Vahur Kersna: olen surmale silma vaadanud – surm on huvitav!

"Iga jumala päev saab Eestis 20 inimest vähidiagnoosi, ka nädalavahetusel- see on karm statistika. Ühel päeval  8 aastat tagasi olime meie  üks 20-st perest, kes sai sellise uudise. Ainus sõna, mis seda olukorda iseloomustab on segadus," tunnistasid Liina ja Vahur Kersna oma raamatu "Ei jäta elamata" esitlusel.

Pilt: Scanpix

Vahur Kersna: olen surmale silma vaadanud – surm on huvitav! (2)

Ragne Jõerand

"Iga jumala päev saab Eestis 20 inimest vähidiagnoosi, ka nädalavahetusel- see on karm statistika. Ühel päeval  8 aastat tagasi olime meie  üks 20-st perest, kes sai sellise uudise. Ainus sõna, mis seda olukorda iseloomustab on segadus," tunnistasid Liina ja Vahur Kersna oma raamatu "Ei jäta elamata" esitlusel.

"Sa ei tea mida mõelda, mida öelda, kuidas vaadata silma sõpradele, mida öelda vanematele. See raamat ei tee iseenesest kedagi terveks, aga Vahuril raviarst doktor  Kaare avaldas lootust, et see teos võiks aidata inimestel oma mõtetest selgust saada ning leida oma tee, kuidas raskest olukorras välja tulla," rääkis Liina Kersna Tallinnas hotell Euroopa saali kogunenud kuulajatele.

Teil on vähk – järgmine palun!

Sageli on nii, et vähidiagnoosi saanud inimene jääb psühholoogilise mõttes oma murega üksi ja arsti kabinetist väljudes kummitab tead vaid see üks sõna "vähk" ja tema kõrvu kostub arsti lause "järgmine palun". See süvendab niigi hullu olukorda sattunud inimese masendust veelgi. 

Vahur arstidele seda ette ei heida. "Arstid on ka inimesed. Minul oli väga hea arst, kes andis usu ja lootuse ja ütles, et nüüd hakkame koos toimetama. Ma saan ju aru, et arst pole jumal- arst on ju kõigest arst. Ma olen veendunud, et Eestis on väga head arstid . Aga väga palju sõltub siiski inimesest endast," leiab Vahur.

Kuigi Vahur on armastatud teletäht arvab mees ise, et tema eelnev elu oli vaid kõik ettevalmistus selleks, et kirjutada see raamat.  "See raamat oli mu ülesanne, mis tuli täita," lausub ta meenutades telepaatilist häält, mis Tartu haiglas olles talleselleks suunise andis. Vahur tunnistab, et praeguses eluhetkes ta televisioonist ja kuulsusest enam puudust ei tunne. "Pigem on rahu väga meeldiv. Ja see tunne on väga hea."

Paljud kuulsad inimesed on ETV telemajast lahkunud vähiga. Rahva seas levivad juba aastakümneid kuuldused, et raske haigus on see lõiv, mis tuleb maksta kuulsusesära ja tuntuse eest. "Mina sellesse küll ei usu, et telemajas on mingi needus ja sealt saab vähi. Samas juhuseid pole olemas, aga mis see võiks olla – seda ma küll ei tea," nendib Vahur Pealinnale.

Siiski on haigus pannud Vahuri  sügavalt järele mõtlema selle üle, miks just tema osutus "väljavalituks". "Ju ma siis elasin midagi oma elus valesti. Kui seda taipasin, hakkasid tulema ka muutused tervises. Samas on olnud hetki, kui asjad olid segased ja ma olen mõelnud enesetapust, aga ülakorruse poisid on selle ära hoidnud," ütleb Vahur.

Vahuri sõnul on Eesti meeste suur probleem  hirm arstide ees.

"Eesti mees kardab haiglat kui üht jubedat kohta. Mehed ei tõsta oma jalga üle haiglaläve enne kui nad lohistatakse sinna ja viiakse kanderaamiga. Nad ei taha seda halba uudis, et nad peaksid hakkama oma elu muutma, ennast ravima või et neile tehakse süsti. Nad ei taha olla nõrgad ja seda tunnistada."

