VAESUSE RÄNK KOOREM: Kas õpetajad kohtlevad vaesest perest lapsi halvasti?

"Sa oled nii loll, et sul oleks kõige targem mehele minna ja hakata lapsi tegema." Tihti on täiskasvanu – õpetaja või ema-isa – see, kelle mõtlematu repliigi või teo tõttu saab alguse koolikiusamine.

Haridus Pere

VAESUSE RÄNK KOOREM: Kas õpetajad kohtlevad vaesest perest lapsi halvasti? (3)

Sirje Rattus

"Sa oled nii loll, et sul oleks kõige targem mehele minna ja hakata lapsi tegema." Tihti on täiskasvanu – õpetaja või ema-isa – see, kelle mõtlematu repliigi või teo tõttu saab alguse koolikiusamine.

Mõne aasta eest kolme linna- ja kolme maakooli 6. klasside õpilaste seas tehtud uuringu põhjal selgus, et lapsed tunnevad, et sageli nende arvamust ei kuulata ning täiskasvanud kipuvad suhtuma neisse ebaõiglaselt.

Kõnealune uuring – Karmen Vetemäe magistritöö "Laste käsitlused sotsiaalsest tõrjutusest" – keskendus laste käsitlustele eakaaslaste poolsest tõrjumisest, kuid üllatuslikult selgus, et eakaaslaste poolne tõrjumine võib sageli alguse saada täiskasvanu käitumisest lapse suhtes.

Muu hulgas tuli välja ka see, et lapsed on tundlikud õpetajate kommentaaride suhtes, tõlgendades neid pahatahtlikeks või mõnitavateks. Ning paraku võimendab õpetaja eeskuju – kuigi sageli tahtmatu – kaasõpilaste halvustavat suhtumist.

"Intervjuudest tuli välja, et laste hinnangul on õpetajad laste tõrjutuse üheks põhjustajaks," märkis Vetemäe. "Võrreldes teistega tunnetavad klassi tõrjutud sagedamini ka õpetajapoolset halba suhtumist."

Lapsed kirjeldasid Vetemäe uuringus olukordi, kus tundsid, et õpetaja suhtub neisse või nende klassikaaslastesse halvasti või ülekohtuselt: "Näiteks meie klassis on üks poiss, kelle vanemad kogu aeg joovad, tal on ka raske elu. Ja näiteks mõni õpetaja räägib selle poisi perest, ilma et see poiss seda tahaks", "Rahapuudus pole lapse süü, ta ei saa sinna midagi teha, et tal pole raha, mis ta teha saab, et tal pole töövihiku raha. Õpetajad hakkavadki siis mõnitama".

Süstemaatiline tõrjumine

Tartu ülikooli õppejõu Dagmar Kutsari sõnul on viimastel aastatel küll palju räägitud laste materiaalsest vaesusest, kuid palju on ka neid lapsi, kes kannatavad  nn kohtlemise vaesuse all.

Kutsari sõnul on kohtlemise vaesus lai mõiste, mille alla kuulub nii lapse ravita jätmine kui ka halvustav käitumine lapse suhtes.
Vist igal inimesel on elus tulnud ette olukordi, kus ta tunneb end haavatuna ja ülekohtuselt kohelduna, kuid paraku on küllalt palju lapsi, kes kogevad halvustavat või tõrjuvat suhtumist pidevalt. Kutsar lisab, et reeglina saavad laste omavahelised hõõrumised alguse täiskasvanute mõtlematusest või üleolevast suhtumisest.

"Terav probleem on Eesti kooliõpilaste arvates koolikiusamine ja -vägivald, mida tingib hierarhiline, kihistunud ja eristav koolikeskkond," ütleb ka 2013. aasta lõpus välja antud laste heaolu raamat.

"Lapsed saavad omavahel hakkama, kui on hea keskkond," lisas Kutsar. "Hõõrumised ja räigemgi vägivald saavad sageli alguse hoopiski täiskasvanust. Piisab ühest õpetajast, ühest seigast, mis võib vallandada suure protsessi." Õpetaja sarkasm ühe õpilase suhtes võib nakatada kogu klassi, kusjuures sarkasm on üks tõsisemaid vaimse vägivalla väljendusi.

"On isegi mõnevõrra üllatav kuulda, kuidas õpetajad lastesse suhtuvad," rääkis Kutsar.

