TIINA LOKK: Võimekate tegijatega Eesti võiks lennata filmimaailmas mitte pardi, vaid kotkana!

"Meil on nii palju andekaid noori heliloojaid, näitlejaid jt loominguinimesi, aga me ei oska neid müüa," leiab intervjuus Pealinnale Eestisse maailmaklassi filmifestivali PÖFF-i rajanud Tiina Lokk, kelle sõnul peaks Eesti tegema kõik, et oma andeid toetada. "Näiteks Arvo Pärt ei pea end enam maailmas tutvustama. Aga peaksime tegema kõik selleks, et ka me tugevad näitlejad saaksid lendu tõusta."

 

Pilt: Mats Õun
Festival Kino

TIINA LOKK: Võimekate tegijatega Eesti võiks lennata filmimaailmas mitte pardi, vaid kotkana! (1)

Vesta Reest

"Meil on nii palju andekaid noori heliloojaid, näitlejaid jt loominguinimesi, aga me ei oska neid müüa," leiab intervjuus Pealinnale Eestisse maailmaklassi filmifestivali PÖFF-i rajanud Tiina Lokk, kelle sõnul peaks Eesti tegema kõik, et oma andeid toetada. "Näiteks Arvo Pärt ei pea end enam maailmas tutvustama. Aga peaksime tegema kõik selleks, et ka me tugevad näitlejad saaksid lendu tõusta."

 

Eesti viimase aja riigi raha toel tehtud hittfilmid nagu "Vanamees" või "Klassikokkutulek"  tunduvad paljudele üsna labased. Nüüd hakatakse tegema "Salmoneid". Mida teie nendest arvate?

Ma arvan, et alguses tuleb luua maastik, küll hakkavad sealt sirguma ka meelelahutuslikud tipud. Nad ei sünni sel juhul, kui me kohe kõik eos maha tapame ja ütleme, et see ei ole nagu see, mida me ootasime. Sest tegelikult nad ei soovigi kohe teha kõrget kunsti. Aga hea meelelahutuse tegemine on ju sama keeruline. Ja jumal andku neile jõudu, et nad hakkaksid seda üha paremini tegema.

"Viimne reliikvia" on ju tänase päevani Eesti kino suur hitt, mida on raske seniajani ületada – see oli tolle aja mõistes ju rahvusvaheline kino.

"Viimne reliikvia" on omaette nähtus. Sulev Nõmmiku filmid olid muidugi meelelahutus, aga see oli nõukogude aja mõistes nii madal žanr, et sellest mõeldagi oli peaaegu kuritegu. Tehti küll komöödiaid, isegi suuri komöödiaid. Meelelahutus peab olema, ja see peab olema rahvale arusaadav, aga loomulikult ma tahan, et see muutuks aastatega professionaalsemaks ning et seda ei tehtaks n-ö üle jala. Nali võiks olla kvaliteetsem. Aga ei maksa kohe  hakata häirekella lööma – küll see kõik tuleb! Tegijatel on ju endil ka ambitsioonid.

Palun tooge mõni näide tõeliselt uuenduslikust ja moodsast Eesti filmist.

Issand jumal, mul ei lähe kunagi meelest selline film nagu Martti Helde "Risttuules". Super! Ja ta on väga teenitult leidnud ka tähelepanu terves maailmas. Või siis "November" (Rainer Sarneti mängufilm, kus tegi oma viimase filmirolli Arvo Kukumägi – toim).

Ma arvan, et potentsiaali on  palju, aga probleem on nagu ikka rahastamises. Kui mina teen PÖFF-i üheksa korda väiksema eelarvega kui teised meie masti maailmaklassi festivalid – mõnega võrreldes isegi 20 korda väiksema eelarvega –, siis Eesti filmil on enam-vähem sama suhe. Kui sinult nõutakse samal tasemel mängu nagu rahvusvaheliselt tehakse, siis kaua ei ole võimalik niimoodi jätkata. Ainult entusiasmist ja sellest, et ma armastan Eesti riiki, ausalt ei piisa.

Teie ise õppisite Moskvas. Kui tähtis on filmitegijatele õppida kusagil mujal ja näha suurt pilti kaugemalt?

