Tugikeskuse juht: kodu on naise jaoks ohtlikum koht kui tänav

Kui on perekond, kus peetakse traditsioonidest lugu, siis on pere kõige turvalisem paik. Ohtlikkus on nendes meestes, kes arvavad siiani, et naine peab neile alluma ja tegema mis nemad tahavad.

Pilt: Ilja Matusihis

Tugikeskuse juht: kodu on naise jaoks ohtlikum koht kui tänav

Jaanika Valk

„Kui inimestel on mingi tugi olemas ja neid mõistetakse, siis nad julgevad rääkida. Oluline on, et ohvrid poleks kuskil peidus nagu vanasti invaliididega tehti,“ ütles Pärnu naiste tugikeskuse juht Margo Orupõld.

Orupõld lisas, et kindlasti on positiivsed muutused tekkinud ka tänu sellele, et spetsialistid on tänu erinevatele koolitustele ja juhtumite avalikuks tulemisele teadlikumad.

„Kümme aastat tagasi öeldi ajakirjanduses, et sellistel teemadel me küll midagi avaldada ei taha, aga täna on inimestel võimalus probleemidest rääkida. Ootasime tükk aega, millal televisioon julgeb seda teemat ette võtta, aga nüüd on see juba mitu aastat ka televisiooni vahendusel esindatud,“ lisas Orupõld.

Orupõllu sõnul oleme jõudnud probleemiga avalikkuseni tänu naistele, kes julgesid esimestena nime ja näoga oma kogemust jagada.
Asjast rääkigu asjatundjad

Tallinna Naiste Kriisikodu psühholoogi Ülle Kalviku sõnul ei saa perevägivallaga adekvaatselt tegeleda keegi, kes ei ole läbinud vastavat koolitust.
Koolituse peavad läbima ka kõik asjaga seotud juristid, politsei ning ka vabatahtlikud. „Kui teemast räägib inimene, kes selle probleemi olemust ja naise seisundit ei tea, siis parem on mitte rääkida,“ ütles Kalvik.

Presidendilt vägivallaennetuse auhinna saanud Mikk Pärnits tõi oma kõnes välja valusad teemad sellisel viisil, mis tekitas ühiskonnas diskussiooni ning pälvis ka kriitikat. Kuigi peatuti peamiselt roosal kleidil, siis lähisuhtevägivallast rääkimine, ükskõik millisel ohvrit toetaval viisil, on spetsialistide sõnul probleemide lahendamise suunas liikumisel äärmiselt vajalik.

„Peaasi, et inimesed mõtlevad ja räägivad. Alati ei pea tulema kardinaalseid lahendusi. Pärnits tegi seda võib-olla vales kohas ja negatiivselt lähenedes, aga rääkima peab,“ ütles Pärnu naiste tugikeskuse juht Margo Orupõld, et see, et saame nendel teemadel avalikult rääkida on väga suur asi.

Kui ohtlik on traditsiooniline perekond?

Mikk Pärnits ütles oma kõnes, et „Eesti perekond on lapse ja ka täiskasvanud naise jaoks kõige ohtlikumaks paigaks“. Margo Orupõllu sõnul ei ole see lause vale, sest perevägivald toimubki koduseinte vahel. „Ma ei vaidle vastu. Kui võtame vägivalla kuriteod, mida politsei registreerib, siis nendest 50% on perevägivald. Võime öelda, et naise jaoks kõige ebaturvalisem koht ei ole mitte tänav, vaid kodu,“ ütles Orupõld.

Tallinna Naiste Kriisikodu psühholoog aga ei ole Pärnitsa väitega nõus. „Kui on perekond, kus peetakse traditsioonidest lugu, siis on pere kõige turvalisem paik. Ohtlikkus on nendes meestes, kes arvavad siiani, et naine peab neile alluma ja tegema mis nemad tahavad. See on kultuurituse küsimus. Naine ei ole omand ega asi,“ ütles Ülle Kalvik, et kahjuks on perekond mõnele naisele ohtlikuks kohaks kujunenud, kuid vägivaldset perekonda eestlaste traditsiooniks pidada on tema sõnul liiga julm.

