TIIT PRUULI: Olen näinud vaalade saluuti ja ehtsat pingviinide paraadi

"Minu kõige ilusam uusaasta saluut oli see, kui Antarktikas olid laevatekil lauad kaetud ning vaalaparv hakkas ümber laeva vett purskama," meenutab Tiit Pruuli. "Teisel reisil olime jälle Antarktikas vabariigi aastapäeval 24. veebruaril. Ja sõna otseses mõttes pingviinide paraad toimus meie laeva juures. Vägev!"

Pilt: Albert Truuväärt

TIIT PRUULI: Olen näinud vaalade saluuti ja ehtsat pingviinide paraadi

Ivo Karlep

"Minu kõige ilusam uusaasta saluut oli see, kui Antarktikas olid laevatekil lauad kaetud ning vaalaparv hakkas ümber laeva vett purskama," meenutab Tiit Pruuli. "Teisel reisil olime jälle Antarktikas vabariigi aastapäeval 24. veebruaril. Ja sõna otseses mõttes pingviinide paraad toimus meie laeva juures. Vägev!"

Hiljuti kohtus Kaja kultuurikeskuses huvilistega maailmarändur Tiit Pruuli. Pealinn käis kohtumisel ja tegi temaga intervjuu.

Millised ohud on sind varitsenud kui olete reisil käinud autoga ja millised, kui olete reisinud laevaga?

Kui ma esimest korda sõitsin üle ookeani, nagu muide praegu seda teeb jaht Admiral Bellingshausen, mille pardal viibib ka mu abikaasa, siis kogesin ekvatoriaalset tormi. Kujutage ette, et välgud sähvivad, ümberringi on vaid kohutav tuule ja lainete mühin, sa ei kuule paari sammu kauguselg kaaslase häält. Kõik teated ja kapteni korraldused tuli edasi anda kätega viibates, sest kõik plagises, ümberringi valitses loodusjõudude möll ja täielik stiihia. Ma kartsin, mul oli hirm. Aga kui nägin, kuidas meie kapten Mart, kes oli ennegi olnud sellises olukorras, jäi väga  rahulikuks, andis käsklusi, pani mehed õigesse paika, siis ma rahunesin. Hirm kadus.

Autosõidult jälle meenub üks seik Albaanias, mis oli tol ajal Euroopa kõige vaesem paik, samas tulirelvi oli seal ühe inimese kohta rohkem kui kusagil mujal. Pidime seal mägedes põgenema, sest meid aeti taga. Ei tea, kes need olid ja miks nad seda tegid. Meil olid raadiosaatjad, kaks meie autot blokeerisid jälitajate tee ning üks auto sõitis eest ära. Siis said teised järle sõita.

Ühel korral Jordaanias pilluti meie autot kividega. Sealkandis küsiti ka, kas me oleme ameeriklased. Kui ütlesime, et ei, me oleme eestlased, siis kehitati lihtsalt õlgu.

Islami politseile jäime vahele Iraanis, sest meil oli hädasti vaja auto jaoks piiritust, aga seal ei tohi alkoholi üldse olla. Õnneks saime koti piiritusepudeliga visata ühte teeäärsesse aeda. Äkki olid kaks mootorratturit otse meie kõrval. Nad peatasid autod, otsisid läbi, küsisid, kes me oleme, kuhu läheme ja nii edasi.

Kord Peruus aitasime kohalike autot lumest välja vedada. Ja nii kui olime selle ära teinud, hakkas ülevalt tulema lumelaviin, saime õnneks kohe eest ära. Kui meil oleks kauem läinud, siis ei tahagi mõelda, mis oleks saanud.

Kuuldavasti ei armastanud sa varases nooruses eriti ringi reisida. Miks?

Minul oli väga range kasvatus. Ma ei tohtinud vaadata televiisorit ja kodunt kaugele välja minna muidu kui vanaema käekõrval. Minu lapsepõlve maailm ei olnud siiski väga avar, me ei sõitnud Eestiski palju ringi, samas mitmed mu klassikaaslased käisid isadega autoreisidel ka mööda suurt Nõukogude Liitu. Mulle tundus, et märksa põnevam on istuda Tartus raamatukogus või kirjandusmuuseumis ja lugeda mingeid vanu käsikirju või raamatuid. Olin umbes üheksa-aastane, kui üks Tartu legendaarne ajalooõpetaja võttis mu kaasa ekskursioonile Vana-Vene linnadesse. Piinlik öelda, aga ma ei saanud seal tualetis käia ja sööklas süüa. Ja need olidki need esteetilised põhjused, miks mulle reisida ei meeldinud.  Kui nüüd tagantjärele vaatan, millistes peldikes paikades maailmas on tulnud käia ja millistes tingimustes on tulnud vahel süüa, tundub see noorusaja esteeditsemine naeruväärne. Toona ma ei saanud lihtsalt hakkama.

