Toomas Liiva: roolijoodikud vajavad abi

"Kui räägime, et tahame vähendada alkoholist tulenevat kuritegevust, mille all on ka suures mahus perevägivald, siis peame leidma mõjusa meetme, et anda uus võimalus neile, kes ei ole retsidiivsed ning samas selge signaal neile, kellele eelmised karistused pole mõjunud," leiab Lõuna ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Toomas Liiva.

Pilt: SCANPIX / Tairo Lutter

Toomas Liiva: roolijoodikud vajavad abi

Jaanika Valk

"Kui räägime, et tahame vähendada alkoholist tulenevat kuritegevust, mille all on ka suures mahus perevägivald, siis peame leidma mõjusa meetme, et anda uus võimalus neile, kes ei ole retsidiivsed ning samas selge signaal neile, kellele eelmised karistused pole mõjunud," leiab Lõuna ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Toomas Liiva.

Igapäevaselt tabatud joobes juhtide arvud varieeruvad 10-40 juhtumi vahel. Sel aastal on liiklusest kõrvaldatud 3922 alkoholi tarvitanud juhti. Alkoholi tarvitanud juhid on põhjustanud 307 liiklusõnnetust, milles on viga saanud 86 inimest ja hukkunud 9. PPA sõnul on need suurusjärgud jäänud viimastel aastatel üsna sarnaseks. Tavainimesele tundub 40 juhtumit päevas siiski suur arv. Kas need numbrid on tõusu või languse teel?

Ma ei ole päris kindel, et see on õige väide, et sellel aastal tabatud roolijoodikute protsent on enamvähem samas suurusjärgus eelmisel aastaga. Mina olen kuulnud väidet, et see on olnud 10% suurem kui eelmisel aastal samal ajal. 

Isiklikult arvan, et inimesed on tänu viirusele teatud mõttes stressis. Osad neist pole saanud tööl olla ja need, kes on võib-olla välisriikides töötanud, neil pole tööd, mistõttu inimestel on mure suur ja ilmselt on sotsiaalsed oskused sellised, et leevandamiseks võidakse kasutada meelemürke.

Teile tundub, et seoses koroonaga võis midagi muutuda? Inimesed tundsid peale eriolukorda mingit vabanemist, mis võis neid alkoholi tarbimise suurendamise ja rooli istumiseni viia?

Koroonaga seotud stress ei ole veel läbi. Võime rääkida, et meil ei ole praegu epideemiat, aga turismisektor elab tänu sellele, et inimesed hakkasid liikuma, kuid see võib peagi läbi olla. Need välismaalased, kes ühel või teisel moel meie turismisektorit edasi viisid jäid tulemata. Eestlaste puhkused saavad läbi ja ei tea, mis edasi saab. Ma pakuks küll, et see pole veel nii, et kõik on endine ja hästi. Tõsi küll, eks pikalt kodus olnud mehed, kes Soomes või Rootsis töötavad on nüüd oma töökohtadesse tagasi saanud. Elame, näeme. Aga see on minu kõrvaltvaataja pilk, mida ma näen.

Mäletan, et 2015. aasta hommikuti käisin varahommikuti jalutamas ja Vikerraadiost tuli igal hommikul teateid politsei poolt rooli tagant kõrvaldatud joobes juhtide kohta. Polnud harvad hommikuid kui päeva jooksul tabatud joobes juhtide arv oli 60 ringis. Kui vaataksime viimase kümne aasta tendentsi, siis tegelikult joobes juhtide arv on oluliselt vähenenud. Riigikodanike õiguskuulekus on selles vaates paranenud. Küsimus on selles, kas peaksime rahul olema. Mina ei näe veel põhjust riigi rahuloluks. Siin on palju võimalik ära teha, et see arv oleks väiksem.

2015. aastal toimus Tartumaal traagiline õnnetus, kus said surma neli noort inimest. Peale seda toimuvat võib nimetada reformiks. Mis siis täpselt peale õnnetust ühiskonnas toimuma hakkas?

Olin 2015. augusti alguses olukorras, kus pidin ajakirjanike küsimustele vastama, kui joobes juht oli sõitnud vastu puud. Selleks ajaks ja tegelikult juba enne seda juhtumit puutusin roolijoodikutega kokku ja hakkasin selle teema peale rohkem mõtlema.

Nägin, kuidas riigis elavnes diskussioon, kui said kokku halvad asjaolud ja palju inimesi hukkus. Neid diskussioone on kogu aeg, kui juhtub suurem õnnetus. Kui üks inimene surma saab, siis see väga diskussiooni ei tekita.

