TERAPEUT: Pedofiilia pole kaasasündinud, vaid elu jooksul omandatud süvenev pahe

Seksuaalselt väärkoheldud lastel esineb rohkem unehäireid, nad muretsevad enam ning tunnevad tuleviku suhtes abitust. Umbes kolmandik väärkohtlemist kogenud noortest oli mõelnud, et ei taha enam elada. Tallinnas avati selliste laste ja noorte aitamiseks spetsiaalse lastemaja. 

Pilt: Scanpix

TERAPEUT: Pedofiilia pole kaasasündinud, vaid elu jooksul omandatud süvenev pahe (2)

Kai Maran

Seksuaalselt väärkoheldud lastel esineb rohkem unehäireid, nad muretsevad enam ning tunnevad tuleviku suhtes abitust. Umbes kolmandik väärkohtlemist kogenud noortest oli mõelnud, et ei taha enam elada. Tallinnas avati selliste laste ja noorte aitamiseks spetsiaalse lastemaja. 

Lastemaja on mõeldud kolme- kuni 17-aastaste laste ja noorukite aitamiseks. Keskus võib pedofiili käes kannatanud lapsega tegelema kutsuda ükskõik millise spetsialisti.

"Üldjuhul pole pedofiilia kaasa sündinud haigus, vaid just elu jooksul omandatud pahe," väitis psühholoog-psühhoterapeut Malle Roomeldi.

"Tihti kehtib meeste seas topeltmoraal. Täiesti tavalise seksuaalse käitumisega mehed ei leia näiteks Taisse sõites midagi mõeldamatut selles, kui tarbivad sealsete kohvikute-restoranide kaudu pakutavate alaealiste tüdrukute seksiteenuseid. Neid kohti laiub ju tuhandete meetrite pikkuse rivina! Tüdrukud ju ootavadki seda ja raha on neile tähtis! See on võltsmoraal, sest kui neile tõesti neidude majaduslik olukord korda läheks, võiksid mehed neile ju teenust kasutamata raha pakkuda. Selline ühekordne juhupedofiilia aga kipub hiljem kodumaal korduma. Uuringud näitavad, et retsidiivseid ehk tagasilangusega pedofiile on üle poolte alaealisega juhuvahekorras olnuist."

Ohtlikud ka eakaaslased

TÜ uuring näitab, et seksuaalse ahistamise toimepanija oli reeglina täiskasvanud võõras mees, harvem tuttav või peresõber. Väärkohtlemist kogenud noored tundsid end teistega võrreldes enam õnnetult, masendunult, tõrjutult ja pinges. Neil esines rohkem unehäireid, nad muretsesid enam ning tundsid tuleviku suhtes abitust. Umbes kolmandik väärkohtlemist kogenud noortest oli mõelnud, et ei taha enam elada.

"Seetõttu on vajadus taolise lastemaja järele olemas," sõnas Roomeldi. "Lastemaja idee on väga tänuväärne, sest aitab valgustada neid halle alasid, kus lapse muutunud käitumine õpetajad ja vanemad nõutuks teeb. Selgust saab ilma lapse solgutamiseta ühest kohast teise. Väga tähtis on seegi, et lastemajas on ka meditsiinitöötaja, kes selgitab välja võimaliku nakkushaiguse sümptomid."

Psühholoog Helen Tartes-Babkina sõnul on väärkoheldud lapsed tihti vaikivad ohvrid, kelle puhul traumajärgne stressihäire on vägagi tavaline. "Laps pelgab näiteks üksi teel kõndida, kartes et keegi võib peatada auto ja võtta ta kaasa," rääkis Tartes-Babkina, kelle sõnul kord kogetud ohuolukordi elatakse uue ilmpulsi uuesti läbi ka aastate järel. Terapeudi sõnul on väärkoheldud lapsel kõige kergem oma tundeid piltide kaudu avada. Näiteks üks kahest õest, kelle ema elas välismaal ja lapsed pedofiilist isa juures, hakkasid teraapiaseansil joonistama sissepoole suunatud spiraale nagu lõputu õuduse väljendust. Hiljem sodisid nad spiraalid punase pliiatsiga üle, keerasid paberi rulli ja viskasid prügikasti. "Nii oli stress ka enda seest välja joonistatud ja lõplikult läinud," lausus Tartes-Babkina, kelle sõnul on tähtis osata eristada hirmu põnevusest.