„Oma praktikas olen näinud, et lähisuhtevägivalda esineb nii samasooliste paaride kui ka teise emakeelega perekondades,“ lisas Kalvik.

Iris Pettai sõnul on Eestis siiski veel probleemiks eelarvamused, et ohver ise provotseerib ja on süüdi. „Kui mõni noor naine ära vägistatakse, siis on ikka suhtumist, et miks ta siis pani miniseeliku selga ja käib seal klubides. Või kui naine teeks kodus toidu õigel ajal valmis, siis ta ei saaks peksa,“ ütles Pettai.

Vaimne vägivald on levinum kui füüsiline

Nii Pärnu tugikeskuse juhataja kui Tallinna Naiste Kriisikodu psühholoogi sõnul esineb vaimse vägivalla juhtumeid rohkem, sest sellest on hakatud nii palju rääkima, et naised tunnevad selle väliselt nähtamatu vägivalla liigi paremini ära ning julgevad abi otsida. Samas ütleb Orupõld, et üldiselt kasutab vägivallatseja erinevaid vägivalla liike koos. „Reeglina tulevad inimesed varjupaika vaimse vägivalla probleemiga, aga kui ta jääb pikaaegseks kliendiks, siis tuleb välja, et on esinenud ka seksuaalset vägivalda. Tegelikult on kõik vägivalla liigid koos,“ ütles ta.

„Tänagi kolmest kliendist kaks rääkisid vaimsest vägivallast, aga samas politsei on sama perekonna juures käinud füüsilise vägivalla tõttu. Sellest ei taheta kõva häälega rääkida. Peaasi, et ta muidugi üldse tuleb ja hakkab abi saama ning saab selgema silmaga vaadata, mida oma eluga edasi teha,“ tõi Orupõld näite.

Psühholoogi sõnul algab vaimne vägivald halvustamisest ja etteheidetest stiilis „vaata, milline sa oled, sa ei oska süüa teha, sa ei ole seda väärt, sa ei saa hakkama, sa ei käi tööl, sa ei näe hea välja“ jne. Võimutseja eesmärgiks on naise enesekindluse purustamine ning vahenditeks kontroll ja reeglid. „Tavaliselt on terve rida asju, mida naised teha ei tohi. Näiteks teatud riideid kanda, mis mehele ei meeldi või suhelda oma perekonna või sõpradega. Heidetakse ette seda, et naine tööl ei käi ja raha sisse ei too, aga samas sisendatakse, et naine ei peakski seda tegema, sest kodu ja laste eest on vaja hoolitseda,“ kirjeldas Kalvik.

Vaimset vägivalda on keerulisem märgata ja ka ohvril ära tunda. Tihti leiavad naised tee abini just seetõttu, et lapsed kannatavad.

„Vaimse vägivalla mõju lastele juba enne sündi võib ära rikkuda lapse bioloogilise materjali kogu eluks. See on see äratundmine, mis sunnib naisi midagi ette võtma. Ka raseduse ajal naise vastu ebaõiglaselt käitunud mees, kes võib-olla ei kasuta füüsilist vägivalda, võib tekitada lapsele tugevad arenguprobleemid nii füüsiliselt kui vaimselt. Ka ebakindlus on tekitatud tihti isa poolt,“ ütles Kalvik.

Ülikond kui jõulisuse sümbol

„Läbi kultuuri on meil olnud mehe sümbol silme ees, et tema otsustab ja tema teeb. Sealt me ju võtame selle, et valime mehi. Hääletamiskasti juures antakse hääl ikka mehele, sest inimene on harjunud toetama seda, kes on jõuline, sest sealt tuleb tema jaoks turvatunne ja nii teemegi alateadlikke otsuseid. Ükskõik kuhu vaatame, ikkagi on ülikond see, mis ruulib. Ka mul endal on kapis mitu pintsakut, ikka paned selle selga kui on tähtsam üritus, aga ma vist teen seda rohkem stiili pärast,“ rääkis ülikonna kujundist Orupõld. 

