Tõnu Aare: Siber tekitas koduigatsuse ja andis karastuse

"Soomes arvestavad inimesed rohkem, mida on riigil vaja, et ühiskond oleks hästi toimiv. Soomlased maksavad seetõttu makse porisemata. Eestis on ikka veel seda nõukaaegset suhtumist, et riik, see on midagi võõrast ja koledat," leiab nii siin- kui ka sealpool lahte elanud muusik Tõnu Aare, kes ansambliga Apelsin tänavugi jaanipidudel tuuritab. "Inimesed võtavad jaaniõhtut kui kokkusaamist lähedastega, mida nad on terve aasta oodanud, joomine on pigem teisejärguline." 

Pilt: Scanpix

Tõnu Aare: Siber tekitas koduigatsuse ja andis karastuse (1)

Ivo Karlep

"Soomes arvestavad inimesed rohkem, mida on riigil vaja, et ühiskond oleks hästi toimiv. Soomlased maksavad seetõttu makse porisemata. Eestis on ikka veel seda nõukaaegset suhtumist, et riik, see on midagi võõrast ja koledat," leiab nii siin- kui ka sealpool lahte elanud muusik Tõnu Aare, kes ansambliga Apelsin tänavugi jaanipidudel tuuritab. "Inimesed võtavad jaaniõhtut kui kokkusaamist lähedastega, mida nad on terve aasta oodanud, joomine on pigem teisejärguline." 

Juulis saab 65-aastaseks legendaarse ansambli Apelsin asutaja ja laululooja Tõnu Aare. Tuleval aastal tähistab ansambel oma 45. sünnipäeva. 11. mail 1974 astus Eesti Televisoonis üles ansambli esimene koosseis: Tõnu Aare, Ants Nuut, Jaan Arder ja Harry Kõrvits. Juba järgmisel päeval saadeti Tõnu paljakspöetud peaga Siberisse – nõukogude armeesse aega teenim. Kui ta õnnekombel juba aasta hiljem naasis, liitusid Apelsiniga Gunnar Kriik, Mati Nuude, Ivo Linna, Helmut Aniko, Jaan Kirss ja Aleksander Vilipere. Muidugi on ansambli koosseis aja jooksul veelgi muutunud, kuid nakatav elurõõm ja huumorimeel pole muusikuid jätnud.

Kirjutasite sõjaväes ühe instrumentaalloo, mille pealkirjaks sai "Igatsus". Kas see oli igatsus kodu, sõprade või kodumaa järele?

Nii kokkuvõtlikult öeldes oli see igatsus nende kõigi järele. Aga ma ei saa jätta lisamata, et enne niisuguse loo kirjutamist tuleb Siberis ära käia. Mõned asjad läksid seal sõjaväeteenistuse päevil mul peas selgemaks ja selle tulemusel sündiski minu meelest üks parem minu kirjutatud lugu. Apelsin oli selleks ajaks loodud, aga mul tuli eemal olla. Asi katkes natukeseks ajaks, aga tulevane repertuaar käis juba peas ringi.

Kas teil õnnestus isegi ajateenijana muusikat teha?

Jah, mul läks hästi. Kõigepealt saadeti mind Novosibirskisse Tallinna-nimelisse polku side peale, kus ma aga üldse ei tahtnud olla. Kuulsin juba ühe sõbra käest, et ehituspataljonis pole elul vigagi. Mu tädi elas Ameerikas. Et Tallinna-nimelisest polgust minema pääseda, lasin lahti kuulujutud, et tädi on miljonär, kellel on Manhattanil pilvelõhkujad. See mõjus. Võimud ei saanud mind nii olulise asja peale, nagu side, välja õpetada, ja mind saadeti Novokuznetskisse ehituspataljoni. Seal oli koos üpris kirev kontingent – tavalistest imelikest tüüpidest kurjategijateni välja. Küsiti, mis mees mina siis olen; ütlesin, et muusikamees. Sain hakata orkestris mängima, linnas olid tantsupeod ja elul polnud selles mõttes viga. Meil oli viiekordne ühiselamu linna ääres, kõik tipp-topp.

Kuidas kohalikud teisse suhtusid?

Muusikameestesse suhtuti igal pool respektiga. Tallinnas olin kord pääsenud ühe kaklejate kamba käest, kui ütlesin, et mängin selles klubis, kus nad ka armastavad tantsimas käia.

