Tiia-Liis Jürgenson: riigi jätkusuutlikkuseks tuleb vaestele vahel õnge asemel pakkuda ka kala

Riigi jätkusuutlikkuseks tuleb toimetulekuraskustes inimestele abi pakkuda, kuid nad ise peavad tahtma ka linnalt abi vastu võtta, kirjutab Nõmme linnaosa vanem Tiia-Liis Jürgenson.

Pilt: Erakogu

Tiia-Liis Jürgenson: riigi jätkusuutlikkuseks tuleb vaestele vahel õnge asemel pakkuda ka kala

Tiia-Liis Jürgenson

Riigi jätkusuutlikkuseks tuleb toimetulekuraskustes inimestele abi pakkuda, kuid nad ise peavad tahtma ka linnalt abi vastu võtta, kirjutab Nõmme linnaosa vanem Tiia-Liis Jürgenson.

Pikka aega seletasid valitsuses juhtpositsiooni hoidnud reformipoliitikud meile, et näljane ei vaja mitte kala, vaid õnge. Selles õndsas teadmises kasvas ühiskonnas enesekesksus ning hoolimatus. Paljud omavalitsused lähenesid sotsiaalprobleemidele siiski loovamalt ning ehitasid kuiva teoretiseerimise asemel üles toimiva abisüsteemi. Tallinn käivitas elamuehitusprogrammi, mis säästis kuuse alla sattumisest tuhandeid sundüürnikke, rajas kodutute öömaju ning sotsiaalmajutusüksusi, jagas vähekindlustatutele toetusi ja toiduabi. Linna meetmed hoidsid kodutuse taset madalal ning sotsialiseerisid kogukonda. Linna on selle juures abistanud eri usuühendused ning Toidupanga vabatahtlikud. Hoolivuspoliitika on jäänud linna prioriteediks ning loodame, et nii jätkub ka tulevikus.

Uue koalitsiooni moodustumise järel on ühiskond muutunud solidaarsemaks. Tunnistatakse, et leidub neidki, kes ei suuda ise õnge hoida ning kellele oleks seepärast otstarbekam kohe kala pakkuda. Lisaks omavalitsuse sotsiaalsele võimekusele on ka riik valmis nüüd sotsiaalabisse rohkem panustama. Näiteks tuleb riik omavalitsustele appi munitsipaalkorterite rajamisel. Riikliku sotsiaalpoliitika muutmiseks oli ka viimane aeg, sest hiljuti avalikustatud Euroopa Komisjoni raport tõdeb, et Eestis kasvab ebavõrdsus, vaesus ja sotsiaalne tõrjutus, mille osas kuulume Euroopa Liidu kõige mahajäänumate riikide hulka. Kui me ei suuda vaesust ohjeldada, satub kahtluse alla riigi jätkusuutlikkus. Täbarast olukorrast väljume võitjana vaid siis, kui oskame hädasolijat märgata ning kasutame tema aitamiseks kõiki võimalikke ressursse.

Alkohol ei tohi olla põhjus

Lõplikult ei kao kodutuse ja vaesusega seonduvad probleemid aga kunagi. Abistamine eeldab vastastikust mõistmist ja koostöötahet, mida aga mõnelgi puhul abivajajate poolelt napib. Näiteks pole paljud kodutud nõus minema öömajadesse, kuigi seal on katus pea kohal ja toit laual, sest reeglid ei luba öömajas alkoholi pruukida. Suurele osale kodututest saabki tavaellu tagasipöördumisel takistuseks alkohol ja puuduv harjumus tööd teha. On neidki kodutuid, kes ei soostu ühegi pakutava elamispinnaga, kuna ei soovigi enam normaalsesse ellu naasta. Vahel võivad abivajaja nõudmised minetada igasuguse reaalsustaju. Meenub töötu, kellele leidsin mõned aastad tagasi hästi tasustatud töökoha, ent kes pakkumisest järsult keedus, öeldes, et alla 2000-eurose palgaga ta orjata ei mõtlegi. Minu andmetel pole ta seni tööle hakanud.

Kodutute hulgas on erineva elusaatuse, iseloomu ja võimetega inimesi. Need, kes end kätte võtavad, suudavad ka raskustest välja rabeleda. Tallinn pakub kodututele võimalust jõuda öömaja kaudu sotsiaalmajutusüksusesse ning sealt edasi juba linna korterisse. Sajad kodutud ja potentsiaalsed kodutud sundüürnike näol on omavalitsuse toel hetkeraskustest üle saanud.

Tallinnal tuleb tegeleda ka Eesti teistest piirkondadest pärit vaeste ja kodututega, sest nagu siia sõidetakse üle Eesti tööle ja elama, kogunevad pealinna paremate võimaluste otsimisel ka kodutud. Viletsusmigratsioon suurendab survet Tallinna sotsiaalsüsteemile, ent seni oleme suutnud oma ülesannetega vaesuse leevendamisel hakkama saada. Ning olgem ausad, Tallinnas on kodutuid ja kerjuseid linnapildis nähtaval märksa vähem, kui nii mõneski Euroopa metropolis.