2015. aastal oli riigi karistuspoliitika alkoholijoobes mootorsõidukite roolist tabatud juhtide osas minu hinnangul mannetu. Kui keegi võtaks lahti karistusregistri andmed sellest ajast, siis enamasti ei olnud joobes juhid samaliigilise teo eest karistatud mitte üks või paar korda, vaid rekordmehed lausa kümme korda järjest. Võib-olla nad sattusid ka mõneks kuuks vangi, mõni ka pikemaks ajaks, aga ühte selget sõnumit riik oma ühiskonnaliikmetele ei andnud.

2015. aastal muutus see, et hakkasime Lõuna ringkonnaprokuratuuris nende isikute suhtes, kes korduvalt oli tabatud politsei poolt mootorsõiduki juhtimiselt esitama vahistamistaotlusi, mille mõte oli selles, et meil oli vaja anda signaal ühiskonnale, et riik ei tolereeri seda. Ei ole nii, et võid kaheksa korda joobes olekus sõita. Valdavalt said nad tingimisi vangistusi või asendati üldkasuliku tööga. Oli suhteliselt vähe neid juhtumeid, kus sellise teo toimepanemisega kaasnes näiteks alkoholitarvitamise keeld. See oli seaduses olemas, aga seda ei kohaldatud. Aeg oli selline, et isegi kui kohaldati, siis nii keeld kui kontroll oli minimaalne.

Kuidas vahistamistaotluste esitamine olukorda muutis?

2016. aastal korjasime Tartu maakonnast kokku enamiku neid joobes juhte, kes olid juba vahepeal jälle tabatud kriminaaljoobes ja läksime neid kohtusse vahistama olukorras, kus nad olid vahepeal kinni peetud, siis lahti lastud ja kahe nädala pärast tuli ootamatu kiri koju, et prokurör hakkab taotlema nende suhtes kohtu teel vahistamist.

Samal ajal hakkas tollane justiitsminister ühiskonnas levitama sõnumit, et korduvalt roolist joobnuna tabatuid inimesi tuleks suunata šokivangistusse. Ta hakkas ka jõuliselt vedama seadusemuudatust, mis täna ka kehtib, et korduva rikkumise puhul ei saa pääseda peasilitusega, vaid pead mingi aeg olema vanglas. 

2016. aasta augustiks langes Tartu maakonnas antud kuritegevuse registreerimise protsent 27%. Tekkis küsimus, kas politsei teeb vähem tööd, aga kontrollisime ja proportsioonis politsei oma tööd tänavatel ei vähendanud. Enamgi veel, politsei täheldas seda, et kodanikud hakkasid massiliselt teada andma kui arvasid, et juht võib olla joobes. Kuni 2015. aastani ei registreerinud politsei eraldi juhtumit, kui keegi helistas ja teatas joobes juhist. Politsei täheldas, et tekkinud ühiskondlikul diskussioonil oli positiivne mõju.

Mida verelukk endast täpsemalt kujutab?

2016. aasta oktoobris tulid Lõuna ringkonnaprokuratuuri kaks justiitsministeeriumi ametnikku, kes tutvustasid esimest korda seda mõtet, et mitte ainult karistus ei muuda inimesi, vaid peaksime hakkama tegelema probleemiga. Ehk kui inimesel on alkoholi tarvitamise häire või sõltuvus, siis me püüaksime seda kontingenti vähendada meditsiini abil. 

Tartust sai alguse pilootprojekt, kus esmakordseid juhte mitte enam ei karistatud, vaid neid suunati oma probleemi ehk alkoholi liigtarvitamisega tegelema. Põhimõttel, et lõpetame kriminaalmenetluse ära, aga vastutasuks tahame saada teatud tegevusi, millest võiks riik loota, et nad ei tule enam meie juurde tabatuna joobes autoroolist tagasi.

Inimestele anti võimalus, et me ei karista sind, ei võta juhiluba ära, vaid läbi kahe vereproovi näitad meile, kas oled oma suhtumist alkoholi kuritarvitamisse muutunud. Kui esimene vereproov on kuni 10 päeva jooksul peale menetluse lõpetamist ja see võib näidata alkoholi tarvitamist tervist kahjustaval viisil, siis 6 kuu pärast peab vereproov olema korras, millest teeme järelduse, et oled muutnud oma suhtumist alkoholisse.