Orupõld loodab, et jõuame ühel päeval ka sinna, kus ongi normaalsuseks kujunenud see, et me ei vaata sugu. „Täna on meil ainult kaks naisministrit ja ikka toonitame seda juurde, et vaadake näe naine sai sellise koha peale, aga see peaks ju normaalne olema. Ametkohad ei ole soopõhised. Võiksime naise või mehe asemel mõelda inimesest,“ ütles tugikeskuse juhataja, et liigume küll vaikselt hoiakute muutumise poole, aga palju on veel ära teha.

Orupõllu sõnul on perekond mingil määral ka ühiskonna peegeldus. „Perekond on oma olemuselt väike riik. Perevägivald on võimuvajadus. Võimu rakendamiseks kasutatakse teatud meetodeid. Kui vaatame täna struktuure, kes tegelevad turvalisuse poolega, siis see on meeste haldusala,“ lisas Orupõld.

Psühholoog Ülle Kalviku arvates on ajad juba muutunud, sest meil on palju meestega võrdsetel positsioonidel olevaid naisi ning naised ei ole ühiskonnas enam nii alla surutud midagi. Tema sõnul on kõige suurem oht lähisuhtevägivalla alla sattuda naistel, kes on haritud, mõistvad, rahulikud ning saavad oma eluga hästi hakkama. „Nad suhtuvad teistesse inimestesse positiivselt ja sellisel naisel on nii raske uskuda, et see inimene, kes on talle nii lähedane ja tema laste isa võib tema vastu niimoodi käituda. See on nii suur šokk, et nad kaotavad täielikult enesekindluse,“ ütles Kalvik.

„Enamasti võtavad edukad naised ka nö esindusliku ja heal järjel oleva mehe, kes võib lastekaitsjatele nii hea mulje jätta, et ikka jääb ema süüdi. Kui mees oskab jätta head muljet, siis suhtumine naisesse muutub, hoolimata sellest kui tubli ja tragi ta on,“ tõi Kalvik välja probleemi.
Ka Orupõld toob välja, et vägivallatsejad mehed oskavad hästi manipuleerida nii ohvreid kui väljaspool perekonda olevaid inimesi, et tihti ei saada ka ohumärkidest aru.

"Kui esimesed autod tulid tänavale, siis õppisime selle ohu ära. Kui kuskilt tuleb võõras hääl, siis see on minu jaoks nii hirmutav, et lähen tee pealt ära. Nii õppisime liiklusvahenditega koos elama. Neid ohumärke, millest saad kohe aru, et tegu on ohtliku inimesega ei ole tegelikult nii palju, aga neid tihti ei teata,“ ütles Orupõld, et kõikide naiste tugikeskuste kodulehel on olemas ohumärgid, mida tuleb teadvustada.

„Naised armuvad kõrvadega ja kui mehed oskavad väga hästi rääkida, siis ohumärgid ei tule meelde. Neist võiks rääkima hakata aga juba koolis. Kiusamine ja lähisuhtevägivald on väga sarnased. Isegi kui ohver ei suuda täna probleemi tunnistada, siis ohumärkide tundmine muudab teadlikumaks. Läbi liiklusmärkide õppisime liikluses toime tulema ja iga päev me enam auto alla ei jää. Ka lähisuhtevägivalla puhul peame märgid ära õppima,“ lisas Orupõld.

