Vabadussõja järgses priiusetuhinas asus igas kolmandas hoones lõbumaja

Kui neiu tantsis Estonias õhtu jooksul üle kolme tantsu, peeti teda kohe kerglaste elukommetega tüdrukuks.

Pilt: arhiiv
Ajalugu

Vabadussõja järgses priiusetuhinas asus igas kolmandas hoones lõbumaja

Ivo Karlep

Kui neiu tantsis Estonias õhtu jooksul üle kolme tantsu, peeti teda kohe kerglaste elukommetega tüdrukuks.

Keskaegsed pidustused Tallinna õitseajal olid legendaarsed ja jõudsid peamiselt Mustpeade vennaskonna eestvedamisel ka linna tänavatele ja Raekoja platsile. Tantsiti ülemeelikult ja tunti elust rõõmu. Mustpead korraldasid linna pidustusi veel 19. sajandilgi.

Lõbutüdrukud müüri ääres

Samal sajandil tegutses linnas ja selle lähikonnas palju kõrtse. Üks kuulsamaid neist oli Risti kõrts, mis asus praeguse Järve Selveri lähedal kohas, kust algab Viljandi maantee. "Härrastel olid napsitamiseks oma kambrid, kus nad lihtrahvaga kokku ei puutunud ja kus teenindus oli hoopis teisel tasemel kui rahva poolel," ütles ajaloolane Tõnu Pedaru. "Lihtrahvale anti tagaluugist kapsasuppi koos viinatopkaga. Kapsasuppi matsid ikka jaksasid osta ja viina nad pidid ostma, muidu ei olnud mõtet kõrtsi minnagi."

Tihti määras linna lokaalide külastajaskonna ära kallis pilet. "Nii oli see tsaariajal ka linna ühes kõige silmapaistvamas lõbustuskohas Harjumäel," rääkis Pedaru. "Praegugi on näha kunagise suure lõbustuskoha hoonete vundamendi jäänused, mis on kulunud maapinnaga pea ühetasa. Seal asus luksuslik lokaal ühes väliterrassiga. Hoones sees ei puudunud ka väike lava, kus anti isegi teatrietendusi. Sinna pääses ainult siis, kui oli raha kalli pileti ostmiseks."

"On olnud aegu, mil pea igas kolmandas linna majas oli sisse seatud väike lõbumaja," nentis Pedaru. Eriti hull olnud ses osas suur vabanemise aeg pärast Vabadussõda, mil järsku oli kõik lubatud. Sama kordus pisut väiksemas ulatuses üheksakümnendate aastate algul. "Ka Lühikese jala tornis sehkendas läinud sajandi kahekümnendatel aastatel mitu madaami," mainis Pedaru.

Lõbutüdrukud pole Tallinnas mingi üleminekuaja revolutsioonilne nähtus, nad tegutsesid ka hansaajal ning muidu üsna puritaansel Rootsi ajal, mil võideldi katoliiklusega ja tauniti igasuguseid kirevaid riideid ja moeliialdusi. Prostituudiamet on üldiselt läbi aegade põlatud olnud. Keskajal pidid lõbutüdrukud hoiduma linnamüüri äärde, mitte kesklinnas ringi käima. Üks keskaegne bordell – Punane veski – oli linnamüüri ääres kohas, kus praegu asub majandusministeeriumi hoone. "Rootsi ajal püüti lõbutüdrukud panna lõnga ketrama," rääkis Pedaru. "Aga see on küll väljamõeldud jutt, nagu oleks Neitsitorn olnud omal ajal prostituutide vangla. Veel on räägitud, et tornis elanud inetu lõbutüdruk, kes pidanud saatanale kolm tilka verd ära andma, et endale kliente saada, aga lõpuks põletati torn ikkagi maha. Kummaline, et linna giidid seda juttu turistidele tõe pähe räägivad."

Üle kolme tantsu ei olnud neiule sünnis

1865. aasta sügisel asutasid ärksad Tallinna elanikud Viru tänaval asuvas kaupmees Trummeri majas laulu- ja mänguseltsi Estonia. Seltsil oli kanda ka seltskonna lõbustamise roll, nagu tegelikult mustpeade ja teiste sakste ettevõtmistes alati. Enne Estonia teatrimaja valmimist tegutseti mitmel pool linnas, ka Harju tänaval, kuhu olid oodatud kõik kaasmaalased, mitte ainult väljavalitud.