See on hindamatu väärtusega. Üleüldse on kahju sellest, et tänapäeval räägitakse professionaalsusest ja haridusest nii vähe. Minu jaoks on see täiesti kohustuslik.

On ülioluline, et noored läheksid välja – sest film on nii rahvusvaheline kunst, kõigist kunstivaldkondadest kõige rahvusvahelisem. Ei saa heaks filmitegijaks, kui keed kogu aeg siin sama supi sees.

Naiivne on tänasel päeval mõelda, et me teeme oma filme, kui ei tea, mis protsessid mujal toimuvad. Siis oleme õnnetud, et meid ei võeta kuhugi festivalidele. Festival on selle näitaja, et su filmi sõnum on universaalne, ta on suurem, kui et sa teed filmi ainult iseendale ja oma kümnele sõbrale. See raha on liiga suur, et lubada sellist luksust. Filmitegija peab olema suuteline mõtlema nii laialt, et ta film pakub huvi ka kusagil väljaspool. Rääkimata töövõtetest ja -meetoditest, lisaks sa pead käima väljas, pead proovima olla välisgruppides jne. Pekslema nagu tõeline konnapoeg selleks, et see piim ükskord vahtu ja võiks läheks.

Kas Eesti filmitegijad suudavad üldse teha suure sõnumiga filme? Millistel teemadel võiksid nad kaasa rääkida?

Kõik sõltub sellest, milline on nende mõtlemise ja üldistuse tase, kui teravalt nad elavad kaasa sellele, mis maailmas toimub. Sest kõik, mis maailmas toimub, toimub ka Eestis, sa pead tajuma oma pulssi, seda, kuidas sa oma lugu jutustad. Kui suudad olla kaasaegne ka selles osas, kuidas sa seda lugu jutustad, millise metoodika valid – see kõik kokku teebki moodsa filmikunsti. Ma ei näe eestlastel selle koha peal mingeid piire.

Mis seisus on praegu Eesti film?

Eesti film on väga heas seisus, sest praegu on täidetud kõik tingimused, mis kunagi eri kultuuriministritel on olnud Eesti filmile ette heita ja mille pärast ei ole saanud sellele raha anda. Nüüd peaks seda raha hakkama tulema päris kapaga, Eesti filmidel on väga hea külastatavus ja see on niimoodi juba 4-5 aastat.

Millest räägivad praeguse aja filmid, mis teemad kõnetavad vaatajaid?

Igal aastal kerkivad esile mingid põletavad teemad. Mõned aastad tagasi oli väga palju filme näiteks LGBT teemal, siis tõusid esile põlvkondade vahelised suhted, keskeakriis. Nüüd tundub, et intensiivse globaliseerumisega seoses on päevakorras identiteet, juured, aga ka inimõigused, naiste õigused, seksuaalne ja vaimne ahistamine, võõrandumine. Ja veel: üha rohkem on filme, kus žanrid aetakse nimme segamini. Meil on festivalilgi tänavu hulk filme, mille puhul ei saa öelda, et see on draama ja too põnevusfilm, vaid see võib olla korraga peredraama, ulme-, põnevus- ja õudusfilm.

Tänavu suvel filmis Hollywoodi mees Christopher Nolan Tallinnas oma suurfilmi "Tenet", mille käigus pandi kinni osa linna liiklusest. Kas meile on seda vaja, on see tähtis?

Tähtis on see, et meile on tulnud siia suured projektid ja et meie inimesed saavad nende filmide juures töötades hindamatuid kogemusi, samuti kunstnikud, dekoraatorid jpt. Seda tüüpi projektid arendavad meie teenusmajandust tervikuna, toovad meile turundusraha. Jah, me võime kriitiliselt öelda, et ah ei tea, kui palju seda Eestit sinna filmi sisse jääb? Aga ikkagi jääb! See on jälle miski, millega me levitame kuvandit meist. Terve Island elab ju filmitööstusest, nad on juba piiranud gruppide sissetoomist, sest ei suuda vastu võtta nii palju turiste, kes tulevad just võttekohti jm vaatama. See on lumepalliefekt, mida meil on üliväga alahinnatud.