Ennetus peaks algama lasteaiast ja koolist

Orupõllu sõnul võtab laps kodust kaasa kogemuse ning rakendab seda elus siis kui tal tekib uus olukord, millega ta toime ei tule. „Kui tekib konfliktiolukord ja ta teab, et löömine lahendas kodus olukorra kiirelt, siis ta teeb seda. Ilmselt paar põlvkonda läheb veel aega, siis on peremudelid võib-olla teised ja vägivallavabamad, aga täna ka pedagoogid peavad mõistma rohkem, miks mõned lapsed käituvad agressiivselt või kaitsevad end pidevalt,“ ütles Orupõld.

Lähisuhtevägivalla arengukava aastani 2023 tegelebki peamiselt nende esmatasandiliste spetsialistide koolitamisega, kes puutuvad kokku ohvri või ohvri lastega. Orupõllu sõnul ei hõlma koolitused küll tervet Eestit, kuid oluline on, et kõik spetsialistid teaksid, mida lähisuhtevägivald endast kujutab. „Näen, et liigume selles suunas, et meie ministeeriumite spetsialistid on sellest maailmast ja võimalikest lahendustest väga teadlikud,“ lisas Orupõld.

Kas kodust peaks põgenema vägivallatseja või ohver?

Pärnus läbi viidud pilootprojekt võttis koostöös politseiga suuna, et kodust ei pea ära minema mitte ohver, vaid vägivallatseja. Seda ei rakendata aga üle-eestiliselt ning suhtumine on erinev. „Lihtsam on ju ära viia seda ühte vägivallatsejat. See, kes käitub halvasti läheb kodust ära, mitte et ülejäänud pereliikmed peavad põgenema, Üks suund pilootprojektis oli see, et vägivallatseja ära viimine on õige asi,“ rääkis Orupõld.

Ka Tallinna Kriisikodu psühholoogi sõnul on loogilisem, et kodust läheb ära vägivallatseja, mitte ohver, kuid seda praktiliselt nii lahendada on tihti keeruline. Korteriomand on enamasti mehe nimel ning kui mees on vägivallatsemise politsei kohale jõudmiseks lõpetanud ning mingeid jälgi sellest pole, siis ei saa politsei midagi teha.

Orupõllu sõnul annab aga ka 12h mehe eemaldamine kodust naisele vajaliku aja vajadusel asjad kokku pakkida ja mõelda, kuhu minna. „Selle ajaga inimene rahuneb natukene maha ja naine ei pea šokiseisundis kodust ära jooksma.“

Tänu pilootprojektile jõustus kiirem lähenemiskeelu rakendamine ja Orupõllu sõnul muutub ka võrgustiku töö politsei ja teiste spetsialistidega järjest paremaks ja eesmärgipärasemaks.

Proovitud on ka mehi abi saamiseks tugigruppidesse suunata, kuid see pole õnnestunud. „Projektid käivituvad siis kui inimesel on vaba tahe, aga kui ta on kuskile sunnitud minema, et saada kergemat karistust, siis see ei toimi,“ ütles Orupõld. „Meil olid kahed eraldi flaierid, kui politsei läks sündmuspaigale, siis andis ühe mehele ja teise naisele. See oli tehtud nii, et oli mõeldud mehe peale, et talle tunduks see materjal huvitav.

Hoidsime telefoni sees ka peale pilootprojekti lõppemist, aga mitte ükski mees ei helistanud. Nad ju ei näe, et neil abi vaja on,“ ütles Orupõld, et Eestis on ka olemas tugigrupid, kus mehed peavad kohal käima, kuid see ilma sisemise motivatsioonita inimest ei muuda. 

Eestis puudub eraldi perevägivalla seadus

Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi eestvedamisel on välja arvutatud, et Eesti ühiskonnale läheb lähisuhtevägivald aastas maksma 116,5 miljonit eurot. Arvestades, et hind lähtub vigastusi saanud, abi otsinud ja kuritegevusstatistikasse jõudnud ohvrite arvust, võib tegelik hind olla ka kümme korda suurem, sest vaid iga kümnes lähisuhtevägivalla ohver pöördub politsei poole ja otsib abi, seisab 2018. aastal Tallinna linnale tehtud lähisuhtevägivalla ennetuse ja vara sekkumise kavandis.

