UUS TEHNIKA: Südamele ohtlik veresoonte ummistus eemaldatakse minutitega

"Arterite lupjumise tagajärg võib olla insult, infarkt või isegi gangreen, mille tõttu tuleb jäse eemaldada," ütleb Ida-Tallinna keskhaigla veresoontekirurg dr Veronika Palmiste, kes tutvustas Pealinnale "lukuaugu" kirurgiat ja ITK uudseid seadmeid, mille abiga saab veresoonte lubja imepeenikeste traatide ja torukeste abil kiiresti lahustada.

Pilt: Svetlana Aleksejeva

UUS TEHNIKA: Südamele ohtlik veresoonte ummistus eemaldatakse minutitega

Triin Oja

"Arterite lupjumise tagajärg võib olla insult, infarkt või isegi gangreen, mille tõttu tuleb jäse eemaldada," ütleb Ida-Tallinna keskhaigla veresoontekirurg dr Veronika Palmiste, kes tutvustas Pealinnale "lukuaugu" kirurgiat ja ITK uudseid seadmeid, mille abiga saab veresoonte lubja imepeenikeste traatide ja torukeste abil kiiresti lahustada.

Kuidas uus meetod aitab patsiente, mille poolest on ta eriline?

Kogu protseduur toimub nn lukuaugu kirurgia abil, mis on patsiendile ohutum ja ka vähem traumeeriv kui teised lähenemised. Kogu protseduur toimub patsiendi veresoone sees, kasutades imepeenikesi traate, balloone ja stente ehk väikeseid tehistorukesi. Rotarex eemaldab lubja arteri sees aeglaselt edasi liikudes. See nagu puuriks läbi kogunenud lubja. Purustatud lubi imetakse ka kohe välja. Seal on teine kanal, mis selle sealt välja imeb. Muidu, kui me seda sealt välja ei võtaks, siis ta lendaks lahtiselt tükkidena allapoole ja see teeks olukorra veel hullemaks.

Teine uus tutvustatud seadeldis Phoenix võimaldab samuti soonesiseselt eemaldada sinna tekkinud värske trombi, et oleks võimalik vähem võõrmaterjali veresoonde maha jätta.

Kui levinud südameveresoonkonna haigused eestlaste seas üldse on?

Südameveresoonkonna haigused on vähi järel Eestis kõige levinum surma põhjus. Arterite lupjumine oma tüsistuses avaldub eelkõige insuldi, infarkti või gangreenina.

Mis võivad selle tagajärjed olla, kui patsient piisavalt kiiresti abi ei saa? Kas võib ka jäsemest ilma jääda?

Jah, just nii ongi. Kui tekib haavand või varvas läheb mustaks, siis tähendab see, et jäse – üks osa inimesest – sureb. Kui gangreen on liiga kaugele läinud, siis selleks, et organismi säilitada, peame me selle jäseme eemaldama.

See tähendab amputatsiooni reis või säär. Nagu teada, siis amputatsiooni järel on patsient tegelikult väga sügavas depressioonis ja kõik ei saa ka alati liikuma ilma ühe või kahe jalata. Surevusprotsent reie- või sääreamputatsiooni läbi teinud patsientide hulgas on esimese aasta jooksul väga suur.

Ma arvan, et eelkõige on kogu jõud ja võhm suunatud selle peale, et rääkida lupjumishaigusest arterites, eelkõige südame pärgarteris, ja et infarkt on paha ja insult on paha. Me teinekord unustame, et ka jäsemeid on inimesele vaja. Küsimus on autonoomsuses – arvame, et see on iseenesestmõistetav, et saame iseseisvalt WC-sse minna ja ise ennast hooldada, aga tegelikult see nii ei ole, see on ikkagi privileeg.

Selle tõttu peame meeles pidama, et haigused juhtuvad ka jalaarterites ja me peame andma võimaluse oma jäset säilitada.