Kui palju Nolan eestlasi õieti kasutas, välja arvatud rahvas massistseenides? Ja mida see meile andis?

Kasutas küll, aga muidugi suhteliselt väikeste tööde juures, enam-vähem assistendi assistent jt. Samas rahvusvaheliste võttegruppidega koos toome me siia ka agentide võrgustiku, mis on väga oluline. Ega Arvo Pärt ei pea enam tänapäeval mõtlema, kuidas ennast müüa, sest tema eest mõtlesid omal ajal teised. Muidugi oli tal Saksamaal väga tugev agent. Meil on nii palju andekaid noori heliloojaid, näitlejaid ja teisi ka, aga me ei oska neid müüa!

Ma tean, milline on Eesti potentsiaal võrreldes väga paljude muude Euroopa riikidega. Tegelikult see ongi meie Nokia – miks me siis ei panusta sellesse? Miks me ei kutsu oma teatritesse publikut ka väljastpoolt Eestit? Teater ei tohiks olla ainult kohalikule publikule.
Teeme kõik selleks, et tugevad näitlejad saaksid ka lendu tõusta. Ärme kultiveeri seda, et näitlejad räägivad, et mis vahet seal on, kas ma mängin teatris või filmis. On ikka väga suur vahe!

Sama võiks rääkida ka dirigent Tõnu Kaljuste ja veel paljud, kes on oma valdkonnas rahvusvahelises tipus. See on nii kurb, kui sa tajud, kuidas Eesti võiks lennata, aga ei lenda. Ta lendab, aga pardina, kuigi võiks lennata kotkana.

Mida üks filmifestival üldse ühele väikesele riigile sisuliselt kasu toob? Kas ainult kuulsust või ka otsest tulu?

See raha, mis laekub riigieelarvest festivali heaks, selle me toome ju sisuliselt tagasi. Mina nimetan seda Buratino puuks – on tõestatud, et paned suurüritusse ühe euro sisse ja kolm tuleb sealt tagasi. Eestis ei ole kombeks mõõta kaudseid tulusid, aga kui me seda teeksime, oleks see 7-9 eurot, mis ühe euro kohta tagasi tuleb. Mujal maailmas mõõdetakse seda, näiteks meiega võrreldava San Sebastiani festivali eelarve on 9 miljonit ja ta toob Hispaaniasse sisse 27 miljonit koos kaudsete tuludega.

Kui PÖFF sai A-klassi festivaliks, siis kultuuriministeeriumi suhtumine oli, et see on Loki erabisnis, sai endale ordeni rinda ja las kõnnib edasi. Ma pidin tükk aega seletama, et see ei ole Loki eraäri, vaid riigile suur au ja võimalus, et arendada välja tõeline tähtsündmus. Viis aastat tagasi hakkas mulle tunduma, et ma tõin koju olümpiavõidu, aga mulle öeldakse, et kurat, ära siis hüppa nii kõrgele, sest me ei tea, mida selle olümpiavõiduga peale hakata.

Kuidas siiski rahaliselt toime tulete, filmimaailm on ju kallis?

Koostöö Tallinnaga on praegu fantastiline – eriti nüüd, kui ma ei ole enam Reformierakonnas. Astusin sealt välja, sest leian, et kultuuriinimesed ei peaks üldse parteides olema. Sest kui sa oled aktiivselt mingis parteis, siis sa ju töötad aktiivselt ka selle partei jaoks. Sellega läheb mingi balanss paigast ära, kuigi PÖFF on lavalauad alati kõigile avatud hoidnud.

Enamik aga isegi ei kujuta ette, mis tunne see on, kui saad lõpuks teha oma linnaga koostööd, arutada seda, kuidas paremini reklaami ja turundust teha. Sest me ju turundame ennekõike Tallinna linna. Oleme saanud tublisti rahalist tuge juurde, ma väga loodan, et see ei ole veel kõik. Ma ikka naeran, et maailmas on kaks festivali, kuhu ei tulda raha pärast, üks on Cannes’i festival ja teine PÖFF.