Olid taasiseseisvumise alguses välisminister Lennart Meri pressiesindaja. Mida on sellest ajast meelde jäänud?

Mäletan Lennartiga käiku ÜRO-sse. Ameerikas tuli meile vastu üks afroameeriklane. Tal oli käe peal kümmekond kella ja diplomaadikohvris veel kümneid käekelli. Maailma kõige kuulsamad margid puha. Lennart asus siis mehe käest asjatundlikult pärima kellade kohta, et kas on ikka originaalid. Mees vastu, et jaa, muidugi. Lennart küsis siis, mis need maksavad. Algul olid hinnad kõrgemad, aga Lennart hakkas kauplema, kuni jõudis niikaugele, et kallimad Rolexid olid juba kukkunud 25 dollari peale. Ja siis ütles Lennart mulle, et Tiit, hea kell, osta ära. 25 dollarit oli riigiametniku jaoks tollal mitme päeva komandeeringu päevaraha ehk terve varandus. Aga kui ülemus ütleb, et tuleb ära osta, mis ma siis pidin tegema? Ostsin ära. See kell käis mul pärast Eestis veel kaks nädalat ja jäi siis lõplikult seisma.

Ühel rahvusvahelisel konverentsil veel enne iseseisvust, kus osalesid ka Gorbatšov ja teised tähtsad isikud, tahtis Lennart ka tingimata osaleda ja Eesti lugu rääkida. Aga meid teisi ei tahetud sinna ligidalegi lasta. Ametlikele õhtusöökidele meid muidugi ei kutsutud. Lennart ütles siis meile, et poisid, lähme kinno. Ma ei mäleta enam filmi pealkirja, aga film oli väga naljakas. Kui sisse läksime, siis Lennart ostis meile kõigile tuutu popcorni. Ma polnud seda enne söönud. Saalis nõjatus Lennart mugavalt oma tooli, pani jalad ees oleva istme seljatoele, sõi popcorni ning naeris homeeriliselt.

Miks valisite kõige raskema tee, hulljulge sõidu ümber Kap Hoorni, kus saavad kokku Atlandi ja Vaikne ookean? Seal on sadu uppunud purjekate vrakke, sest tihtilugu möllavad teisel pool suured orkaanid.

Ma ei ütle, et see tagantjärele vaadates kuidagi hulljulge tegu oleks olnud. Aga hiljuti sattus mu kätte raamat, kus üks mereteadlane oli üksikasjalikult üles lugenud kõik purjekad, mis on sõitnud ümber Hoorni sajandi jooksul. Lennuk ei olnud nende hulgas sugugi mitte kõige väiksem. Ümber maakera on sõidetud ka üksi. Selles mõttes ei ole meie Lennuki reis midagi eriti olulist maailma merenduses, küll aga Eesti meresõitude ajaloos. Midagi pole teha, nõukogude aeg jättis selles osas endast järele väga suure tühimiku. Meil olid küll elukutselised eestlastest meremehed ja siin registreeritud laevad, aga avamerepurjetamist sama hästi kui polnud. Kõige kaugemale võisid sel ajal purjetada Tallinnast Kaliningradi ja kui eriti vedas, siis sai mõni mees osa võtta Kielis toimunud purjeregatist. Aga sinna pääses ainult mõni üksik.

Hoorni neeme juures olevat teil olnud Lennuki pardal hääletamine, kas täita kapten Saarsoo suur unistus minna kuni Antarktikani välja. Sina olevat olnud nende seas, kes selle mõtte maha hääletasid. Miks?

Eks see oli talupoeglik ettevaatus. Meie reisi üks kriitilisemaid hetki meeskonna töö mõttes oli siis, kui olime üle Atlandi jõudnud ja kõik oli kena, ja siis Mart Saarsoo, tubli jahikapten teatas, et tal on üks plaan veel. Nimelt olla ta noorusest peale tahtnud minna Antarktikasse ja küsis, et mis te, mehed, arvate, kui teeks nüüd selle triki ka ära. Meie väike laev oli plastikust, mis pole eriti hea materjal Antarktikasse minekuks. Me polnud valmistunud sinna minekuks. Meil ei olnud vajalikke merekaarte, polnud teadmisi. Külmematesse vetesse jõudes ütles kohe üles laeva küttesüsteem,

Kogu aeg oli meil mingi müstiline leke laevas, iga päev pidime vett välja pumpama. Tuli välja, et ankur oli vööris peksnud natukene isolatsiooni lahti, kõik need asjad ei valmistanud mulle, kes ma olin sponsorite ees vastutav logistika eest, just suurt rõõmu. Pidime meeles pidama ka seda, et me ei riskinud enda rahakotiga, vaid toetajate ja sponsorite omaga. Ja kui midagi meie üleliigse uljuse tõttu juhtub, mis näoga me siis neile otsa vaatame. Siis me hääletasime. Kolm tahtsid minna, kolm olid pigem või väga vastu. Ja siis oli veel kapteni seitsmes hääl. Ja kuigi ta oli suur selle sõidu huviline, tegi ta otsuse, et seekord me Antarktikasse ikka ei sõida.

