Tiia-Ester Loitme: Ellerhein oli Heino Kaljuste elutöö

"Ma olen trammitüdruk," ütles tütarlastekoori Ellerhein endine peadirigent Tiia-Ester Loitme. "Kui juba hulga rahvast oli troppis ukse juures, võtsin sealt konksust ja kellegi tagumikust kinni ja sõitsin niiviisi kooli." 

Pilt: Albert Truuväärt

Tiia-Ester Loitme: Ellerhein oli Heino Kaljuste elutöö (1)

Ivo Karlep

"Ma olen trammitüdruk," ütles tütarlastekoori Ellerhein endine peadirigent Tiia-Ester Loitme. "Kui juba hulga rahvast oli troppis ukse juures, võtsin sealt konksust ja kellegi tagumikust kinni ja sõitsin niiviisi kooli." 

Tiia-Ester Loitme meenutas Ellerheinale pühendatud trammi liinile saatmisel, et tema teab veel neid aegu, kui Tallinnas oli hobutramm. Kuid tal on ka meeles, kuidas ta koolitüdrukuna trammi ukse peal kõlkus.  
"Vanasti oli trammides rahvast palju, kõik tormasid võidu trammi peale, minul polnud kiiret kuskile," meenutas Loitme. "Ma teadsin oma kohta. Kui juba hulga rahvast oli troppis ukse juures, võtsin sealt konksust ja  kellegi tagumikust kinni ja sõitsin niiviisi kooli. Tramm sõitis mõnede kohtade peal nii aeglaselt, et oli võimalik kõlkuda ka ukse peal. Ärge arvake, et ma sajaga panin."

Samas meenutas ta ka veel vanemaid aegu. "Kunagi kui sõitsin Tõnsimäele, oli nende trammidega ikka tõeline jama. Siis oli veel hobutramm. See hobuseniru vedas  trammi rahulikult mäest üles Tõnismäele. Aga hoopis raskem oli sealt mäest alla tulla. Hobune pani kõik oma varbad vastu, et trammivagun ei vajuks talle selga. Aga ikka ronis see talle selga. Ja kui mõelda tänapäevale, siis on ikka hea, et meil nüüd niisugused trammid on. Ei roni hobustele selga."

Kaljuste elutöö

Ellerheina lauljatel on olnud Loitme sõnul väga palju, mida meenutada. "Neil kõigil,  alates väikestest tüdrukutest kuni suurteni. Ja pealik oli ikka ja tundub, et nagu oleks veelgi Heino Kaljuste. Heino Kaljuste jääb igaveseks Ellerheinaga kaasa sõitma, ükskõik, kuhu nad ei lähe. Ja niimoodi sõidab ta kaasa ka Ellerheina trammis siin koos kujutletava kooriga. Küll ta leiab endale siin kuskil koha, kus ta on meiega koos."

Loitme väitis, et  Ellerhein, kes tema juhtimisel on maailma koorifestivalidel saanud väga palju auhindu, polegi tema elutöö. "Minu elutöö on olnud ellu jääda. Ellerhein ei olnud minu koor, see oli Heino Kaljuste koor. See oli tema elutöö. Sinnamaani, kuni ta elu lõppes. Mina olen teda tänase päevani vaid asendanud. Minu koor oli Inglise kolledži kammerkoor," rääkis Loitme.

Võidukelluke maa alla vajunud linnast

"Siin helistati ühte kellukest trammi liinilesaatmise juures. See tegelikult ei olegi kelluke. See oli Ellreheina koori suur võit Jaapanis 1995. aastal Takarazukas. Peaauhind ja esimene koht naiskooride kategoorias Rahvusvahelisel Koorifestivalil "Takarazuka 95"," rääkis dirigent.

Loitme väitis, et Takarazuka on linn, kus maa väriseb  300 korda päevas. "Ja ühel päeval kaduski Takarazuka hoopis maa põhja ära. Ei olnud seda linna ega kirikut ega mitte midagi enam. Saadeti teade, et uus suur konkurss jääb ära ja meil ei ole vaja võistelda suurte võimsate kammerkooridega, nagu on näiteks Tõnu Kaljustel."

Ainult see väike peaauhinnaks saadud kelluke meenutab nüüd olnut Ellerheinale. "See kelluke on peaauhind kõige suurema võidulaulmise eest, mis tol ajal Jaapanis üldse korraldati," ütles Loitme.

Kaks esimest rida teevad laulupeo

Aga kõige helgemad mälestused on ju ikka laulupidudega,  ja nende pidudega seoses on, mida meenutada. "Seesama Heino Kaljuste ütles, et tervelaulupeo teevad ära esimesed kaks rida. Kas terve laulupeo rahvas laulab või ei laula, see ei ole tähtis. Kaljuste on Ellerheinale laulupeo laulud selgeks õpetanud ja kui ta läheb dirigeerima, siis ta on kindel, et seal ees on keegi, kes väga hästi oskab – Ellerhein – ja laulupidu ongi tehtud! Ellerehin on alati olnud lipulaev. Ja nüüd on ta ka trammilaev," naeris Loitme. "Täna ma sain väga selgelt aru, et see tramm on kingitus. Ma viin selle koju!"

 Dirigendiamet pole maailmas kõige tähtsam

Loitme on kuueteistkümne poisi ja kolme tüdruku tädi või vanatädi ja kõik nad on õdede lapsed ja lapselapsed, kes on üpris nördinud, et tädi Tiia-Estril pole nende jaoks küllalt palju aega jätkunud. "Kas te ei arva, et ma võiksin tegeleda hoopis huvitavamate asjadega kui koori juhtimisega?" Ta tahab end veel palju täiendada ja igasuguseid asju juurde õppida. Kõige tähtsam on endise legendaarse koorijuhi meelest vabadus. Iseenda vabadus, millega tuleb iga päev kohtuda. "Teen talle toaukse lahti, keedan talle kohvi."  

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...