TEADLANE RAVIMISAASTEGA VEEST: Inimeste hulluksminek võib olla normaalne, aga Läänemere kalade oma mitte

"Ravimijäägid ja muu mikrosaaste akumuleerub kaladesse, sealtkaudu satub toidulaua kaudu emade rinnapiima ja laste organismi," maalib TalTechi teadlane Anna Goi karmi pildi põhjendamaks, miks tuleks Eestis heitvett praegusest märksa põhjalikumalt puhastada. Keskmiselt rändab Läänemere ääres vette igas kolmas tablett ning ravimitest saastunud vee joomine toob inimkonnale tulevikus kaasa olukorra, et tõsise haigestumise korral antibiootikumidest meile enam abi ei ole.

Pilt: Albert Truuväärt

TEADLANE RAVIMISAASTEGA VEEST: Inimeste hulluksminek võib olla normaalne, aga Läänemere kalade oma mitte

Virkko Lepassalu

"Ravimijäägid ja muu mikrosaaste akumuleerub kaladesse, sealtkaudu satub toidulaua kaudu emade rinnapiima ja laste organismi," maalib TalTechi teadlane Anna Goi karmi pildi põhjendamaks, miks tuleks Eestis heitvett praegusest märksa põhjalikumalt puhastada. Keskmiselt rändab Läänemere ääres vette igas kolmas tablett ning ravimitest saastunud vee joomine toob inimkonnale tulevikus kaasa olukorra, et tõsise haigestumise korral antibiootikumidest meile enam abi ei ole.

Mitmetes Euroopa riikides on süvaoksüdatsioon see veepuhastuse võlusõna, mis looduse ja inimese päästma peaks. Millise kännu taga aga Eestis selle rakendamine seisab ja kui palju tablette meil üldse merre jõuab? Lähiajal kehtestatakse euroliidus nimelt mikrosaaste normid, mis sunnivad meid teada saama, kui palju me ravimeid tarbime, kui palju nende ülejääke utiliseerime ja kui palju ravimijääke kanalisatsiooni kaudu veekogudesse saadame. Rääkimata, et me ei pääse üle ega ümber heitvee täiendavast puhastamisest. Järgmise etapina peame hakkama ilmselt täiendavalt puhastama ka joogivett, sest nagu Saksamaa põhjal järeldub, võivad ravimijäägid olla ka sinna jõudnud.


Valuvaigistite kuldne trio


2011. a lõpus tähistas Auväärne Kuningas Ibuprofeen oma 50. sünnipäeva ja 60. sünnipäeva eel lööb uusi müügirekordeid. Inglise farmakoloogi Stewart Adamsi lapsukesest kasvas tõeline ravimituru valitseja. Seda põletiku- ja palavikuvastast ainet peetakse tõhusaks ja suhteliselt ohutuks. Ainuüksi Ühendkuningriigis müüakse seda aastas üle 3000 tonni. Eestis tarbitakse aastas suurusjärgus 15 tonni ibuprofeeni ja 16 tonni tema "venda" paratsetamooli. Seega võiks nüüdisaegne palve kõlada, et meie igapäevast ibuprofeeni anna meile tänapäev. Koos veel ühe valuvaigisti diklofenakiga moodustub tähendusrikas kolmik, mille jäägid muljetavaldava jõulisusega nii Läänemerd kui ka meie sisemaiseid  veekogusid ründavad.


"Ibuprofeeni tarbivad eestlased 30 tonni aastas ja see on väga suur number," märgib veepuhtuse ekspert, teadusdoktor Erki Lember. Tõsi, 30 tonni puhul on juttu tableti kogusest, sest toimeaine ehk "mürgi" ümber mätsitakse ohutuid aineid, et rohi oleks käega haaratav ja silmaga nähtav. Seejuures lagunevat ibuprofeen keskkonnas siiski tõhusamalt kui diklofenak.


Läänemerre jõuab igal aastal üldse kokku ligikaudu  2200 tonni ravimijääke, mis on peaaegu 30% Läänemere äärsetes riikides müüdud ravimitest, selgub keskkonnakaitseorganisatsiooni Helcom ravimijääkide uuringu aruandest (2017). Praegu on ravimijäägid ja vette jõudev mikroplast kõige kuumemad keskkonnahoiu teemad. Tehnikaülikooli teadlaste aastakümnete pikkuse vaevanägemise tulemused, mis käsitlevad vee puhastamist süvaoksüdatsiooniga igasugusest mikrosaastest, pole siiski tänase päevani kasutusse võetud.