Kas purjetamine tüütas ära, et otsustasid ka maismaad mööda autoga maapallile tiiru peale teha? Kuidas sündis projekt Rolling Estonians?

Kusagil poole Lennuki ümbermaailmareisi ajal tabas mind mõte, et mis siis siis saab, kui tagasi jõuame. Mõtlesin, et kas ma pean nüüd koju jääma. Kuidas ma kodus istun, kui maailmas on nii palju huvitavaid asju? Siis hakkasingi vaikselt ja teiste meeskonnaliikete eest varjatult mõtlema järgmise reisi peale. Saatsin meile oma vanale heale sõbrale, kuulsale rallisõitjale Raido Rüütlile, et tulen varsti tagasi ja mis oleks, kui hakkaks siis uuesti koos rändama. Et sõidaks autoga ka natuke. Raido haaras mõttest kinni ja nii see asi sündiski. 2001. aasta märtsis jõudsime koju ja 2002. aasta suvel algas uus maailmarändurite projekt kolme autoga.

Mis on raske merel ja mis kuival maal rännates?

Merel oli raske see, et tuli õppida taluma rutiini. Iga jumala päev üks ja seesama. Ühel päeval olin Lõunaookeanis öösel vahis, vahtisin tähistaevast ja nägin taevas lennuki tulesid. Mõtlesin, et paari tunni pärast on ta Austraalias. Meil võttis paar nädalat, et ookeanil kuhugi jõuda. Rutiini talumine ja lootusetuse tajumine käib meresõiduga kaasas.

Autoga sõites olid raskused vastupidised. Iga päev uus rahvas, uus kultuur, uued inimesed. See väsitas jälle teistmoodi. Põhja-Vietnamis olime natuke aega Raigoga kahekesi, enne kui teised tulid, sõitsime ühte jumalast maha jäetud üksikusse paika, võtsime seal ühes väikeses külahotellis kaks tuba, üks ühes maja otsas, teine teises, ja lihtsalt nautisime vaikust ja omaette olemist.

Ja siis tulid lennukireisid. 24 tunni jooksul avanes võimalus võtta uut aastat vastu maailma eri paikades.

See lennukitega reisimine kestis natuke rohkem kui kuu aega. Mõneteistliikmelise reisiseltskonnaga kihutasime lennukitel ümber maailma, Õnneks kogu see lennulogistika alt ei vedanud, sest kui mõnel väikesaarel oleks ükski lennuk äkki ära langenud, siis oleks kogu meie kaardimajake kokku varisenud. Aga võib ju küsida, et miks jälle ümbermaailmareis. Sellel on mingi sümboli tähendus. Aga tõepoolest, no milleks on vaja kihutada 30 päevaga ümber maailma? Sa ei suuda ju eriti millessegi süveneda. Samas ümbermaailmareis on nagu reiside kuningas. Jah, see on sümbol, mida inimesed millegipärast hindavad, ja selle alpluse õnge olen mina ka mitu korda läinud.

Kui maailm läbi käidud, siis alles tuli huvi polaaralade vastu. Kas tundsid mingit karmavõlga, et Lennukiga jäi Antarktikas käimata?

Eks alguses oligi see lõunamandrile minek nagu mingi karmavõla heastamine. Mulle tundus mõte minna mingisse külma, niiskesse ja märga kohta üsna tobe. Kui sõitsime ümber Hoorni, siis olin vahist tulles läbi külmunud, sokid olid märjad, ahi laevas ei töötanud, see oli ebameeldiv. Ja mis veel siis, kui oled kusagil jääväljal, kus midagi eriti näha ja vaadata ka ei ole. Ma ei olnud sellest jäämaailmast üldse vaimustunud, kuni ühed vanemad väliseestlased, kes on elus teinud palju ekstreemsporti ja matku, kirjutasid mulle, et kuule, reisiajakirja toimetaja (Tiit Pruuli annab 2005. aastast välja ajakirja GO Reisiajakiri, kust võib lugeda pikemalt tema reisimuljeid – toim), kas sa ei tunne kedagi, kes tahaks meiega koos tulla Antarktikasse. Ega neid inimesi korraga nii palju meelde ei tulnudki ja ütlesin siis, et soovitaksin ka veel iseennast. Olin selles seltskonnas kõige noorem. Järgmine oli vanuselt 76 ja kõige vanem 82, teised seal vahel. Aga kui olime juba käimas, siis minul oli nende vanahärrade ja ühe prouaga sammu pidamisel suuri raskusi.