Teine oluline mõjutus oli liikluspsühholoog Gunnar Meinhardi poolt loodud üle-eestiline sotsiaalprogramm KOJU, mille peab joobes autot juhtinud isik peale vereproovide läbima. See on maailmas paljulevinud praktika, see pole jalgratta leiutamine. Sotsiaalprogramme kasutatakse arenenud riikides palju.

Kolmas mõjutus oli tasuta programmi „Kainem ja tervem Eesti“ läbimine, mille raames pidid käima vaimse tervise õe vastuvõtul. Algselt oli justiitsministeeriumi plaan, et juhul kui tuvastatakse arstide poolt, et neil on ikka sõltuvus, siis nad oleksid pidanud ravile jääma, aga probleem oli selles, et sellist ravimeetodit Eestis pole, kus saaks sõltlast tema tahte vastaselt terveks ravida. Pole võluvitsa, et annad tableti sisse ja terve mees on nädala pärast ukse ees.

Probleem on selles, et alkoholisõltlasi pole võimalik ravida kui nad seda ise ei soovi. Kui algselt oli ministeeriumi plaan selline, et juhul kui tuvastame ühel või teisel inimesel ravivajaduse, siis peaks ta ravile jääma, aga arstid ütlesid, et alkoholismi sundravi Eesti riigisüsteemis pole ja „Kainem ja tervem Eesti“ polnud mõelnud nendele inimestele, keda sunniviisiliselt ravile sunnitakse. Seega piirduti sellega, et näitasime inimesele võimalust, et kui tunned, et tahad, et sul paremini läheks, siis abi saad arstide käest täiesti tasuta. Pead ainult tahtma.

Olete varem öelnud, et kõik joobes rooli tagant tabatud inimesed ei ole sõltlased, vaid osad neist on ka düssotsiaalse käitumishäirega inimesed. Kas rohkem on siis alkoholisõltlasi või käitumishäirega inimesi?

Esimene pilootprojekti aasta näitas meile, et 100-st purjus peaga rooli istujatest 20 olid sõltlased, kõik ülejäänud on düssotsiaalse käitumishäirega isiksused, kelle arvates ühiskonnas kokkulepitud reeglid neile ei kehti. Neil on küll alkoholi tarvitamise häire, aga nad pole sõltlased. 

Arstid ütlesid ka seda, et valdavalt on düssotsiaalsus üldine termin, mille võiks panna kõikidele inimestele, kes eiravad reegleid. Näiteks kui viskan paberi maha, siis see on ka teatud mõttes häire kui arvad, et võid sellest lihtsalt üle astuda. Düssotsiaalsusega kaasuvad enamasti ka muud häired. Võime väita, et nendest, kes täna joobes rooli istuvad pole valdavalt alkoholisõltlased, vaid isikud, kes tarvitavad alkoholi tervist kahjustaval viisil.

Mida edasi teha? Kuidas ravida düssotsiaalseid inimesi?

Eestis ongi vaja nüüd välja mõelda, kuidas neid isikuid mõjutada, kes ei ole sõltlased, aga vilistavad ühiskonnareeglitele ja neil kaasub alkoholi tarvitamise häire.

Minu arvates on riik toppama jäänud küsimuses, mida teha nende isikutega, kel ei ole see sõltuvus, nad on lihtsalt kuritarvitajad. Valdavalt sõltlased ei suuda nii sotsiaalselt enam elada, üldiselt neil pole majanduslikku võimekust autot omada. Kindlasti mingi aeg nad saavad hakkama, aga lõpptulemusena halveneb elukvaliteet tuntavalt.

Täna meil on teatud õiguslik regulatsioon, mis ei luba vaadata isiku arhiveeritud karistusregistri andmeid, aga kui räägime isikutest, kes purjus peaga autoroolist tabatakse ja kui halvad asjaolud kokku langevad ning keegi surnuks sõidetakse, siis kahjuks on nii, et tänane karistusregistri andmete kustutamise mehhanism on liialt jäik. Riigikohtu tänane tõlgendus karistusregistri seadusest on tekitanud Eestis olukorra, kus inimesed, kes on terve elu tulenevalt enda düssotsiaalsest isiksuse häirest rikkunud ühiskonnas kokkulepitud reegleid, saavad neid reegleid rahus enda kasuks edasi painutada, kuivõrd tõhus karistuspoliitika on pärsitud.

Kuidas ja kas toimib Tartust alguse saanud programm praeguses ajas, aastal 2020?