Süvaoksüdatsiooni tõelisi asjatundjaid võib Eestis üles lugeda ühe käe sõrmedel. Seda, et tal tuleb edaspidi keemikuna tegeleda tõsiste "maailmapäästmise teemadega", ei osanud keemik Anna Goi ülikooli õppima minnes mõistagi aimata: "Mulle meeldis keemia juba keskkoolis, mu vanaema oli samuti keemik."


Nüüd on ta üks nendest teadlastest, kes süvaoksüdatsiooni süvitsi uurinud ja 2005. a doktorikraadi kaitsnud.  


Puhastusbakter antibiootikumi ei tapa


Sisuliselt võiks süvaoksüdatsiooni meetodi kaudu tema kinnitusel lüüa kolm kärbest ühekorraga: eemaldada heitveest raskemetallid, mikroplasti ja ravimijäägid. Toonase tehnikaülikooli juurde loodi süvaoksüdatsiooni tundmaõppimise labor juba rohkem kui veerand sajandit tagasi. Reoveepuhastuse teemaga on süvitsi tegeletud umbes seitse aastat. Süvaoksüdatsioon on seda olulisem, et praegusajal satuvad veekogudesse mitte ainult ravimijäägid, aga ka toidutööstuse säilitus- ja värvained, samuti rõivatööstuse reovete värvijäägid jpm. Mõnedest ainetest jääb reoveepuhastitesse pidama 90, mõnest 10%.


Järjest rohkem on jutuks antibiootikumide resistentsus – see, et antibiootikumid enam ei mõju. See võib olla tagajärg, et me igapäevaselt tarvitame antibiootikume enese teadmata nende samade ravimijääkide näol. Seda nii toidu kui veena. Ei maksa unustada, et loomakasvatus tarvitab samuti kõikjal maailmas massiivselt antibiootikume.


"Ravimijääke ei ole bioloogilisel alusel, nagu reoveepuhastid täna töötavad, võimalik lagundada, sest tegemist on sageli antibiootiliste ainetega," räägib Anna Goi. Teisisõnu – ainet, mis on bakterivastane, nagu antibiootikum, ei saa heitveepuhastis lagundada teine bakter.
"Veel on  võimalik, et ravimijäägi lagunemisel tekivad omakorda toksilised jäätmed," seletab Anna Goi. "Paljasaares läheb puhastatud reovee toru Naissaare suunas merre ja seal väljavoolu juures kogunevad väikestes kogustes mikrosaasteained. Ravimijäägid ja muu mikrosaaste akumuleerub kalade rasvkoesse, sealtkaudu satub toidulaua kaudu emade rinnapiima ja laste organismi." Näiteks rasestumisvastastes vahendites sisalduv östrogeen muutvat kalad ja konnad sootuks sootuks, mis tähendab, et nad enam ei sigi, ja erinevalt inimkonnast pole nende puhul võimalik kasutusele võtta ka kunstlikke meetodeid.


"Kui inimesed lähevad hulluks, võiks seda ehk normaalseks pidada, aga kalade puhul mitte," nendib Anna Goi.


Süvaoksüdatsiooni puhul lisatakse seega reovette oksüdeerivaid aineid. Selle tulemusena lagunevad ained loodusele ohututeks hapeteks või ka süsihappegaasiks ja veeks. Võtmesõnaks ongi just nende kahjulike mikroosakeste lagunemine, mis reovee praegusel pealiskaudsemal puhastamisel loodusesse satuksid.


Anna Goi sõnul on teine võimalus töödelda heitvett aktiivsöefiltritega. Ent filtrid vaid koguvad saasteained endasse, mitte ei lagunda. Nõnda on vaja filtreid omakorda tihti vahetada ja ümber töödelda. Seda tehakse termotöötlemisega ehk 400-500 kraadi juures. Üldiselt kujuneks nn aktiivsöetehnoloogia kallimaks kui heitvee süvaoksüdeerimine kemikaalide abil.


