Triin Ploompuu: liiga palju inimesi õpib pehmeid erialasid

„Kui olen koolidega suhelnud, siis enamus klasse külastavad oma kooliaasta jooksul teatrit, kino, spordivõistlusi, aga enamasti ei satuta tehastesse ega saada ülevaadet sellest, millest töömaailm koosneb ja milline võiks olla tulevikus karjäär näiteks tööstuses,“ rääkis Eesti Masinatööstuse Liidu juht Triin Ploompuu. „Meie suurim häda Eestis on see, et meil on väga palju inimesi, kel on keskharidus, aga pole ühtegi erialast oskust.“

Pilt: Rene Riisalu
Haridus Majandus

Triin Ploompuu: liiga palju inimesi õpib pehmeid erialasid (2)

Jaanika Valk

„Kui olen koolidega suhelnud, siis enamus klasse külastavad oma kooliaasta jooksul teatrit, kino, spordivõistlusi, aga enamasti ei satuta tehastesse ega saada ülevaadet sellest, millest töömaailm koosneb ja milline võiks olla tulevikus karjäär näiteks tööstuses,“ rääkis Eesti Masinatööstuse Liidu juht Triin Ploompuu. „Meie suurim häda Eestis on see, et meil on väga palju inimesi, kel on keskharidus, aga pole ühtegi erialast oskust.“

Tööstuse valdkondades on puudust oskuslikust tööjõust. Kutseõpe on populaarne pigem täiskasvanute seas. Rääkisime Eesti Masinatööstuse Liidu juhi Triin Ploompuuga oskustööjõu kriisist ning sellest, kuidas seda lahendada.

Kutseõpe on populaarne pigem täiskasvanute seas. Teatavasti on tööstusettevõtetel puudus oskustööjõust. Milline seis on masina- ja metallitööstuses?

Tegemist on kvalifitseeritud oskustööjõu kriisiga. Puudu on inimestest, kes oskaksid seadistada ja opereerida erinevaid masinaid nagu keevitusroboteid, frees- ja treipinke jms. Kõiki neid, kes töötavad mingi kindla tehnoloogia või seadmega. Neid inimesi on üpris kallis koolitada, sest seadmed maksavad päris palju.

Kutsekoolid on olnud selles valdkonnas aastaid üsna tühjad. Õpet küll pakutakse, aga see ei tundu noortele atraktiivne valik.
See ei ole probleem ainult Eestis, vaid kogu maailmas. Metall ei tundu noortele väga atraktiivne, aga see ongi tekitanud olukorra, et neid inimesi on vähe ja sealt tekibki palgaralli ja töötajate ettevõtetelt üle ostmine.

Hetkel tuleb järjest signaale, kuidas tööstus on hakanud taastuma ja ettevõtted on jälle käivitunud, kliendid on tagasi tulnud, on hakatud juurde värbama inimesi, aga neid on keeruline leida. Inimesed ei saa praegu nii vabalt liikuda kui varasemalt, mis tähendab, et ei ole enam nii suurt võimalust võõrtööjõudu kasutada ja see mõjutab ettevõtete koroonast väljumist ja kasvuplaane ning seda, kas neid projekte, mis sisse tuleb on võimalik Eestis teostada või mitte.

Mis on peamised põhjused, miks need erialad ei ole noorte seas populaarsed?

Ühiskondlik suhtumine tööstusesse on kehv ja tööstuse valdkonnast ei teata väga palju. Kui olen koolidega suhelnud, siis enamus klasse külastavad oma kooliaasta jooksul teatrit, kino, spordivõistlusi, aga enamasti ei satuta tehastesse ega saada reaalset ülevaadet sellest, millest töömaailm koosneb ja milline võiks olla tulevikus karjäär näiteks tööstuses. Tähelepanu tuleks pöörata erinevatele karjäärivalikutele, et noored oskaksid teadlikumaid valikuid teha.

Noortel on rohkem huvi IT-valdkondade vastu ja kui vaatan, mis toimub põhikoolide käsitöö klassides, siis noored ei tunne enam tööriistu ega saa käelistest oskustest eduelamust. Nii võibki valdkond tunduda noortele raske ja keeruline. Trendid on sellised, et oodatakse paindlikke töötingimusi, aga tööstuses ei saa seadmetega teha tööd ükskõik kus ja mis iganes ajal. Need, kes tahavad ühes valdkonnas eksperdid olla, peavad pühenduma ja töösisust aru saama.

Täna töötab iga viies inimene Eestis tööstuses. Tööstus on globaalsel turul ja suudab maksta vastavaid palku. Kogu maailmas on see probleem, et metalli valdkond pole populaarne, mis tähendab et kui sa oled oma valdkonna professionaal, siis sul on tööd ükskõik mis riigis.

Keda te tööstusesse tööle ootate?