2017. aastal jätkasime programmiga ja otsisime ideid, kuidas paremini teha. 2018. aasta alguses moderniseerimise programmi. 2018 märtsist kuni tänase päevani on programm mingis vaates ühtemoodi toiminud ehk siis need isikud, kes on esmakordsed juhtumid politsei - ja karistusregistri vaatest, siis neil on võimalus pääseda karistusest kui täidavad kolm tingimust.

Juhul, kui me ei lõpetaks menetlust, siis Eesti õiguspraktikas oleks alternatiiv kohtusse minemine ja karistuse küsimine. Eesti riigis näeb seadusandlus ette rahalist ja tingimuslikku karistust. Tingimisi karistus aga ei sisalda kriminaalhooldaja järelvalvet.

Enne kui hakkasime menetlusi lõpetama ja inimesi ravile suunama said nad karistada tingimisi kolm kuud, ühe aastase katseajaga, siis ei olnud neil ka mingit kohustust, et ei tohi tarvitada alkoholi, me ei saanud nendega midagi teha, aga kui neile otsa vaatame, siis need isikud, kes kriminaaljoobes vahele jäävad, üldjuhul, sõltuvalt ka vanusest, on vähemalt alkoholi tarvitajad, kes tarvitavad alkoholi tervist kahjustaval viisil. Kriminaaljoove pole saunaõlu, vaid eelmisel päeval või mitu päeva kestnud pummelung.

Inimesed saavad sellest programmist abi. Vaatame vereproovis CTT määra. Kui CTT näit on väiksem kui 1,3%, siis inimene tarvitab alkoholi nii nagu kõik normaalsed inimesed. Sel juhul on ta vähem ohtlik, kui need isikud, kes tarbivad alkoholi tervist kahjustaval viisil.

Näeme, et esmakordsetes juhtumites on alla poole need isikud, kellel esimene vereproov on paigast ära ja 6 kuu pärast on see vereproov paigast ära võib-olla 10%. Ülejäänud on saanud hakkama, käinud arsti juures, läbinud sotsiaalprogrammi, mille eest ta peab ise maksma.

Tal tekib motivatsioon läbi selle, et olen tänulik, et riik tuli mulle vastu, mind suunati arsti juurde ja saan aru, et olen teel sõltuvusse. Pingutan selle nimel, et ma ei langeks enam sinna, kuhu ma teel olin. See on filosoofia, et inimene saab olla koos oma perega ja olla ühiskonna liige.

Mille järgi valitakse neid, keda suunatakse rehabilitatsiooniprogrammi?

Meie otsus tekib selle koha pealt, et kui isikul ei ole varem samasuguseid tegusid ette näidata, siis on lootust, et ta ei ole veel sõltlane ja temas peituv käitumishäire ei ole veel nii sügav. Igaühel on oma lugu rääkida, aga minu praktika ütleb seda, et ükskõik kui pika loo ta mulle räägib, siis valdavalt 30+ eluaastast alates need, kes alkoholijoobes kriminaalkorras vahele jäävad on alkoholi kuritarvitajad, nad on teel sõltuvusse, aga nad ei ole sõltlased. Sõltlane ei saa ilma alkoholita hakkama. 

Suur kontingent on neid, kes on korduvad rikkujad ja neid me karistame. Karistusseadustiku kehtiv regulatsioon ütleb, et saaksime alkoholitarvitajast kurjategijat kontrollida läbi selle, et ta peab alluma alkoholitarvitamise keelu täitmist kontrolliva elektroonilise seadme valvele, kui ta on selleks nõusoleku andnud. See parandus on aastast 2017. Täna on aasta 2020 ja Eesti riigis sellist seadet ei ole.

Kuna mul oli teadmine, et seda seadet ei ole, siis tekkis mõte, et kui kasutame oportuniteetide puhul vereproove, et selle kaudu aru saada, et inimene muudab oma käitumist alkoholisse, siis miks me ei kasuta seda karistamisel. Karistusseadustiku paragrahv andis võimaluse minna kohtusse väitega, et kui süüdlane lubab oma käitumist parandada ja võtab endale mingisuguse kohustuse, siis võib kohus selle kohustusena kinnitada, kui kohus leiab, et sellel asjal võib olla mingisugune praktiline väärtus.

Tegin Eesti esimese vereluku mehega, kellele esitasin vahistamistaotluse. Ta istus vangimajas ja olin temaga läbirääkinud, et tema reaalne karistus saab olema 2,5 aastat vanglat. Mõte on selles, et me ei jõua nendega tegeleda. Kui ta aru ei saa, siis tuleb vangis istuda. Nüüd on küsimus selles, et iga kuu ühe vangi ülalpidamine läheb riigile maksma 1900 eurot, aga kas vangla kuidagi parandab sõltuvushaiget. Düssotsiaali ta parandab, kui ta teab, et see karistus tuleb vältimatult ja ta peab sellega arvestama.

