Politoloog Rein Toomla sõnul otsustasid valimistulemuse venekeelsed valijad, kes lihtsalt valima ei tulnud: "Hoolimata sellest, et viimane vene erakond ühines sotsiaaldemokraatidega, pole sotsiaaldemokraadid suutnud vene valijat väga enda poole võita."

Toomla sõnul kujunesid valimistulemused üsna ootamatuks.

“Kindlasti! Täiesti ootamatud!» ütles Toomla. «Kõigepealt kaks esimest, Reformierakond ja Keskerakond. Veel paar päeva enne valimisi toimunud küsitlus näitas praktiliselt võrdsust. Kahe koha suurune ülekaal olnuks ootuspärane, aga kaheksa kohta oli tõeliselt uskumatu. Millega seda seletada?”

Toomla sõnul tuleks vastust otsida langenud valimisaktiivsusest.

“Kui küsitluste juurde tagasi tulla, siis hästitehtud küsitlus peegeldab ideaalset pilti ühiskonnast. Näiteks kui ühiskonnas on 54% naisi ja 46% mehi tähendab see, et ka küsitletavaid peaks olema vastavalt 54 ja 46%. Samuti vanad-noored, vaesed-rikkad,  maa ja linn jne. Aga pole ju mingit garantiid, et tegelikult valimas käinute hulgas on naisi 54% ja noori näiteks samuti eeldatud arv. Minu arvates on nüüd selline väga suur kõikumine tekkinud rahvuse valdkonnas. Muidugi on see hüpotees ja pisut keeruline tõestada, aga midagi ikka. Kui vaadata lihtsalt osalusstatistikat ja võrrelda seda eelmiste valimistega, siis torkab silma üsna järsk valimisaktiivsuse vähenemine neis ringkondades, kus venelasi või venekeelseid on võrdlemisi arvukalt – kõigepealt Ida-Virumaal. Seal oli valimisaktiivsuse langus ikka märkimisväärne. Kui 2015. aastal 55% ja nüüd 48%, siis on see väga suur langus. Täpselt sama, küll väiksemas ulatuses võib märkida Tallinna kohta. Kui neli aastat tagasi oli Tallinnas 69% , siis nüüd 65%. Samal ajal üle-Eestiline langus oli ainult protsent. Mina teen siit järelduse, et venekeelne valija mingisugusel põhjusel ei tulnud valima.”

Põhjus võib Toomla sõnul olla seotud Narva volikogus juhtunuga.

“Narva volikogus mõni aeg tagasi Keskerakonna fraktsioon sisuliselt lagunes, suuremalt jaolt moodustati vabafraktsioon. Ja ilmselt venekeelsele elanikkonnale ei meeldinud Keskerakonna hariduspoliitikagi. Keskerakond oli küll üsna seda  meelt, et haridusega midagi väga ei muudaks, kuid ütlesid ka välja, et kaugemas perspektiivis peaks kogu haridus minema eestikeelseks.”

Politoloogi sõnul tekkis olukord, kus vene valija hääletas nö jalgadega.

“Venekeelne valija käitus niimoodi, et ta lihtsalt ei tulnud valima. Kuna meil pole juba tükk aega ühtegi vene erakonda, siis vene valijal polnud õigupoolest ka mingit alternatiivi. Hoolimata sellest, et viimane vene erakond ühines sotsiaaldemokraatidega, pole sotsiaaldemokraadid suutnud vene valijat väga enda poole võita. Lihtsalt ei tuldud valima!”

Vene valijate passiivsusega kaotas Keskerakond Toomla hinnangul mitu väärtuslikku riigikogu kohta.

“Me ei saa muidugi kuskilt teada, palju neid tegelikult valimas käis, sest rahvuse või keele järgi valijaid ei fikseerita. Puhtalt osalusprotsentidest võib seda aga aimata. See tõi kaasa selle, et Keskerakond kaotas kolm või isegi neli kohta. Mina pakun hüpoteesina välja, et see oli vene valijaskonna mitte valima tulek. Nad ei läinud oma häält mitte kellelegi teisele andma, vaid lihtsalt ei läinud valima.”

