Tereping: majandus sellisel kujul, kus eesmärk on kasum, ei ole loodusega kooskõlas

"Paljud viroloogid on märkinud, et oleks oluliselt odavam püüda muuta inimese käitumist sellisel viisil, et viirused ei leviks, selle asemel, et töötada välja väga kalleid vakstiine ja kannatada majanduse kollapsit," ütles Avo-Rein Tereping.

Pilt: Scanpix

Tereping: majandus sellisel kujul, kus eesmärk on kasum, ei ole loodusega kooskõlas (1)

Õnne Puhk

"Paljud viroloogid on märkinud, et oleks oluliselt odavam püüda muuta inimese käitumist sellisel viisil, et viirused ei leviks, selle asemel, et töötada välja väga kalleid vakstiine ja kannatada majanduse kollapsit," ütles Avo-Rein Tereping.

Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi eksperimentaalpsühholoogia labori projektijuht Avo-Rein Tereping ütles, et inimestele on omane ebareaalne optimism, mida kasutavad sageli näiteks napsutanud autojuhid: minuga seda ei juhtu, et ma vahele jään või avarii tekitan – ja sedasi on igasuguste riskantsete asjadega.

"Koroonakriisi puhul mängib kaasa ka see, et seda ei ole näha – küllap kusagil seal, aga mitte mina. See on inimeste baashoiak, mis hoiab teda positiivses meeleolus, sest kui sa hakkaks igas vastutulijas nägema nakatumise ohtu, siis oleks raske elada. Häda on siis, kui see läheb üle piiri, kus olukord on tõesti ohtlik, aga inimene loodab, et minuga seda ei juhtu," selgitas ta.

Koroona puhul hakkasid inimesed olukorda tõsisemalt võtma siis, kui tekkisid esimesed surmad. "Siis hakkab toimuma selline asi, mida nimetatakse käitumuslikuks immuunsüsteemiks – see on suures osas kaasa sündinud. Vahetu kogemus käivitab sellised mehhanismid, mis hakkavad inimest ise kaitsma. Need on nagu suitsuandur – nad reageerivad mitte ainult tõelisele ohule, vaid ka kõigele sellele, mis sellega sarnaneda võiks," ütles Tereping.

Tallinna Ülikooli jätkusuutliku arengu dotsent Mihkel Kangur ütles, et näiteks viirust, kuna me seda oma silmaga ei näe, saame me tajuda läbi vahendajate, kes selgitavad, milline see oht on. "Kui esimesed nakatunud tulid ja me nägime õõvastavaid pilte kirstudega Itaalias ja mujal, siis see mõjus. Alati mõeldakse, et see juhtub kuskil mujal eemal, aga mitte meiega siin tsiviliseeritud ühiskonnas," sõnas ta.

"See näitab ka teatavat puudujääki meie haridussüsteemis – me võime tuua terve rea uuringuid ka Eesti elanike kohta, mis näitavad, et kuigi meie teadmised informeerituse tasandil on ülimalt kõrged – finantskäitumine, ostukäitumine, interneti keskkonnas käitumine –, me teame, kuidas protsenti arvutatakse ja meie tulemused PISA testis on äärmiselt kõrged, aga kas see reaalne käitumine ka selles väljendub?" küsis ta, lisades, et näiteks keskkonnateadlikkusest on meie teadmised väga kõrged, aga meie oskus vastavalt neile teadmistele käituda on madal – Euroopa viimaste hulgas.

Miks me ei osanud kriisi ette ennustada?

Tereping ütles, et üks põhjusi, miks kriisi algul eirama kiputi, on see, et meie elu on muutunud turvaliseks. "Inimese jaoks erinevalt metsloomast ei ole iga krõbin enam ohtlik – kui sa haigeks jääd, on arstid; alati on abi olemas ja see loob näiliselt turvalise keskkonna, et ma võin teha ükskõik mida. Ma võin teha ka loodusega ükskõik mida – metsi maha võtta, kasutada ressursse niipalju, kui ma tahan ja midagi ei juhtu," ütles ta.

"Inimesed on loodusest väga kaugel, aga ma rõhutan, et inimene on üks osa loodusest – kui inimene midagi teeb, siis loodus reageerib – ja mitte nahkhiired pole süüdi, vaid inimene on süüdi," sõnas ta.

Samas, piirangutele reageerisid inimesed väga positiivselt ja selle taga on samuti käitumuslik immuunsüsteem, et haigusohu puhul tekib inimestel teadvustamata soov teistest eralduda ja soov vältida eriti võõraid inimesi. "Inimeste hoiakud muutuvad konservatiivsemaks, isegi inimeste poliitilised hoiakud muutuvad konservatiivsemaks sellel ajal, kui on teada, et on viiruse oht," viitas Tereping teadusuuringutele.

Kangur lisas, et me oleme loonud oma ühiskonna infrastruktuurid järjest keerukamaks ja nende ülalpidamine muutub järjest kallimaks. "Fossiilsete kütuste kasutamine ja uute maa-alade hõivamine on viinud meid olukorda, kus teadlased on ette hoiatanud, et kui me eemaldame loodusest endale meeldivad olendid, siis need, kes meile ei meeldi, jäävad ikka sinna alles ja sellised viirusepuhangud on loomulik looduse kaitsereaktsioon iseenda integreerituse tagamiseks," selgitas ta.

