu väikelapsed õpivadki.
 
Öeldakse, et ajurakud ei taastu, kas see on nii?
 
See on jah iganenud tavateadmine, et ajurakud ei taastu. Tänaseks me teame, et vähemalt kahes inimese aju piirkonnas tekib ka uusi ajurakke. Üks nendest piirkondadest on vahetult seotud mäluga. Need on väga tähtsad rakud, mis seal uuesti sünnivad ja aitavad inimesel asju meeles pidada.
 
Mis seda soodustab?
 
Uute ajurakkude teket aga pärsib see, kui inimene viibib ebasoodsas keskkonnas,  näiteks kui ta on depressioonis ega tee mitte midagi. Kui inimene on loid, siis ajutegevus hääbub.
 
Kas vaimsed haigused algavad ka aju loidusest või niiöelda valest mõtlemisest, millest ikka räägitakse?
 
On väga erinevaid vaimseid haiguseid, aga paljude vaimsete haiguste puhul me veel täpselt ei tea, miks see just ühel või teisel inimesel tekib. Seetõttu ongi tarvis aju uurida. Näiteks skisofreeniat on väga raske ette ennustada. Samamoodi on autismiga. Raske on väita veel, millised geneetilised põhjused võiksid olla selle taga. Me ei saa öelda, et mingi väga suur keskkonna ärritaja  võiks neid haigusi põhjustada. Aju on keerukas ja seega on ka nende haiguste mõistmine keerukas protsess. Kahjuks inimesed satuvad pahatihti liiga lihtsate selgituste küüsi nende asjade puhul. Näiteks usutakse nagu tekitaks vaktsineerimine autismi, ehkki viimase kahekümne aasta uurimistöö näitab veenvalt, et seost vaktsiinide ja autismi vahel pole. Aga inimesed ikka usuvad, sest see selgitus kõlab lihtsalt. Aga ajus on kõik keerukas, kohati liiga keerukas ja seega võtabki autismi või skisofreenia mõistmine kauem aega, kui me sooviks.
 
Inimestel on teatavasti kaks ajupoolkera. Mõlemal oma ülesanne. Kas kahjustumise korral võib üks poolkera teise funktsioone üle võtta?
 
Jah, see on võimalik, aga väga varases eas. Kui juhtub, et on vaja üks ajupoolkera väikelapsel välja opereerida, siis tema saab täiesti normaalseks täiskasvanuks. Kui täiskasvanud inimesel pool aju eemaldada, siis suudab aju oma ülsannetega natuke hakkama saada, aga kunagi ei jõua sellele tasemele nagu enne.
Meedias on hakatud aju poolerasid liiga palju vastandama. Tegelikult nad toimivad koos. Ei ole ainult nii, et loogiline mõtlemine käib läbi vasaku poolera ja loov mõtlemine läbi parema poole. Tegelikult on mõlema protsessi puhul mõlemat aju osa tarvis.
Kui insuldi tagajärjel tekib mõne aju piirkonna kahjustumine siis tõesti on kasu hilisemast aju treenimisest ehk rehabilitatsioonist. On hulk harjutusi, mis aitavad peale insuldi kahjustust ajupoolkeradel paremaks muutuda. See võtab üsna pikalt aega, aga nende harjutuste mõju on väga hea. Inimene saab pärast üsna normaalselt edasi elada.
Soovitus saab olla, et aju tuleb väga hoida.
 
Vanemate tunnetel lapse vastu on siis mõju ka hiljem, kui inimene juba suureks on kasvanud, see võib isegi tema vaimsele arengule kaasa aidata?
 
Kui laps tunneb, et ema ja isa temaga tegelevad ja vastavad tema küsimustele , räägivad temaga , mitte ei istu oma nutitelefoni sõrmitsedes, siis on kõik hästi. Ja mitte ainult see, teiselt poolt, kui ema ja isa selgitavad ja näitavad lapsele kuidas mänguasi töötab, miks teine poiss lasteaias nii ütles, siis lapsed saavad tunnete kõrval ka teadmisi, mis on vajalikud.
 
Kui peres on stress, vaesus, vanemad on pinges ja tujutud, see mõjub lapse edasisele käekäigule halvasti?
 
Nii see on. Siin valitseb kahjuks otsene seos. Mida vähem tähelepanu laps väiksena saab, mida rohkem on negatiivseid emotsioone, seda väiksemad võimalused on lapsel hiljem elus nutikusega läbi lüüa.
 
Inimeste ajud on erinevad, aga kas on mingi vahe ka meeste ja naiste vahel selles osas?
 
Sünnihetkel on küll tüdrukute ja poiste ajud erinevad, kuid kuna variante on nii tohutult palju, siis mõne tüdruku aju on lähedasem poiste ajule ja jällegi ka vastupidi. Kohati ongi sugudevaheline aju erinevus isegi väiksem kui samasooliste aju vahel. Kuna ka indiviidide puhul on ajud erinevad, siis on palju naisi, kelle ajud sobivad paremini just nende ametite puhu, mida peetakse meeste tööks ja vastupidi. See, et me oleme kas meessoost või naissoost, ei oma tihtipeale nii suurt rolli kui üldse vahed inimeste ajutegevuses. Aju on ka muutuv ja plastiline,
Sugu määrab mingi algpunkti, aga tähtis on see, kuidas hakkab kulgema edasine areng.
 
Kas me võime teha sellest järelduse, et sellises mõttespordis nagu male peaksid mehed ja naised võistlema koos, mitte eraldi?
 
Male ajalugu on küll näidanud, et meestel on olnud paremad tulemused, aga kui naised hakkavad varakult treenima, siis nad suudavad meestega edukalt võistelda. Maailma edetabeli tippudes on ikka olnud naisi. Kui naised ja mehed saavad võrdselt treenida, siis minu meelest ei peaks neid malemängus panema eraldi võistlema. Väga hea naismaletaja teeb kindlasti pähe enamikule meestele. Seda me oleme Eestis näinud ka noorte tüdrukute puhul.
 
Räägitakse, et naised suudavad  kasutavad aju eri osade seoseid efektiivsemalt, kas see vastab tõele?
 
See on jällegi iga inimese puhul väga individuaalne. Üldistusi teha niimoodi ei saa.
 
Kas inimese loodud tehisintellekt on jõudnud juba mesilase ajuga võrdsele tasemele?
 
Tehisintellekt jääb praegu veel mesilasele alla. Mesilane suudab täiesti iseseisvalt maailmas hakkama saada. Ta toimetab ja tegutseb ning tuleb toime mitemete ülsesaanetega, mida tehisaju praegu veel ei suuda. Tehisinteelkt on paraku veel üsna arvutikeskne.
 

 

Laadimine...Laadimine...