Cannes’i festival on Cannes’i festival, sest tal ei ole vaja mingit rahalist auhinda, ja PÖFF on PÖFF, sest tal lihtsalt raha ei ole. Samas on hakanud meie vastu huvi tundma üha rohkem suuri nimesid. Meil ei ole neid kõiki siia mitte millegagi tuua. See kõlab ilmselgelt õudselt, aga me ütleme neile ära. Kulud teeb suureks see, et tavaliselt nad ei tule üksi, ja lennata üle ookeani või Aasiast siia turistiklassis ei tule enamiku puhul kõne alla. See on erakordselt piinlik, kui sa ütled väga nimekatele filmitegijatele, et vabandust, me ei saa teid vastu võtta. Ma olen proovinud kerjata üksikutelt rikkamatelt inimestelt, aga see neid ei huvita.

Praegu on kuum Tallinna linnahalli teema – kas teil oleks isu festivali punane vaip seal lahti rullida?

Seal võiks toimuda mitte ainult PÖFF, vaid ka teised festivalid: Jazzkaar, Tallinn Music Week. See võiks tegutseda suure rahvusvahelise konverentsikeskusena. See võiks olla meie väljapaistvate orkestrite kodu. Seal võiks olla Ahhaa-keskus, mis keskenduks kultuurivaldkonna tutvustamisele, mitte teaduspõhine, nagu ta praegu on. See võiks olla Eesti disaini maamärk, mille kõik detailid on tellitud Eesti disaineritelt. Seal juures võiks olla ka koduleht, kust neid asju on võimalik osta ja tellida.

Lühidalt öeldes on sinna võimalik kokku koguda väga suur osa Eesti kultuurimaailmast. Praegu meil puudub selline hoone, aga see on tegelikult olemas kõigil suurtel Euroopa pealinnadel, ja mitte ainult pealinnadel, vaid ka väiksematel linnadel.

Tallinn on hiljutise Euroopa Komisjoni uuringu järgi Põhja-Euroopa kõige kultuuririkkam linn, Euroopas oleme sama suurte linnade seas koguni viiendad. Ka PÖFF-i mainiti kui maamärki. Me oleme selle viie aastaga saanud A-kategooria festivalide seas väga tugeva positsiooni. Meie rahvusvahelise meediakajastuse potentsiaalne auditoorium oli möödunud aastal 1,5 miljardit inimest – need on väga suured arvud, mis on kasvamas ja mitte kahanemas. Aga meil on PÖFF-ile lisada ju veel Nargen, Tallinn Music Week, mis on oma nišis väga kuulus, ja arhitektuuribiennaal, mis ju ka otsib oma ruume. Meil on nii palju kultuuri! Kas me tõesti oleme nii rumalad, et hakkame linnahalli lipp-lapi peal ehitama ooperiteatrit, selle asemel et teha kaks asja,  eraldi ja korralikult. Kui see peaks tulema, oleks see omamoodi i-täpp väga paljudele meie kultuurinähtustele. Üldine häda on ju selles, et kõik ehitavad ennast lipp-lipi ja lapp-lapi peal ja üritused toimuvad kusagil ma-ei-tea-mis-kohtades. Rääkimata sellest, et pressil ei ole professionaalseid töötingimusi, nagu ka fotograafidel,  ja veel n+1 asja, mida meil ei ole olemas.

Kui te praegu PÖFF-iga alustaksite, siis mida teeksite teisiti?

Ma ei teeks seda! Maailm on väga mitmetahuline, on raske leida filmi, mis meeldiks kõigile. PÖFF-i tegemine on kohutavalt raske ja ma olen pidanud iseennast nii palju murdma kogu selle tegemise käigus. Oleksin võinud ennast realiseerida veel vähemasti seitsmes valdkonnas, ilma naljata! Mulle on igasugust  tööd pakutud ja minu pagana vastutustunne – sest ma olen ükskord midagi alustanud – ei lase mul seda pooleli jätta. Ma leidsin, et  oleks jube häbiväärne jätta PÖFF-i kõikuma kuhugi elu ja surma vahele. Mul oleks piinlik nii meeskonna kui ka kinokülastaja ees. Kui ma ükskord ütlesin oma tütardele, et nüüd ma lähen, siis nad ütlesid: ema, sa oled hull peast või!? Ja siis ma jäin. Aga see on olnud tohutu inimese lõhkumine. Tohutu eneseohverduste rida. Samas ma ei kahetse ühtegi hetke, sest mul on olnud ülihuvitav elu, ma olen saanud ennast erialaselt realiseerida rohkem kui keegi teine, jõudes sisuliselt oma valdkonna rahvusvahelisse tippu!

