Tsaarivõimu kukkudes valis volikogu Konstantin Pätsi linna miilitsaülemaks

1919. aastal tapsid kurjategijad 262 ja 1922. aastal 48 inimest. 1924. aasta kommunistide mässu ajal pugesid mitmed politseinikud hirmu pärast kappi ja enamlased võtsid jaoskonnad üle vastupanu kohtamata. Kord sai majja alles pärast kolmandiku politseinike vallandamist ja politseikooli loomist.

Pilt: Raudsepp, RA
Ajalugu

Tsaarivõimu kukkudes valis volikogu Konstantin Pätsi linna miilitsaülemaks

Ivo Karlep

1919. aastal tapsid kurjategijad 262 ja 1922. aastal 48 inimest. 1924. aasta kommunistide mässu ajal pugesid mitmed politseinikud hirmu pärast kappi ja enamlased võtsid jaoskonnad üle vastupanu kohtamata. Kord sai majja alles pärast kolmandiku politseinike vallandamist ja politseikooli loomist.

Tallinna linnaarhiivi juhataja Küllo Arjakas kirjutas äsja raamatu "Eesti politsei 100 aastat". Tema sõnul võiks aga kokku panna veel mitu raamatut lugudest, mis seekord kaante vahele ei mahtunud, sest EV 100 raamatusari seadis mahule oma piirid.


Raamatust selgub, et Eesti politsei sünnil oli ka oma eellugu, mis algas miilitsaga.


1917. aasta veebruarirevolutsioon kukutas tsaarivõimu. Uue tuhinas otsustati loobuda ka sõnast politsei ja korrakaitseüksused nimetati ümber rahvamiilitsaks. Aprillis 1917 sai Tallinnas ametisse koguni kaks miilitsaülemat: linnavolikogu valis selleks advokaat Konstantin Pätsi ja ning tööliste ja saadikute nõukogu samuti advokaadi, vasakpoolsete vaadetega Aleksander Hellati. Jõudude vahekord oli selline, et Hellat asus ka tegutsema – saatis laiali revolutsiooni järel loodud nn töölismiilitsa ja keskendus linnamiilitsa loomisele. Võib arvata, et kiiruga loodud Tallinna miilitsa haridustase oli kõrgem kui endisel tsaari politseil, kuid tööks vajalikke oskusi neil polnud. Kogemuste puudumise tõttu käis kurjategijate jälitamine ja kuritegude avastamine miilitsale üle jõu. Hellati teada kujundas Konstantin Päts ka miilitsavormi, kuid kuna riiet ei suudetud hankida, siis pelgalt kavandiks see jäigi.


Pärast bolševike võimuhaaramist novembris saadeti kõigepealt laiali miilitsa toetuseks loodud Omakaitse, mille liikmed jätkasid tegevust põranda all ja panid aluse Kaitseliidule. 1918. aasta jaanuaris vabastati Hellat ametist ja punakaartlased võtsid laialisaadetud miilitsalt jaoskonnad üle.


Iseseisvusmanifestis miilits sees


Eesti Vabariigi sünnidokument, manifest kõigile Eestimaa rahvastele, ütles sõna-sõnalt: "Omavalitsuse all seisev rahvamiilits tuleb avaliku korra alahoidmiseks otsekohe elusse kutsuda."


Kohtuminister Jüri Vilms andiski Tallinna komandandile alamkapten Konrad Rotschildile käsu nimetada Hellat uuesti Tallinna miilitsaülemaks. Hellat andis 24. veebruaril 1918 välja käskkirja öise komandanditunni kehtestamiseks, nõudes punakaartlastelt relvade, laskemoona ja lõhkeaine loovutamist, ka teatas ta, et vargad, röövlid ja igasugused vägivallatsejad lastakse armutult kuriteopaigal maha. Järgnenud Saksa okupatsiooni ajal seadis uus võim sisse oma politseikorra. 1918. aasta 11. novembril aga jätkas Tallinnas tööd Eesti Ajutine Valitsus ja Hellat asus selle käsul nüüd saksa politseijaoskondi üle võtma. Kuid peagi valiti Hellat juba Tallinna linnapeaks ja tema ametijärglaseks sai August Liit.


