VAATA SAADET! Epidemioloog Kuulo Kutsar: maski kandmist peaks võtma tõsisemalt

Üllar Luubi saate seekordseks teemaks on viirus ja piirangud, mis sellega seonduvad. Stuudios arutlesid sel teemal epidemioloog Kuulo Kutsar, Tallinna Kunstigümnaasiumi direktor Mari-Liis Sults ja Terviseameti kriisistaabi hädaolukorra meditsiinijuht Arkadi Popov. 

Tervis Haridus

VAATA SAADET! Epidemioloog Kuulo Kutsar: maski kandmist peaks võtma tõsisemalt

"Maski kandmist tuleks kindlasti tõsisemalt võtta. Terviseamet peaks andma kindla soovituse, mitte niimoodi et koolid ja tööasutused valivad ise. Ma ei taha nimetada kohustust, sest tuleb välja, et maskikandmise kohustus peab alluma mingisugustele juriidilistele paragrahvidele," ütles "Pealinna" vestlusringis epidemioloog Kuulo Kutsar.

Üllar Luubi saate seekordseks teemaks on viirus ja piirangud, mis sellega seonduvad. Stuudios arutlesid sel teemal Terviseameti kriisistaabi hädaolukorra meditsiinijuht Arkadi Popov, epidemioloog Kuulo Kutsar ja Tallinna Kunstigümnaasiumi direktor Mari-Liis Sults.

Õiguskantsler Ülle Madise heitis mõni päev tagasi Terviseametile ette, et sealt tulevad väga vastuolulised signaalid. Kord räägitakse sellest, et lapsed ei nakatu ja siis tuleb jälle uudis, et koolid on nakatumise taimelava.

Popov: Sellest oli juttu, et lapsed nakatuvad vähem ja põevad haigust kergemini kui täiskasvanud. See on üldtunnustatud fakt, maailmas on see teada ja seda näitavad uuringud, aga ei saa väita, et lapsed üldse ei haigestu.  Seda esineb, aga mida väiksem laps, seda väiksem on tõenäosus, et ta haigeks jääb või et tema sümptomid on piisavalt rasked selleks, et teda hospitaliseerida. Tavaliselt me näeme, et lapsed kelle vanus on noorem kui üheksa eluaastat nakatuvad väga harva, aga seda kahjuks ei saa välistada.

Kuidas informatsioon on koolini jõudnud?

Sults: Saime soovitused nii Haridus- ja Teadusministeeriumilt kui Tallinna linnalt. Võin öelda, et võib-olla nad tulid natukene hilinemisega, sest mina küsisin ministeeriumilt juba juuli keskelt, kas on vaja hakata midagi ette valmistama või plaani koostama, sest vanematele on vaja ju varem teada anda kui kaks päeva enne kooli algust. Sama ka õpetajatele.

Meil on Tallinnas natukene jäigem plaan kui teistes koolides olnud kohe algusest peale. Meil on õpilased korruste kaupa eraldatud. Meil on kolm sissepääsu. 1. septembrist peale kraadime õpilasi õpetajatega väljas ja igal päeval saadame 1-2 õpilast koju tagasi palavikuga. Ka korrustel me hajutame, meil on alatest 1.-12.klassideni kõikidel üks distantsõppepäev nädalas. See päev on kõigil erineval päeval, mis tähendab, et iga päev on vähem lapsi koolis. Oleme kohe algusest peale nii läinud. Garderoobis riietumist ei ole, kõik on korrustel. Sööklas söömist ei ole, süüakse korrustel. Ehk siis me oleme kohe algusest peale võtnud selliselt et kui midagi läheb hullemaks, siis meil on juba kõik plaanid tehtud ja me tegutseme selle järgi. Võib-olla sellepärast on ka meil läinud lihtsamalt, sest me juhtkonnaga mõtlesime selle plaani välja. Iga teade, mis tuli Haridus- ja Teadusministeeriumilt ja Tallinna linnalt soovituste kohta, siis me juba sobisime sinna sisse oma väljamõeldud plaaniga ja saimegi sellest lähtuvalt toimetada.

