TÕNU KALJUSTE: Pisike rahvas läheb kiiremini keema ja ka jahtub kiiremini

"Klassikalise muusika kuulajaskond on maailmas kasvamas, nii nagu inimesed vajavad üha enam kontakti ka looduse ja selle stiihiatega," lausub uuest hooajast taas Tallinna kammerorkestri peadirigendi ja Tallinna filharmoonia juhina tööd alustav Tõnu Kaljuste, kelle sõnul on kogu Eesti elu nagu üks väikene kammermuusika.

Pilt: Scanpix

TÕNU KALJUSTE: Pisike rahvas läheb kiiremini keema ja ka jahtub kiiremini

Maarja-Liis Arujärv

"Klassikalise muusika kuulajaskond on maailmas kasvamas, nii nagu inimesed vajavad üha enam kontakti ka looduse ja selle stiihiatega," lausub uuest hooajast taas Tallinna kammerorkestri peadirigendi ja Tallinna filharmoonia juhina tööd alustav Tõnu Kaljuste, kelle sõnul on kogu Eesti elu nagu üks väikene kammermuusika.

Olete muusikuna Eesti maine kujundamise eest maailmas pälvinud lausa Riigivapi II klassi teenetemärgi. Kas Eesti loomingu viimine suurtele lavadele oli omal ajal ka teatav loominguline risk – olete ju lausunud, et "ei tea kunagi ette, milline Eesti muusika võib maailmas vastukaja tekitada".


Eks muusikat valides peab esitaja kõike kaalutlema. Aga räägin ühe loo. Mul paluti president Lennart Meri 90. sünniaastapäevale pühendatud kontserdi kavalehele kirjutada paar lauset, ja seal ma siis kirjeldasin oma esimest kohtumist temaga. Meri tuli Kasahstani kultuuri päevadel meie koori bussi, hakkas rääkima maast ja ilmast ja järsku küsis: mis sa arvad, kas eesti runolaulul ja meie vanal kultuuril on modernses maailmas ruumi? Kui seda uuesti esitada ja sünnitada, kas see kõnetab maailma?


Ma olin sel hetkel suur Veljo Tormise muusikaga kaasaskäija, esitasin teda tohutult palju, see oli toona Eesti kultuuris minu jaoks ainuke päris pidepunkt. Ma tundsin, et see ongi minu keel, minu muusikaline keel. Nii nagu ma eesti keelt räägin, nii on seesama keel läinud muusika sisse. Kalevala laulude esitamine ehk kogu selle regiooni kultuurijuurikas on nendes tohututes tekstikogumikes, mis on sündinud rahvaluulest. Ja rahvaluulet esitati meie kultuuris alati koos muusikaga. Teatud lugude esitamine oli ja on kultuuriliselt niivõrd oluline, sest see on meie kultuuri põhi.


Veljo Tormise muusika kaudu sai deklareerida ka n-ö eestlaseks olemist?


Jah, Tormise muusika esitamise kaudu viisime nõukogude ajal ellu ka teatavaid poliitilisi püüdlusi – püüdsime erineda, näidata meie "iseolemist", seda, et meil on oma, eesti kultuur, ja Tormis on meie kultuuri kõige parem väljendaja.


Kuigi maailmas töötab kultuuride suur sulatusahi, siis läbi oma tegevuse näen siiski, et nii Kreegil, Tormisel kui loomulikult  Pärdil, kes on kõik väga eriilmelised loojad, on maailmakultuuris väga eriline koht. Samuti hakkab maailm just nende loomingu kaudu ka meid rohkem tundma. Mitmed välismaalased on mulle öelnud, et nad on küll Eestis palju ringi liikunud, aga alles siis, kui kuulasid mu kontserti, sai neile selgeks, kes me oleme. Meie muusika kaudu saadakse ka eestlaste olemusele pihta. See muusika kõnetab maailma.


Äsja pälvisite Arvo Pärdi sümfooniate plaadistuse eest ka maailma ühe olulisema klassikaauhinna ICMA (International Classical Music Awards). Kas tähistate selliseid võite ka ühiselt väikese peolaua ja pitsiga – mida teete, kui teineteisega kokku saate?