See minu esimene kokkupuude Antarktikaga oli tõesti väga võimas. Ja viga pole midagi – ilusate purjekatega viiakse nüüd Antarktikasse turiste. Ja kui sa siis lõpuks istud jahist õhukeste seintega väiksesse merekanuusse ja libised sellega läbi jäätükkide ning kuuled, kuidas jää kriibib selle paadikese seina, siis seda tunnet peab küll kogema. Ei ühtegi muud häält peale merelindude oma ja jääpragina. Ja kui eri värvi võib jää olla! See on veel kõige uhkem selle asja juures. Kui me asusime Admiral Bellingshauseniga teele Antarktika poole, siis ma surusin laeva kaks merekanuud. Teised ei saanud aru, miks küll. Aga kui nad jõuavad kohale ja teevad kanuuga väikese tiiru, siis saavad aru. Tahan teistele ka samasugust kogemust pakkuda, mida ma ise olen seal tundnud.  

Millised ilusad hetked veel meenuvad?

Minu elu kõige ilusam uusaastasaluut oli siis, kui me olime Antarktikas aastavahetusel. Laevatekil olid lauad kaetud ja me sattusime vana-aasta õhtul vaalaparve keskele. Ja nad hakkasid seal vett purskama. Sellist imelist saluuti pole ma ühelgi uusaastaööl näinud. Teisel reisil olime jälle Antarktikas vabariigi aastapäeval 24. veebruaril. Ja sõna otseses mõttes pingviinide paraad toimus meie laeva juures. Vägev! Käisin ka perega Antarktikas, abikaasa ja ühe oma tol ajal kaheksa-aastase tütrega, kes väga nautis seda reisi.

Kas just lõunamandri ilust lummatuna otsustasid ära käia ka põhjapoolusel?

Jah, siis otsustasin, et vaataks ära ka Arktika. Põhjapoolusel käik oli lihtne. Lennukiga Murmanskisse, lennujaamas oli juba reisikorraldajate buss vastas ja viis laeva peale. Võimas jäämurdja krõbistas kuni kolmemeetrist jääd krõps-krõps ja ligi saja turistiga  pardal sõitsime põhjapooluse poole. Ei saa öelda, et see oleks turistilõks, sest ega päris tavaline turism see põhjanabale sõit siiski ei ole. Laev viis põhjapoolusele ja tõi tagasi. Nii et see oli lihtne. Aga samas sümboolne, ikkagi põhjapoolus. Ja teiseks oli see vajalik, et aru saada, millest Nansen kirjutab, kui ta suuskadega ja koerakelkudega seal rändas. Või mis asi on lahvandus. Kui jääs on pragu ja maadeuurija peab istuma kanuusse, et see pragu ületada. Laeval oli peal ka helikopter, millega sai arktiliste jäämägede kohal sõita ja vaadata seda lõpmatut jäävälja. Saime külastada ka Franz Joosepi maa saart, mille Nõukogude Liit omal ajal ühepoolselt kuulutas enda omandiks ja kuhu on välismaalasi lubatud alles viimasel kümnel aastal.

Mida teha, kui keegi kukub sõidu ajal üle parda?

Kui inimene kukub üle parda ja sa hüppad talle järele, siis sa ei pruugi lihtsalt ujudes lainete käes hakkama saada. Aga kui sul on spetsiaalne aparaat rihmadega seljas,siis saad seda kasutades abi osutada.

Kui palju peab pardal inimesi olema, et vahimadrused ei väsiks?

Põhimõtteliselt saaks hakkama ka kolme-neljakesi seal laeval, aga kui sa pead kogu aeg vahis seisma tihti, siis see väsitab.
Jah, seltskond vahetub pidevalt. Huvilisi, kes tahaksid laeva Antarktikast tagasi tuua, on piisavalt palju.  Madrus peab olema abiks kõikides laeva töödes. Peab olema roolivahis, peab tegema süüa. Ühtegi nuppu ei tohi puutuda, küll aga peab kogu aeg silmad lahti hoidma.Merehaigus võib peale tulla, aga kui on tahtejõudu ja sitkust sellega hakkama saada, siis saab sellest kergemini üle. Meeskonna loomine on üks raske asi. Sellel laeval pole see suur – kaksteist hinge, aga nad peavad suutma koos tegutseda. Privaatset ruumi ei ole kellelgi ülemäära palju. Pidevalt peab arvestama teistega. Kui keegi on harjunud oma lemmikmuusikat kuulama põhja keeratuna, siis pead arvestama, et teised tahavad võib-olla midagi muud kuulata. Tuleb olla empaatiline.

Kas merel kehtib kuiv seadus?