Mul ka praegu kõik õpetajad kannavad kaitsevahendeid. Ma ise annan olude sunnil matemaatika tundi 10. klassis ja ka ühel päeval panen visiiri ette, teine päev maski ja õpilased on sellega harjunud. Kui mul on visiir ees, siis nad ütlevad, et vaadake nüüd, näete nägu, et jätke meelde milline direktor välja näeb. See on normaalsus, millega on vaja harjuda elama. Õpetajad tulevad samamoodi minu kabinetti vestlusele mask ees, meil on 2 meetrit vahet, hoiame üksteist.

Kuulo Kutsar, te ütlesite varem, et selle viiruse puhul tuleks valmistuda nagu sõjaks.

Kutsar: Kunagi sai nii öeldud jah, sest mul on kaitseväe staaž selja taga, ma tean mis tähendab lahinguolukorraks ette valmistamine ja seda muidugi meditsiinipoolse külje pealt. Eks tol korral kui ma seda ütlesin, võrdlesin ma kujunenud olukorda maailmas, Euroopas, aga ka Eestis sellise olukorraga, mis võrdub tervishoiu hädaolukorraga. Ja tookord sai öeldud, et tuleb võtta väga tõsiselt kujunenud epideemiat ja kõik vahendid kasutada selleks, et selle levikut piirata ja lõpptulemusena muidugi säilitada inimeste tervis ja elu.

Miks just nimelt see covid-19 nüüd sellise tohutu show on tekitanud, et tehti eriolukord. Kas see on tõesti siis samaväärne näiteks rõugete või musta katkuga?

Popov: Kevadel oli olukord selline, kus nii nakatumiseprotsent kui hospitaliseerimise protsent oli maailmas suhteliselt kõrge. Teatud riikides registreeriti kuni 20% hospitaliseerimist ja lisaks ka nii suremus kui intensiivravi vajadus olid väga kõrgel tasemel. Eestis ei saa päris öelda, et me sõjaks valmistusime, aga olime teatud lahinguks valmis. Vaadates, mis toimus Itaalias ja Hispaanias tol ajal, me tegelikult pidime valmistuma. Arvestades sellega kuivõrd halvasti see haigus käitus teistes riikides, meie nii või naa projitseerisime seda ka meie inimeste peale ja pidime kaitsma meie inimesi selle haiguse eest.

Täna võib öelda, et olukord on natukene teine. Näeme, et meil haigestuvad rohkem nooremad inimesed, kuid nüüd see profiil muutub aina rohkem vanemaks ja koos sellega vaikselt kasvab hospitaliseerimise vajadus. Praegu jälgime olukorda. Täna ühtegi inimest juhitaval hingamisel ei ole ja haiglas asub 32 inimest ravil. Samas võib öelda, et oleme selle nn teise laine algfaasis. Ehk praegu peame olema ka selleks valmis, et kui vanuseprofiil muutub aina vanemaks, siis peame olema valmis ka suuremaks hospitaliseerimise protsendiks. Ma oletan, et selline stsenaarium on väga tõenäoline.

Kutsar: Tõepoolest tegemist on SARS-CoV-2 viirusega, täiesti uue antigeense struktuuriga viirusega, selle lähisugulased olid minevikust teada. See oli 2002. ja 2003. aastal levinud SARS viirus, mida nüüd nimetatakse SARS1-ks. Ja hiljem 2012. aastal ilmus ringlusse ka MERS viirus, mis on samuti koroonaviirus, oli kaunis lähedane uuele koroonaviirusele. Aga see uus koroonaviirus oli sedavõrd uus oma antigeenselt struktuurilt, et kogemused puudusid nii viroloogidel kui ka epidemioloogidel. Tegemist oli täiesti uue olukorraga. Kui ajaloolisest aspektist pilku heita siis jah, seda võis ka võrrelda katkuga või polüomeliidiga 50-60ndatel aastatel, miks mitte. Tegemist on väga tõsise haigusega.

Mis on siis praeguseks teada selle viiruse leviku kohta?