Mis saab nendest roolijoodikutest, keda programmi ei suunata? Kas nad saavad vangis psühholoogilist abi?

Tol ajal oli minu teadmine, et esimest korda hakatakse temaga selles laadis tegelema, siis kui ta on ära istunud. Ma ei tea, mis tänane seis on. See küsimus on veel lapsekingades. Võib-olla ma eksin, aga pole kuulnud, et oleks imet juhtunud.

Kuidas lõppes esimese vereluku saanud mehe lugu?

Pakkusin talle, et istute 2,5 aastat või teeme kokkuleppe, et lähete täna koju, aga tahan vastutasuks teie verd kaks aastat. Nii või teisiti määrati talle katseaeg, kus tuleb viibida kriminaalhooldaja järelvalve all. Tal on kohustus mitte tarvitada alkoholi ja tõendada riigile, et ta on oma käitumist alkoholi muutnud läbi vereproovide vabatahtliku andmise. Kriminaalhooldaja teeb üllatusvisiite. See on üks võimalus asendada elektroonilist kontrollseadet, mida meil pole.

Täna on ta vaba mees, kokkuleppest on aasta möödas ja ta saab hakkama. Vahepeal vereproov kõigub, st on näha, et ta on joonud periooditi rohkem, aga see ei ületa lubatud 1.3 protsenti ehk ta ei muutu ohtlikuks ning pole uusi kuritegusid korda saatnud. Ta oli võimaluse eest siiralt tänulik ja tunnistas, et kui ta nüüd ka hakkama ei saa, siis mõistab, et tema koht ongi vanglas.

Kuidas kriminaalhooldaja järelvalve käib, kas inimene peab ise end näitamas käima või käiakse teda kontrollimas?

Vereproove tuleb andma hakata läbi kriminaalhooldaja määratud ajal, mitte tihedamalt kui kord kuus, aga mitte harvem, kui kord kolme kuu jooksul. Kui need ajad on kriminaalhoolduse all olevale inimesele teadmata, siis see toimib, ta ei saa vereproovi ära petta. 

Kriminaalhooldaja on see isik, kes peab kontrollima, kas ta tarvitab või mitte läbi andmebaaside või kodukontrolli. Kriminaalhooldaja amet on väga keeruline, sest leidub igasuguseid veiderdajaid.

On olnud sellised olukordi, kus hoovi peal šašlõkk säriseb ja pudel on poolik, aga päkad välguvad põõsa poole kui kriminaalhooldaja tuleb.

Üks olukord oli selline, kus kriminaalhooldaja läks akna taha uurima, sest oli aru saada, et keegi on sees ja härra oli pugenud diivanikasti. Erinevalt sellest kui ta oli laps, siis täna oli õllekõht nii suur, et tagumik paistis diivani alt välja. Kriminaalhooldajad tegid läbi akna pildi. Härra kutsuti kriminaalhooldusasutusse ja küsimuse peale, miks ta sisse ei lasknud, ütles et see ei olnud tema ja ei tea, kelle tagumikuga tegemist oli, võib-olla jõuluvana.

Hiljuti murdis üks kriminaalhooldaja joodikuga võideldes käeluu.

Peaksime riigina jõudma selleni, et suudaksime välja mõelda mehhanismi, mis on meist arenenumates riikides juba olemas. Gunnar Meinhard on ammu rääkinud, et mitte riik ei pea jalad rakku jooksma, kontrollimaks, kas isik on ühiskonnakõlbulik, vaid härra, kes on rikkunud reegleid peab tõendama riigile, et ta on võimeline ühiskonnakuulekalt hakkama saama.

Võiks nii mõelda, et inimene peab tõendama mitmes vaates, et tal pole alkoholisõltuvust või et tema suhe alkoholi on muutunud. Sellel, kes rikub reegleid, peab tekkima motivatsioon riigile tõendada, et ta on aru saanud ja nii enam ei tee. Seni on olnud nii, et määrame talle karistuse, see on nagu kättemaks, riik siis käib ja kontrollib ja seletab. Karistatu kannatab selle ära, karistusregistri andmed arhiveeritakse ja kõik läheb samamoodi edasi.