Meie laevas ei kehti päris kuiv seadus. On lubatud klaas või kaks veini päevas ja pisike naps söögi alla neile, kes seda soovivad. Aga joomise suhtes oleme küllalt konservatiivsed. Selles laevas on neli korralikku tualetti ja vannituba, nii et merehaiguse tulles ei pea hakkama end üle reelingu upitama, mis on ju üks suur oht, sest võid kergesti üle parda lennata. Eelmine omanik ehitas laeva ka mullivanni, aga me kasutame seda toiduainete laona. Seal on hea hoida toiduvarusid, siis nad ei loksu sul mööda kajutit ringi.

Kas Antarktikas oli ka märgata jälgi kliimamuutustest, ja kui, siis millised need olid?

Antarktikas on kliimat teaduslikult jälgitud pisut üle viiekümne aasta. Kui sa käid seal turistina korra või paar, ega siis ei oska näha, mis seal on nüüd muutunud. Aga mida räägivad kõik purjetajad, kes sealkandis on pikemalt inimesi vedanud, on see, et lagunevad jäämäed hakkavad vastu tulema juba palju varem kui aastaid tagasi. See on üks muutus kindlasti. See tähendab, et jää sulamist ja suurte jäämägede merre langemist on nüüd rohkem. Kui käia teadusjaamades, mida me ka tegime, eriti sel reisil, kui olime väikese purjekaga ja rahvast oli vähe ning saime ka rohkem teadlastega vestelda, siis kõik nad on veendunud, et kliimamuutusi mõjutab inimtegevus. Kui suur see inimese mõju on, selle üle võib vaielda, kuid see on kindlalt olemas.  Ja üks asi veel – suvel on järjest rohkem näha jää- ja lumevaba maad. Aga muidugi on suures Antarktikas ka piirkondi, kus jäämass hoopis kasvab. Teadlaste üldine hinnang on ikkagi see, et kliima soojenemine sulatab praegu jääd rohkem kui enne.

Mida arvate raudteeäris osalejana reisirongiliikluse tulevikust?

Olen veendunud, et reisirongiliiklusel on Eestis hea tulevik. Me nägime ju, kuidas nüüd juba üle kümne aasta tagasi, kui saime valmis kiire ühenduse Viljandiga, hüppasid reisijanumbrid üles. Samasugune asi on toimunud Tartu liinil. Kui on kiire ühendus olemas, siis sõidavad inimesed rongiga väga hea meelega.

Ma ei ütle, et tasuta ühistransport on maailma kõige targem asi, aga ta on siiski katse midagi teha ja muuta olukorda. Eelmised valitsused on öelnud, et meie valija ühistransporti ei kasuta ja seda pole vaja rahastada. Aga me oleme nii nõiaringis. Kui transporti ei arendata, siis on ta kehv ja ei leia kasutamist. Ja siis öeldaksegi, et pole vaja. Aga tulevikuvõti on ikkagi selles, kuidas panna need moodulid omavahel sobima. Nii et rong, buss ja vajadusel ka takso moodustaksid ühe sujuva ahela, mis teeb ühissõidukite kasutamise inimestele mugavaks.

Laevareis toob kaasa konverentsid ja kunstinäituse

Admiral Bellingshauseni meeskond teeb õppusi ja videosid, kuidas päästa uppunuid ja elustada inimesi.

Käimasoleva Admiral Bellingshauseni reisist rääkides märgib Pruuli, et tema roll kogu selle ettevõtmise juures ei ole mitte kogu aeg laevas kaasas olla, vaid selleks on kapten Meelis Saarna, laeva juht. "Kui jõutakse polaaraladele, tuleb laev uus kapten, Indrek Kivi – mees, kes jäämurdja Botnica pardal on iga päev jää vahel sõitnud," selgitas Pruuli. "Mina pean kaasas olema seal, kus korraldatakse olulisi üritusi ja toimuvad tähtsad kohtumised."

Siiski hoiab Pruuli laeva tegemistel silma peal ja elab selle meeskonnale kaasa. "Kui me Lennukiga sõitsime ümber maailma, siis külm tuul puhus ja vesi pritsis näkku, suusaprillid pidid ees olema, et saaks üldse midagi vaadata. Siis me unistasime, et oleks soe roolimaja, kus juua kohvi. Nüüd on see meie jahil olemas," rääkis ta. "Täna oli mul satelliidiühendus laevaga ja küsisin, kuidas on, nad vastasid, et mootor töötab, et natuke elektrit toota, kuid nad liiguvad edasi kenasti purjede püütud tuule jõul. Praegu on nad soojades ekvatoriaalvetes."