Popov: Lapsed võivad olla kandjad ja lapsed võivad olla infektsiooniallikas vanematele, nende lähedastele ja õpetajatele. Meil on tõestus selle kohta olemas tegelikult ka Eesti koolides. Koolides nakatumise tase on üldjuhul korrelatsioonis üleüldise nakatumise tasemega riigis ja ka regioonis justkui peegeldab seda, mis toimub konkreetselt selles regioonis. Koolid on üks osa meie ühiskonnast ja kahjuks tänu sellele meil ka koolides tekivad nakkuskolded. Samas täna on meil tegemist kontrollitavate puhangutega teatud regioonides. Täna räägime eelkõige sellest, et Ida-Virumaal on kõige suurem puhang Eestis, samas ta on täna kontrollitav, et kõik need kolded, mis tekkisid, neid saab ikkagi väga ilusti jälgida. Sama olukord on meil siin Harjumaal ja Võrumaal, kus nakatumise kõver vaikselt, aga järjekindlalt praegu tõuseb. Me täna räägime kontrollitud levikust, nendes regioonides ja me ikkagi täna pigem ei räägiks epideemiast Eestis. Tegemist on puhangutega teatud regioonides, mida Terviseamet praegu kontrollib.

Rootsi läks ju täiesti teist teed ja Rootsis kõneldakse praegu, et seal ei tulegi teist lainet, et kas meie talitasime valesti või on siiski Rootsis ka teine laine olemas?

Kutsar: Tunnen Rootsi epidemiolooge väga hästi. Ma töötasin nendega 20 aastat koos. Ma usun, et osalt oli neil õigus, sest nende eesmärk oli ikkagi see, et ühiskonda ei saa kinni panna. Nad lootsid ka väga palju sellele, et see kollektiivne immuunsus, mida Eestis kaunis vääralt nimetatakse karjaimmuunsuseks, kujuneb kiiremini välja.

Nende suurim möödalaskmine, mida nad ise ka võrdlemisi kiiresti tunnistasid oli see, et nad ei pööranud piisavalt epideemiatõrjemeetmetega tähelepanu hooldekodudele ja vanematele inimestele, immuunpuudulikkusega ja krooniliste haigustega inimestele. Nad tunnistasid seda, aga nad lootsid väga, et Rootsi inimesed käituvad vastavalt antud soovitustele, mis tegelikult ka juhtus. Ja seetõttu Rootsi ei kehtestanud selliseid piiranguid nagu enamik Euroopa maid ja sealhulgas ka Eesti.

Kui kunstigümnaasiumis on nüüd tehtud selline suur hajutamine n-ö roheline stsenaarium, kas see on piisav, et ei tekiks sellist kontakti, mis viirust edasi kannab?

Popov: Ma arvan, et sellised meetmed on üsna efektiivsed. Toetan neid koole, mis seda teevad ja see on täiesti õige valitud teekond. Kui räägime üldse koolidest, siis väga oluline moment on see, et me ei üldistaks olukorda. Räägime teatud koolidest, kus distantsõpe on tõesti õigustatud, juhul kui kooli sisse on sattunud juba viirus ja siis, kui on tuvastatud nii haigestunud kui lähikontaktsed, kas lapsed või õpetajad või vanemad. Ja siis me võime rääkida sellest, et konkreetne olukord vajab lahendamist, konkreetses koolis ja kohas, konkreetse perioodi jooksul. Selline on meil praegu süsteemne lähenemine, kui räägime Terviseameti tööst.

Me tahame töötada väga konkreetsete puhangute ja kolletega ja neid kontrolli alla võtta. Ma kindlasti toetan seda, et profülaktilised meetmed peavad olema ka koolides rakendatud. Kui räägime näiteks õpetajatest, siis maski kandmine või visiir oleks täiesti õigustatud, eriti selles piirkonnas, kus nakatumise tase on eriti kõrge. Kui räägime näiteks koolilastest, siis muidugi väiksed lapsed ei suuda efektiivselt maski kanda, aga alates 9 või 10 eluaastast sellest juba võib rääkida. 12. aastastel on ta eriti efektiivne ja siis võib selle peale juba mõelda. Muidugi see kõik sõltub sellest, milline on nakatumise kõver konkreetses regioonis ja juhul kui ta näitab tõusutrende, siis maskide kandmise peale võib mõelda vanemates klassides.

Sults: Meil ongi mõned õpilased, kes iseenesest kannavad maske. Ei ole mingit häbi ega tabuteemat.

Kui sügisel aktuseid ei olnud, siis käisin igas klassis rääkimas, näitlesin koroonaviirust, et käin mööda õpikuid ja siis istun siia ja köhin. Lastel puudus arusaam, et ta nii lihtsalt levib, seda oligi vaja näitlikustada. Me kord kuus klassijuhatajatundides räägime sellest ja ma arvan, et seda teevad kõik koolid Tallinnas, et meelde tuletada, et see ongi selline viirus, millesse nakatutakse väga kergelt.

