Vahetusõpilasest Mehhiko koolipoiss õppis Eestis muna praadima ja salli kandma

"Mehhikos minnakse koolist ära koos isa-emaga, siin aga üksi, ja üksi saab käia igal pool, kui vaja," rääkis Mehhikost pärit vahetusõpilane Carlos. "Siin koristavad oma kodu kõik ise, ja kui meil tänavajalatseid toas ära ei võeta, siis Eestis ollakse toas ilma jalanõudeta."

Pilt: Albert Truuväärt

Vahetusõpilasest Mehhiko koolipoiss õppis Eestis muna praadima ja salli kandma

Kai Maran

"Mehhikos minnakse koolist ära koos isa-emaga, siin aga üksi, ja üksi saab käia igal pool, kui vaja," rääkis Mehhikost pärit vahetusõpilane Carlos. "Siin koristavad oma kodu kõik ise, ja kui meil tänavajalatseid toas ära ei võeta, siis Eestis ollakse toas ilma jalanõudeta."

Carlos Carranza Sosat tema eesti kodus külastades valisin mõttes Hello! või pigem Hi! tervituse vahel, sest tegu on ju ikkagi teismelise poisiga. Kuid 15-aastane noormees ennetas mind uksel puhtas eesti keeles tere-terega.


"Carlosega võib rääkida eesti keeles," kinnitas ka pereema Kairi, kelle kolmelapselise pere liikmeks sai praegu Tallinna Kunstigümnaasiumis õppiv noormees üleilmse vahetusõpilaste programmi kaudu. "Kui aprillis tuli minu meilboksi MTÜ YFU Eesti meil soovitusega hakata vahetuspereks, tekkis mul kohe huvi. Lapsedki olid päri – väga lahe, võtame! Julgust andis seegi, et vahetusperelt ei nõuta mingit lossi, majale uue tiiva ehitust või korteri uuendust. Idee on selles, et noored saaksid kauge maa igapäevase eluga ehedalt tuttavaks. Carlos oli üks nooremaid,  meie Erikuga enam-vähem samavanune, ja nii see otsus sündis."


Nagu vanad tuttavad


Vahetusõpilased tulid Eestisse 15. augustil, sellele järgnes viiepäevane kohanemislaager. "Nägime teda vilksti selles laagris jalutamas ja tundsime varem kevadel saadetud piltide järgi kohe ära," rääkis Kairi. "Vahetusvanemate teabetunnis soovitati algul võimalusel kodus olla, mitte kohe reisile minna, aga meil oli  Hiiumaa-sõit juba ammu planeeritud. Nii juhtuski, et tulime koju, panime kohvrid ära ja siirdusime edasi Hiiumaale."


"Lapsed sõbrunesid juba teel sinna," rääkis pereisa Oliver. "Meie 13-aastane poeg oli just käinud Inglismaal – nädal aega keelekümbluses. Nii suhtlesid nad Carlosega alguses inglise keeles. Saime kohe hästi läbi, nagu oleksime vanad tuttavad – sellist tunnet, et pole millestki rääkida, ei tekkinudki."


Hiiumaal olles tundis Carlos huvi, kuidas käib praemuna tegemine. Pärast viieminutilist koolitust praeb ta nüüd igal hommikul ise endale ühe muna.


"Toidud on siin väga head, aga ma igatsen ikka vahel mehhiko toitude järele ka," ütles Carlos. "Minu lemmikud on takod ja tortiljad. Tortilja on pannkoogi moodi. Täidan need lihaga ära ja kuumutan. Ka siin on mu lemmiktoit pannkoogid."


Tänu Hiiumaa suvistele päikesepaistelistele ilmadele polnud kliimavahetus liiga järsk, kuid märksa jahedam pealinn võttis Carlose juba pisut lõdisema. Kui teised käisid veel särgiväel, haaras mehhiko noormees juba jope järele. Talv ja lumi aga ladina-ameeriklasele suur üllatus ei olnud. "Lund olin juba varem näinud," rääkis Carlos, "esimene kord kaks aastat tagasi USA-s käies. Olin seal küll ainult viis päeva, kuid väga imelik ja harjumatu oli esimene lumi küll! Nüüd pole siinne külm just suur probleem, käin sulejope ja salliga."