Kas veresoonkonna haigused muutuvad üha sagedasemaks?

Ma arvan, et küll. See on seotud sellega, et me elame kauem, ja ka sellega, mida me oma kehaga terve elu teeme – kui hästi me seda hoiame. Tegemist ei ole autoga, kus on võimalik teha kapremonti, vaid inimese kehaga, millel varuosasid reeglina ei ole.

See tähendab, et mida sa noorena endaga teed – kui palju suitsetad, kui palju või vähe jälgid oma toitumist –, kõige selle eest saad ühel hetkel karistada, kui oled valesti käitunud.

Kas siis näiteks 50. eluaastates on juba hilja ennetamisega tegelema hakata?

Ei, see on kindlasti mõistlik, et kui sa varem pole sellega hakkama saanud, siis nüüd on viimane aeg. Aga kui inimene ei taha jõuda sellesse faasi, siis päris ennetus hakkab juba varakult pihta, oma elustiilist.

Milliseid muutuseid oma elustiilis teha saaks, et võimalikult tervena püsida?

Me ei saa väga palju mõjutada seda, mis on meie geneetiline eelsoodumus, mis ema-isa poolt kaasa tuleb. Mõnikord on väga keeruline ka muuta seda, millest sa toitud, see sõltub sellest, millised on sinu võimalused.

Mina rõhutan oma patsientidele, et mitte keegi pole kunagi käskinud kedagi suitsetada. Eriti jõhker kombinatsioon on see, kui suitsetab diabeetik. Seetõttu on ülioluline mitte suitsetada, sest 95% nendest patsientidest, kes tulevad veresoontekirurgi juurde arteriprobleemiga – algava gangreeniga või juba käimas oleva gangreeniga või ka käimistakistusega –, nendel ikkagi on suitsuanamnees. Mitte ainult kaks aastat pole suitsetatud, vaid aastakümneid. Loomulikult nad peavad suitsetamisest veresoontekirurgi juurde jõudes loobuma, muidu pole sellel tegevusel mõtet. Aga kui nad loobuksid oluliselt varem, siis võib-olla nad ei vajaks kunagi veresoontekirurgi juurde tulekut.

Kuidas saaksid perearstid selliseid asju varakult märgata ja patsiente aidata?

Meie perearstid on väga tublid, oleme neid ka väga palju koolitanud ennetuses. Nad teavad väga hästi seda ja teevad oma jõudu mööda.

Ma pigem panen tulevasele patsiendile südamele, et see on patsiendi enda asi ka oma tervise eest hoolitseda. Arst saab anda küll soovitusi, kuid ellu viib need ikkagi patsient.

Mis vanuses inimene riskirühma satub?

See on väga erinev. Kuskilt 25+ hakkab juba looduse poolt antav garantii läbi saama ja siis saab väga oluliseks see, mida sa oma kehaga oled varem teinud. Tavaliselt need patsiendid jõuavad kuskil 50ndates meie juurde, mõni ka varem. Siin hakkab mängima see geneetiline eelsoodumus. Kindlasti ei ole see ainult pensionäride haigus.

Lupjumisprotsess on tegelikult täiesti loomulik ja looduslik protsess, juba Egiptuse muumiatel on ära näidatud, et pärg-arterid olid lupjunud. See ei ole uus haigus.

See on normaalne muutus, aga me saame ise määrata, kui kiirelt see meiega juhtub ja kui kiirelt jõuab tüsistusstaadiumisse.

Kas seda esineb naistel ja meestel võrdselt või on ühel sool eelsoodumus?

See on reeglina olnud meeste haigus, sest mees on väga sõltuv nendest riskifaktoritest, mida inimene endaga ise teeb – suitsetamine ja alkoholi tarvitamine. See on traditsiooniliselt olnud, et mehed teevad seda rohkem. Samas see haigus enam ei diskrimineeri, näeme järjest enam ka naisi juba gangreeni või käimistakistusega.

