TEADUSKONVERENTSI SÕNUM: Teadus laskugu elevandiluutornist alla maa peale

"Me peame liikuma lähemale inimestele ja nende tegelikele probleemidele," heitis Jaak Aaviksoo täna Kultuurikatlas toimunud konverentsil ette teaduse kohatist paiknemist elevandiluutornis. "Meie ülesanne on teha võimatu võimalikuks. Siis inimesed usaldavad teadusele oma raha."

Pilt: Scanpix

TEADUSKONVERENTSI SÕNUM: Teadus laskugu elevandiluutornist alla maa peale

"Me peame liikuma lähemale inimestele ja nende tegelikele probleemidele," heitis Jaak Aaviksoo täna Kultuurikatlas toimunud konverentsil ette teaduse kohatist paiknemist elevandiluutornis. "Meie ülesanne on teha võimatu võimalikuks. Siis inimesed usaldavad teadusele oma raha."

Täna peeti Kultuurikatlas konverentsi teaduse tähtsusest ühiskonnas, kus esinesid rahvusvaheliselt tunnustatud teadlased ja innovatsiooni asjatundjad. Üks diskussioonis osalenutest, Tallinna Tehnikaülikooli rektor Jaak Aaviksoo märkis: "Meid on siia kokku toonud mure."

Euroliit tahab saada tagasi tegijaks

Tõepoolest, Aaviksoo viidatud melanhoolia põhjus seisneb asjaolus, et üldteada faktide järgi on Euroopa Liit olnud innovatsiooni osas maailma teiste suurte piirkondade sabassörkija. Ajad, kui kasvõi Nokia või Ericsson tähistasid midagi uuenduslikku ja võimsat, millele ülejäänud planeet härda imetlusega vaatas, on jäänud aastakümnete taha. Kanada ja USA on teaduse rakendamisel majandusse euroliidust eespool, rääkimata Lõuna-Koreast ja Jaapanist, kes samuti kiiresti eest ära kappavad. Üleilmne liider on mõistagi jätkuvalt Hiina.

Juunis 2017 avaldati Euroopa Liidu järjekordne innovatsiooninäitajate tabel. Selgus, et mõnevõrra on olukord läinud paremaks ja üldiselt on innovatsiooninäitajad kosunud 15 liikmesriigis. Samas leidub nende riikide vahel ka suuri erinevusi. Jätkuvalt on ELs innovatsiooni poolest esikohal Rootsi, kiireimat kasvu näitavad aga Leedu, Malta, Madalmaad, Austria ja ühendkuningriik. Tõsi küll, too pakib kohvrit.

Teadus- ja arendustegevuse investeeringute tase peaks olema 3% SKPst, mis kujutab endast Euroopa Liidu eesmärki. Samamoodi nagu Eesti, kes paistab jätkuvalt innovatsioonile kaitsekulusid eelistavat, pole ka EL enamus liikmesriike suutnud seda taset saavutada. 3%-ni on jõudnud end rebida vaid Austria, Rootsi, Soome ja Taani. Haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler Indrek Reimand ennustab süngelt Eesti teadusrahastuse langust 1%-ni SKPst aastaks 2020. Kuidas viia sõnumeid teaduse ühiskondlikust mõjust ja väärtusest n-ö inimeseni tänavalt, laia auditooriumini? Kuidas teha poliitikutele, kes raha jagavad, teaduse tähtsus selge(ma)ks? See on üks põhiküsimusi, mida Eestit esindavad valitsusametnikud on Euroopa Liidu Nõukogu eesistujamaa esindajatena tõstatanud.

Teadust toetamata ühiskond vaesub

Sellistest meeleoludest, et kuidas inimestes äratada tunnet, et teadus on midagi olulist, aga mitte midagi abstraktset ja kauget, oli kantud ka tänane konverents. "Teadus ja innovatsioon on meie tuleviku jaoks kriitiliselt olulised," sõnastas üks esimestest esinejatest, professor Mark Ferguson. Ta nõustab Iiri valitsust ja tegeleb teaduse tähtsuse suurendamisega euroliidu vastavas töögrupis.