Soojamaa noormehel on juba tekkinud ka oma talvehobid. "Käisime jaanuaris suusatamas Kiviõlis ja nädal hiljem Pirital murdmaad sõitmas. Kaks nädalat tagasi käisime kõik koos Austria Alpides," ütles Carlos. "Oli päris hea! Veel armastan sõita rattaga, kuid talvel segab seda jää."
Head kaaslased leidis ta koos julgusega hakata rääkima eesti keelt. "Ma ei teadnud varem eesti keelest mitte midagi," ütles Carlos. "Alguses tuli tere, siis jah ja ei. Esimene üllatus oli, kui vähe eestlased võõrastega räägivad. Esimesed kaks kuud olid siin väga rasked, sest minuga rääkisid koolis vaid mõned inimesed. Vahetuskeskuses suhtlesime vastuvõtjatega agaralt ja mõtlesin, et kõik eestlased on sellised agarad suhtlejad, kes kohe küsivad, kes sa oled ja kust sa tuled. Koolis aga minust eriti välja ei tehtud, kuigi olin palju pruunim kui teised. Kui eestlane läheks Mehhikosse, siis arvan, et kõik mehhiklased tahaksid kohe temaga rääkida."


Meeldima hakanud tütarlaps oli see, kes Carlost ise juttu alustama sundis. "Siis sain aru, et kui keegi ei räägi sinuga, pead sina rääkima nendega. Sa pead oma võimalusi kasutama," selgitas ta. "Mida ma tegin? Novembris hakkasin sõbraga rääkima eesti keeles. Ühel päeval nägin koolis tüdrukut, kellega tahtsin pikemalt rääkida. Tema aga inglise keelt ei osanud. Sellest oli mul väga kahju! Aga see oli hea ka. Kui ma tahtsin temaga rääkida, pidin õppima eesti keelt. See oli mu motivatsioon mitmeid kuid. Kuigi mul praegu on palju teisigi sõpru, pean ütlema suure aitäh just oma klassiõele! Kõik olid väga õnnelikud, kui ma edaspidi proovisin nendega eesti keeles rääkida. Kord oli matemaatika tunnis pisut igav ja ma küsisin: "Õpetaja, mis on teie telefoni number?" Kõik hakkasid naerma. Mina muudkui jätkasin ja jätkasin. Nii sain sõpru juurde."


Pererahva sõnul sai Carlosega igapäevaselt eesti keeles suhelda juba aasta algul. "Meil on kolm last, väiksemad kolmene ja kaheksane, nemad inglise keelt ei oska," rääkis Oliver. "Polegi muud varianti, et kui nendega suhelda tahad, peab eesti keelt oskama. Kaasa aitas seegi, et poisid on koos ühes toas, nii tuleb suhelda pidevalt."


"Vähem kui viie kuuga sai eesti keele selgeks," ütles Kairi. "Oht oli muidugi selles, et kuna me peres räägime inglise keelt vabalt, kippusime esialgu ikka rohkem inglise keeles rääkima. Siis aga panime kindla plaani maha – nüüd räägime põhiasjad eesti keeles ja kui ta ütleb, et ei saa aru, siis inglise keeles. See muutiski kõik!"


"Võtsime plaani, et eesti keelt õpime iga päev," lausus Oliver. "Seda lisaks sellele, mis ta koolis õpib. Võtsime eesti keele õpikust iseseisvalt juurde ja arutasime koos läbi. Loeb see, palju keegi ise on nõus keeleõppe nimel tööd tegema. Kui aga liiga järsku teisele keelele üle minna, võib see pigem stressi tekitada. Kohanemisaeg on vajalik."


Harjutus iseseisvaks eluks


Kui pere lapsed hommikul üle tee Tallinna Ühisgümnaasiumisse lähevad, siirdub Carlos Koplisse. "Käin Koplis Kunstigümnaasiumi meediaklassis," rääkis Carlos. "Eestisse tahtsingi tulla õppima just filmiprogrammi pärast. Septembris ma ei saanud õpetaja jutust veel midagi aru, aga nüüd probleemi pole. Teeme lühifilme, teemavalik on nagu me ise tahame. Meil Mehhikos on narkootikumid küllalt suur probleem ja meie film räägibki teismelisest poisist, kes tarvitab narkootikume. Ta läheb üledoosiga katusele uimerdama, kukub alla ja sureb. See film on hoiatuseks. Tegime filmi koos teiste, Ungarist ja Belgiast pärit vahetusõpilastega. Filmime profikaameraga ja oleme ise ka näitlejad."