Tuleks tegeleda positiivse motivatsiooniga. See on teatud mõttes negatiivne motivatsioon kui riik läbi karistuse tekitab tunde, et inimene peab end parandama, vaid talle antakse võimalus end parandada. Vastutasuks saab seda, et tal ei võeta juhtimisõigust ära ja teda ei karistada. Ja kui ta järgmine kord tuleb siis tuleb vältimatult selline reaktsioon, kus teda mõjutatakse karmimalt.

See on praegu Eesti riigi probleem, sest erinevad piirkonnad ja kohtumajad käsitlevad seda asja erinevalt. Pole ühtset süsteemi välja kujunenud. Ma tean et prokuratuuril on plaan, aga prokuratuur üksi ei saa, siin on vaja natuke kompleksemalt läheneda.

Kas meie alkoholikultuur või poliitika soosib roolijoodikuid?

Selge on see, et mingil põhjusel tarvitame ikka kangemaid alkoholijooke kui lõunapool ja tulemus on erinev vastavalt sellele, kas joon pudeli veini või viina.

Mind häirib aga see, et kõik diskussioonid sumbuvad ennetusse ja tõhusasse alkoholipoliitikasse. Kui ühiskonnaliikmed tahavad end surnuks juua, siis on see nende enda vaba valik, aga kui nad selle jooksul tapavad kellegi ära, kes ei ole tahtnud end surnuks juua, siis see pole vaba valik. 

Ma keskenduks kuritegude puhul eelkõige efektiivsele karistuspoliitikale selles mõttes, et nagu õigusteooria ütleb: efektiivne karistuspoliitika mõju on läbi üldpreventsiooni tähtis.

2015. aastal 27% antud kuriteoliigi vähenemine Tartumaal ei tulnud taevast. Samal ajal näiteks Läänemaal see protsent suurenes 8%.

Mulle räägiti lugu, kus Harjumaalt tulid kaks kõrgharidusega meest Tartusse komandeeringusse ja arutasid omavahel, et lähme joome ja sõidame vähe siin külavahel, aga üks ütles, et oota, me oleme ju Tartumaal, siin ei saa ju nii teha, siin lähed kohe vangi.

Kui räägime, et tahame vähendada alkoholist tulenevat kuritegevust, mille all on ka suures mahus perevägivald, siis peame leidma mõjusa meetme, et anda uus võimalus neile, kes ei ole retsidiivsed ning samas selge signaal neile, kellele eelmised karistused pole mõjunud

Kas verelukku kasutatakse ka mujal peale Tartumaa?

Verelukku kasutatakse põhiliselt Põlva- ja Võru- ja Viljandimaal. Tean üksikuid juhtumeid ka Tallinnas ja vist ka Ida-Virumaal, aga sellega minu teadmine piirdub. Võin aga kinnitada, et prokuratuuril on plaan teemaga edasi minna. Kui räägiksime järgmisel kevadel, siis võib-olla oleks prokuratuuril põhjust optimistlikumalt vastata.

Mingi otsus tuleb teha. Meil on küll olnud ka keerulisemaid aegu, aga see on teema, mida tuleb pildil hoida. Tean, et valitsuse tasemel on siiski Saaremaa juhtumi järgselt meetmeid arutatud ning justiitsministeeriumis on paar mõtet teoksil, aga neid tegevusi võiks olla rohkem koordineeritult, et ei juhtuks nii, et kui keegi surnuks sõidetakse, siis jälle räägitakse probleemist korraks.

Ennetus ei ole ainuke võluvits. Me ei tohiks rääkida ainult sellest, kuidas lettidelt tuleks alkohol ära korjata, vaid pigem tuleks ka riigi karistuspoliitika sättida õigeks selliselt, et ta oleks personaliseeritum, mitte kõigile ühtemoodi. Noorukeid, kes on roolis alkoholi tarbinud jääb näppu pigem harva.

Vanuseklassis 50+ on tunnetatav tõsine alkoholi kuritarvitamine, aga ka sõltuvus. Riik peab süstematiseerima selle, et mida teha olukorras, kus 20. aastastele ega 60. aastastele ei toimi samad meetmed.

Oleme oportuniteete edasi arendanud. Eesti riik ja karistuspoliitika on noor. Loodetavasti suudame esile kutsuda mõned muudatused. See pole võluvits, sellest ei muutu ühiskond automaatselt paremaks, aga arvestades Tartu kogemust, siis päris lihtsate meetmetega saab muuta väiksemaks tõenäosust, et ristmikul saab kokku perekond roolijoodikuga.

Laadimine...Laadimine...