TEISE SAMBA KUULSUSETU LANGEMINE: Kas see võetakse täielikult tükkideks või jääb mõni jupike püsti?

"Mul oli oidu aimata, kui meepurgiga järel joosti," ütleb kasvatusteadlane Tiiu Kuurme, kes ei lasknud end hulk aastaid tagasi pensioni teise samba osanikuks värvata. Riigikontroll aga isegi ei aimanud, vaid tuvastas oma auditis otseselt, et teise samba asemel on raha neelav must auk. Ent 2014. a antud tungiv soovitus olukorda päästa jõudis alles viis aastat hiljem valitsuse tegevuskavasse.

Pilt: Scanpix/ Illustreeriv pilt
Eesti

TEISE SAMBA KUULSUSETU LANGEMINE: Kas see võetakse täielikult tükkideks või jääb mõni jupike püsti?

Virkko Lepassalu

"Mul oli oidu aimata, kui meepurgiga järel joosti," ütleb kasvatusteadlane Tiiu Kuurme, kes ei lasknud end hulk aastaid tagasi pensioni teise samba osanikuks värvata. Riigikontroll aga isegi ei aimanud, vaid tuvastas oma auditis otseselt, et teise samba asemel on raha neelav must auk. Ent 2014. a antud tungiv soovitus olukorda päästa jõudis alles viis aastat hiljem valitsuse tegevuskavasse.

Teise pensionisambaga on praeguseks liitunud üle 730 000 inimese. Erinevalt Tiiu Kuurmest polnud suurel osal ehk alates 1983. aastast sündinutel teise samba kohustuslikkuse tõttu valikut.


Meeldetuletuseks, et kuigi teise sambaga ühinemine jääks edaspidi samuti sunniviisiliseks, näeb valitsus seoses teise samba reformiga ette võimaluse sealt peatselt lahkuda – kui pensioni kogumise tulemus näiteks ei rahulda. Tõsi, lahkudes tuleb maksta väljavõetud summalt  riigile tulumaks. Ja lahkumise ajaks nähakse ette kuni kaks aastat avalduse esitamisest. Alternatiivina võib raha paigutada maksuvabalt investeerimiskontole, et kas või börsiaktsiaid osta.


Kuigi praeguste kavade kohaselt kavatseb riik teise sambasse jääjatele jätkuvalt maksta omalt poolt neli protsenti, spekuleeritakse kuluaarides, et edaspidi võib valitsus sellest loobuda. Aastas teeks see riigikassale umbes 300 mln eurot iga-aastast kokkuhoidu. Koos teisest sambast lahkujate tulumaksuga – isegi kui osa rahvast sambasse alles jääks – oleks suurusjärk lühikese ajaga miljard. Kümnendik riigieelarvest justnagu maast leitud. Seda saaks omakorda kasutada esimese samba turgutamiseks ehk näiteks juba praeguste pensionite tõstmiseks. See suurendaks omakorda tarbimismaksude laekumist jne.


Kui tsiteerida ettevõtja Tõnis Paltsi, tuleb otsustada, kas sammas lõhkuda või tampida ka edaspidi hiigelsummasid kuhugi pensionifondide "musta auku".


Tõsi, nüüd on turul juba ka inimeste pensionile arvestatavat lisa tagavaid pensionifonde. Ent lõviosa teise samaga liitunute meelerahu see tagasi ei too, sest kaotatud on palju aega ja inimeste niigi nappe sääste.


Pensionisüsteemi põhiautor, toonane rahandusminister Siim Kallas teatas pärast sajandivahetust, kui kogumispensionid kehtestati, et kuna teise samba raha on inimese isiklik omand, pole mõtet seda hoida voodi all kartulikotis. Raha tuleb panna kasumit teenima. Paradoksaalselt on läinud täpselt vastupidi. Targemaks osutusid inimesed, kes korjasid raha kartulikotti, investeerisid seda kuhugi või tarbisid ära, mitte ei pannud seda teise samba olematut kasumit ja inflatsioonirotti teenima.