Võib-olla meie sihtgrupp peakski olema 30+ inimesed, kes saavad aru, kus väärtust luuakse ja tahavad teha tööd, kus neil oleks konkurentsieelis teiste ees.

Me ei oota, et meile tulevad professionaalsete oskustega inimesed, vaid eeldame, et tulevad inimesed, kes teavad, mida nad oma elult ootavad. Päris palju võtame noori otse tänavalt ja ettevõtted on sunnitud neid välja koolitama, sest nad on õppinud palju pehmemaid valdkondi.

Ootame särasilmseid inimesi, kes tahavad õppida ja end selle valdkonnaga kurssi viia. See on meie ainuke ootus nendele inimestele. Sealt edasi on võimalik neid koolitada ja ise välja õpetada, aga see on ettevõtetele ka väga suur koormus. Meie suurim häda Eestis on see, et meil on väga palju inimesi, kel on keskharidus, aga pole ühtegi erialast oskust. Seetõttu masina ja metallitööstuses eelistame inimesi, kes on näiteks kokaks õppinud, nad on väga töökad, tunnevad distsipliini. Aga on ka raamatupidajaid, kasvatajaid, kes jõuavad masina- ja metallitöö sektorisse, sest siin on töökohad.

Kas võõrtööjõud on üks viis kuidas tööjõupuudust leevendada?

Kasutame nii rendi- kui võõrtööjõudu. Renditööjõud tähendab, et ühest Eestimaa nurgast suunatakse oma valdkonna spetsialiste kuhugi mujale ettevõttesse tööle, kus on suurem koormus ja töökäsi juurde vaja. Võõrtööjõudu oleme võtnud projektipõhiselt välisriikidest juurde. Mitte ainult Ukrainast, aga ka Lätist, Poolast jne.

Rendiettevõtted tunnevad väga hästi turgu ja see tagab paindlikkuse. Eestis on palju ettevõtteid, mis toodavad projektipõhiselt ja see annab võimaluse vastavalt vajadusele inimesi liigutada. See on andnud ettevõtetele konkurentsieelise.

Üle tuleks vaadata haridussüsteem ja miks kutseõppesse nii vähe inimesi jõuab. Kas kõiki gümnaasiume on ikka vaja? Kui selles kontekstis vaatame, siis see on puhas ime, et kutseõppest üldse nii palju lõpetajaid tuleb. Teeme ka ise igal kevadel kutseõppes eksameid ja sel aastal said kutsetunnistuse ca 350 inimest 8 koolist ja väga mitmetel erialadel, sektoris töötab 35 000 inimest. Eelmisel aastal aga üks suurettevõte värbas aastaga 500 inimest juurde. See näitab, et kutseõppest tuleb liiga vähe inimesi tööturule.

Ütlesite, et kooliõpilased ettevõtetega tutvuma ei jõua. Kas mõni kool või klass siiski vahel jõuab ka sellisele ekskursioonile?

See on pigem harv juhus kui õpilased tootmisettevõtetesse jõuavad ja siis kindla projekti raames. Minu jaoks oleks see väga hea lahendus kui iga klass korra aastas käiks kuskil ettevõttes ,et näha millised on töökohad, mida tehakse ja milles töö seisneb.

Kindlasti on meil haridussüsteemis kuskil süsteemne nn error. Koolitame liiga palju kõrgharidusega noori. Koolitame ärijuhte või direktoreid justkui, aga neid kes reaalselt midagi teha oskavad ei ole. Varem või hiljem jõuamegi olukorda, kus ei saa enam arendada ärisid, mis on seotud tööstuse või tehnikaga ning teevad tugevat eksporti.

Kohtusin kutseeksamil ühe härrasmehega, kes rääkis, et tal on hoopis mingi muu amet. Aga siis talle tundus, et konkreetne metallivaldkonna eriala võib põnev olla ja tegi selles kutseeksami ära. Hiljem selgus, et ta plaanib alustada sügisel ka hoopis pottsepa õpingutega, sest tal on endal vaja suvilasse ahi ehitada ja tuleb selle jaoks õppima. Tabasin end mõttelt, et kui räägime hobiharidusest, siis paljudel kutseõppuritel on muu motivatsioon ja nad ei pruugi kunagi kindla erialaga tööturule jõuda.

Kas kutseõppe ja hobihariduse peaks kuidagi omavahel eraldama?

Meie ettevõtted on rääkinud ka sellest, et kui metalliettevõtte töötaja tuleb sooviga minna aiandust õppima, siis see tähendab, et inimesel on õigus võtta õppepuhkust ning ettevõtte peab leidma selleks ajaks kellegi teise ning plaanid ümber tegema. Kui neid inimesi on rohkem kui üks või kaks, keegi võtab ema- või isapalga, siis kogu meeskonna pidev liikumine võib lõpuks ettevõtte käimas hoidmises suuri probleeme ja peavalu põhjustada. Tekib küsimus miks metalliettevõtte juht peab maksma kinni õppega seonduvad kaudsed kulud (kellegi teise spetsialisti ületunnid, planeerimise jt), mis on seotud spetsialisti kui eraisiku huviga õppida aiandust?