Filmikaamera on teinud lõunamaa noormehe tuttavaks mitme põhjamaa pealinna iselaadse paigaga. "Kui tegin novembris koolis esitluse Tallinna ekskursioonist, valisin Nõmme ja Nõmme turu, Telliskivi kandi ja vanalinna," selgitas Carlos. "Selle peale kulus palju närvi, sest pidin rääkima kõigi ees eesti keeles. See oli aga päris hea ka! Nõmme ongi mu lemmiklinnaosa Tallinnas – kõrged männid ja väiksed majad, ilusad tänavad. Oleme käinud klassiga filmimas ka Haapsalu linnas ja Rakveres, kus tegin video linnusest. Koos perega käisime filmimas Keila-Joal."


Kohtumine õhtul söögilaua ääres


Tallinnas üllatas noormeest õpilaste iseseisev liikumine linna peal. "Mehhikos minnakse koolist ära koos isa-emaga, siin aga üksi ja käid üksi igal pool, kui vaja," rääkis Carlos. "Mehhikos tegi mulle kodus süüa ema või isa või vanaema, nii on siingi. Aga mu tuba koristas Mehhikos palgatud koduabiline. Siin aga koristavad kõik ise. Kui meil tänavajalatseid toas ära ei võeta, siis siin ollakse toas ilma jalanõudeta."
"Meie pere suuremad lapsed käivad trennides ja huviringides ise, meie neid kuskile ei vea," ütles Kairi. "See oli tingimuseks ka vahetusõpilast võttes, sest meie töögraafikud on sellised. Mina lähen hommikul esimesena välja, tööle. Tüdruk käib meil õhtuses vahetuses, Carlos läheb kooli poole üheksaks-kümneks ja sealt veel Kanutiaia filmiringi või BFM-i filmikooli. Igaüks toimetab päeval ise, õhtul saame ühise söögilaua taga kokku."


Kui vahetusõpilase aasta juulis lõpeb, on käes kurb lahkumishetk. "Oleme juba nii harjunud, et meil on neli last," ütles Kairi. "Kõige vanem, poiss, sai just kolmteist, keskmine tüdruk sai kaheksa ja väiksem tüdruk saab märtsi lõpus kolmeseks. Kõik lapsed hakkasid hästi sobima ja koos mängima. Kui ta nüüd ära läheb, on tõesti naljakas tunne. Kurb on kindlasti!"


Carlost ootavad 800 000 elanikuga kodulinnas Morelias 13-aastane õde, isa ja ema. "Järgmisel sügisel lähen üheteistkümnendasse klassi," ütles Carlos. "Tulevikus tahan hakata Mehhikos pannkookide müümisega äri tegema. Kui mulle pannkoogid nii väga meeldivad, siis küllap on Mehhikos palju teisigi selliseid! Helistasin eile emale ja ta arvas, et see on hea idee."

 

 

 

25 aastaga on Eesti pered vastu võtnud 500 vahetusõpilast

• Mittetulundusühing YFU Eesti on vabatahtlik ühendus, mis korraldab õpilasvahetust Eesti ja teiste riikide vahel.


• Haridusliku sisuga õpilasvahetust pakutakse 15-18-aastastele noortele ning Eesti peredele, kes võtavad vastu välisriikidest pärit õpilasi.


• 25 tegutsemisaasta jooksul on Eestist vahetusaastal käinud pea 1500 õpilast ning 500 noort välismaalt on saanud elada Eesti peredes.


• Ka sel suvel saabub siia ligi 40 vahetusõpilast, kes otsivad kodu üle Eesti. Pered saavad oma soovist ja valmisolekust teada anda aadressil  yfu@yfu.ee. Lisateave www.yfu.ee

Laadimine...Laadimine...