Praegu kehtivad filmidele soodushinnad

• Esimest korda PÖFF-i ajaloos toimub piletite suur soodusmüük. Kõik piletid maksavad 18. oktoobrist 10. novembrini 5 eurot ja 11. novembrist 8 eurot. 18. oktoobrist on müügil ka neli uut Hundipassi, Just Filmi pass ja PÖFF Shortsi pass. PÖFF-i passidega on üksikpileti hind soodsam kui kunagi varem.

• 18. oktoobrist on müügil debüütfilmide võistluse piletid, 25. oktoobrist põhivõistlusprogrammi piletid, 1. novembrist Balti filmide võistlusprogrammi "Põhjusega mässajate" võistlusprogrammi ja Araabia fookuse piletid. 8. novembrist on müügil juba kõik PÖFF-i piletid.

• PÖFF kestab 15. novembrist kuni 1. detsembrini.

Valik PÖFFil linastuvaid filme

• "Looritatud" ("Obscure",)
Häirivalt ebamugav täiskasvanuks saamise lugu. Teismelise poisi seksuaalsus ärkab, kui ta avastab, et isa kasutab seksuaalselt ära tema õde. USA-Hiina ühisfilm, režissöör Kunlin Wang.

• "Finky"
Eluga ummikusse jõudnud nukunäitleja Finky põgeneb Šotimaale, et alustada puhtalt lehelt. Paraku ei lähe kõik nii nagu peaks. Müstilise allhoovusega psühholoogiline draama, mis räägib elust, surmast ja minevikuga rahu tegemisest. Film Iirimaalt, Režissöör Dathaí Keane

• "Kastanimetsade lood" ("Zgodbe iz kostanjevih gozdov")
Sloveenia ja Itaalia piiril asuvas Slavia Venetas ehk kastanimetsade maal  jagavad vana puusepp Mario ja viimane kastanimüüja Marta kujutluspilte minevikust, millest vormuvad väljamõeldud lood elust ja surmast. Poeetiline austusavaldus ühele väga erilisele kultuuriruumile, selle elanikele ja nende kaduvale eluviisile. Sloveenia-Itaalia ühisfilm, režissöör Gregor Božic.

• "Vaikne vaikus" ("Szép csendben")
Noorteorkestrisse kuuluv Dávid arvab ennast nägevat, kuidas nende 60-aastane dirigent ahistab seksuaalselt äsja orkestriga liitunud Nórat. Kas see on ka päriselt nii või ainult tundliku noormehe ettekujutus? Aktuaalne teema, nooruslikult erga ja jõulise käsitlusviisiga. Ungari, režissöör Zoltán Nagy.

• "Homme oleme vabad” ("Morgen Sind Wir Frei")
Iraan, aasta 1979. Riiki vapustab revolutsioon, šahh kukutatakse. Koju naasvad dissidendid loodavad üles ehitada vaba ühiskonda, ent on peagi sunnitud tõdema, et selle asemel sünnib fanaatiline islamiriik. Ajalooline draama, mis annab meisterlikult edasi murrangulise aja keerulisi valikuid. Saksamaa, režissöör Hossein Pourseifi,

• "Tantsi minuga" ("Jahan, Ba Man Beraghs")
Ilus film elu kiituseks, kuigi surm koputab uksele. Vana sõbra sünnipäevapidu, mille kohta kõik külalised teavad, et see jääb tema viimaseks. Hulk ebamugavaid situatsioone. Iraan, režissöör Soroush Sehat

• "Pimedus" ("Buio")
Feministlik mõistulugu. 17-aastane Stella ja tema kaks nooremat õde veedavad oma päevi kinniste uste-akende taga, maailmast äralõigatuna. Väljas on aset leidnud looduskatastroof, päikesekiirgus liiga tugev ja liikumine ohtlik. Itaalia, režissöör Emanuela Rossi.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...