"Hirm on tardunud olek, põnevus aktiivne valmisolek suhtluseks. Väikesed lapsed vajavad avatud suhtluseks ja oma mure väljendamiseks emotsionaalset julgustust, mis aitab lapsel traumakogemusest läbi tulla. Kunstiga tegelemine aitab lapsel siseneda mälestuste ja traumaga seotud sümbolite juurde." Näiteks kui laps joonistab koleda suurte kihvadega hundi, võib see kunstiterapeudi sõnul olla märk tema ärevusest. Kunsti kaudu on oma kogemust turvaline jagada," ütles Tartes-Babkina. "Kunst aitab noorukitel taastada oma minapilti."

Kuigi teenust nimetatakse lastemajaks, pole alati tegemist eraldi hoonega. Lastemajal on vaimse tervise keskuses kolm spetsiaalselt sisustatud ruumi – koosolekutuba, intervjuuruum ja tervisetuba. Seksuaalse väärkohtlemise kahtluse või kinnitusega lastele kavandatud lastemaja on ühendav lüli lastekaitsetöötaja ja politsei vahel. Pedofiilia ja laste seksuaalne väärkohtlemine olnud probleemiks läbi aegade, kuid tänane päev on toonud mureküsimusi juurde. Probleemiks on mitte ainult täiskasvanud, vaid üha rohkem lapsed ise

"Lapsed ja noored mängivad omavahel väga palju seksuaalmänge, mis mõnikord lähevad üle piiri," lausus Roomeldi. "Kui laps sunnib näiteks arsti mängides eakaaslast jõuga riideid seljast võtma või on tal agressiivne sõnakasutus, on põhjust muretsemiseks. Ropp sõnavara ei pruugi alati seksuaalse ärakasutamisega seotud olla, sest tihti laps ei teagi nende sõnade tegelikku tähendust. Samas uuringute andmeil on 30-40% laste seksuaalsest väärkohtlemisest toime pannud eakaaslased. Need, kes on pisut vanemad, suurema kasvuga või ka sotsiaalselt staatuselt ohvrist mõnes mõttes kõrgemal ning oskavad teist ära kasutada. Soodustav tegur on ka internet. Kaaslaste jõhker ärakasutamine võib alguse saada ka pornosaitidelt."

Lastesõbralik paik

Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE ja ühiskonnateaduste instituudi koostöös eelmisel aastal avaldatud üle-eestiline uuring näitab, et üle poole kooliõpilastel on olnud kokkupuude pornograafilise materjaliga. 75% vastanutest on näinud pornosaite juhuslikult, 60% otsinud neid teadlikult ja 52% vastanuist vaatas neid kaaslase näitamisel. Valdav osa – 41% tüdrukuist ja 71% poistest – otsib pornograafiat internetist.

Lastemaja projektijuhi Anna Frank-Vironi sõnul on paiga pakutav abi lapsesõbralik, anonüümne ja hästi ligipääsetav. "Püüdsime keskkonna kujundada võimalikult lastepärasena," rääkis Frank-Viron. "Olen külastanud lastemaja Rootsis, kus neil on kasutada päris oma hoone. Selle eeskujul lendlevad meiegi tervisetoa laes ilusad liblikad, mida laps saab ülevaatuslaual pikali olles jälgida. Ka ülevaatuslaud ise pole mornilt hall, vaid soojades toonides. Tervisetoa sisemust varjavad ukseesised privaatsed kardinad. Koosolekuruum, kuhu laps kõige esimesena sisse astub, mõjub samuti hubaselt."