Kutsar: Maski kandmist tuleks kindlasti tõsisemalt võtta, sellepärast et Ameerika pediaatrite andmetel võib lastel kasutada maski alates teisest eluaastast. Ma Eesti pediaatrite seisukohti, kes tunnevad hästi hingamise füsioloogiat ja kuivõrd suurt takistust mask võib hingamisele tekitada, seda ma ei ole kuulnud. Sellepärast usun väga seda, mida ütlevad Ameerika pediaatrid.  Maskide efektiivsus riskivähendamise mõttes on ameeriklaste andmetel vähemalt 65%. Siin tuleb vahet teha muidugi sellega, et kas on sertifitseeritud ja Ameerika või Euroopa Liidu standarditele vastavad maskid. Meditsiiniline mask ffp2 tagab vähemalt 95% kaitse ja ffp3 respiraator kuni 99% . See on katseline efektiivsus ja see ei pruugi tegelikus elus nii olla, kuid ameeriklased on seda asja natukene inimeste peal uurinud ja väidavad, et ikkagi riskivähendamise mõttes mask tagab 65% kaitse.

Terviseametil tasuks tõsiselt võtta seda soovitust, et maske hakata kandma, mitte niimoodi, et koolid ja  tööasutused valivad ise. Terviseamet peaks andma kindla soovituse. Ma ei taha nimetada kohustust, sest tuleb välja, et maskikandmise kohustus peab alluma mingisugustele juriidilistele paragrahvidele, aga igal juhul tasuks seda asja tõsiselt võtta, sest minu mineviku kogemused ütlevad seda, et respiratoorse nakkusi saab väga hästi vältida just maski korrapärase ja reeglipärase kasutamisega.

Kas maski kandmisest on ka kasu kui ta on pigem nagu selliseks iluasjaks seal ees?

Popov: Ma ütlen, et kasu on igal juhul, aga muidugi eriti siis, kui ta katab nii nina kui suu. Kindlasti on üks kasunumber see, et ta langetab nakatumise riski põhimõtteliselt ja haiguse levimust selles kohas, kus inimesed maske kannavad. Mida rohkem inimesi seda teevad, korraga ühes ja samas ruumis näiteks, seda väiksem on tõenäosus, et keegi nakatub. Isegi siis, kui sinna ruumi satub üks potentsiaalne viirusekandja. Ja lisaks tänu sellele, et viirused filtreeritavad läbi maski, siis viiruse hulk, mis satub hingamisteedesse on väiksem, kui inimene kannab maski. Ja isegi siis, kui viirus talle hingamisteedesse satub, siis selles olukorras risk, et areneb raskekujuline haigus, on kordades väiksem. Nii et mask kaitseb meid selle eest, et viirus ei leviks. Ja mask kaitseb meid selle eest, et meil ei tekiks raskekujulist haigust, mis on ka väga oluline.

Aga kuidas on siis nende piirangutega, et kellel on õigus üldse neid sisse viia? Kas koolil või mõnel erafirmal on õigus nõuda, et kui  tuled minu kauplusse või kontorisse, siis seal peab mask olema?

Popov: Tegelikult iga asutus või iga ürituse korraldaja saab selliseid reegleid kehtestada ürituse läbiviimisel. Alati saab küsida nõu Terviseameti käest  ja siis korraldaja kindlasti saab nõustatud. Ka praegu, kui me ei räägi üleriigilisest levikus suurtes mastaapides, vaid ikkagi regionaalsest levikust ja puhangutest, siis sellisteks üleriigilisteks piiranguteks ei ole praegu alust.

Kui meil on olemas konkreetne levik näiteks Ida-Virumaal, siis peame sihipäraselt tegelema selle regiooniga. Ja teised regioonid, kus haiguse levimust väga ei ole, ei pea praegu kannatama selle tõttu, et meil ühes või teises regioonis on suurem nakatumise.