Kas me oleme nõus rohkem maksma?


Anna Goi lisab samas, et teadlasena ei tahaks ta otseselt ühe meetodi ehk süvaoksüdatsiooni kasuks reklaami teha: "Väga efektiivselt peetakse on nende protsesside kombineeritavust, kus orgaanilised ained lagundatakse näiteks osoonimisega ja raskmetallid, mikroplastik ning isegi radionukliidid eemaldatakse filtrimisel aktiveeritud söega."


Nii-öelda pilootprojektina soovitab euroliit praegu jälgida kõige levinumate valuvaigistite, näiteks diklofenaki sisaldust vetes. "Praegu ei ole euroliidus seadusandlust, mis mikrosaasteosakeste hulka heitvees normeeriks," lisab Anna Goi. "Ühendriikides ja Šveitsis on sellised normid aga jõus. Loomulikult teeb iga ettevõte, kui tegemist on erakätes äriühinguga, täpselt nii palju, kui teda seadusega kohustatakse."
Anna Goi sõnul on heitvee süvapuhastamisel ravimijääkidest jm kahjulikest mikroainetest suuri edusamme teinud Berliini vee-ettevõte, kus pilootseadmed töös. Samuti pingutavad tõsiselt nii Taani kui Rootsi. Üks võimalus on veel heitvee osoneerimine – praegu rakendatakse seda teatavasti joogivee puhastamiseks, aga mitte heitvee puhul.  


Ilmselt tähendaks nii joogivee kui heitvee täiendav puhastamine vee hinnatõusu: Saksamaa näitel 30 sendi võrra kuupmeetrilt. Seega tuleks sõlmida n-ö ühiskondlik kokkulepe: kas me oleme nõus enda tervise ja puhtama keskkonna eest rohkem maksma?
Udused kuuldused, nagu oleks Tallinna Vee puhastusjaama jõudnud heitveest millalgi ravimijääkide leidmiseks proove võetud, ei tundu siiski paika pidavat. Ettevõtte kõneisik Eliis Vennik annab teada, et "ravimijääkide sisaldus heitvees on täna eelkõige teadlasi huvitav küsimus. Tegu on veel vähe uuritud valdkonnaga".


Esimene süstemaatiline ravimijääkide uuring on tema sõnul Läänemeres alles käimas ja loomulikult jälgivat Tallinna Vesi huviga, milliseid tulemusi see annab. "Ravimijääkide teema on ju ka maailmas alles lapsekingades ja seda, kas ja milliseid arenguid toob see kunagi kaugemas tulevikus kaasa näiteks ravimitootjate, meditsiinisektori, jäätmekäitlejate ja reoveepuhastajate jaoks, näitab aeg."


24 tonni ravimeid kanalisatsiooni


Läänemere riikide keskkonnaorganisatsioon Helcom sai üsna põhjaliku uuringu ravimijääkide asjus valmis küll juba 2017. a. Meedias on ravimijääkidest kirjutatud 2006. aastast.


 2014. a analüüsiti ravimijääkide sisaldust keskkonnaministeeriumi eestvõttel Tartu linna reoveepuhastis, Suures Emajões, Türi linna reoveepuhastis, Pärnu jões, Kose aleviku reoveepuhastis ja Pirita jões. Nõnda nagu võiski arvata, leiti kõigist ravimitest kõige enam paratsetamooli jääke. Kokku avastati enamikes proovides 29 ravimi toimeaine jääke. Kõige suurem ehk kaheksa korda üle normi piiri kogus avastati paratsetamooli jäänuseid Kose reoveepuhastist.


Populaarse valuvaigisti müügimaht on meil kulgenud tõusvas joones: 2008. a ligi 13 000 kg ja 2014 umbes 17 000 kg. Kas igapäevaste suurte valuvaigistikoguste taga peitub ühiskonna stress, pikad ravijärjekorrad, farmaatsiafirmade turundus või kõik ühekorraga, vääriks õigupoolest teadusuurimust. Teadusdoktor Erki Lember kutsub inimesi üles mõtlema, kas iga peavaluhoog nõuab tingimata tabletti või piisaks klaasist veest ja natukeseks omaette olekust.