Fergusoni sõnul on investeeringute suurendamine nii EL kui iga liikmesriigi enda tasemel kriitiline küsimus. Teisiti lihtsalt ei ole võimalik enam majanduskasvu saavutada või säilitada ning hoida töökohti ning sotsiaalseid tagatisi. Teisisõnu, ühiskond käib ilma globaalses võidujooksus osalemata alla, vaesub. Vähemalt Euroopa taseme mõttes. "Teadusuuringud on tootlikkuse tõstmise süda, see peaks andma jõudu euromajanduse konkurentsivõimele ja tõstma käega katsutavalt meie elu kvaliteeti," rääkis esineja, kes toonitas veel palju kordi riikide vahelise koostöö tähtsust igasugustes uuringutes.

Kuigi lõviosa inimestest näiteks Iirimaal, mille valitsuse nõustajana Ferguson on töötanud, mõistavad teaduse rahastamise vajadusi ja küsitlustes toetavad seda, ei saa nad sellest ikkagi igapäevaelus tegelikult aru. Ferguson rääkis, et teaduse rahastamise vajadus muutuks märksa selgemaks, kui sellest saadav tulu tõstaks reaalselt ettevõtete tootlikkust, kus inimesed töötavad, ja see omakorda väljenduks ka töötajate pangaarvel.

Sealt kaudu omakorda süveneks Fergusoni sõnul avalikkuse surve poliitikutele, et nad teadusele ja innovatsioonile rohkem raha eraldaksid.

Ferguson nägi tunneli lõpus siiski valgust paistmas. Kui kahekordistada euroliidu teadus- ja innovatsiooni eelarvet alates 2020. aastast, ja iga liikmesriik veel täiendavalt suurendaks märkimisväärselt neid kulutusi, tekiks Euroopal reaalne võimalus saada globaalseks innovatsiooniliidriks.

Üheks peamiseks väljakutseks valitsuste bürokraatidele oleks püüe üles leida kogu rahvas huvi äratavad suured väljakutsed - nagu need olid kunagi USAs Kennedy-aegsed kosmosevallutused või Nixoni üldrahvalik sõjakuulutus vähi vastu, toob Ferguson näiteid.

Teadus aidaku inimesi

Kõige lihtsamalt ning arusaadavamalt võttis kõnealuse mõttetalgu põhiprobleemi kokku tehnikaülikooli rektor Jaak Aaviksoo.

"Me oleme siin, sest tunneme, et meil on probleem," rääkis Aaviksoo paneelarutelu sõnavõtus. "Ma arvan, et (teaduse rahastamise osas) poliitikud pole probleem, probleem on tavalised inimesed. Neil on oma mured, nad tunnevad, et neid ei lahendata. Me uurime, teeme teadust, aga nemad ei looda sellest leevendusi oma muredele."

Aaviksoo lisas veel, et ega ei olegi muud lahendust teadust populaarsemaks muuta, kui näidata, et teadus suudab teha võimatu võimalikuks, ja inimestele reaalselt nende igapäevast elu kergemaks muuta. "Siis inimesed usaldavad meile oma raha."

Paneeldiskusioonis esines ettekandega teiste esinejate seas Itaaliast pärit Valeria Nicolosi, kelle teadustöö käsitleb grafeeni uurimist ja on seetõttu oli mõttetalgul üheks positiivseks näiteks, kuidas teadustööst võib inimeste elu lihtsamaks tegemisel abi olla.

Grafeen annab töökohti

Grafeeni kui materjali uurimist alustati grafeenipuru kleepimisega kleeplindile, vaatlemaks seda ainet miksroskoobi all, ja see viis Nicolosi sõnul lõpuks revolutsiooniliste avastusteni. Kõige paremate omadustega grafeeni saab muide niimoodi, et kui tõmmata tavalise kleeplindiga üle hariliku pliiatsi südamiku ja kui lindile kleepunud osakesi omakorda mitu korda järjest kleeplindiga poolitada, jääb järele parim kiht grafeeni. Nüüdseks on grafeeni võimaluste rakendamine tootmises andnud tööd paljudele inimestele. "Minu uuring algas sellest, kuidas toota grafeeni kiiresti ja käepäraselt," rääkis Nicolosi.