Eestis puudub eraldi seadus perevägivalla ennetamiseks ja tõkestamiseks. Sotsioloogi ja Avatud Eesti Ühiskonna Instituudi juhataja Iris Pettai sõnul omavad riigid, kes on vastu võtnud spetsiaalse seaduse suuri eeliseid: perevägivalla seadus on aidanud kasvatada õiguskultuuri ja õigusalast mõtlemist, andes avalikkusele edasi selge sõnumi: lähisuhtes toimepandud vägivald on tõsine kuritegu.

Pettai sõnul on meil sotsiaaltöötajate teadlikkus lähisuhtevägivallast hästi arenenud ning kaasa on tulnud ka perearstid ning teised spetsialistid. Juriidiline süsteem vajab aga kaasa aitamist. „Alustasime 2015. aastal esimest korda Tartu Ülikoolis magistrantidele lähisuhtevägivalla aluste õpetamist, aga see peaks olema kohustuslik ja põhjalik kursuseprogramm, mitte vabatahtlik,“ ütles Pettai.

Pettai sõnul on hetkel Eestis juristid läinud pigem seda teed, et pered ära lepitada. „Hetkel on suund selline, et koolitatakse välja perelepitajaid. Kutsutakse ohver ja vägivallatseja lepitajaga koos ühe laua taha ja hakatakse arutama, kes mida valesti tegi. Tihtipeale viiakse läbi perelepitus ka nende juhtumite puhul, kus ohvrile on jõhkraid kehavigastusi põhjustatud,“ selgitas Pettai praegust süsteemi.

Üle-eestilise vägivallauuringu järgi on 71 protsenti naistest ja 49 protsenti meestest perelepitamise vastu. Iris Pettai sõnul viitab siiski lepitamise teed minemine sellele, et stereotüüpsed arusaamad justkui ohver oleks süüdi, ei ole kuskile kadunud.

Selle aasta kevadel valminud ülevaatest lähisuhtes kehalise väärkohtlemise menetluspraktikast selgub, et 2019. aastal jõudis lähisuhtes kehalise väärkohtlemise juhtumitest kohtusse kolmandik, lõpuni menetletud juhtumitest jõudis lepitusmenetlusse veidi enam kui viiendik. 

Sotsioloogi sõnul oleks perevägivalla seadus suur samm edasi, sest kohustab juhtumeid palju põhjalikumalt vaatama ning kätkeb endas reegleid, mille järgi institutsioonid saaksid paremini koostööd teha. „Ta kohustab järgima ka Istanbuli konventsiooni, mis on üles ehitatud soolisele võrdõiguslikkusele,“ ütles Pettai.

Riike, kus spetsiaalset soolise ja lähisuhtevägivalla seadust ei ole, on maailmas 45. Tegemist on üldjuhul vaesemate riikidega, kus on kõrge vägivalla ja kuritegevuse tase ning kus sageli ei arvestata inimõigustega.

OHUMÄRGID

Enamasti algavad kõik paarisuhted armastusega, ka need, kus mees hakkab hiljem naise vastu kasutama vägivalda.
Järgnevalt on loetletud märke, mis sageli viitavad lähisuhtes hilisema otsese vägivalla võimalusele.

Kas mees on armukade ja nõudlik, käitub omanikuna? Armukadedus ei ole suunatud vaid Sinu tuttavatele meestele, vaid ka Sinu sõbrannadele ja sugulastele.