"See raha, mis 2008. a algusest kuni 2018. a lõpuni meie teise sambasse sisse maksti, kasvas 3,5 miljardi euroni," väidab ettevõtja Indrek Neivelt. Kui seda raha oleks samal ajal kasvatatud pensionifondide asemel, kes 85-90% ulatuses investeerivad välismaale, hoopis  maailmaturu portfellis – 70% aktsiad ja 30% võlakirjad –, oleks see kasvanud miljardi võrra suuremaks. Maailmaturg tähendab Neivelti sõnutsi keskmist tootlust.


Juba 2014. a viitas riigikontroll auditis: "Kuigi teise samba fondide peamine eesmärk on kasvatada pensionikogujate raha ostujõudu, on rahandusministeeriumi analüüside kohaselt teise samba fondide senine reaaltootlus keskmiselt nullilähedane." Juba toona ehk viis aastat tagasi soovitas riigikontroll pensioniraha kasvatamiseks uurida välismaa asemel kodumaisesse majandusse investeerimist.


Riigikontroll soovitas rahandusministril ühtlasi algatada pensionifondide tegevust puudutavate õigusaktide muutmine, et "fondihaldus oleks efektiivsem ning elavneks konkurents, mis võimaldaks saavutada (haldurite) väiksemad tasud ja suurema tootluse".


Toonaseid rahandusministreid Jürgen Ligi ja Maris Laurit miljardi euro kadumise teema ei köitnud. Õigemini ei paistnud leiduvat kedagi, kes arvutustesse süvenenuks. Tõsisemal kujul jõudis see teema valitsuse tegevuskavasse alles nüüd, aastal 2019.

 

Ettevõtja Kristjan Järvan: teise pensionisamba näol on tegemist turutõrkega

 
Teise pensionisamba veel praegu kehtiva ülesehituse jõulise kriitikuna tuntud ettevõtja Kristjan Järvan leiab, et samba toetamine sotsiaalmaksust nelja protsendiga tuleks ära lõpetada.


Kristjan Järvan on igati selle poolt, et teine sammas muudetaks vabatahtlikuks. "Antud muudatus oli äärmiselt vajalik, et anda inimestele tagasi õigus oma säästude üle otsustada, mis on vabaturumajanduse alus," ütles ta. "Mina ootaksin valitsuskoalitsioonilt, et teise sambasse ei makstaks sotsiaalmaksust enam seda nelja protsenti, sest see on tekitanud pensionisüsteemi defitsiidi."


Järvan toonitas, et riigil on põhjendatud sekkuda majandusse, kui tegemist on turutõrkega: teisisõnu, mingit teenust ei pakuta avalikul turul, või saavutatakse mastaabisääst. "Kolmanda pensionisamba fondid on turul vabalt kättesaadavad ning ei ole teise samba fondidest ei hinna ega kvaliteedi poolest halvemad," selgitas Järvan. "Seega puudub riigil õigustus sekkuda majandusse siinkohal. Teise samba pensionifondide eelistamine teistele investeerimisvahenditele, nagu näiteks kinnisvara, ei ole ennast üldiselt õigustanud."


Mõistagi oleks loogiline, et praeguses vaidluses samba pooldajate ja vastaste vahel võtaksid valjuhäälselt sõna inimesed, kelle jaoks sambast tulu tõuseb. Nende hääli pole aga kuulda.


Järvan on varem viidanud, et teist sammast kaitsevad ainult süsteemi säilimisest isiklikult huvitatud osalised: poliitikud, fondihaldurid, kindlustusfirmad. Ta on ka toonud esile, et Eesti inimeste pensioniraha loob täna uut raha väljaspool Eestit. Juhul, kui seesama raha maksta inimestele pensionina välja, liiguks see tarbimise kaudu valdavalt tagasi kohalikku majandusse, kiirendades majanduskasvu.

Majanduskasvu kiirenemine omakorda suurendab palkasid ja sealtkaudu pensione.