Grafeen on väga kerge aine, ühe aatomkihi paksune materjal on kõige õhem seni tuntutest. Samas on see aga kõvem kui teemant. Näiteks terasest on grafeen 100-300 korda tugevam. "See on väike suur asi," ütles Nicolosi.

Tema sõnul said kolleegid Manchesteri ülikoolist Andre Geim ja Konstantin Novosjolov grafeeni uurimise eest 2010. a. Nobeli preemia.

Jaanuaris 2013 kuulutas Euroopa Komisjon välja läbi aegade suurima uurimistoetuse tulemused. Leirti kaks superprojekti, mida lähema kümne aasta jooksul rahastatakse miljardi euroga. Üks neist ongi grafeeni kui revolutsioonilise süsiniku põhise materjali omaduste uurimine ja kasutuselevõtt. Nicolosi sõnul selles osas juba suuri edusamme tehtud. Grafeeni kasutatakse näiteks Nokia telefonides jt nutiseadmetes ning elektroonikas nähakse sellel üldse ülisuurt perspektiivi, sest võiks seni kasutusel olnud räni välja vahetada. Seda enam, et elektroonika muutub järjest kergekaalulisemaks ja grafeen täidab otstarbe juba väga väikeses koguses. Nüüd on leitud juba tööstuslikud võimalused grafeenikilede valmistamiseks. Kuna grafeen on ümbritseva keskkonna suhtes tundlik, saab seda kasutada ka igasugustes sensorites. Valeria Nicolosi võttis kokku teadlase edu saladuse: "Tuleb võimalus anda loominguline olla."

EL-i keeruline teadusrahastus

Haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler Indrek Reimand on hiljuti kirjutanud, mis on teadusrahastuse mured Eesti kui väikeriigi vaatevinklist.

Niinimetatud vanad liikmesriigid ELs saavad Reimandi väitel endale suure enamuse EL teadusprogrammi Horisont 2020 rahastusest ja EL hilisliitujad kokku on saanud ainult 4,5%. Tihti proovitakse väita, et selle taga on nende teaduse kesine tase, kuid vaadates fakte, ei pea see alati paika. Pigem tuleb Reimandi arvates põhjuseid otsida teadusvõrgustike suhteliselt "suletud klubidest", hiliste liitujate positsioonist ja väikeriikide väiksemast kontaktide võrgustikust. Samuti muudest probleemidest, mis on lahendatavad süsteemi tasandil, kuid mis otseselt ei seostu teadusliku tasemega. Näiteks on rahastuse maastik nii keeruline, et sellel orienteerumine nõuab eraldi suurt (administratiivset) ressurssi. See aga takistab väiksemate ja uute tegijate osalemist.

Eesti on seni olnud tegelikult edukas Horisont 2020 osaleja – Eesti teadlased on 2014. aasta algusest kuni käesoleva aasta maini saanud Horisondist kokku üle 72,6 mln euro. See on Reimandi andmetel 1,2 korda enam teadusraha elaniku kohta kui ELis keskmiselt. SKP-ga võrreldes oleme osalusnäitajatelt liikmesriikide seas 3. kohal (219% EL keskmisest), Horisondi projektides täistööajaga osalevate teadlaste arvu järgi aga 9. kohal (134% EL keskmisest).

Reimand on Eesti osas toonud välja veel murelikke numbreid. 2014. ja 2015. aastal oli teadus- ja arendustegevuse kulutuste langus Eestis Euroopa Liidu suurim – vastavalt 19% ja 16%. Kuigi praeguseks on järsk langustrend asendunud väikese tõusuga, võib prognoosida, et erasektori investeeringute tase on 2020. aastaks kõigest umbes 1% SKPst.

Laadimine...Laadimine...