Ei, viina pole me koos joonud. (Naerab.) Põhiliselt koosnevad meie jutud siiski muusikast ja partituuridest. Kuid eks vahel tuleb ette ka muusikaväliseid momente.


Täiustate tema teoste esitusviise ehk Pärt lihvib oma teoseid lõputult?


No tema teosed täiustavad hoopis mind lõputult. Aga interpreteerimine on jah lõppematu töö. Pärt on väga detailne helilooja. Tavaliselt mõtlevad teised heliloojad, kui neil on muusikateos juba valmis, vaid järgmiste lugude kirjutamisele.  Aga Pärt hoolitseb oma teoseid esitavate muusikute eest pidevalt – umbes et "seda sa pole varem dirigeerinud, kuidas te sellega hakkama saate" jne. Ja ta ei tegele ju vaid minuga, vaid globaalselt kõikide muusikutega, kes ta teoseid esitavad.


Kas Pärt on ikka maailmas enim mängitud helilooja või hakkab nn uusminimalismi ajastu läbi saama? Mis sõnadega ta muusikat iseloomustaksite – seda on muu hulgas kirjeldatud kui introvertselt hüpnootilist, "püha" minimalismi jne?


Need kõik on suured sõnad. Me võime Pärdi muusika iga väikese takti põhjal teha peaaegu et doktoritöö. Ega ma ei suuda jälgida kõike, mis maailmamuusikas toimub, see on lihtsalt niivõrd rikas. Pärdi teoseid mängitakse maailmas tõesti jätkuvalt kõige rohkem, sest ta on helilooja, kes nii lihtsalt repertuaarist ära ei kao. Tema väärtus peitub selles, et ta suudab olla paljudest muusikalistest pingetest otsekui eemal. Ta on muusikas nagu kõrvaltvaataja, kes ei anna end kergelt kätte. Pärdi muusika on distantseerunud teatavatest argistest emotsioonidest ja ilmselt just seetõttu see muusika n-ö tõstab inimest. Näiteks arhitektid, kirjanikud jt kuulavad teda ju tohutult palju just siis, kui nad loovad.


Miks otsustasite pärast 18 aastat asuda taas juhtima Tallinna kammerorkestrit – kas see on omamoodi nagu koju naasmine? Kuhu kõrgustesse plaanite orkestri viia?


See otsus sündis mul pärast seda, kui orkester esitas mulle vastava pakkumise. Olen Tallinna kammerorkestriga teinud nende aastate jooksul kogu aeg koostööd. Nüüd juhirollis pean tooma inimeste muusikalisele toidulauale uue menüü ning kujundama kunstilise nägemuse.
Ma ei saa ajakirjanduses veel midagi eriti välja hõigata. Võin öelda vaid nii palju, et tahan kindlasti arendada orkestri koostööd muusikateatriga. Maailmas on hästi palju kammerorkestreid, kes osalevad ka muusikateatrite lavastustes, näiteks Šoti kammerorkester. Ka Nargen Opera etendustel oleme varem kammerorkestrit kasutanud, nüüd saame seda teha ehk regulaarsemalt.


Kindlasti on mul juba mõttes teatud heliloojate teoseid, mida sooviks dirigeerida. Minu huviobjektiks on olnud kogu aeg uuem muusika, nii Eestis kui ka väljaspool, muusika, mis pole n-ö meinstriim. Selliste partituuride avastamine on minu jaoks teatav kirg. Ja loomulikult sooviks võtta kavva ka mõned traditsioonilised suuremad teosed, kus koidab minu jaoks uus tõlgendus.


Tallinnaga on juba sõlmitud kokkulepe, et Mustpeade saali ostetakse uus digiorel, mis avardab samuti repertuaaripilti. Lisaks on meil plaanis mitmed Tallinna kammerorkestri ja filharmoonia kammerkoori ühisprojektid – nn kammerfilharmoonia loomine.


Tallinn pidas suurt sõda riigiga, et Mustpeade maja jääks muusikutele, ega läheks "sakstele" tagasi. Mida on eesti muusikutel veel õitsenguks vaja – dirigent Neeme Järvi kõneleb ooperimaja vajadusest, ka korralikku kontserdisaali pole jne.