Pruuli rääkis, et Suurbritannia kõige silmapaistvamad polaarajaloolased osalesid seminaril, mille ta koos kaaslastega korraldas Oxfordi ülikoolis. "Lisaks ajaloolastele olid kohal ka inimesed, kes on juhtinud Suurbritannia Antarktika ekspeditsioone," rääkis ta. "See on minu meelest väga suur asi. Ja see, et inglise Sky TV tuleb meie laeva peale tegema oma ülipopulaarset hommikuprogrammi, on samuti väga suur asi. Niisuguse promo tegemisele on kaasa aidanud meie välissaatkonnad ja aukonsulid. Päris pikalt sõitsid laeva pardal kaasa kaks kunstnikku, kelle töid saab peagi meremuuseumis näha. Üks häppening toimus meil laeva peatumise ajal Kopenhaagenis, ja neid on kavas veel."

Euroopas on meeskond korraldanud kümmekond üritust, põhiliselt konverentse, kus tutvustati Bellingshauseni lugu, aga ka laiemalt ajalugu. "Oleme rääkinud kliimaprobleemidest, sama asi oli plaanis ka Lõuna-Ameerikas, aga kahjuks kärpis EAS meie ekspeditsiooni teaduspoole raha," lausus Pruuli. "Aga loodame, et õla panevad alla eraettevõtjad ja päris ilma valgustusliku pooleta ei jää meie käik ka edaspidi. Ka teaduste akadeemia president helistas pärast seda, kui see äraütlemine oli, ütls, et akadeemia tuleb appi ja aitab meil koos Uruguai teaduste akadeemiaga rääkida Montevideos Bellingshausenist."

Nüüd teame, et Lennuk ei olnudki esimene purjekas, mille mastis lehvinud sinimustvalge lipp ümber maailma purjetas. Esimene oli Ahto Vahter oma sõpradega, kes sõidutas meie trikoloori ümber maakera juba teise maailmasõja päevil. Kas teadsite seda Lennukiga teele minnes?

Ahto Vahteri reis oli tõepoolest esimene, kui sinimustvalge all ümber maakera sõideti. Aga tol ajal kui meie Lennuki reisi kavandasime, ei teadnud me veel, et Eesti lipp on juba ringi ümber maakera ära käinud. Ahto reis  toimus teise maailmasõja eelõhtul ja sõja ajal. Ahto Vahter oli Välis-Eesti kogukonnast üsna eemal ja teda õieti ei tuntud ja teadmine  tema suurest saavutusest  tegelikult Eestisse ei jõudnudki. Oli väga üksikuid inimesi siin, kes sellest üldse midagi teadsid. Kui meie oma ümbermaailmareisi alustasime, siis me seda veel ei teadnud. Tõsi, see tuli välja mõni aeg enne seda, kui me teele läksime.

Meie kahe reisi erinevus on siiski see, et Ahto Vahter sõitis Ameerikast, New Yorgist Ameerikasse New Yorki. Ta läks mööda Panama kanalit ja Suessi kanalit. Ma ei ütle, et see asjaolu kuidagi kahandaks tema ümbermaailmareisi tähtsust, aga  meie reisi idee oli algusest peale sõita mööda issanda poolt loodud looduslikke mereteid Eestist Eestisse. Me läksime ümber  Hoorni neeme, mis on üks maailma rängemaid purjetamise piirkondi ja  sõitsime Aafrikas ümber Hea Lootuse neeme,

Kas autoreisi oli raskem ette valmistada kui meresõitu?

Logistika merel nägi välja nii, et meil oli kuus tüürimeest, aga aja jooksul mõni meist väsis. Kõik ei pea nii kaua kogu aeg vastu. Lisaks põhimeestele oli üks, kes kogu aeg vahetus. Mõni oli nädala või paar, mõni kuu aega või rohkem jahil. Mina ja kapten tegime kaasa kogu reisi.  Siis meil oli üle saja vahetuva meeskonnaliikme. Need, kellega kauem olid, teadsid juba üksteise harjumusi, teadsid isegi, mida ta mõtleb, kui ta tõmbus omaette ja hakkas sööma mingit kanakrõbina toitu, mida teised ei sallinud. Autodega on teismoodi. Olime autos kahekesi, kolmekesi, vahel neljakesi. Kõik tahtsid kogu aeg mingit actionit, sageli erinevaid asju. Kes tahtis muuseumisse, kes kõrtsi, kes tahtis linnas ringi vaadata, kes loodust nautida. Kes tahtis, et Pink Floyd oleks kõigi helidega põhjas, aga mulle meeldisid hoopis Untsakad. Kogu selle logistika kokku panek oli äärmiselt keeruline. Selle autosõidu juhtimine ja koordineerimine oli palju keerulisem kui laevasõidu planeerimine. Ja meeskonna juhtimine autosõidul on ka palju keerulisem kui merel. Autoga ka seltskond vaheldus, aga Raidoga tegime selle sõidu algusest peale läbi.

Sa oled oma reise palju talletanud ka enda poolt toimetatavas ja välja antavas GO Reisiajakirjas. Neid lugusid on palju.