Novokuznetskis õnnestus mul ennast sõna otseses mõttes mehkeldada linna kohalikku tantsumuusika punti. Minust tehti siis sõjaväe jaoks vahetuskaup. Kui ülemused lubasid mul pundis mängida, andis kultuurimaja omalt poolt väeosale puhkpilliorkestri juhendaja tasuta. Nii käis "äri" nõukogude moodi. Mulle toodi pill ka Eestist sinna järele, harjutada sain küll. Bändi juht oli taiplik inimene, endine suure tsehhi juhataja.

Mis on toonasest elust kaugel Venemaal veel meelde jäänud?

Novokuznetskis oli maailma suuruselt kolmas metallurgiakombinaat ja tsehhide vahel liikus tramm. Sel ajal olid asjad veel hästi, poed olid liha ja kõiksugu sorti suitsuvorsti täis. Oli kõike, isegi apelsine. Kui me käisime kümme aastat hiljem Apelsiniga Siberis tuuril, oli kõik see kraam poelettidelt kadunud.

Kuuldavasti leidsite pärast ajateenistusest naasmist ansamblisse laulja Mati Nuude. Kuidas see juhtus?

Kui sõjaväest tagasi tulin, läksime Jaan Arderiga Pirita restorani minu kojusaabumist tähistama. Ma olin seal enne sõjaväge mänginud. Aga sel õhtul leidsime sealt Mati Nuude, kes kaalus siis 154 kilo. Ta tegi paar Tom Jonesi laulu seal – oli vägev hääl küll! Uurisin välja, kellega on tegu, selgus, et kohalik Pirita pritsumees. Kaks päeva hiljem tegime juba Matile ettepanku proovida laulmist Apelsinis. Esimene lugu, mille Matiga lindistasime, oli "Jambolaia".

Helirežissöör Enn Laidre oli sättinud oma puldi nagu ikka, ja kui Mati laulma hakkas, siis hüppasid kõik osutid punasesse. Tuli kiirelt kõiki heebleid maha tõmmata. Matil ikka jätkus häält, mida vormida.

Miks sind Soome elama ei lastud, kuigi naine seal ootas?

Sellest olen ka ajakirjanduses rääkinud, põhjus võis olla Apelsini menu Venemaal. Esinesime seal suurtel lavadel ja isegi Moskvas Lužniki staadionil. Filharmoonia tahtis, et nende sissetulek ei kaoks. Alles perestroika saabudes olukord muutus ja siis pühkisin Eesti tolmu jalgelt. Aga eks ma käisin ikka Eestis ka.

Kuidas sul õnnestus võõral maal läbi lüüa?

Oli õnne, oli tutvusi. Muidugi oma higi valamist ka. Esimene pill oli minu jaoks olnud suupill, millel ma hakkasin mängima, aga kohe tuli ka kitarr, sest oli ju vaja saadet. Sellest oli Soomes palju kasu. Sealt siis väljend minu kohta: mees nagu orkester. Suupill, kitarr ja trumm ju ka veel lisaks.

Ja muidugi laulmine. Soomes polnud keegi sellist asja enne näinud. Olin omas žanris ainulaadne, mul polnudki konkurente. Minu mänedžer oli seal tuntud Soome džässimees, suure orkestri juht Jorma Veneskoski. Ta andis mulle oma umbes 80 kilomeetri kaugusel Helsingist asunud mõisa viljaaida harjutamiskohaks. Seal ma siis harjutasin "mees nagu orkester" esinemisteks. Ta käis ka kuulamas, vaatas ja vangutas pead. Ütles ühe sõna: vaikea, mis tähendab raske. Aga harjutamine teeb meistriks ja visadus viib sihile. Sain hakkama!

Kuidas sa sealsete artistidega läbi said? Ega nad kõva konkurendi pärast kadedaks läinud?

Ma kuulusin niisugusesse tiimi, kus esinesid suured Soome tähed eesotsas Kirka Babitsiniga. See oli omaette klubi, kus nad esinesid, suur lava oli tähtede päralt, aga mina esinesin restorani poole peal. Nii sain ka tuttavaks Soome parimate artistide koorekihiga.