Lastemajas töötavad koos politseiametnik, lastekaitsetöötaja, psühholoog ja kohtuarst. Kindla ülesehitusega eelintervjuu, kus last julgustatakse turvalises keskkonnas teda suunamata juhtunust rääkima, salvestatakse. Kui laps tunnistab väärkohtlemist, alustab politsei kriminaalmenetlust.

Vahel aga ei pruugi laps juhtunust ka kodus rääkida, et teda saaks näiteks lastemajja spetsialistide hoole alla saata. Vanemad peaksid oskama ohtu märgata. "Ohumärgiks võib olla lapse või noore teravalt muutunud olek," rääkis Roomeldi. "Näiteks kui varem rõõmsameelne laps muutub kurvameelseks ja hakkab norutama, või vastupidi, seni tagasihoidlikult käitunud laps muutub agressiivseks. Ohumärk on ka huvi kadumine õppimise vastu või jäetakse kooli üldse minemata, et teistega mitte suhelda."

Saab küsida nõu

Põhja prefektuuri lastekaitseteenistuse vanema Reimo Raiveti sõnul on seksuaalkuritegude ohvritel erakordselt raske läbielatust rääkida. "Erilist lähenemist vajavad lapsed, kellega tuleb saavutada kontakt ja piisav usaldus enne, kui nad on valmis end avama," ütles Raivet. "Ohvritega, seda eriti lastega töötamisel on üks väljakutsetest asjaolude selgitamine kannatanuid taasohvristamata ja lapsele lisakannatusi põhjustamata. Lastemajast võiks kujuneda usalduslik keskkond, kus ühe katuse all saavad lapsele vajalikke ravi- ning nõustamisteenuseid pakkuda valdkonna eksperdid."

"Ohvriabi teenusena tuleb lastemajja psühholoog," sõnas Frank-Viron. "Vanemadki saavad selle süsteemi kaudu abi. Lastemaja projektijuhilt võib küsida nõu, kas lapse käitumises on ohumärke, mis viitavad väärkohtlemisele, ja kas tuleks ühendust võtta politseiga. Taanis koostatud murebaromeeter aitab eri vanuses laste normikohast seksuaalset huvi hinnata ja on justiitsministeeriumi abiga tõlgitud ka eesti keelde. Lapsi intervjueerivad meie kindlad koostööpartnerid, kes seksuaalselt väärkoheldud lastega töötavad."

Ohvriabisüsteemist saavad tuge needki lapsed, kes on andnud tunnistuse politseijaoskonnas. Raiveti arvates on laste väärkohtlemine probleem, mida paljud inimesed endiselt ei suuda või taha teadvustada ning mille ees ebamugavusest pea kõrvale keeratakse. "Et seksuaalselt väärkoheldud lapsed jõuaksid õiguskaitseorganiteni ning hädavajalike rehabilitatsiooniteenusteni, tuleb esimeste kahtluseilmingute korral pöörduda koheselt politseisse või lastemajja, sest lapse ülekuulamine professionaalide või ekspertide järelevalveta võib hilisemat asjaolude selgitamist hoopis segada," rõhutas Raivet. "Kuriteokahtluse korral jääb alati esmaseks kontaktiks hädaabinumber 112, ent lastemaja on alternatiivne koht abisaamiseks."

Hädaohus lapsest võib politseile teada anda ka lastekaitsetöötaja või sotsiaaltöötaja. Kui politseil pole piisavalt tõendeid, et kriminaalmenetlust alustada, või tuleb menetlus tõendite puudumisel lõpetada (näiteks ei anna laps politseis ütlusi), on lastekaitsetöötajal nüüd võimalik pöörduda lastemajja.

Väiksematel oht kodus, suurematel mujal

"Oleme tänavu valmis eelintervjuusid tegema sajakonna lapsega," ütles Frank-Viron. "Meile helistada ja mure korral abi paluda võivad nii lapsevanemad kui ka õpetajad. Vanemad võivad lapse seksuaalse väärkohtlemise kahtluse korral helistada ka politseisse numbril 112 või pöörduda piirkonna lastekaitsja poole."