Tõesti neid on palju ja Go Reisiajakiri ilmub juba alates 2005. aastast. Kel on huvi, võib neid lugusid ka tagantjärele sirvida raamatukogus.

Aga meil on nüüd ka üks ajakiri, mis praegu Bellingshauseni pardal ja see tutvustab käimas olevat reisi ja Eestit. Üks missioon, mida ma selle reisimise juures oleme tähtsaks pidanud, on see, et midagi ka kõigest kirja panna. Et talletada seda kõike veidi laiemalt, mitte ainult nii, et näitad pärast käimist sugulastele pilte. See on lugemine sõltumatule reisijale, mitte pakettreisi ostjale.  Me üksnes ei kirjelda, et mida on näha ja millised on hotellihinnad, vaid püüame neid paiku kuidagi kultuurilooliselt ja ajalooliselt mõtestada ja lugejatele selgitada, millised vaimsed väärtused nende kohtadega on seotud. Ja nii on need ajakirjad siis kajastanud meie maailma nagu ka raamatud, mida ma olen välja andnud.

Ja uusi Reisiajakirja numbreid ning seiklusi tuleb aina juurde. Kui kaua see paberajakiri internetiajastul vastu peab?

Hambad ristis teeme neid ikka edasi.  Mina olen vana aja inimene, tahan ikka paberi pealt lugeda. Hommikuti võtan ikka postkastist Postimehe ja mulle meeldib ka kui keegi reisil olijatest saadab mulle mitte meili, vaid tavalise postkaardi. Saadan ka ise reisil alati koju käsitsi kirjutatud postkaarte. Ma arvan, et reisiajakiri on ka selline asi, mida inimesed tahavad pigem käes hoida ja lehitsedes lugeda, mitte oma telefonist vaadata. See ajakiri pole mingi äri, sellele hobile maksame veidi peale küll. Aga lugejaid ja tellijaid, kelle käest me ei tihka ülemäära palju raha küsida, on ikka piisavalt, et mitte pooleli jätta. Kui tunneme, et teeme sellega inimestele rõõmu, siis on meil hea meel.

Kuidas sündis mõte tähistada Bellingshauseni avastusretke 200. aastapäeva uue jahisõiduga  lõunamandrile?

Välisministeeriumi ametnikud vaatasid, milliseid sündmusi võiks Eesti tutvustamisel maailmas ära kasutada ja avastasid, et tulemas on Bellingshauseni ajaloolise Antarktika reisi 200. aastapäev. Kas Bellingshausen oli Antarktika mandri avastaja, ega seda me päris sajaprotsendiliselt öelda ei oska. Selle üle võib ka vaielda. Nüüd tagantjärele saab küll öelda, et see, mida ta nägi, oli kindlasti Antarktika, aga ise ta sellest aru ei saanud. Peale Bellinghsauseni  tulid kohe veel kaks ekspeditsiooni, kes nägid Antarktikat ja tänapäevane akadeemiline kirjandus peab siis koos Bellingshauseniga kõiki neid kolme Antarktika esmaavastajateks. Ja nii sündiski mõte teha suure Saaremaalt pärit meresõitja jälgedes retk lõunamandrile.

Selle aasta juunis alustati Kroonlinnast sõitu. Nagu Bellingshausen omal ajal. Meie jaht ei sõida küll täpselt sinna, kus Bellingshausen maad nägi, vaid meie tegevus hakkab toimuma Antarktika poolsaare ümber. Seal on palju teadusbaase, mida tahame külastada. Sellel reisil on kaasas ligi 30 teadlast, kellega me räägime esiteks seda ajaloolist lugu, kuidas Bellingshausen seal käis, mis tol ajal üldse merenduses toimus ja mis samuti väga oluline, me räägime ka kaasaegse merenduse lugu. Räägime merenduse ohutusest, räägime mere kaitsest, sest maailmamere tervis ei ole kaugeltki hea ja me räägime ka kliimasoojenemise lugu, mis annab Antarktikas eriliselt tunda.

Kui meie sõidame sinna väikese purjekaga, kus on 12 meeskonnaliiget, siis Venemaa saadab sinna 3 suurt purjelaeva. Need jõuavad sinna samuti järgmise aasta jaanuaris. Samuti läheb sinna Venemaalt ka veel mitu eraalgatuslikku ekspeditsiooni. Meie sõnum aga saab olema siiski, et meie mees avastas Antarktika, mis on ju igati korrektne. Bellingshausen oli saksa rahvusest Saaremaal sündinud Briti meretraditsiooni orientatsiooniga Vene admiral. Nüüd, 21. sajandi algul, kui meie ees seisavad väga tõsised merendusega seotud probleemid, peame me rõhuma sellel, et riigid ja rahvad peavad tegema nende probleemide lahendamisel tihedat koostööd. Kui see oli võimalik 19. sajandil, siis miks see pole võimalik täna, 21. sajandil?