Pean ausalt ütlema, et naiste puhul, eriti kui sinna lisandub suhkruhaigus, on võimalus jäsemeid säilitada väiksem. Seetõttu ma alati rõhutan, et mõistlik on oma riskifaktorid kontrolli alla saada võimalikult kiiresti. Sellega aitab inimest tema perearsti, kellega on vaja luua usalduslik suhe.
Kui palju selliseid protseduure Eestis tehtud on? Kui kaua see meetod kasutusel on olnud? Palju patsiente on abi saanud?

Kriitilise jalaisheemia ravimisega tegeleb Eestis neli veresoontekirurgilist teenust pakkuvat keskust. ITK-s on selliseid soonesiseseid protseduure tehtud viimased viis aastat. Aastas tehakse siin umbes 200 sellist protseduuri, tänu millele on väga oluliselt langenud ITK-s tehtavate suurte amputatsioonide arv.

Kas see sobib kõigile patsientidele või on mõni erandjuht, et ei sobi?

Nii nagu ka avatud operatsioonide puhul, arvestame eelkõige patsiendi individuaalseid faktoreid. Kusjuures vanus ei ole kõige olulisem! Eelkõige määravad patsiendi saatuse ära kaasuvad haigused, varasemad arterite protseduurid ja operatsioonid, patsiendi ja tema perekonna koostöövalmidus. Väga oluline on ära märkida, et kogu tegevus on mõeldud eelkõige selleks, et säilitada patsiendi autonoomsus, liikumine, mis tähendab, et näiteks voodihaigetele patsientidele selliseid protseduure ei tehta.

Kas protseduur on kallim või soodsam kui teised meetodid?

Kogu soonesisene tehnika jala säästmiseks on mitmeid kordi kallim kui tavapärane avatud operatsioon. Samas tavapärase arterite šunteeriva operatsiooni jaoks on sobivaid haigeid oluliselt vähem kui soonesiseseks raviks. Seega paljud patsiendid, kellele pakume soonesisest korrektsiooni, ei sobigi avatud operatsiooniks. Sel juhul on nende patsientide alternatiiv ainult reie- või sääreamputatsioon. Kuigi suuremahulise amputatsiooni ja soonesisese protseduuri hinda ei anna võrreldagi, on vahe patsiendi jaoks hindamatu – autonoomsusel ei ole ju hinda.

Kas seda tehakse Eestis ainult ITK-s?

Kriitilise jalaisheemiaga patsiente käsitletakse ka teistes veresoontekirurgilistes keskustes Eestis. Kõigil veresoontekirurgidel on võimalus pakkuda oma patsientidele ka soonesisest korrektsiooni. Eelmisel nädalal tutvustatud kaks töövahendit on aga praegu küll kasutusel ainult ITK-s, kuid üks seminari korraldamise eesmärke oligi tutvustada antud seadmeid ka meie kolleegidele nii kodumaal kui ka väljaspool.

Mitu arsti Eestis seda meetodit oskab? Kas koolitatakse juurde?

Soonesisest metoodikat valdavad osaliselt ka veresoontekirurgid, kuid peamiselt tegelevad selle ravimeetodiga interventsionaalsed spetsialistid (spetsialiseerunud kardioloogid ja radioloogid) koostöös veresoontekirurgidega. Peamiselt koolitatakse edaspidi välja järgmise põlvkonna veresoontekirurge, sest see on arterioperatsioonide analoog.

Kas selle meetodi näol on tegemist arenguhüppega, kui võrrelda seda varasemate meetoditega?

Iga uus tööriist võimaldab meil lahendada probleeme, mis varem on ehk jäänud ületamatuks. Kogu maailm liigub selles suunas, et meie nn tööriistakast oleks suurem ning igaks liigutuseks oleks oma vahend. Kvaliteetne töö vajab kvaliteetseid vahendeid ning suurt kogemust.

Laadimine...Laadimine...