 

Kasvatusteadlane Tiiu Kuurme: teine sammas on rahva röövimise programm


Teadlane Tiiu Kuurme kiidab end tagantjärele kindlameelsuse eest. "Mul oli oidu aimata, kui meepurgiga järel joosti," ütleb ta.
"Kõik on rahvale algusest peale seoses teise sambaga näkku valetanud," nendib ta. "Valetati rahvale, et riik paneb omalt poolt juurde neli protsenti, ja juba siis ma mõtlesin, et kust kohast see muidu paduvaene riik selle neli protsenti võtab. Alles mõni aasta tagasi hakkas välja imbuma, et see on vale, et riik paneb juurde, sest nelja protsendi võrra kahaneb hoopis esimese samba pension, kui oled teise sambaga liitunud."


Kuurme räägib, et tema lapsed pääsesid teisest sambast napilt, sest üks neist on sündinud 1982 ja teine 1978. Vabatahtlikult pole nad liitunud. Ainsana katsetas tema perest teist sammast abikaasa.


"Ta on siiamaani, juba pensionärina imestunud, et nii palju on ta sinna sisse maksnud ja nii vähe saab tagasi. Teine sammas on ikka tõeline rahva röövimise programm. Ka kõik minu tuttavad ümberringi on seoses teise sambaga väga pettunud. See seltskond, kes selle süsteemi omal ajal juurutas, tuleks ikka väga tõsiselt vastutama panna! Ma arvan, et siin on tegu – ja just nii pangegi kirja! – osaga meie suhtes võõrpankade poolt rakendatud koloniaalpoliitikast." 

 

Sotsiaalteadlane Lauri Leppik: uus valitsus on ette võtnud sotsiaalmaksureformi

 
Nii demograafia- kui ka sotsiaalteadlase Lauri Leppiku meelest tähendab uue valitsuskoalitsiooni kavandatav pensionireform ühtlasi sotsiaalmaksureformi, sest sotsiaalmaksust pensionikogumiseks määratud osa ei saa tema arvates olla määratud tarbimiseks.
Leppik viitas oma väidet esitades, et teisest sambast võib edaspidi raha kahe aasta jooksul, ükskõik millal enne pensionile jäämist kätte saada. "Kui koalitsioonilepingu teksti lugeda ja pensionireformi plaani lahti harutada, siis just sotsiaalmaksureform sealt vastu vaatabki," lausus ta.


Meeldetuletuseks: sotsiaalmaks moodustab maksustatavatelt summadelt 33%, millest 20% suurune osa kantakse üle riiklikuks pensionikindlustuseks ja 13% riiklikuks ravikindlustuseks. Nelja protsendiga pensionifondist toestatakse omakorda teise samba osanikke. Leppiku sõnul aga muudaks see, kui pensionikindlustuseks määratud osa saab hakata kasutama enne pensioniiga, sotsiaalmaksu sihtotstarvet. "See oleks justnagu ette nähtud muuks otstarbeks, inimese varem võetud laenude maksmiseks või mille iganes ostmiseks või tarbimiseks," rääkis Leppik. "Tegelikult on see raha muidugi mõeldud pensioni jaoks."


Tema arvates leidub tõetera väites, et teise sambaga liitunuid, kes saavad edaspidi koos oma rahaga sambast minema jalutada, koheldakse soodsamalt kui ainult esimesele sambale lootvaid nn kliente. Nemad ju ei saa edaspidi, avalduse alusel nagu teise samba puhul, võtta kogunenud raha enne pensioniiga välja, tarvitamaks seda paremal äranägemisel: "Tekib tõsine võrdse kohtlemise küsimus, sest riigivõimu tuleviku otsuseid pole inimestel olnud võimalik ette näha. Lubada väljamakseid enne pensioniiga on üldiselt terve pensionisüsteemi murendamine."

 

Pankur Parvel Pruunsild: praegu võidavad teisest sambast vaid minusugused

 
"Iga samm liberaalsuse suunas on hea," ütleb Bigbanki üks suuromanikke Parvel Pruunsild. "Praegu võidavad teisest sambast ainult minusugused ehk pankurid."


