Uuring: 88 protsendil kirurgiaosakondade õdedel jäid osad ülesanded viimase valve jooksul tegemata

Kõige sagedamini jäi õdedel midagi dokumenteerimata, kõige vähem jäi tegemata desinfitseerimine. "Kutseala esindajate tööülesanded peaksid jääma kindlatesse piiridesse, et vähendada ülekoormust ja läbipõlemise ohtu," ütles Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudis magistritöö kaitsnud Helle Peterson.

Pilt: Scanpix/ Foto on illustreeriv
Tervis Eesti

Uuring: 88 protsendil kirurgiaosakondade õdedel jäid osad ülesanded viimase valve jooksul tegemata

Toimetaja: Sandra Lepik

Kõige sagedamini jäi õdedel midagi dokumenteerimata, kõige vähem jäi tegemata desinfitseerimine. "Kutseala esindajate tööülesanded peaksid jääma kindlatesse piiridesse, et vähendada ülekoormust ja läbipõlemise ohtu," ütles Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudis magistritöö kaitsnud Helle Peterson.

Tartu Ülikoolis tehtud uuringust selgus, et 88 protsendil kirurgiaosakondade õdedest jäi osa õendustegevusi viimase valve jooksul tegemata, vahendas BNS. 

Niisugune olukord mõjutab otseselt õendusabi kvaliteeti ja on ka patsiendiohutuse probleem, sest see võib negatiivselt mõjutada patsiendi seisundit ja ravitulemit. Üle pooltel juhtudest oli tegemata jätmine seotud töökorraldusega.

Peterson uuris esimest korda Eestis tegemata jäänud õendustegevusi, sest senini puudus ülevaade, kui palju toiminguid õdedel töö käigus tegemata jääb ja kuidas need on seotud õdede tausta või töökorraldusega. Uurimistöö põhineb Eesti regionaal- ja keskhaiglate kirurgiaosakondade 169 õe ja abiõe vastustel, mida koguti küsitluse teel.

Suureks probleemiks on õdede puudus

Peterson tõstab oma magistritöös esile, et tervishoiusüsteemi peamine eesmärk on osutada kvaliteetset abi. Paraku peavad haiglad tihti olema maksimaalselt tõhusad, kasutades selleks minimaalset ressurssi. Tegemata jäänud õendustegevusi seostatakse enamasti töökorralduslike teguritega.

Peamiselt jäävad vajalikud toimingud sooritamata ülekoormuse ja ajapuuduse tõttu, aga seda mõjutab ka patsientide arv, kellega õed peavad tegelema. Mida rohkem patsiente ühe õe kohta on, seda enam toiminguid jääb tegemata. "Ainuüksi päevasel ajal peab üks õde tegelema keskmiselt kaheksa patsiendiga. Koormuse poolest on see sama nagu mujal Euroopas, kuid Eesti haiglates – välja arvatud intensiivraviosakondades – hinnatakse töökoormust tööülesannete alusel pigem vähe ning hindamistulemuste alusel ei ole töökorraldust väga edukalt reguleeritud. Suur probleem on ka jätkuv õdede puudus," tõdes Peterson.

88,2 protsenti uuringus osalenutest tunnistasid, et neil jäi mõnikord või tihti mõni õendustegevus tegemata. Kõige sagedamini jäi midagi dokumenteerimata ja õendusplaan hindamata 32,5 protsendiga, kõige vähem jäi tegemata desinfitseerimine 4,7 protsendiga. 

Sageli ei olnud õdedel aega, et patsientidega hetke suhelda või neile emotsionaalset tuge pakkuda. "See võib tuleneda õdede arusaamast, et kõik tegevused, millest jääb füüsiline jälg, peavad saama tehtud, et tegemata jäänud õendustegevused ei tuleks ilmsiks. Teisest küljest võivad õed käelisi tegevusi pidada patsiendiohutuse mõttes olulisemaks ning seetõttu jäävad tegemata pigem need toimingud, mis on seotud toetuse ja suhtlemisega," arutles Peterson.

Igapäevatoiminguid ei seostata oma tööga

Patsiendi igapäevatoiminguid ei seosta Eesti õed oma tööga. Näiteks ei nimetanud enamik vastanutest vajalikeks õendustegevusteks patsiendi üldpesu, hambapesu, osalist pesu, voodipesu vahetamist ja söömisel abistamist. Petersoni hinnangul võib see olla seotud asjaoluga, et Eestis on need sageli hooldustöötajate ülesanded, kuigi mujal maailmas kuuluvad õe töö hulka.

Üle pooltel juhtudest oli tegemata jäänud õendustegevus seotud töökorraldusega. Koguni 68,9 protsenti õdedest täitsid ka tööülesandeid, mis ei kuulunud nende töökohustuste hulka.

"Kutseala esindajate tööülesanded peaksid jääma kindlatesse piiridesse, et vähendada ülekoormust ja läbipõlemise ohtu. Juhid peavad tegelema tööjaotusega ja vajaduse korral suunama õdede töökohustuste hulka mitte kuuluvad tegevused teistele, sobiva pädevusega töötajatele. Kui ülekoormus on suur, võiksid organisatsioonide juhid kaaluda uute ametikohtade loomist," soovitas uuringu autor.

Peterson rõhutas, et õed ja eri tasandite juhid peaksid teadvustama, et vajalike toimingute tegematajätmine kahjustab nii patsiente kui ka õdesid ja organisatsiooni tervikuna. "See vajab Eestis põhjalikumat käsitlemist ning me peame rakendama abinõusid, et õendustoimingute tegematajäämist ennetada ja vähendada," tõdes Peterson, lisades, et probleemi lahendamine parandab õendusabi ja ‑juhtimise kvaliteeti.

Magistritööd "Tegemata jäänud õendustegevused ning õdede töökorraldus Eesti regionaal- ja keskhaiglate kirurgiaosakondades: läbilõikeline uurimus" juhendas Tartu Ülikooli õendusteaduse assistent, õendusteaduse magistriõppekava programmijuht Ere Uibu.

Laadimine...Laadimine...