Otse Tartu linna külje alla, Emajõe kaldale plaanitava tohutu Vorbuse tselluloositehase rajajad pole kohalikke elanikke seni oma plaanidesse pühendanud, ehkki selline otsus puudutaks kõiki sealse piirkonna elanikke kuni Peipsi järve kallasteni välja, teatas kodanikuliikumine Eesti Metsa Abiks.
Kavatseb ju tehas oma tootmises kasutada Eesti kõige kuulsama jõe vett, kusjuures 10% tööstusesse suunatavast veest läheb protsessi käigus kaduma. Selline tegevus puudutab kogu Lõuna-Eesti veestikku ning sedakaudu terve piirkonna ökoloogilisi süsteeme, laiemast mõjust Eesti metsadele rääkimata, teatas kodanikuühendus Eesti Metsa Abiks (EMA) .
“Kui Eesti ühiskond leiab, et sellist tehast siia ei tule, siis seda ka ei tule,” ütles loetud kuud tagasi Est-For Investi üks juhtidest Margus Kohava hiigeltehase rajamisplaanide avalikustamisüritusel (“Eestisse kavandatakse 1 miljardi euro suurust tööstusinvesteeringut”, bioneer.ee, 12. jaanuar 2017). Ometi pole tehase planeerijad seni huvitunud ei kohalike elanike ega ülejäänud kodanikkonna arvamusest või eelistustest. Puidutöösturid leiavad, et riik peab algatama võimalikult kiiresti ja ilma igasuguse avaliku arvamuse uuringuta Vorbuse tselluloositehase eriplaneeringu ning liiga pika viivituse korral on Est-For Invest lubanud hiiglasliku tehase hoopis Lätti ehitada (Pikk lubade menetlusaeg võib nurjata miljardiinvesteeringu, arileht.delfi.ee, 23. märts 2017). Sellisel mõttel pole aga vähimatki tagatist, kuna juba 2000-te keskpaigas jäi Lätis väga sarnane plaan intensiivsete keskkonnamõjude tõttu ära. Toona taheti tselluloositehas rajada Daugava jõe äärde, kust umbes 40% riialastest oma joogivee saab.
Täna hommikul esitas kodanikuühendus Eesti Metsa Abiks (EMA) Tartu maavanemale Reno Laidrele ja Tartu linnapeale Urmas Klaasile avaliku pöördumise, millega leidis, et kohalikud omavalitsusüksused ei saa nõustuda tohutu Vorbuse tselluloositehase rajamisega, kuni pole välja selgitatud kohalike elanike eelistused tehaseehituse küsimuses. Ühendus palub omavalitsustel arvestada ka sellega, et Emajõe vee kasutamiseks rajatavaid ehitisi, mida planeeritava tselluloositehase tarbeks on vaja, ei saa Emajõele rajada lähemale kui 100 meetrit ilma Looduskaitseseaduse ja Ranna ja kalda kaitse seadusega vastuollu minemata.
Vastavalt “Ranna ja kalda kaitse seaduse” § 9-le on majandustegevus keelatud jõekalda veekaitsevööndis, mille laius on tavalisest veepiirist 10 m. “Looduskaitseseaduse” § 37 järgi on aga kalda piiranguvööndi laius üle 25 ruutkilomeetri suuruse valgalaga jõel koguni 100 meetrit. Kuna Emajõe ametlik valgala pindala on aga lausa 1289,6 km², siis ei tohi selle kallastele 100 meetri ulatuses midagi ehitada.
“Meie pöördumine on täienduseks nädala alguses riigikogule, rahandusministeeriumile, keskkonnaministeeriumile, siseministeeriumile ja riigikogu keskkonnakomisjonile üle antud avalikule pöördumisele, millega anname teada sõltumatute ekspertide laiapõhjalise uuringu vajadusest, eesmärgiga selgitada välja, kas tohutu puiduvajadusega tehase rajamine on üldse võimalik ilma Eesti metsaressurssi liigselt koormamata,” selgitab EMA koordinaator Linda-Mari Väli Tartumaa kohalikele omavalitsusüksustele tehtud pöördumise tausta. Allakirjutanud kodanikuaktivistid soovivad nüüdsest peale tehase kavandamisprotsessis aktiivselt osaleda.
“Järgmisel nädalal tuleb EMA kihutusgrupp Tartusse, et aidata kohalikel aktivistidel tselluloositehase vastu organiseeruda ning meile kuuluv hääleõigus lihtsalt välja nõuda,” heidab Väli valgust kodanikuliikumise järgnevatele sammudele. Ka 1. ja 13. mail plaanib EMA nii Vorbusel kui Tartus korraldada tselluloositehase varjukülgedest teavitavaid üritusi, et riigiesindajad saaksid aimu sellest, kui suured on õieti tselluloositehase vastased meeleolud nii Tartumaal kui üle kogu Eesti.