Saamaks teada, kui suure panuse võib ikkagi Eesti kasvõi teoreetiliseltki anda Läänemere jt veekogude reostamisse "igapäevase leiva" ehk valu- ja põletikualandajate jm medikamentidega, oleks tarvis teada, kui palju ravimeid Eestis aastas tarbitakse.


Helcomi väitel rändavat Läänemere ümbruses vette keskeltläbi iga kolmas tablett. Ravimite ametlikus nimekirja leidub ligikaudu 3500 nimetust. Käibe mahuks Eestis on kujunenud 300 mln euro ringis aastas.


Ravimiameti inspektsiooniosakonna juhataja Elsa Leiten vastab e-kirjaga saadetud küsimustele kiiresti. "Igal aastal jõuab ohtlike jäätmete kogumiskohtadesse ligi 24 tonni ravimijäätmeid, kuid hinnanguliselt vähemalt sama palju jääb jäätmejaamadesse viimata," teatab Leiten. Teatavasti on Eestis kõik apteegid kohustatud inimestelt aegunud või tarbetuid ravimeid tasuta tagasi võtma, et need ümbertöötlusfirmade kaudu utiili saata.


Kui mitu kilo või tonni üldse Eestis ravimeid ära süüakse, jääb ravimiamet vastuse võlgu: "Ravimeid ei käsitleta nende kaalu järgi ja puudub ka vastav statistika."


Ravimiamet ise kasutab ravimite tarvitamise arvestuses nn päevadooside meetodit. Tavainimese jaoks on see raskesti hoomatav: kui mitu inimest tuhandest võis iga päev kasutada mingit ravimit tavalises annuses. Ent sellegi meetodi rakendamiseks ehk teada saamiseks, kui mitu päevadoosi kulub 1000 inimese kohta, on vaja teada mingi ravimikoguse või toimeaine kaalu.


Kogu pildi muudab veelgi segasemaks asjaolu, et keskkonnaorganisatsioon Helcom omakorda praktiseerib hoopis teistsugust, tavainimesele arusaadavat, lihtviisilist ravimite kaalu järgi arvestamise meetodit.


Müüdud ravimitonnid: justnagu sõjasaladus


Kuidas on seega võimalik, et mina ravimiametist Eestis mahamüüdud ravimite koguseid kaalu järgi ei leia? Aga soliidne rahvusvaheline keskkonnaorganisatsioon on Eestis meil müüdud ravimikoguste andmed kilogrammides või tonnides siiski kätte saanud.


Nii esitab Helcom 2017. a raportis Eestis, Soomes, Saksamaal ja Rootsis maha müüdud ravikoguseid kilogrammides – kõikide riikide peale kokku.  Tabelit juhib mõistagi Kuningas Ibuprofeeni abikaasa Paratsetamool: kõigi nelja riigi riigi peale kokku 530 tonni aastas. Meie ravimiamet aga väidab, et nemad neid andmeid kaalu järgi mõõdetavatena ei oma.


Kuidas seega Helcom Eesti andmed tonnides või kilogrammides üles leidis?


Natukene aitab mõistatusele lähemale  konsulteerimine keskkonnaministeeriumi ühe merekaitsespetsialistiga, kes Helcomi tegemistega kursis. Tuleb välja, et näiteks veterinaarravimite kohta on müüdud kogused ravimiameti dokumentide hulgast leitavad. Eeldusel, et ravimiamet oma väites ei eksi, jääb üle järeldada, et Helcom on andmed Eesti inimravimite kohta tuletanud kuidagi kaudselt, päevadooside järgi.


Olles umbes päeva jagu aega pühendanud mõttevahetustele ametnikega ja jälgede ajamisele, tekib mulje, et lihtsam on kätte saada sõjasaladust kui Eestis aastas maha müüdud ravimitonne.


Samasugune arusaamatus valitseb, kui kõrvutada Helcomi andmeid ravimite utiliseerimise kohta ravimiameti andmetega. Viimane väidab aastaseks ravimite utiilkoguseks 24 tonni, ehkki ravimiamet ise jällegi arvestust ei pea, vaid toetub jäätmeregistrile. Helcomile on aga kujunenud mulje, nagu ainuüksi 2014. a oleks meil kokku kogutud 89 tonni tarbetuid või kõlbmatuid ravimeid. Vahe Eesti enda andmetega on seega hiiglaslik: enam kui kolm korda.