Soomes jätkus tööd nii maa peal kui ka merel Rootsi laeval. Tol ajal tundus lausa uskumatu pääseda Viking Line laevale esinema. Aga elus loevad tutvused. Raivo Parindile olin andnud öömaja eelmisel õhtul, enne kui ta Eestimaa tolmu jalgelt pühkis ja Rootsi pages. Raivo laulis Viru teise korruse restoranis kunagi. Aga kust ma võisin tol korral teada, mis tal mõttes on. Tema aitaski mu pärast tööle laevale, kutsus oma bändi. See oli meil seal väga rahvusvaheline orkester. Trummi mängis venelane, veel oli paar poolakat, paar soomlast ja paar eestlast siis ka. Aasta oli 1990.

Varsti pakuti sulle laeval solistikohta – kas pidid selle nimel palju pingutama?

Üks inglise trubaduur jättis laeva peale tulemata ja nii pakuti seda kohta mulle. Ma ikka mõtlesin tükk aega, et kas ma suudan üksi laeva peal esineda. Siis läks hirmsaks õppimiseks, sest pidin omandama pubi repertuaari ehk lood, mida rahvas laeva peal nõudis. Ja need polnud enam ainult Soome lood. Ikka ingliskeelsed parajasti moes olevad hitid ja Inglise bändide lood. Taheti ka, et tee nüüd Frank Sinatra "New York, New Yorki". Võtsin noodi ette ja vaatasin, et sellel on väga karm partituur. Kõiki pille ei saa ikka ühemeheorkestriga teha. Seda lugu ma siis ei teinudki, aga "Hotel California" tegin küll ära – sättisin asja minoorsuupillile.

Seal pubis tuli ette igasuguseid asju. Kord oli pärast vaheaega terve kõrts jalgpallihuligaane täis. Ühel neist oli minu kitarr juba kaenla all ja ühislaul hakkas lahti minema. Eks siis tuli hakata korda majja lööma. Nõudsin oma pilli tagasi ja käsutasin nad kõik enda juurde, kui laulda tahavad. Sain hakkama. Elu oli mind ju karastanud Siberi kogemusega. Julgen mis tahes seltskonna ees lavale minna ja saan nendega hakkama. Häälele oli see laevas esinemine ikka väga kõva trenn, tegin neli- viis setti üksipäini järjest. See oli midagi muud, kui ka kõige suuremad Venemaa kontserdid koos bändiga, kus kuulamas 4000 ja rohkem inimest.

Mis lugu sul selle Soome kodakondsusega oli?

Jah, mulle pakuti seda, aga ma ei tahtnud, sest siis oleksin pidanud Eesti kodakondsusest loobuma. Sellest oleks olnud kahju. Kui sa oled terve elu unistanud oma vabast maast ja võimalusest olla selle vabariigi kodanik, siis sa ei saa ju korraga loobuda! Eesti lipp oli juba Pika Hermanni tornis, kui ma Rootsi laeva peal mängisin, aga okupatsioon ikka veel käis. See kodakondsus on põhimõtteline küsimus. Kui oled valiku ees, siis pead otsustama. Minu valik oli selline, ja seda ma ei kahetse. Nagu ei kahetse ka seda, et tulin Eestisse tagasi.

Mulle meenuvad ikka mu isa sõnad. Ta ütles kord, et küll tuleb ka see päev, mil astud jälle isakodu uksest sisse. Praegu me ju istumegi isa ehitatud maja aias. Ta oli ettenägelik mees. (Tõnu Aare isa Johannes Aare oli tehnikaülikooli ehitusteaduskonna professor, kes projekteeris näiteks Nõmme jalakäijate silla üle Ehitajate tee – toim.)

Ütlesid, et ei kahetse Eestisse naasmist. Sageli küsitakse aga, kas me niisugust Eestit tahtsimegi. Mida sa kostad?

Eesti on olnud tubli ja isegi soomlased tunnistavad, et oleme mõneski asjas neist ees. Näiteks bürokraatiat on Soomes väga palju ja riigiga suhtlemine on aeganõudev ning keeruline. Meil saad selle kodus arvuti taga ära teha, mille jaoks Soomes peab igasuguseid uksi kulutama ja aega raiskama. Aga ega siis kõike ei saa kohe. Teame ajaloost, et traditsioonide kujunemine võtab aega ja kui riik on alles nii noor – sada aastat –, siis on kõik veel ees. Isegi USA on veel küllaltki noor riik. Selleks, et kõik paika loksuks nagu vanal heal Inglismaal, on vaja riiki pidada sadu aastaid. Siis võiksime lõpuks inglaste kombel teisi õpetama hakata, kuidas toimetada.