Lastemaja teenusele saab registreeruda piirkonna lastekaitsetöötaja kaudu, lisainfo esmaspäevast reedeni kella 9-17 telefonil 5361 1602 või e-posti teel anna.frank-viron@sotsiaalkindlustusamet.ee

2015. aastal registreeriti Eestis 500 seksuaalkuritegu, mida on 35% rohkem kui 2014. aastal. Eelkõige suurenes alaealiselt seksi ostmine, vägistamisjuhtumid, suguühe järeltulijaga ning laste seksuaalset väärkohtlemist kujutava materjali valmistamine ja selle võimaldamine. Vägistamisjuhtumeid registreeriti 161, neist 85 pandi toime alaealise vastu. Lapsed satuvad enne teismeiga sagedamini peresisese, noorukieas aga eakaaslaste ja võõraste väärkohtlemise ohvriks.

Üle-euroopalise naistevastase vägivalla uuringu andmeil on kuni 15. eluaastani kogenud füüsilist vägivalda veidi üle 40% ja seksuaalvägivalda 10% Eesti 15-74aastastest naistest. Eesti meeste terviseuuringu andmeil on 16-55 aastastest meestest kogenud kuni 18. eluaastani füüsilist vägivalda veidi enam kui pooled (55%) ja seksuaalvägivalda 3%.

Laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise leviku uuringu põhjal on Eestis seksuaalset väärkohtlemist kogenud 15-19-aastastest noortest 32% ning seksuaalvägivalda iga kümnes. Suurem osa sellistest juhtumitest leiab Tartu ülikooli 2015. aasta uuringu kohaselt aset noorte endi vahel.

Iga kiuslikku süüdistust lastemaja puhta kullana ei võta

Kogenud asjatundjad vastutavad selle eest, et karistada saaks tõeline pedofiil, mitte näiteks lapsega mänginud hea isa.

Mis aga juhtub, kui nooruk näiteks puhtast trotsist ja omaenda pahateo eest karistust kartes ema-isa peale kaebab? Või kui teine vanem lahutuse käigus väljamõeldud ahistusepisoodi välja toob? Või kui tülinorijast naaber väljamõeldud süüdistusi loobib?

"Oleme arvestanud ka alusetu pealekaebuse võimalusega ega võta iga süüdistust automaatselt puhta kullana," sõnas lastemaja projektijuhi Anna Frank-Viron. "Kolme lapse emana olen õppinud teismeliste ja täiskasvanutegi manipulatsioone läbi nägema. Iga lapsevanem teab ju, et kui laps midagi tahab, oskab ta selleks teinekord mitmeid põhjusi kokku luuletada. Ja aastaid linna turvakeskuses töötanuna tean oma kogemustest, et riskinoored võivad oma tahtmist läbi surudes küllaltki manipuleerivad olla ja vihahoos alusetult ka oma vanemaid süüdistada.

Lastega vestlevad meil inimesed, kel selliste küsitluste läbiviimiseks igakülgne ettevalmistus ning kes ainuüksi kaebuste ja oletuste pinnal kedagi süüdi ei mõista. Kuni inimest pole süüdi tunnistatud, on ta süütu. Tõeni suudame jõuda koostöös lastekaitse ja politseiga, kust lastega siia vestlema tulevad samuti erikoolituse ja kogemustega inimesed. Süüdi mõistab meil ikka kohus ja seda tõendite põhjal."

Kui võimalik väärkohtlemine leiab kinnitust, alustab politsei juhtunu uurimist ning samal ajal annavad teised spetsialistid lastekaitsetöötajale infot teenuste kohta, mida laps vajab. "Eelkõige on meie töö eesmärk abi anda, mitte vangi panna," sõnas Frank-Viron. "Kasvama peaks mitte kuritegude arv, vaid nende registreerimise ja menetlemise arv."

Islandi mudel on olnud eeskujuks teistelegi riikidele ning praegu tegutsevad lastemajad veel Rootsis, Norras, Taanis, Horvaatias ja Leedus. Tuleva aasta kevadel avab uksed lastemaja Tartus.

2 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...