"Võtame näiteks selle poisi, kelle vanemad joovad. Poiss tunneb end sellepärast tõenäoliselt niigi halvasti, aga mis tunne on tal siis, kui õpetaja kogu klassi ees perest halvustava tooniga räägib? See mõjutab ka ülejäänud klassi ja sealt lähebki lahti kiusamine ja tõrjumine. Paistab, et sellistel puhkudel napib õpetajal professionaalset eetikat või lihtsalt suhtlemisoskusi."

Õpetaja eeskuju "toidab"

"Laste jaoks avaldub õpetajate poolne tõrjutus laste mõnitamises, alavääristamises, ebapedagoogiliste võtete kasutamises, õpilaste ebavõrdses kohtlemises," selgitas Vetemäe. "Näiteks siis, kui õpetaja lahkab lapse eraelulisi või perekondlikke probleeme kogu klassi ees, võrdleb last lapse vanematega, teeb laste vahel vahet, osutab vähest tähelepanu lapsele, võrdleb last klassi teiste lastega ning kui õpetaja ei leia lapse jaoks aega."

Õpilaste sõnul põhjustavad õpetajad tõrjumist sellega, et eelistavad üht last teisele, otsivad vigu ja alavääristavad. "Õpetajad tõrjuvad ja ka võivad tõrjumist põhjustada," kinnitas üks küsitluses osalenud õpilane. "Näiteks, kui sa tõstad kätt ja õpetaja ei lase sul vastata. Ja ka näiteks kui õpetaja kiidab üht ja siis samas hakkab kohe teist laimama."

"Nad otsivad vigu ja õpilased hakkavad kohe halvustavalt seepeale naerma", "Kui õpetaja ei tegele selle lapsega, kes pole võib-olla nii puhas ja nii hästi riides kui teised."

Vetemäe märkis, et selline õpetaja väärkäitumine toob kaasa kaasõpilaste poolse tõrjumise. "Õpetaja halb eeskuju "toidab" õpetaja ja õpilaste negatiivset koostööd, mis omakorda võimendab tõrjutust eakaaslastest," sõnas ta.

Karm, aga õiglane?

Õpetajad lähtuvad tihti võimupositsioonist, Kutsari sõnul ei ole see professionaalne. "Õpetaja ei ole see, kes täidab õppekava, vaid kes loob õppimiseks hea keskkonna ja taasloob õpilastega koos teadmisi."

"Kui õpetaja näägutab, halvustab, siis laps hakkabi end viletsamaks pidama ja kaitsvalt käituma. Kuidas täpselt see väljendub, on sõltuvalt natuurist erinev – ta võib endasse tõmbuda, saada tõrjutuks, kuid võib – vastupidi – ka ise kiusajaks saada."

Ohvrid ja kiusajad – mõlemad on sümptomid, mis näitavad, et nende kohtlemises on olnud midagi valesti. "Laps ei ole olemuslikult halb, kuid ta võib õppida olema halb, õppides näiteks ennastkaitsvalt teistele haiget tegema," on Kutsar kindel.

Kogemustega ja lugupeetud õpetaja ei pruugi oma "õpetamismeetodite" kasutamisega lapsele otseselt halba soovida, kuid pahatihti see just niimoodi välja kukub. Näiteks rääkis üks 6. klassi õpilane küsitluses, et ühes ainetunnis oli tal teemast arusaamisega probleeme, mitu kahte järjest. Õpetaja helistas pidevalt ka õpilase vanematele ja pani neile südamele, et too ennast kokku võtaks. "Mulle määras ta muudkui järeltunde, aga iga kord, kui järeltundi läksin, ütles, et tal ei ole aega, lükkame järgmiseks nädalaks."

Õpetaja argument on tihti: "Olen karm, aga õiglane". "Õpetajad ise ei pruugi märgata, et nad halvustavad või sildistavad oma märkusega kedagi. Tähtis on, kuidas õpilased nendepoolset kohtlemist tajuvad. Vaimset vägivalda on raske ära tunda. Ometi on vaimne kiusamine sagedasem kui füüsiline kiusamine," rääkis Kutsar.

"Kurb on see, et sageli ei tunne ka ohver ära, et temaga käitutakse vägivaldselt – tema enesehinnang on nii maha materdatud, mistõttu talle tundub, et on sellise käitumise välja teeninud."

 

LOE KA NEID:

3 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...