"Estonia seltsis vaadati üldiselt halva pilguga neid, kes alles tantsu ajaks kohale ilmusid," selgitas Pedaru. "Tuli kuulata ära eeskava, vahel ka harivad loengud, näiteks alkoholi kahjulikkusest. Hea toon oli kohale minna eeskava või loengu ajaks. Noortele neidudele aga soovitati teha õhtu jooksul mitte üle kolme tantsu. Kui juba üle läks, siis hakati vaatama, kas pole tegu mitte kergete kommetega tüdrukuga."

Tallinna kohvikud on kuulsad juba üle saja aasta, päris esimene teadaolev kohvik aga asus Raekoja platsil Raeapteegi kõrval väikeses majas juba 350 aastat tagasi, selle asutas 1702. aasta juulis Hispaaniast Saragossast tulnud mees.

"Eesti ajal muutusid kohvikud kohaks, kus inimesed meeleldi käisid ning kust ajakirjanikud said alati väärtuslikku teavet," rääkis Pedaru. "Kohvik Corso tegutses seal, kus nüüd on linnavalitsuse teenindussaalid, hiljem sai see nimeks Harju, sest 1930ndate teisel poolel ei soositud välismaiseid nimesid."

Uue kohvikukultuuri tõi Tallinna Nikolai Kultas, kellel oli kavas luua terve kohvikutekett, ent paraku tõmbasid uued ajad sellel kriipsu peale.

Neitsitorn kutsub 16. augustil kell 17.30 ringkäigule mööda vanu lõbustusasutusi. Registreeruda saab aadressil neitsitorn@linnamuueum.ee

Hukkamised olid keskajal pidusöögiga meelelahutus

Hukkamispaik linna lähedal suure maantee ääres pidi linna sõitvatele inimestele näitama, et paik on turvaline ja kurjamitega seal nalja pole.

Suured vaatemängulised lõbustused olid keskajal hukkamised, mis pandi toime väljaspool linna asuval Võllamäel. Praegu läheb sealt mööda Liivalaia tänav ning hukkamispaiga juures kõrgub Swedbanki hoone. 19. sajandi alguseni ehk kuni avalikud hukkamised toimusid, oli hukkamine omaette lõbustus. Ehk siis publikumagnet, nagu me tänapäeval tavatseme öelda. Tegelikult aga käsutati rahvas sinna kohale, sest see pidi olema suur õppetund kõigile, et mis võib juhtuda, kui eksitakse õigelt rajalt kõrvale. Et rahvas meelsamini kohale tuleks, pakuti hukkamise vaatajatele sööke ja jooke, et oleks nagu suur rahvapidu. Sellest ka räägiti palju omavahel. Nii meenutas rahva hukkamisele ajamine hilisemat nõukogudeaegsetele valimistele ajamist. Ka siis oli valimistel osalemine kohustuslik ning pakuti head-paremat, mida argipäeval poest ei saanud.

Keskajal asus Võllamäel korralik võllas. Inimesed rippusid selles või olid hukkamisrattale tõmmatud. Surmamõistetud aeti sinna piki Roosikrantsi ja Vaestepatuste tänavat.

Kõik, kes tulid keskajal ja hiljemgi linna mööda peamist liikumisteed – Pärnu maanteed –, said Võllamäe hukkamispaika nähes visuaalse tervituse. See kõlas julgustavalt nagu tänapäevane Welcome to Tallinn! Korralik võllamägi oli kindlaks tõendiks, et siin linnas on kord majas. Nii oli see ka mujal Euroopas. Hukkamispaik pidi näitama, et linn on turvaline ja kurjamitega seal nalja pole. See oli paljude jaoks väga rahustav märk, muidu ei julgenudki võõrad linna minna.

Peale hukkamiste käidi Raekoja platsil vaatamas häbiposti panduid. See oli ka linlaste jaoks omamoodi kohustus, käia midagi ütlemas neile inimestele, kes olid valesti käitunud. See kõik oli osa omaaegsest meelelahutuskultuurist. Ohvrite väljaviimist linnast saatsid alati suured rahvamassid.


Laadimine...Laadimine...