Vastselt tööle asunud miilits tegutses alguses Venemaa Ajutise Valitsuse miilitsaseaduse alusel. Tallinnas, Tartus ja Narvas ametisse määratud miilitsaülemad allusid siseministrile, kuigi sisuliselt oli tegu munitsipaalkorrakaitsega. Riigiüleste ülesannete lahendamiseks moodustati siseministeeriumi politseiosakond, mis 2. detsembril 1918 sai nimeks Politsei Peavalitsus. Selle esimeseks juhiks määrati Eduard Alver, kes oli ajutise valitsuse Läänemaa volinik. Vabadussõja alates allutati miilits sõjaväevõimudele. Miilitsa tööülesandeks sai ka mobilisatsioonist hoidujate ja väejooksikute toimetamine mobilisatsioonikeskustesse.


Miilitsal õnnestus ainult veidi ohjata salaviinaäri ja toidukaubaga hangeldamist. Kuritegevus lokkas. 1919. aastal tapeti statistika andmetel 262 inimest. Tavalised olid röövmõrvad, tabatud röövmõrtsukad mõisteti tavaliselt kohe surma.


1919. aasta 17. detsembril võttis Asutav Kogu vastu politseiseaduse. Kaotati omavalitsusele allunud miilits ja selle asemel loodi riiklikult rahastatav välispolitsei. Veidi aja pärast otsustas valitsus luua teistest struktuuridest sõltumatu kriminaalpolitsei ja paar kuud hiljem loodi ka omaette kaitsepolitsei, mille ülesandeks sai võitlus riigikukutajatega.


Kuritegevus erakordselt suur


"1920. aastate alguses oli Eestis ikka äärmiselt suur kuritegevus," ütles Arjakas. "Riigis toimus väga suur inimeste ränne. Venemaalt tuli mõne aastaga ligi 40 000 optanti, läbi Eesti liikusid kümned tuhanded Vene valgekaartlased, kõikvõimalikud sõjapõgenikud. Veel 1922. aastal mõrvati Eestis 48 inimest. Väga palju oli süütamisi ja varavastaseid kuritegusid."


Kui Eesti iseseisvuse taastamise ajal läksid õuedelt kaduma tuhanded autod, mis hiljem Leedu autoärikatele rändasid, siis vabariigi alguspäevil oli kõige levinum kuritegu hobusevargus. Varastati enam kui tuhat hobust aastas. Mõnes vallas jäid isegi kevadised põllutööd seisma, sest nii palju hobuseid oli ära varastatud. Arjakas selgitas, et hobusevargusega tegelesid terved organiseeritud jõugud, hobused müüdi edasi Lätti ja mujale, kaugemale varastamise kohast. Kui Läänemaal otsiti läbi üks kõrts, mille teises otsas asus hobusetall, selgus, et tallil olid kahekordsed seinad ja varastatud hobuseid hoiti seal peidikus.


Kuritegevuse selgroo murdmiseni kulus veel mitu aastat. Arjakase sõnul on Eesti politsei arengus olnud kaks märgatavat murdepunkti. Esimene oli pärast enamlaste mürglit 1924. aasta 1. detsembril ja teine üheksakümnendatel, mil kõik tuli luua uuesti.


Riigikukutajad võtsid politseiülema kinni


"Ma arvan, et esimese pitseri pani kommunistide riigipöördekatse, mis tabas riigiasutusi, sealhulgas ka politseid," rääkis Arjakas. "Selle rünnaku käigus kaotas elu viis politseinikku ja  mitu sai haavata. Kolm politseijaoskonda osutas vastupanu, neli jaoskonda võeti üle võitluseta. Kahjuks peame selle sündmuse puhul rääkima ka kurvaks tegevatest asjadest, mis ei näidanud tollast politseid just kõige paremast küljest. Kes politseinikest puges rünnaku ajal laua alla, kes peitis end kappi, kes püüdis põgeneda. Tallinna politseiülem võeti kinni, ta ei ilmutanud mingit vastupanu. Posti ja telegraafi kaitsnud politseinik läks mässajate poole üle."


Kui siis mäss mõne tunni pärast maha suruti, kerkis kohe küsimus, kuidas oli üldse võimalik, et kogu politsei ei täitnud oma ülesandeid. "Siseminister Kaarel Eenpalu laskis korraldada väga põhjaliku juurdluse, mille tagajärjel vallandati Tallinna politseiülem ja terve hulk politsei juhtkonna liikmeid ning keskastme juhte. 1. detsembri järel vallandati üldse 665 politseinikku ehk üks kolmandik kogu politsei koosseisust. See on väga märkimisväärne arv," nentis Arjakas.


Kuna politsei ridades tekkis väga suur tühimik, siis pandi ruttu käima politseikool. "Seda taheti teha juba varem, aga noorel riigil ei olnud raha ja seda lükati aastast aastasse edasi. Pärast 1. detsembrit tekkis hädavajadus ja kool pandigi käima," ütles Arjakas.