Seega nõuab tõsist ettevõtmist, saamaks teada, et kui palju Eestis ainuüksi valuvaigistikoguseid kugistatakse. Kindlasti on sügavalt hinnanguline, kas 80 grammi inimese kohta aastas imikust raugani, nagu üks tõlgendus välja pakub,  on palju või vähe. Paratsetamool on levinud 500 mg tablettidena. 160 tabletti tähendaks umbes kaheksa karbi ärasöömist.


 Tasub toonitada, et eelpool toodud numbrid näiteks ibuprofeeni ja paratsetamooli koguste kohta kilogrammides või tonnides on mõne teadlase poolt n-ö isetegevuslikult ehk seega n-ö mitteametlikult välja arvutatud. Seega: kui nemad poleks väikest valguskiirt heitnud, kas me siis üldisteski joontes aimaksime, kui palju Eestis valuvaigisteid tarbitakse? Lihtinimesele pole selle teadasaamine lihtsalt jõukohane.

 

 

 

Veeteadlane Erki Lember: mõelge, kas teil on alati tabletti tarvis

 
Teadusdoktor Erki lember (pildil) ütleb, et alati pole tarvis haarata tableti järele, mõnel lihtsamal juhul piisab ehk keemiavabamast ravist.
Eestimaalasi iseloomustavat tabletiusk: kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka tabletist abi. Erki Lember toonitab, et enne tuleks siiski korraks mõtlema jääda, kas mure pole tableti jaoks liiga väike. Või siis vastupidi: tablettidest hangitakse abi ka siis, kui haigus nõuaks juba ammu arsti.


Lemberi sõnul puutusid teadlased ravimijääkide tagajärgedega esimest korda laiemalt kokku 2000. aastal Pakistanis, kus raisakotkaste populatsioon on vähenenud viimase kümne aastaga pea 95%. Pärast põhjalikku uurimist jõudis rühm teadlasi järeldusele, et lindude surm oli põhjustatud ravimijäägist diklofenak. Raisakotkad olid mõistagi toitunud surnud kariloomadest, keda profülaktika mõttes raviti pidevalt valuvaigistiga diklofenak. Ehmunud lääneriigid hakkasid samuti oma keskkonnast ravimijääke otsima ning tulemused olid murettekitavad.
Saksamaa ühe uuringu kohaselt on nende keskkonnast leitud kokku 156 eri ravimit, millest pinnavees tuvastati 131 eri toimeainet, põhjaveest 55 ning pinnasest ja mullast 15 eri ravimit. Üle maailma kokku on keskkonnast tuvastatud 631 eri ravimit ning nende arv kasvab iga aastaga.

 

 

 

Ravimireostus ähvardab antibiootikumid kasutuks muuta


Suur osa antibiootikumidest jõuab keskkonda. Teadlased osutavad, et antibiootikumid on hädavajalikud bakteriaalsete infektsioonide raviks. Ent kuna organism omastab ravimitest vaid väikese osa, jõuab enamus sellest jääkainetega keskkonda.


Reoveepuhastusjaamad on üks peamisi vahelülisid, mis tekitavad antibiootikumide resistentsust soodustavaid nähte, ja seega muudetakse üks praegusaja meditsiini tõsisemaid relvi haiguste vastu kasutuks.


EL-i rahastatud CWPharma projekti raames on nüüd alanud ravimite toimeaine jääkide sõeluuring kuue jõe valglas eesmärgiga saada parem ülevaade Läänemere piirkonnas keskkonda jõudvate ravimijääkide allikatest, heitkogustest ja analüüsitud kontsentratsioonidest keskkonnas. Eestis tegeleb proovide võtmisega keskkonnauuringute keskus. Proove võeti nii suvisel kui ka talvisel perioodil kolme reoveepuhasti (Pärnu, Türi, Paide) sisse- ja väljavooludest ning reoveesettest. Roosna-Alliku kalakasvatuse väljavoolust võeti veeproovi kahel korral ning ühel korral põhjasetteid. Lisaks võeti kahel korral proove ka ühe haigla reoveest, mida ühiskanalisatsiooni juhitakse. Tulemusteni jõutakse 2020. a

Laadimine...Laadimine...