Kas merel juhtub tihti viperusi?

Tehnilisi probleem tuleb ikka ette. Laeva purjed maksavad 80 000 eurot. Kui mõni nöör läheb katki, nagu ka oleks äärepealt ühe nööriga juhtunud, siis võib see lõhkuda ka terve purje ja vaat see oleks väga suur kaotus, aga õnneks seda ei juhtunud, enne saadi jaole.

Heale meremeest hoidjale tuleb anda andamit. Me andsime Liviko head viina talle, ja siis ta aitab meie meeskonda, et äpardusi ei juhtuks.

Rüsijää võib samuti palju peavalu teha. Näiteks eelmine kord, kui me purjekaga Antarktikas käisime, oli rüsijää ööga ühe abaja suu nii kinni pannud, et enam kohe välja sealt ei saanud.

Kui ka see ekspeditsioon saab läbi, mis tuleb edasi? Kas õhupalliga lendamine?

Ega ei olegi enam mingit ambitsiooni, mida peaks täide viima. Aga õhupalliga lendamine muide on täiesti lahe tegevus. Kui oled õhuvooluga üles tõusnud, siis sa liigud ja ei kuule mitte mingeid mootori hääli ju. Täiesti fantastiline. Vaikus. Uhhuduurile ma jalgrattaga sõitma ei lähe, see on liiga rakse minu jaoks. Aga me käime sõpradega ratsamatkadel. Kõik see algas sellest et meile väga meeldivad mäed, aga seal pole kerge kõndida. Siis saabki hobused appi võtta. Oleme käinud Himaalajas, Pamiiris, Kaukaasias, Karpaatides. Need on olnud väga toredad matkad. Meil on mitmeid toetajaid ja sponsoreid. Näiteks Sportland, kes on andud korraliku purjetamisvarustuse. See on väga hea, kui mõelda , et pead olema vahis ja külm tuul puhub ning ka vihma sajab ja vette pritsib üle pea.

Oled kirjutanud oma reisidest ka raamatuid. Milliseid neist tahaksid esile tõsta?

(Jääb sügavalt mõttesse.) Raske, tõesti rakse öelda, aga soovitan lugeda viimasena Petrone Prindis ilmunud raamatut „Minu maailm“. Ma kirjutasin selle nimetatud kirjastuse sajandaks „minu“ sarja raamatuks ja ma püüdsin seal astuda oma tavapärastest kingadest välja.  Kui ma ajakirjanikuna suudaksin igasuguseid tarbetekste kirjutada, siis sinna ma püüdsin ka mingit fantaasiat ja ilukirjanduse sugemeid ikka sisse panna ka.

Petrone Print teeb väga head tööd eri maid ja kultuure tutvustades, aga mina oma kirjastamistega teen seda jälle kõike omamoodi, mitte nii nagu nemad.

Madis Jürgen näiteks tegi suurepärase raamatu meie pantvangidest jalgratturitest Liibanonis, millest sündis meie üks meie kirjastuse raamat „Mati Liibanon“.

Seal on lood, mis jalgratturitega juhtus ja millist Liibanoni nemad nägid. Ma kirjutasin sellel raamatule väikese järelsõna, kuna tundsin, et see oleks aus nende inimeste suhtes, kes poisid vabadusse tõid. Nende killukeste kogumine ei olnud kuigi kerge. Paljud seigad selles loos on riigisaladusega kaetud. Hiljem selgus, et sellest saab omaette raamatu. Käisin selle kirjutamiseks eraldi Liibanonis ja Jordaanias ja ajasin ka Tallinnas eri ametkondadega asju.

Oled nüüd pooleldi käsmulane, kas veedad seal juba rohkema aega kui linnas?

Ei, see on seal ikka suvekodu. Mul on hea meel, et meie täiskasvanud lastel meeldib suviti seal koos meiega olla. Kui tütred nüüd elavad eraldi, on see üks hea kokkusaamise koht.

Kas suured üritused nagu iga-aastane Viru Folk ja muud kontserdid, mis Käsmus aset leiavad, ei häiri?

Kui ma oleksin suur üksilduse otsija, siis ma oleksin oma suvemaja ehitanud keset metsa. Need üritused, mis seal Käsmus toimuvad, neid on parajal hulgal ja nad on ka paraja suurusega. Pigem lisab see meie suvedele väikest seltskondlikku vürtsi. Folgi ajal on meie õues ka alati väike folkijate telklaager. Käsmu külaselts teeb Viru folgiga väga head koostööd ja pole karta, et see üritus sealt kaoks. Vastupidi. Me vist kõik Käsmus ootame seda.

 

 

 

 

 

 

 

Laadimine...Laadimine...