Valimiste järel on võitjal Toomla sõnul arvestatavaid koalitsioonivariante mitmeid.

“Neid võimalusi on üsna palju. Ega ükski koalitsioon pole nüüd uskumatult hull. Kui seame kriteeriumiks Eesti riigi ja kultuuri püsimise nagu põhiseadus ütleb, siis ükski erakond ju Eesti riiki ära kaotada ei ähvarda. Mõni erakond küll ütles raevukamalt, et oleme Eesti riigi eest! Pean silmas EKRE-t. Kuid patriootlikud erakonnad on teisedki. Ükskõik, milline valik võib tulla, uskumatult halb see ei ole. Mis variandid siis on? Kui president nimetab Kaja Kallase peaministrikandidaadiks, hakkab ta valimisvõitjana uut valitsust kokku panema. Nemad alustavad ja neil on kaks väga lihtsalt valikut. Kuna tegemist on igal juhul koalitsioonivalitsusega, siis kõige parem on, kui koalitsioon koosneb kahest erakonnast.”

Toomla sõnul segab kahe liberaalse erakonna koalitsiooni valimiseelne sõnasõda.

“Kahe erakonnaga saab vajaliku enamuse kätte koalitsioonist Keskerakonnaga  ja koalitsioonist EKRE-ga. Mõlema suhtes on Reformierakonnal natuke krimpsus nägu. EKRE suhtes on nad deklareerinud veel paar päeva enne valimisi, et EKRE nendega ei sobi. Keskerakond põhimõtteliselt sobiks päris kenasti, on nad ju mõlemad lähedased, liberaalsed erakonnad. Vaidlused käivad enamasti keskerakonna pooldatava astmelise tulumaksu ja Reformierakonna eelistatud proportsionaalse tulumaksu vahel, muudes asjades on kokkulepe võrdlemisi lihtsalt saavutatav. Ehkki –sildu on põletatud. Paraku valimiskampaania lõpus on Reformierakond seda teinud.”

Teravusi oleks Toomla hinnangul tulevikku silmas pidades targem olnud siiski vältida: «Kellega väikegi võimalus on koostööd teha, siis väga ei tasuks sõimata!»

Varasema kolmikliidu kordust võib aga takistada ajalugu.

«Matemaatiliselt loomulikult saaksid Reform, Isamaa ja sotsid koalitsiooni kokku – see on see, mida 20 aastat tagasi tunti kolmikliidu all ja mis on hiljemgi koos olnud. Kuid kõik need kooslused on üsna ebameeldiva pauguga lagunenud, seda koguni kolm korda. Nüüd Isamaa oleks ehk kõige rohkem aldis Reformierakonnaga koalitsiooni asuma, kuid sotsiaaldemokraatide puhul on asi kahtlane. Kui Reformierakonnal mõlemaid oma paati saada ei õnnestu, peab ikkagi kolmas mängu tulema. Tõenäoliselt EKRE. Kas Keskerakonnal on võimalik moodustada valitsus? On küll, aga ainult koos EKRE-ga. Sotsiaaldemokraadid jäävad sellisel juhul kõrvale. Isamaal paistab, et EKRE vastu midagi väga ei ole.»

Toomla sõnul on Reformierakond olnud pikalt valitsuses, et praegused tüliküsimused juba toona lahendada.

“Kuidas me seda 17 aasta tagust aega hindame? Nüüd on küsimus selles, palju Kaja Kallas on suutnud sellest kogemusest õppida. Näiteks keele küsimuse oleks Reformierakond oma liitlastega võinud lahendada juba 20 aasta jooksul. Pole mõistlik Keskerakonda süüdistada selles, et nemad kahe aasta jooksul ei suutnud ära teha seda, millega vastasrind 15 aasta jooksul hakkama ei saanud.”

Toomla toob näiteks ka käibemaksu.

“Kui käibemaks tõsteti 18-lt 20-le, siis Keskerakonna valitsus seda hiljem ei puutunud. Noh, hüva, kahe aastaga tõesti suurt ei jõua. Kas aga Reformierakond jälle number üheks saades suudab käibemaksu langetada? Muidugi 15% tase nagu nõuab EKRE, oleks riigieelarve jaoks vastuvõetamatu.”