See on suurepärane, et kammerorkestril on Mustpeade maja näol nüüd oma koht, kus harjutada.


Kui rääkida Estonia teatrist, siis meie baleriinid teevad praegu jah laval kaks hüpet ja ongi juba kulissides. See on nii pisikene ooperiteatrisaal, nagu väike nukuteater. Meil on ju uue ooperimaja vajadusest räägitud aastakümneid, aga kuna valitsejad on kitsalt ärilise või poliitilise mõtlemisega, siis nad ei suuda n-ö suurt pilti näha. Ka näiteks Mahleri sümfooniate ettekandmine Estonia kontserdisaalis on alati üks terroristlik kõlaefekt, liialt kõvasti kõlab kõik. Et saaks teha suuri sümfoonilisi teoseid, vajame omaette saali. See on ilmselge probleem.


Muusika- ja teatriakadeemia saab nüüd oma saali, mis loob täiesti uued võimalused meie muusikute arenguks. Aga sa ei kujuta ette, missuguseid sõdu peeti omal ajal selle saali ehitamise nimel! Tänavu möödub sada aastat teatri- ja muusikaakadeemia sünnist, kuid ta saab alles nüüd omale saali! See on umbes sama asi, et meil on sada aastat Eesti ujumissporti, aga nüüd tehti bassein…Võib-olla ekstreemne näide, aga sümfooniaorkester kui selline on ju meie muusikakultuuri põhi. Mina näiteks olen õppinud muusikaakadeemia Kaarli puiestee majas, kus oli üks vannitoa tagune ruum saaliks, kuhu mahtus kuulama umbes neliteist inimest.


Te lahkusite omal ajal Tallinna filharmoonia kammerkoori juhi kohalt, viidates, et kultuuri juhitakse ja rahastatakse viletsalt?


Kui ma kammerkoori juhi kohalt lahkusin, siis oli selline aeg, et riik sõimas linna ja linn riiki ning pidin juhtima riigikoori ja linnaorkestrit korraga. Oli kaks erinevat administratsiooni ning eri soovid ja nägemused, pidev poliitiline pidur.


Saime toona siseministeeriumilt Kanuti gildi hoone kätte ja tahtsin, et see saaks filharmoonia kammerkoori ja Tallinna kammerorkestri ühiskoduks, et võiksime mõlemad kollektiivid ühendada nn kammerfilharmooniaks. Aga siis hakkasid asjad venima ja mu närvid ei pidanud vastu. Nüüd, aastate pärast on tulnud mitmed muusikud mu juurde ja lausunud, et see oleks olnud väga õige otsus.


See on masendav, kui palju leitakse raha spordile, aga mitte muusikale. Kuigi jalgpallis neid võite napib, hoolimata suurest rahast.


Aga no vaata, kui palju see klikke toob, kui palju on hasarti, kui paljud seda vaatavad. Samas ega ooperis mujal maailmas samuti vähe raha ei liigu, aga seal lüüakse väravaid ju n-ö kaudselt.


Ja kindlasti on probleemiks see, kui vähe saavad professionaalsed orkestrandid palka. Selle vastu aitaks vähemalt see, kui kuskil keegi ütleks, et näe – aasta pärast saad taas mõnikümmend eurot juurde. Et need n-ö noolekesed läheksid vähemalt kogu aeg üles nagu riigikogulaste palgad.


Samas, kui sa hakkad oma sisemuses ja igapäevatöös masendust loitsima, siis ei saa muusikat teha. Vaadates, kust me tuleme, läheb meil ikkagi nii hästi, et tegelikult võiks ka rõõmust kiljuda.


Tundub siiski, et muusikutel napib oskust ennast n-ö tähtsaks teha. Sellepärast peamegi kohe hommikul üles tõusma ja harjutama hakkama. (Muigab.)


Miks siiski Eestis mõnes valdkonnas, nagu ka muusikaelus, asjad piisavalt kiiresti ei liigu?