Sults: Nojah, kevadine eriolukord tekitas selle olukorra, et nii õpilased kui õpetajad said aru, et nad tahavad olla koolis ja tahavad seal õppida ja koos tegutseda. Selle nimel oligi väga lihtne öelda, et teeme kohe natuke rangemad tingimused meie koolis, et saaksime olla koolis nii kaua kui võimalik. Isegi siis, kui on eriolukord, säilitada äkki see üks-kaks päeva igal klassil, et nad saavad käia. Et kui täidame kõiki neid meetmeid: maskid on ees ja hoiame  distantsi, siis säiliks ikka see kontaktõpe nii-öelda maksimaalsel määral, mis on võimalik ja sellepärast vanemad olid ka siis nõus sellega.

Kas nüüd selles teises laines võib ka tulla midagi, mis  kontrolli alt ära viib? Või on praegu siiski olukord nii-öelda käpa all?

Popov: Me ei saa kunagi kahjuks seda sajaprotsendiliselt välistada. Haigus on selline, nagu ta on. Tegemist on nakkushaigusega, mis levib siis, kui inimeste vahel on kontaktid olemas. Selles olukorras piisab mõnikord ühest või kahest inimesest, kes satub teiste inimeste sekka üritusel, kus on palju rahvast koos ja nakkus hakkab levima, nii et valvsust ei tohi kaotada. Kõik, kes korraldavad massiüritusi, peavad sellega arvestama, et riskid on olemas. Ja mida suurem nakatumise määr regioonis, seda suuremad on riskid.

See on muidugi põnev teema ja võiksime siin lõpmatult jätkata, aga peame kuidagi nüüd selle vestlusringi kokku võtma. Kui palju te ootate nüüd seda vaktsiini, mis peaks varsti kohale jõudma?

Kutsar: Epidemioloogiliselt on asi selge. Vaktsiiniga on likvideeritud maailmas kümneid epideemiaid ja mõningaid pandeemiaid. Kui meil oleks vaktsiin ja kui ta meile jõuab, siis epideemiatõrje meetmed võivad oluliselt muutuda. Muuseas, me ei vaktsineeri lapsi, sellepärast et kõik vaktsiinid, mis praegu tootmisel ja arendamisel on, on alates 18 eluaastast ja need on kahedoosilised vaktsiinid. Kusjuures vaid üks Maailma Tervishoiuorganisatsioonis registreeritud vaktsiin on ühedoosiline. Nii et me ei tunne veel, kui pika aja jooksul kujuneb või kui pikk saab olema haiguse põdemise järgne immuunsus.

Me ei tea, kui pikk saab olema vaktsineerimisjärgne immuunsus ja selle tõttu on välja mindudki kahedoosiliste vaktsiinide peale. Ootame kindlasti väga seda vaktsiini. Seda ootavad kõik õpetajad-õpilased, lapsevanemad, kindlasti arstid ise ka, sest minu pilgu läbi praegu ainukene võimas relv, millega seda epideemiat meil Eestis saab likvideerida on ikkagi vaktsiin.

Sults: Teades ja tundes oma lapsevanemaid, kes meil koolis on, siis aina rohkem on vanemaid, kes ei vaktsineeri ennast enam ja ei luba ka kooliõdedel seda teha.

Mina vaktsiini ei oota selles mõttes, et ma ei tea, millal see tuleb ja ma ei lase endal tekkida sellist rahu momenti, et oh äkki nüüd tuleb, siis on kõik läbi. Pigem mõtleme, kuidas siis edasi minna koos selle viirusega. Gripp oli ju ennem ka olemas, needsamad kätepesusildid on meil olnud viis aastat koolimajas seina peal. Nüüd on veel täiendavad sildid.

Kutsar: Vaktsineerimisel on ju kahesugune mõju. Üks on see, kui inimene ise on vaktsineeritud, siis ta ei nakatu, aga kui kõik tema ümbruses on nakatunud, siis ka vaktsineerimata inimene on ju kaitstud.

Popov: Pigem mina arvan, et kui vaktsiin tuleb, ja eks ta tuleb kindlasti, siis olukord hakkab olema üsna sarnane gripiga, nii et meil tekib veel üks selline gripp nagu koroona. Ja siis me oleme tunduvalt paremini kaitstud, aga eelkõige on paremini kaitstud just need grupid, mis peavadki olema, ehk siis esmaliinitöötajad, kaasa arvatud meditsiinipersonal, vanemad inimesed ja inimesed, kellel on tõsised kaasuvad haigused. Ja siis noored seda põevad, aga mitte raskelt ja elame õnnelikult edasi.

Laadimine...Laadimine...