"Kui vaadata viiruse levimist, siis zoonoosid, kus viirus kandub loomadelt inimesele üle – seda on ajaloos kogu aeg olnud. Aga suur erinevus oli selles, et kui keegi kusagil haigestus või nakatus viirusesse, siis oli kaks võimalust: kas see viirus polnud kuigi raske ja inimene sai terveks või ta suri ära. Aga tänapäeval, teiste inimestega kokku puutudes – koroonaviiruse levik on ju plahvatuslik, piisas mõnest päevast, piisas nädalast, kui asi läks kontrolli alt välja," ütles Tereping.

Kas COVID 19 tappis globaliseerumise? 

"Looduses ei ole nii, et mõni liik suudaks läbida paari tunni või ööpäevaga tuhandeid kilomeetreid, et midagi edasi kanda," märkis ta. "Selge see, et globaliseerumine pakub meile hüvesid, aga sellisel viisil globaliseerumine on jõudnud punkti, et midagi tuleb päris tõsiselt muuta," sõnas Tereping.

Kangur juhtis tähelepanu sellele, et me ei tohiks seda kriisi nimetada keskkonna- ega tervisekriisiks, sest selle on põhjustanud meie majandustegevus. "Kõige tugevamad mõjud on majanduses – tegu on majanduse poolt tekitatud majanduskriisiga ja majandus ka selle all kannatab," sõnas ta. "Mingi uue lahenduse, uue viisi mitte niivõrd loodussüsteemide arvelt, aga pigem neid toetades – hajusate süsteemide toetamine tänu millele ökosüsteemid on suutnud miljoneid aastaid elus püsida – sellest tuleb õppida," sõnas ta.

"Kapseldumine – müüride ehitamine rahvaste ja ka inimeste ja looduse vahele – muudab meie olemise tunduvalt kallimaks ja meil ei ole ühel hetkel neid ressursse, et neid müüre, mis meid üksteisest eraldavad, üleval hoida," sõnas ta. "Praegu populistlikumad jõud kasutavad seda olukorda ära, näidates, et rahvaste liikumine on kõige kurja juur, aga tegelikult on seal tunduvalt enam kihte, millega peaks arvestama. Majandust mõistlikult ümber korraldades ja meie kultuurielu ümber korraldades me suudame tegelikult kohaneda ka selle olukorraga," ütles Kangur.

Tereping lisas, et informatsiooni globaliseerumine jätkub, seda ei ole võimalik peatada ja see ei tekita ka mingeid viirusepuhanguid, aga selline globaliseerimine, kus toodang veetakse tuhandete kilomeetrite kaugusele laiali – see ei ole päris normaalne. "Globaliseerumine peab muutuma – ilmselt on ka siin küsimus tasakaalus. Looduses niipea, kui tasakaalu rikutakse, siis loodus taastab selle ise – võib-olla meile ebasobival viisil," märkis ta.

"Ilmselt on tasakaal paigast ära läinud lokaalse ja globaalse vahel. Seda on ju öeldud, et mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt. Majanduses selle peale eriti ei mõelda, aga see tähendab ju seda, et tee kohapeal seda, mida sa saad teha. Ja see, mida sa ei saa – seda sa võid kusagilt mujalt tuua," sõnas ta.

"See on majanduse ja looduse paradoks: majandus sellisel kujul, kus eesmärk on kasum – võimalikult odavalt – see ongi see, mis ei ole loodusega päriselt kooskõlas," ütles Tereping.

Kangur rõhutas, et käesolev kriis ei ole eraldiseisev, ta on üks nende sündmuste osasid süsteemis, mis kirjeldavad ka seda, kuidas keskkonnamuutused maailmas toimumas on – teatud mõttes ta on või oli selline mudel, mille suunas me liikumas oleme. "Maailm näitas meile, millest me ilma jäämas oleme – märgatavalt puhtam õhk, langenud tarbimiskäitumised, inimesed suhtlesid hoopis teistel tasanditel ja siis hakkas see pöörduma tagasi vanasse ritta – tulid üleskutsed taastada eelnev majandus!" märkis ta.

"Ajaaken, kus me saime olla looduse osa, hakkab tasapisi sulguma. See oli väike müks meile, märguanne – aga kas ta oli piisavalt valus selleks, et me teeksime piisavalt järeldusi ja saaksime aru, mis tulemas on…" küsis Kangur.

"Ainult see, mida tehakse lokaalselt, sellel on tähendus. Rahvusvahelised kokkulepped, kuidas midagi tehakse, raamistik – see on oluline. Tehnoloogia areng on oluline, aga ainult need asjad, mida me teeme siin kohapeal ja mida me teeme loodusega – see määrab!" ütles Kangur.

Kas piisab ainult sellest, et mina käsi pesen?