Vajalik on meedia abi

Viimasel ajal räägib meedia kodutusest ja vaesusest üha julgemalt. See on kiiduväärt, sest üksnes probleeme teadvustades suudame neid parimal viisil lahendada. Kahjuks esineb tasakaalustatud teemakäsitluse kõrval ka fakte moonutavaid ja pahatahtlikke artikleid, mis üritavad eelarvamusi külvates seada kahtluse alla sotsiaaltöötajate siira soovi kohelda võrdse tähelepanuga igat saatuse hammasrataste vahele jäänut.

Palju on räägitud libauudistest sotsiaalmeedias ning sellest tulenevatest ohtudest, ent kahjuks kohtab tahtlikult moonutatud faktidele ehitatud lugusid ka tavameedias. Asudes kaitsma üht seisukohta, keskenduvad artiklid vastaspoole ründamisele ja alavääristamisele. Libauudise klassikaks saab pidada 8. märtsil Eesti Päevalehes ilmunud anonüümset juhtkirja, kus kutsutakse kodutuid linnavalitsust kohtusse kaebama. Soovitust põhjendatakse väitega, et Tallinnas puudub süsteemne sotsiaalabi ja kohtu kaudu oleks kõigil võimalus sotsiaalkorter välja pressida. Tegemist on lausvale ja pesuehtsa pahatahtlikkusega. Esiteks, Tallinna sotsiaalsüsteem toimib, teiseks pole kohtute eesmärgiks luua kellelegi munitsipaalpinna saamisel privileege. Juhtkirja autori primitiivset maailmavaadet iseloomustab tõik, et kirgede üleskütmiseks kasutatakse juhtkirjas ühe läinud sajandi esimeses pooles võimu usurpeerinud verise diktaatori lemmikväljendit – pole inimest, pole probleemi. Kuigi tsitaat võib tunduda Eesti Päevalehe anonüümsele autorile südamelähedane, pole selle kasutamine 2017. aasta üldriikliku levikuga väljaandes kohane.

Kodutu korterit ei soovinud

Juhtkirja ajendiks on päev varem ajakirjanik Kadri Ibruse poolt samas väljaandes üllitatud lugu Nõmmel registrisse kantud kodutust. Tema probleemidega on linnaosavalitsus kursis juba aastaid ning mehele on pakutud korduvalt välja ka lahendusi. Omavalitsus ei saa muuta olematuks seda, et inimene kaotas kunagi kodu, ei saa anda tagasi käestlastud tervist ega asendada omaste hoolt, ent oleme kodutule pakkunud korterit ning kui enda eest hoolitsemisega raskusi tekib, siis ka kohta hooldekodus. Kahjuks pole ükski pakutav variant talle sobinud. Mõistame, et inimene on kaotanud karmis olelusvõitluses oskuse ametnikega lävida. Kodutu on linnaosavalitsuses alati ära kuulatud, kuid ühel hetkel ta väsib, ägestub ja lahkub, ning kui soovime temaga kontakti saada, siis pole see püsiva aadressi puudumise ning väljalülitatud telefoni tõttu võimalik.

On tervitatav, et ajakirjanik Ibrus on leidnud endas tahet kodutut tema kehvas olukorras abistada ning võitnud kodutu usalduse. Ent usaldust ei tohiks kuritarvitada, kihutades elatanud inimest nende vastu, kes soovivad hädasolijat aidata. Kas ajakirjanikul poleks targem tegutseda koos omavalitsusega, mitte õhutada kodutut kirjutama kohtule kaebusi, mis motiveerimatuse tõttu on tagasi lükatud? Kahetsusväärne, ent nagu artiklist võis lugeda, lisas kodutu nüüd oma vaenlaste hulka ka Harju maakohtu, mis tema õigusi ei aktsepteerivat ning jätvat teavitamata võimalusest riigi õigusabi taotleda. Taoline vaenlaste otsimine ei paranda segaduses inimese olukorda.

Ähvardab ametnikke

Kahjuks on ajakirjaniku maalitud pilt ülekohtustest omavalitsusametnikest muutnud kodutu käitumise veelgi rabedamaks. Linnaametnikud pole ära teeninud, et neid ähvardatakse, nende peale karjutakse, neid sõnadega sildistatakse. Kindlasti ei aita tasakaalutud rünnakud karvavõrdki lahendada korteriprobleemi. Pigem tuleks ikkagi rahulikult kohtuda ja võimalikud variandid läbi arutada. Muidugi eeldab see ka abivajaja poolset tahet pakutav vastu võtta ning korteri vormistamiseks vajalikud dokumendid täita.

Omavalitsus pole kodutut üksi jätnud. Me soovime kodutu, nagu ka kümnete teiste abivajajate elu kergendada, ent selleks peab ta ka ise kaasa aitama. 20. märtsil ootasime kodutut järjekordselt linnaosavalitsusse. Kokkulepitud ajal olid kohal kõik vajalikud ametnikud, ent abivajaja ei ilmunudki. Meil puudub info, kus mees viibib, millist abi tegelikult ootab, millal on võimalik temaga kohtuda. Ehk võiks ajakirjanik Ibrus meile appi tulla? Sotsiaalset närvi paistab tal jätkuvat.

Laadimine...Laadimine...