 

 

 

Üheksakümnendatel nappis autosid ning kuriteopaigale sõitmiseks tuli peatada tramm

 

Segastel üheksakümnendatel oli kuritegevust nii palju, et politsei ei suutnud kõigele reageerida. Ometi käisid mingid suvalised inimesed end politseis muudest töödest välja puhkamas.


Raske murrang meie politseile oli ka iseseisvuse taastamise järgne aeg. "Esimesed neli-viis aastat olid politseile lausa pöörased," lausus Arjakas. "Politsei rajati miilitsatöötajatest ja vana mentaliteet tuli tahes-tahtmata üle uude organisatsiooni. Otsest eeskuju politsei ülesehitamisel polnud kusagilt võtta, sest vana Eesti politseisüsteemi ei teadnud ega tundnud keegi. Mäletasid mõned üksikud mehed, kes olid tol ajal juba üle 70. Ei saanud ka Soomest ja Rootsist küsida, sest ENSV miilitsal ei olnud ju nendega mingit kontakti."


Nii käiski politsei taastamine algul lihtsalt katse-eksituse meetodil. Ja kui 1992. aasta algul tehti esimesi kokkuvõtteid politsei tööst, selgus, et aasta jooksul oli politseiautodega juhtunud 43 avariid, millest vähemalt 35 puhul olid politseinikud ise süüdi. "Tänase  arusaama järgi on see täiesti mõistetamatu lugu," mainis Arjakas.


90ndad olid taasloodud politseile väga rasked. Puudus oli kõigest ja autosid ei jätkunud isegi operatiivsõitude tegemiseks. PPA peadirektor Elmar Vaher tuletas raamatu esitlusel meelde oma esimesi töökogemusi uurijana. "Kui ma olin politseis olnud kolm päeva, tuli jaoskonda, kus ma töötasin, teade, et Juurdeveo tänava ühes majas on toimunud vägistamine. Kuna asi tuli enne lähenevat jaanipäeva lahendada, siis pidime kohe välja minema. Läksimegi. Kogenud kolleeg, kriminalist, astus trammiteele ning pidas läheneva sõiduki kinni. Tramm jäi seisma, ma ei tea, kas juhid olid sellega harjunud, et politsei neid niimoodi kinni peatab, aga meid võeti igatahes lahkesti peale ja kolleeg ütles trammijuhile, et nüüd kiiresti Juurdeveo tänavale. Läkski sõit ruttu lahti, tramm ühtegi peatust ei teinud, Juurdeveo tänava otsas jäi tramm seisma, kolleeg ütles juhile: "Oota!" Läksime ilma vahistamismääruseta sündmuskohale, määrus tehti tagantjärele, ja vahistasime süüdlase. Sõitsime jaoskonda tagasi. Rahvas oli vahepeal trammist lahkunud, uksed olid kogu aeg lahti olnud."


90ndate alguses oli palju mõrvu. Eestis tapeti ligi 400 inimest igal aastal. Väiksematele pahategudele ei jõudnud politsei reageeridagi. "Tihtipeale oli politsei ainult sündmuse tagantjärele fikseerija, reageerida paljudele sündmustele ei suudetud," nentis Vaher. "Aga 90ndate teisel poolel hakkas olukord juba sammhaaval stabiliseeruma."


Mõnes mõttes oli tänapäevase politsei loomine ka lihtsam kui enne sõda. "Kui kahekümnendate alguses toetuti politsei loomisel oma jõule ja asju aeti enda kõige parema äranägemise järgi, siis kohe üheksakümnendate alguses hakkas Eesti saama rahvusvahelist abi," selgitas Arjakas.


Politseinikke hakati koolitama Paikuse politseikoolis, meie noortele avanesid ka välismaa tippkoolid. 20ndatel politseil rahvusvahelist suhtlust ei olnud. Üks sarnane joon kahe alguse vahel oli siiski veel. Mõlemal korral alustati üsna suure isikkoosseisuga, mida hiljem kärbiti. Politsei read olid 1922. aastal üsna suured, nii ka 90ndate alguses. "1994. aastal oli politseil 7000 töökohta, praeguse PPA isikkoosseis on tuntavalt väiksem," nentis Arjakas. "See 7000 oli muidugi ka sajandi rekord, aga kümnendik neist kohtadest olid täitmata. 90ndatel töötas politseis  palju juhuslikke inimesi. Kui mõne käest küsiti, miks sa siin tööl käid, kõlas vastus: ma käin siin muust töötegemisest välja puhkamas."

Laadimine...Laadimine...