Räägime, et tahaksime, et kõik töötingimused oleksid paindlikud, kuid lõpuks ongi olukord, kus pead igaühega individuaalselt tegelema ja arutama kellele millal sobib üldse tööl käia. Tootmist peab planeerima, seadmete liisinguid maksma ja kui juht ei suuda seda ohjata, siis lõpuks ei tasugi enam Eestis tootmine ära. Tööst jäävad ilma inimesed, riik maksudest, erinevad teenusepakkujad oma klientidest.

See ju ometi ei tähenda, et tööstuses töötaval inimesel ei või hobisid olla? Inimesel, kes töötab näiteks keevitajana võib ju olla kodus aed, mille hooldamiseks ta soovib juurde õppida.

Elukestev õpe on väga positiivne, aga siis võiks riik sekkuda ja selle ise kinni maksta. Kui tahame et inimesed ümber õpiksid, siis riik võiks toetada ettevõtteid. Täna tunnevad ettevõtted, et nemad maksavad kõikide asjade eest. Makse maksavad, aga tööjõudu ei saa.

Tootja number üks funktsioon on toota ja tooteid kliendile õigel ajal tarnida. Kui saame pidevalt funktsioone juurde, et hakkamegi ise inimesi koolitama, siis see tundub ebaõiglane. Me ei saa ju kõikide asjadega ise tegeleda. Kui tegeleme ainult sellega, et koolitame inimesi nullist, siis kogu energia ja aur läheb sinna, aga tööstuse põhifunktsioon peaks ikka tootmine ja tootearendus olema. Me ei saa tööstuselt oodata, et nad kõiki funktsioone ise täidaksid. Eestis on ka väga palju väikseid ja keskmisi ettevõtteid, kellel ei ole võimalik koolitusi vajalikus mahus pakkuda.

Peame vaatama mis on täna mõistlik ja efektiivne ja kuidas saaksime seadmeid võimalikult palju tööle rakendada, kuidas vähendaksime töökäte arvu kuna meil inimesi pole. See kõik võtabki aega. Ideaal ongi see, et vähendame töötajaskonna arvu, kuid see tähendab investeeringuid, robotite kasutuselevõttu, digitaliseerimise lahendusi, mille jaoks väikestel ja keskmistel ettevõtetel pole investeerimisvõimekust.

Kas ettevõtetel on piisav koostöö kutseõppekoolidega?

Tööstusettevõtetel on siin ka palju endal ära teha, sest masinatööstuse liitu on jõudnud ka noori, kes küsivad abi, et aru saada, kuhu ettevõttesse praktikale minna, aga nende kodulehed ei anna alati infot ega täielikku pilti. Tööstus peab olema samuti rohkem avatum. Samuti peaksid koolid ja ettevõtted senisest rohkem koostööd edendama.

Ma arvan, et ühiskond mingi hetk jõuab ka selleni, et peaksime hakkama õppima hindama rohkem konkreetseid ametioskusi. Tööstus on see mis loob väärtust ja ülejäänud funktsioonid on tugiteenused. Näiteks meie valdkonnas IT või raamatupidamine. Nad toetavad kindlat protsessi.

Peame õppima hindama rohkem neid inimesi, kes midagi teha oskavad. Kutsekoolid ise ka ütlevad, et on valdkondi, kus saad tohutut palka, sest neid inimesi ongi vähe. Külmamehaanikuid otsitakse tikutulega. Meie valdkonna erialad mehhatroonika jne on kõrgelt tasustatud. Tuleb rohkem noori inseneeriasse ja tehnikavaldkondadesse suunata. See on eelduseks tugevale majandusele. Tõenäoliselt need inimesed valivad valdkonnad, kus tehnikat kasutatakse. See, et meil täna läheb liiga palju inimesi õppima pehmeid erialasid, ongi viinud olukorrani, et nad jõuavad tööstusesse ja hakkame neid nullist õpetama.

Kas seda ohtu ei ole, et masinad töö üle võtaksid?

Oskustöölisi on alati vaja ja kui räägime palgatasemest, siis üks robot teeb ära kümne inimese töö. Kui sul on näiteks kümme inimest tööl ja maksad kümnele inimesele palka, siis täna saad maksta sellele inimesele, kes suudab neid roboteid opereerida. Nende tööväärtus on nii palju kallim, et tänu sellele on ka töötasu suurem.

Ilma inimeseta tehnika ei tööta, sinna on alati vaja kedagi, kes selle käima paneb, seadistab, jälgib. See peaks ikkagi olema targa ühiskonna tunnus, et laseme masinatel ja seadmetel ära teha selle töö, mida nad suudavad. Meie peame õppima tehnikat juhtima.

2 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...