Milline on soomlane ja milline eestlane, kui neid võrrelda?

Soome inimene on aeglasem, ta mõtleb rohkem. Ta ei tegutse nii kiiresti, vaid peab asjades esmalt selgusele jõudma. Keegi ei tea, kas see on hea või halb, aga nii on.

Kui aga rääkida veel soomlastest ja eestlastest, siis Soomes arvestavad inimesed rohkem, mida riigil on vaja, et ühiskond oleks hästi toimiv. Nii on tõesti kõigile parem. Nad maksavad ka makse sellepärast vastu porisemata. Eestis on ikka veel seda nõukaaegset suhtumist, et riik, see on midagi võõrast ja koledat.

Aga kuidas erineb eestlaste ja soomlaste muusikaline eelistus?

Suur vahe on selles, et soomlastele meeldib ikka minoorne, natuke kurvakõlaline, mõtlikum muusika. Eestlane kaldub rohkem saksa ja rootsi muusika poole. Talle meeldivad lõbusamad, kiiremad, kaasakiskuvad laulud. Võib-olla ongi nii, et eestlased on oma ajaloost kogunud nii palju kurbust, et nad ei taha sellest enam midagi teada ja siis see lämmatatakse lõbusate viisidega. Et oleme parem rõõmsad.

Kas sellest on lähtunud ka Apelsin, et saame kõigest naljaga üle ja laulamegi sellest kõik koos rõõmsalt?

Täpselt kümnesse! Nii me just mõtlesimegi seda asja. Kurbust on maailm niigi täis, meie põhimõte on olnud ikka, et kui naistel ei läinud ripsmetušš naerupisaratest liikvele, siis on olnud üks lahja kontsert. Oleme alati rõhunud sellele, et kõigil oleks hea olla ja et rahvas läheks heas tujus kontserdilt koju.

Kas selline eluhoiak aitab inimestel ka tänapäeval paremini hakkama saada?

Aga muidugi! Nüüd on uued mured ja probleemid, need ei lõpe mitte kunagi. Muredega toime tulemiseks vajame esmalt just rõõmsat meelt, ja kui vaja, ka iseenda üle naermist. Apelsini moto on olnud kohe algusest peale tõsta inimeste tuju.

Esinete ka tänavu mitmel jaanipeol. Kas Eesti jaaniõhtud on hirmsad joomapeod või midagi muud?

Enam niisuguseid suuri kolhoosipidusid pole nagu vanasti, kui tõesti hirmus palju joodi. Üldse joodi vene ajal palju rohkem kui praegu, sest midagi muud ju rahval ei olnudki, ikka lookas laud ja odav viin. Praegu on inimestel hoopis teised võimalused. Kui tahad reisida, siis pole ju mõtet raha kalli käraka peale kulutada. Ja inimeste käitumine on ka muutunud. Kes tahab, et teda lääbakil olekus taskutelefoniga filmitakse ja see pärast internetti riputatakse? Tänapäeval on ju kõik operaatorid ja videoklippide edastajad ja avalikustajad. Paljud ei julgegi avalikus kohas nina täis tõmmata, sest ühiskonna reaktsioon on üpris negatiivne. Mulle tundub, et alkohol pole enam noorte seas nii populaarne ka, nagu oli vanasti. Nüüd on teised huvid ja kõik on teistmoodi. Igaüks nokib oma nutitelefoni.

Jaanipeod ei ole mingid suvalised peod, vaid vana traditsioon, ja inimesed võtavad seda kui kokkusaamist oma lähedastega. Nad on seda terve aasta oodanud. Lõke ja kõik muu, mis jaani juurde kuulub, on ilus, joomine on pigem teisejärguline.

Kas meil tänapäeval jätkub andekaid muusikuid? Kes võtab Apelsinilt teatepulga üle?