• Kas ta naeruvääristab Su mõtteid ja tundeid?
• Kas Sa oled mehe tunnete ja ootuste keskpunkt, milleta ta ei saa elada? Kas ta usub, et ainult Sina saad ta õnnelikuks teha?
• Kas ta käitub kontrollivalt? Tahab ta pidevalt teada, kus Sa oled, mida teed ja kellega kohtud?
• Ootab ta, et Sa täidaksid tema näpunäiteid ja käske?
• Paneb ta Sind tundma, et Sa oled kogu aeg milleski süüdi või peaksid millegi pärast andeks paluma? Kas Sul tekib tema reaktsioonidest tunne, et Sa ei tee kunagi midagi õigesti?
• Kas Sa kardad tema kuuldes oma arvamusi välja öelda?
• Kas ta on julm kodu- ja lemmikloomade vastu?
• Kas ta süüdistab alati teisi (ja Sind), kui ilmneb mõni probleem?
• Kas ta on Sind sundinud seksile? Kas ta on sundinud Sind seksima viisil, mis tekitab Sinus ebamugavust?
• Kas ta on lõhkunud esemeid või muid asju teie kodus? Kas ta on Sind ähvardanud vägivallaga?
• Kas tal on jäigad seisukohad soorollide küsimuses? Kas tal on kindlad veendumused selles, milline peab olema „õige“ naine?
• Kas ta kohtleb Sind jämedalt? Kas ta kasutab füüsilist jõudu, et sundida Sind tegema, mida ta tahab? Kardad Sa teda vihastada?
• Kas ta käitub teiste juuresolekul teisiti?
• Kas ta on ettearvamatu, tujukas, enesekeskne?
• Kas ta on käitunud hoolimatult või vägivaldselt laste suhtes? Kas lapsed tunnevad end temaga turvaliselt? Kas ta on ähvardanud võtta Sinult lapsed, kui Sa oled temaga lahkuminekust rääkinud?


Mida saab teha perevägivalla ohver
Kui sa oled langenud perevägivalla ohvriks, on sinu esmaseks mureks mõelda enda ja oma laste ohutusele. Mõtle läbi põgenemisplaan – kuhu minna ja kuidas.

Usalda oma instinkte: kui sul on tunne, et sa oled ohus, siis on üsna tõenäoline, et sa seda tõesti oled. Püüa pääseda ohutusse kohta nii kiiresti kui võimalik.

Kui oht on käegakatsutav, saad kutsuda politsei ja paluda end viia varjupaika (see võimalus on hetkel Tartus ja Tallinnas). Tihti nõuab selline julge tegutsemine pealehakkamist ja otsustusvõimet, kuid sellega võid päästa nii iseenda kui oma lapsed perevägivalla kordumisest tulevikus.

Kui sul on vigastusi, hoolitse selle eest, et saaksid esimesel võimalusel arstiabi. Vigastused võivad olla tõsisemad kui sulle esmapilgul tundub. Jälgi, et sinu vigastused dokumenteeritaks (nt traumapunktis, politseis), sest sellised dokumendid võivad olla oluliseks tõendusmaterjaliks hilisemal kohtuprotsessil. Kui sa ka leiad, et tõendeid pole vaja, sest sa ei taha algatada kohtuasja, võib sinu arvamus kunagi hiljem muutuda.
Kui vägivald on korduv, aruta vägivallavabal perioodil oma lastega, mida nad saaksid teha, kui peaks toimuma uus vägivallajuhtum. Küsi nende arvamust ja soove, mida tuleks ette võtta. Anna neile võimalus end tühjaks rääkida.

Tallinna Naiste kriisikodu pakub ööpäevaringset vastuvõttu majutusüksustesse ning esmast kriisinõustamist 24h telefonil: 53969834

Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi kriisitelefonil 116 006 saab kiiret abi. Teenus on helistajale tasuta ning abi on tagatud ööpäevaringselt. Kui inimene ei soovi telefoni teel murest rääkida, siis saab pöörduda ka lehele palunabi.ee, kus ohver saab nõu ja abi küsida veebivestluse kaudu. Abi osutatakse eesti, vene ja inglise keeles.

Laadimine...Laadimine...