Tereping ütles, et see arvamus, et minust ei sõltu midagi, see võib olla "pisikese" inimese, viiruse-suguse inimese arvamus. "Kriisi taustal on näha, kuidas inimeste käitumuslik immuunsüsteem hakkab tegutsema teadvustamata. Inimesed on valmis kandma maske ja valmis hoidma distantsi, sest see on looduse poolt kaasa antud," selgitas ta.

"Mida tähendab inimeseks olemine? Inimeseks olemine võiks ju tähendada seda, et olla loodusega kooskõlas, sest inimene on siin ainult tänu loodusele. Inimeseks olemise definitsiooni võiks veidi ümber defineerida, isegi see vaba liikumine ei ole nii oluline – oluline on see, et see oleks loodusega kooskõlas," sõnas ta.

Saks märkis, et ühelt poolt oleme me küll rohkem loodusega kooskõlas, aga teisalt kasutame jälle rohkem ühekordseid asju…

"Muudatused on kahesuunalised. Liikumine jalgratastega on üsna selgelt positiivne suund," ütles Kangur, juhtides tähelepanu sellele, et Euroopas – nii Viinis, Londonis kui ka Pariisis – rajati kriisi ajal juurde jalgrattateid.

Kas meie-tunne on läinud tugevamaks? Tereping ütles, et kui inimesel suureneb sallimatus võõraste suhtes, siis paratamatult tasakaaluks peab suurenema sallivus omade suhtes. "Selle kohta on tehtud eksperimente: eelistatakse neid, kes on endale sarnasemad või keda juba tuntakse. Kui sa karantiini tõttu eriti suhelda ei saa, siis sa hakkad rohkem suhtlema oma kogukonna inimestega. On tekkinud oma küla tunne ja ollakse valmis teistega rohkem suhtlema, kuigi samas – haigetest hoitakse eemale. Selle taga aga ei ole mitte kasvatamatus, vaid käitumuslik süsteem, mis ütleb, et hoia eemale," selgitas ta.

Konfliktide kaudu, mis ära lahendatakse, saame me ka üksteisest rohkem teada – see on negatiivse külje positiivsem pool, ütles ta.

"Sulle võib ükskõik kui meeldiv olla inimene, kes on kusagil kaugel, aga kui midagi juhtub, siis appi tulevad lähedased – isegi siis, kui nad sinuga suheldes on olnud väga vastikud – nii et hoidkem omasid!" ütles Tereping.

Kas kriis katapulteeris meid tulevikku?

Tereping ütles, et interneti edasine areng – eriti lahendustele, mis võimaldab distantsilt tööasju ajama, on tervitatav.

Kangur lisas, et digivormis õppe puhul ülikoolis sõltub kõik õppejõu meisterlikkusest. "Digivormide testimiseks ja nende kasutamise õppimiseks võiks näiteks koolides olla kas üks päev nädalas või nädal semestris, kus toimubki õppepäev kodus."

Olukord andis meile müksu, kuidas teha asju ratsionaalsemaks – tasakaalu leides. "Looduses ei ole kunagi nii, et üks asi on absoluutselt hea ja teine absoluutselt halb, vaid kusagil on tasakaal," ütles Tereping, et see kehtib ka interneti kasutamisel kooliõppes. 

Mis aitab meil vältida järgmisi katsumisi? Tereping ütles, et soovitusi inimeste käitumiseks on palju. "Globaliseerumise aspektist – kas esmatähtis on majanduslik kasu?" küsis Tereping.

Kangur sõnas, et praegu on keeruline hinnata, mis juhtuma hakkab. "Ma usun sellesse, et nooremal põlvkonnal, kellel on süsteemsem haridus, et nende arusaamad, mis on põhjus-tagajärjed, ja milline on õige käitumismudel, et nende mass ühiskonnas kasvab," ütles Kangur. "Kui me lülitame oma tarbimisest välja selle, mis ei ole meile otseselt vajalik, siis see majandusmudel kukuks kokku," tõdes ta samas, et väga kiireid lahendusi pole oodata.

Kas midagi jääb järele sellest, mis oli pandeemia ajal? "Inimeste käitumine on inertne – kui on kusagil midagi käivitunud, mis on näidanud efektiivsust, siis mõnda aega selline käitumine jätkub. Võib-olla järgmise viiruseni," ütles Tereping. Küsimus on selles, kuivõrd sellest suudetakse õppida ja liikuda tasakaalu suunas.

Kangur ütles, et meeles tuleb pidada neid tundeid, mis viiruse tipulainel tundusid tähtsad: "Meil on sassi läinud tahtmised ja vajadused tegutsedes tahtmiste järgi. Tulevik põhineb mittemateriaalsetel hüvedel, mitte hedonismil," ütles ta. 

Inimeste käitumisest epideemia ajal rääkisid Tallinna Ülikooli zoomiseminaril "Ekspert eetris" loodus- ja terviseteaduste instituudi eksperimentaalpsühholoogia labori projektijuht Avo-Rein Tereping ja jätkusuutliku arengu dotsent Mihkel Kangur. Seminari juhtis BFM-i direktor Katrin Saks. 

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...