No vaatame kõigepealt võimalusi. Kui võrrelda seda aega, mil mina muusikakoolis käisin, siis see on tänaste võimalustega võrreldes nagu öö ja päev. Siis ei olnud kitarriklassi olemaski ja tuli võtta eratunde. Nüüd saab palju aineid valida. Lisaks on internet täis igasugust infot. Ole ainult mees ja võta kõik see vastu. Samas on noorte elu ka raskemaks läinud. Muusika ja pillimängu õppijaid on palju, aga mängukohti jääb vähemaks. Noortel on väga raske läbi lüüa ja muusikuna on Eestis raske ära elada. Aga see on võimalik. Peab palju vaeva nägema ja õnne peab ka olema. Niisugust võimalust enam ei ole, et mängid kusagil restoranis ja sinu tööraamat on ka seal, nagu minul see õnnestus Pirita restoranis ja Rae restoranis Vabaduse väljakul, kus, muide, Apelsin sündiski. Praegu asub seal linnavalitsuse infosaal.

Aga kui tulla tagasi noorte juurde, siis neil on kahtlemata võimalusi ja annet – aga kas nad oma ande ka realiseerivad? Kas neil jätkub kannatust ja närvi minna kuni lõppviimistluseni välja? Kas nad tulevad toime, kui vool ära läheb?

Rasked olud on meiesuguseid mehi palju karastanud, elus edasi aidanud. Apelsini on elus hoidnus andekad ja mitmekülgsed muusikud, tänu kellele on meil väga lai ampluaa. Ja teiseks ka originaallooming, meie kaubamärk. Me oleme tegutsenud üle neljakümne aasta. Kes meilt teatepulga üle võtab, selgub ilmselt alles aastate pärast. Selles on tänapäeva suur küsimus, mitte ainult muusikas, vaid igas töös, mida inimesed teevad.

Kuidas te ise omal ajal pillid ja lood selgeks saite?

Meie Jaan Arderiga võtsime eratunde Peterburist Pärnusse kolinud pillimeistrilt Igor Klimenkovilt. Tänu temale on Apelsinil olnud kogu aeg ka akustilised pillid. Nii et kui vool peaks ära kaduma, võtame oma teised pillid ja kontsert läheb edasi. Poolakustilised kitarrid on mulle alati meeldinud ja 12-keelelised ka. Meil on palju pille, mis pole tavalised, need peaks olema ka Apelsinist tehtud piltidelt näha.

Mis on elus kõige tähtsam?

Kõige tähtsam on tunda ära, mis sulle sobib, mis kõige paremini välja tuleb, ja pühenduda sellele. Siis tuleb ka kõik muu. Kui õnnestub tegeleda sellega, mis väga meeldib, siis see on suur võit, ja kui sa sellega ka enda ära elatad, siis see on peavõit. Minuga on nii läinud. See ei tähenda samas, et ei peaks hindama mis tahes vajalikku tööd. Kes teeb oma tööd hästi, ei lase kunagi üle nurga, väärib lugupidamist. See on nii muusika puhul kui ka igasuguse muu tööga. Kui on hästi tehtud töö, siis teeb see rõõmu pikaks ajaks. Kui on õnnestunud esinemine, on samuti paljudel rõõmu kauaks. Kui aga ei ole hästi, siis ei tule keegi järgmine kord kuulama. Halva kingsepa juurde ka teist korda enam ei minda. Meistri tunneb ära sellestki, et ta kunagi ei tee hinnaalandust kellelegi. Kui mööblimeister jätab viimase lihvi tegemata ja muusik paneb natuke mööda, lootes, et ega keegi ei pane tähele, on asi halb. Pannakse tähele, aga andestatakse ainult seda, mis hea esituse juures inimliku eksitusena võib igaühel kogemata ette tulla. Me oleme ju ikkagi inimesed, mitte robotid. Apelsiniga on aga nii, et me oleme täiuslikkuse poole püüelnud ja häbi tundma ei pea. Aga selleks, et tund aega laval ei peaks häbi tundma, peab kümme aastat harjutama. Kõiki töid peab austama, aga muusikal on eesti rahvale eriline tähendus.


Kus võib jaaniõhtul Apelsini kuulata?

21. juunil esineb Apelsin Abja vallas Kamara küla jaanisimmanil.
22. juunil kell 18 saab ansamblit kuulata Kaiu vallas Tolla X külapäeval.
23. juunil esineb Apelsin Raasiku kandis Aruküla lauluväljakul kell 14 algaval jaanitulel.

 

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...