Kui räägime tõsistest asjadest, siis igas valdkonnas pole vaja leida pisiasjades süüdlasi, vaid on vaja leida pisiasjades professionaale ja neid ka tuleviku planeerimisel kuulata. Pisikese rahva seas tõuseb temperatuur ju palju kiiremini ehk asjad lähevad keema kiiremini kui suures massis. Samas on meil võimalik ka kiiremini maha jahtuda ja luua mõistlikud lahendused. Suurtes riikides kestavad need keemisprotsessid pikka aega ning lausa laastavad ühiskonda. Vaadake, mis Prantsusmaal toimub. Meie elu on kõik nagu üks pisikene kammermuusika. Käib üks väike verine mats vahepeal ära ja järgmisel päeval on võimalik juba edasi minna. Väike laev on manööverdamisvõimeline.


Mis suunas võiks Birgitta festivali arendada pärast selle looja Eri Klasi lahkumist?


Just täna olime koosolekul, kus sai välja öeldud niisugune väikene mõte, et näiteks kui meie heliloojatelt tellitakse Birgitta festivalile teoseid, siis võiks neid esitada mitte üksnes korra, vaid tihedamini. Iga kunstiteos vajab kordusettekandeid, tema eluiga peaks pikendama, muidu ei olegi tal võimalik oma kvaliteeti õitsele saada.


Minu meelest võiks Pirita kloostrile ka normaalse katuse peale ja aknad ette saada. Ma võin sattuda kindlasti muinsuskaitseliste hoiakute ja teatava eelarvamuste vabriku viha alla, aga minu jaoks on õhu liikumine seal saalis alati väga ebamugav.


Kui vaataja tuleb kunsti nautima, siis ta ei pea külmetama, vaid peab olema soe ja mõnus olla, et saaks keskenduda muusikale. Pirita klooster on vapustav koht, aga minge käige maailmas ja vaadake, mida taoliste hoonetega tehakse, ja seda väga lihtsate vahenditega. Tänapäeval on nii kergeid ja tugevaid materjale, mis ei kahjusta ega suru müüre laiali, on võimalik kasutada spetsiaalseid akustilisi paneele jne. Ka Itaalia on täis taoliseid vanu hooneid, aga kõik on n-ö elus ehk funktsioneerib. Aga meil kõlab juba eos alati see ei-ei.


Ma tahame kõik vana jätta justkui "muuseumiks" – kuigi oleme enda meelest väga kaasaegne IT riik?


Ja neid muuseume tuleb ka pidevalt juurde. Kui mitu muuseumi on Eestis rajatud selle aja jooksul, kui me oleme rääkinud, et sümfooniaorkestrile oleks vaja oma kodu ehk uusi ruume? Jah, need on vapustavad muuseumid, teist niisugust meremuuseumi maailmas ilmselt ei leia. Aga mereelu iseenesest on tähtsam kui muuseum, eks ju?


Mida te teete siis, kui muusikat ei tee?


Minu suureks sajandi projektiks on juba ligi 20 aastat olnud Naissaarel sellise kultuurikeskuse rajamine, kus on esituskunstnikele loomingu tegemiseks võimalikult soodne keskkond. Tahan selle arendamisega elu jooksul lõpule saada. Mulle tundub, et selline loodusega seotud keskkond annab inimestele juurde nn uusnormaalsust. Kui inimesed on seal vaikuses ja linnasfäärist eemal, sõitnud üle mere, siis see kõik vähendab meis seda argist närveldust. Traktorisõit, autosõit, paadisõit – need asjad jäävad justkui mu tööst väljapoole, aga annavad ka mu erialale jumet.


Kus maailma riikides saate dirigendina eriti sooja vastuvõtu osaliseks – Naissaare vaikuse kõval naudite jätkuvalt suurte lavade ovatsioone?


Loomulikult naudin. See on selline tore eriala, sest kõik esituskunstikud saavad elus hästi palju aplause. Mitmed äriinimesed räägivad, et nad teevad suuri asju, kuid ei saa kunagi sellist tunnustust.