"Ainuüksi see, et riik neli protsenti juurde paneb, on väga vale," ütles Pruunsild. Näiteks see neli protsenti, mis riik teisele sambale lisab, tuleb pensionifondist ehk siis kahandab praeguste pensionäride pensionikasvu võimalusi.


Pruunsild viitas ühtlasi analüütik Villu Zirnaski kirjutisele aprilli alguses Eesti Päevalehes, kus autor väitis: "Kui eeldada, et esimese samba pension kasvab järgmistel aastakümnetel keskmiselt 4% aastas, siis võrdsustuvad minu näite teise sambaga ja teise sambata pension umbes kümne aasta pärast, edaspidi läheks teise sambata pension ette."


"Minu arust on väga hea, et teisest sambast väljumine muudetakse vabaks, iga samm liberaalsuse suunas on hea, ainult et see on alles pool rehkendust," rääkis Pruunsild. "Säästmishuviliste jaoks võiksid olla pankades pakutavad raha säästmise või protsendiga hoiustamise teenused, aga riigi poolt teise samba subsideerimine tuleks ära lõpetada. Kes tahavad säästa, need säästku, aga riigi sundsäästmise kohustus on täiesti absurdne. Võin pankurina täie vastutustundega öelda, et sundsäästmine pole mitte ainult mõttetu, vaid et praegu võidavad teisest sambast ainult minusugused ehk pankurid. Aga kui keegi võidab, siis keegi peab ka kaotama."


Pruunsilla sõnul hakkavad inimesed tavaliselt säästmisele mõtlema 40-45-aastaselt. Millegipärast ei käsitleta aga säästmisena kinnisvaraoste, mida teevad inimesed, kel karjäär juba kindlatel alustel. "Ostad metsa, maja, korteri või naabrilt tüki põllumaad – kõik need oleksid näited nii-öelda päris säästmisest," lisas Pruunsild. "Aga niinimetatud sundpensionisäästjad – need kaotavad alati."

 

Ettevõtja, endine tippsportlane Aivar Haller: raha rikneb nagu kõik muud kaubad

 

"Raha ostujõud on 18 aastaga langenud 2-3 korda," väidab ettevõtja ja koolitaja Aivar Haller, kelle arvates pole reaalne, et meil suudaksid pensionifondid raha odavnemisega võidu joosta.


"Seega meil ei ole mõtet loota raha kappi toppimise peale," lausus Haller. "Ainuke, mis meid aidata saab, on arusaam, et pensionifond on meie lapsed. Kui me pingutame selle nimel, et lastele selge maailmapilt kujundada, siis saavad ka nemad aru, et nendegi pensionifond tuleb sellest, kuidas nemad lastesse suhtuvad. Milliseid oskusi nad neile õpetavad. Nõnda saame kujundada ühiskonna, kus ükski vanur ei jää hätta."


Ka lastevanemate liitu juhtiva Halleri meelest peaks raha tavainimestele müstiliste ja maavälistena tunduvate fondide asemel liikuma eelkõike haridusse. Selleks, et õpetada lastele ja inimestele laiemalt sotsiaalseid oskusi, et nad tuleksid eluga paremini toime. "Mina olen katkestanud kõik võimalikud maksed, mis ei ole kohustuslikud," teatas Haller sisendusjõuliselt. "Pole mõtet toppida raha kuhugi, kus ta kaotab väärtust."


Palju lugenud mees lisas, et pensionisamba süsteemi ülesehitamine meie riigis poleks olnudki 18 aastaga võimalik, sest ei ole ühtegi näidet, kuidas see oleks mõnes teises samasugusel arengutasemel noores riigis õnnestunud sellisel kujul nagu meil. "Seega võib öelda, et see oli üks katse, me tegime selle läbi. Nüüd on tark sellest õppida ja minna rahumeeli edasi nii, et me loome ühe püsiva, toimiva süsteemi. Aga enne seda tuleb pidada üks tõsine debatt."