Muusikud on teatud mõttes veelgi erilisemas positsioonis. Kunagi tuli näitleja Einari Koppel mulle miilitsakostüümis Eesti Televisioonis vastu ja lausus, et näe mis sul viga, saad jälle frakki kanda, aga mina pean iga päev eri kostüümi kandma ja näe täna olen lausa miilits. Tema oli samuti esituskunstnik. Aga just klassikalise muusika esitajatel on ju väga õilis repertuaar, kaunist muusikat on ju loodud tohutult palju. Ja tihti on see looming looduse ja kõige ümbritsevaga väga harmoonilises kooskõla, näiteks kasvõi F. J. Haydni Esterhazy perioodi muusika. Sellist meeleolu püüan ka Naissaarel luua. Sellised loovuse oaasid toniseerivad kõiki inimesi, ka näiteks ärimeest.


Soe publik on igal pool. Aga ütlen alati, et vähemalt iga nelja aasta tagant peab patareide laadimiseks käima Ameerikas turneel, sest nad on seal tohutult toetava hoiakuga. Vaata, kuidas nad kasvõi pärast kaksiktorni katastroofi üksteist aitasid. Ja muidugi Ungari publik on müstiliselt hea, kuidas nad artiste jumaldavad. Kui juba lavale tuled, saad kätte sama võimsa emotsiooni, nagu meil sünnib alles kontserdi lõpuks. See on tõeline plaksutamise maa.


Kas popmuusika ajastul, kui ollakse harjunud kontsertidel  tümpsu saatel rääkima, suudavad inimesed enam klassikalist muusikat süvenenult kuulata?


Massid on täna jah harjunud nii suure võimendusega, et kontserdil saad muusika kuulamise ajal rääkida kõik oma jutud ära ja samal ajal veel head jooki juua. Kui aga satuvad klassikalise muusika kontserdile inimesed, kes ei tea, et muusika on kuulamine, et selle keel on helides ja sa pead kontsentreeruma kõlale, siis on kurb.


Samas klassikalise muusika kuulajaskond on maailmas minu meelest ikka kogu aeg kasvamas.


Ei ole ohtu, et huvi klassikalise muusika vastu on hääbumas, sest selle helikeel on tavakuulajale liialt keeruline?


Ka huvi loodusparkide vastu ei ole kadumas, sest inimesed hakkavad üha enam vajama kontakti loodusega. Looduse stiihia ja ta ilmingud on tänapäeval üha rohkem inimeste tähelepanu all.


Ma arvan, et loodus ja klassikaline muusika on alati üksteisega käinud tihedalt käsikäes – kui kuulata kasvõi vanemat kirikumuusikat või Händeli, Haydni, Mozarti loomingut. Selles tajud seda pastoraalsust ja looduse tõelist kohalolekut muusikas. Eks tänapäeva muusika peab väljendama ka kõiki neid kriginaid, mis on praegu õhus, aga neid sa ju kuuled niigi. Ma arvan, et muusikas, mis käib looduse ja harmooniaga ühte sammu, peituvad ka jäävad väärtused.

 

Kaljuste kui mõjukaim Pärdi muusikalise kosmose esitaja


Dirigent Tõnu Kaljuste on Eesti Filharmoonia kammerkoori (1981) ja Tallinna kammerorkestri (1993) asutaja.


1994–2000 oli Tõnu Kaljuste Rootsi Raadio koori peadirigent ja 1998–2000 Madalmaade kammerkoori peadirigent.


2004 käivitas Tõnu Kaljuste Naissaarel uue projektiteatri Nargen Opera. Kaljuste on  Veljo Tormise rahvalaulude triloogia taasavastamisega toonud koos lavastaja Peeter Jalakaga rahva ette võimsad etendused nagu "Eesti ballaadid," "Eesti naiste laulud" ja "Meeste laulud".


2014. aastal võitis Tõnu Kaljuste Grammy parima kooriesituse eest Arvo Pärdi "Aadama itk" Eesti Filharmoonia kammerkoori, Sinfonietta Riga, Tallinna kammerorkestri, Läti Raadio koori ja Vox Clamantise esituses.


Kaljuste pälvis tänavu ka maailma ühe olulisema klassikaauhinna ICMA (International Classical Music Awards) Arvo Pärdi sümfooniate plaadistuse eest koos Wroclawi filharmoonikutega. Žürii sõnul on Kaljuste olnud üks kõige viljakamaid ning mõjukamaid Pärdi muusikalise kosmose interpreteerijaid.

Laadimine...Laadimine...