Pensionisüsteemiks nimetatakse Halleri käsitluses raha paigutamist kuhugi, kus see tegelikult ei püsi. Investeerimine lootuses, et keegi paigutab sinu raha mingitesse aktsiatesse – Halleri sõnul on ta selles osas väga skeptiline. Sestpeale kui reaalmajandus ja rahamajandus on üksteisest eraldatud, ei ole rahal enam sisulist väärtust. "Rahaga võib spekuleerida, raha on muudetud kaubaks," väitis Haller. "Ja see kaup rikneb täpselt nagu kõik muud kaubad. Raha rikneb. Seda näitabki asjaolu, et raha ostujõud on 18 aastaga kuni kolm korda vähenenud. Kaks kuni kolm korda. See on fakt. Järelikult me peame sellega arvestama."

 

Investeerimisnõustaja Jaak Roosaare: inimestel on kindlam tunne, kui nad ise oma raha üle otsustavad

 

"Kui sinu raha on sinu enda kontrolli all, tunneb inimene end kindlamalt kui siis, kui see on kellegi teise käsutada," võttis tuntud investeerimisasjatundja Jaak Roosaare kokku teise pensionisamba kavandatava reformi parema külje.


Roosaare sõnul on kavandatava reformi üks pluss, et vähegi investeerimishuvilised inimesed saavad panustada otse Eesti majandusse, ostes siinsel börsil aktsiaid, või laenates seda vastavate platvormide välja meie kohalikele inimestele. Hea investeerimisobjekt oleks ka üürikinnisvara. Suure osa pensionifondidega toimetavad muidu, lihtinimese vaatevinklist, jumal teab kes jumal teab kus.


"Tuleb aga arvestada, et mida rohkem inimesi teisest sambast lahkub, seda hapramaks selle samba põhi muutub," lisas Roosaare. "Kui reegleid muudetakse, võib enamus oma raha välja võtta. Mida rohkem välja võetakse, seda enam saab olema tegu isetäituva ennustusega ehk siis teine sammas muutubki päris nõrgaks." Löögi alla satub näiteks mõni kohalik pank, kes paigutanud pensionifondi raha siinsesse üürikinnisvarasse või metsamaasse. Umbes 90% panustatud rahast on fondid meil siiski investeerinud välismaale.


"Sambamuutus on tegelikult suur samm selle kaotamise poole üleüldse," arvas investeerimisekspert. "Aga isegi kui mingi osa võtab oma raha teisest sambast kohe välja, siis arvestades varade mahuks neli miljardit, võib sellest riigile näiteks 500 mln eurot tulumaksu laekuda."
Teisalt teeb Roosaarele heameelt inimeste suurem otsustusõigus: "Kui sinu raha on sinu enda kontrolli all, tunned sa end kindlamalt kui siis, kui see on kellegi teise käsutada." Teisel sambal on ka üsna raske ennast praegu reklaamida. "Mis on 40 eurot kuus pensionilisa 20 aasta pärast?" esitas Roosaare klassikalise teist sammast puudutava küsimuse. "Minule on ka suur mõistatus, kas riik edaspidi säilitab oma neljaprotsendise sissemakse. Mina ise eelistaksin mõnda indeksfondi, kuhu investeerida – näiteks regulaarselt, väikeste summadega. Ma näiteks oma lapsele kogun nii."


Roosaare sõnul on ta kogu aeg rääkinud, et kõige nõrgem koht teise samba kohalt on olnud väljamaksete osa. Tema meelest
jaguneb Eesti elanikkond seoses investeerimissoovi või -oskustega kaheks: kitsam kiht asjahuvilisi ja teine osa ehk laiem seltskond väljaspool Tallinna ja Tartut elavaid inimesi, kes on pidanud teise sambasse investeerimist kogu aeg kaotatud rahaks. "Aga ega kõik ei saakski korraga aktsiatesse investeerida, sest siis tekiks börsimull."


Roosaare arvates tuleb valvel olla, et uue valitsuse sambareformi kavaga seoses ei tekiks kõikvõimalikke õhumüüjaid ja püramiidskeeme, kes teisest sambast raha välja võtjaid peibutades pakuvad "imelisi teenimisvõimalusi". "Hakkavad näiteks vanematele inimestele bitcoine müüma," mainis ta.

Laadimine...Laadimine...