Toit ja vaikus aitavad terveneda

Vahur on maininud, et tema tervenemisele on aidanud palju kaasa ka õige toitumine ja selleks tuleb hoolega kuulata, mida toit räägib. "Peedimahl ütles mulle näiteks, et sa võiksid mind juua,“ nendib Vahur, kelle sõnul on ta treeninud keha ise aru saama, mida süüa. „Ma lähendpoodi, vaatan letid üle „ahha, see värk sobib mulle hästi. Kahe nädala pärast saan aru, et nüüd on mingid aineid omastatud – siis jätan selle toidu päevapealt ära,“ räägib Vahur Kersna.“ Nii on ka inimestega – kui sa ühel  hetkel tunned, et see inimene pole enam minu inimene, siis tarvis temast lahti lasta. Loodus ei salli tühja kohta ja sinna tuleb keegi uus asemele. „

Kersna sõnul on tähtis olla õnnelik.

"Sealt ülevalt on need asjad niimoodi paika pandud, et me kõik oleme tulnud siia maailma selleks, et nautida elu. Ja kui me ühel hetkel saame aru, et me pole rahul ja et me ei naudi seda elu, mida me elame – siis oleks õige aeg maha istuda ja küsida: mida ma teen valesti?   Miks mul pole hea olla selles elus, kas ma elan vales kohas? Teen ma vale tööd? Elan ma vale inimesega? Kui sa elad õiget elu, siis on alati olemas lahendused, mis tulevad iseenesest ja sul pole vaja muretseda."

"Loomulikult elus on päevi, mis pole täis ainult päikesepaiste  ja roosidel tantsimist. Need halvad päevad tuleb lihtsalt üle elada ja nad saavad kord otsa."

Me elame müramaailmas

Lisaks õigele toitumisele peab Vahur lugu ka lihtsalt vaikuses olemisest.  "Selles maailmas, kus me elame on palju müra. Lähme autosse ja paneme raadio mängima, läheme koju ja paneme esimese asjana teleka mängima – see müra ümbritseb meid massiivselt ja selles  müras me ei kuule oma sisehäält. See sisehääl ei räägi meiega karjudes nagu televiisor.   Ta räägib vaikselt."

"Tuleb üles leida vaikus, seda pole ülemäära palju. Ja kui sa otsid kontakti oma sisemise tarkusega, siis see hääl ei pruugi rääkima hakata mitte esimesel, teisel ega ka kolmandal päeval – aga ühel hetkel ta leiab su ülesse. Kui sa otsid neid vastuseid, siis need vastused sealt ka tulevad –kuhu minna, mida teha, keda uskuda, kuni selleni välja mida süüa."

Vahur tunnistab, et Liina on aidanud ta mustast august välja tuua. „Sisuliselt Liina päästis mu elu,“ ei häbene mees oma armastust ja tunnustust avalikult abikaasa Liinale näidata. 

Samas mõistab Vahur, et see on Liinale olnud raske katsumus ja tema omaltpoolt on püüdnud kui vähegi võimalik ka Liinat toetada. „Eks  selleks ju abielu ongi, et teineteist toetada“

Vahur on tulnud telemajast, mis küll jagab oma lemmikutele helgelt kulda ja karda, kuid heidab „äraaetud hobused „ ka sama julmalt üle parda.  Nüüd on Vahuri abikaasast Liinast saanud aga parlamendisaadik  ja pole vist liialdus öelda, et nii nagu telemajagi on parlament karm koht, kus käib võitlus võimu, kuulsuse ja raha nimel. Vahur, kes on näinud oma silmaga, kuidas selline konkurents võib inimese tervise viimse piirini laastada.  

"Ei ma ei karda Liina pärast. Iga haigla on karm koht, iga koolimaja on karm koht, iga kaubamaja on karm koht, iga restoran on karm koht. Riigikogu pole millegi poolest karmim koht, kui Estonia teater."

Surm on huvitav!

Kuigi Vahurit tabanud haigust ei saa ravida, küll saab aga seda veidi kontrolli all hoida raviga. Seega on  Vahur paratamatult mõelnud palju surmast.

"Surma ei ole vaja karta, kuigi ma ise veel pole käinud teispoolsuses ära ja see kogemus mul veel puudub. Ega hirmust muudmoodi üle ei saa, kui surres. Alles siis kui oled vaadanud surmale silma, siis saad hirmudest lahti.  Mina olen surmale silma vaadanud – ja ma ütleks, et surm on huvitav. Ma arvan, et igal asjal on oma aeg."

Kuigi käsu raamatu kirjutamiseks sai Vahur salapäraselt häälelt vaikuses, siis seda kas "hääl" on raamatuga ka rahul, ei tea Vahur siiani. "Aga ma ise leian, et pärast 50 korda teksti ümberkirjutamist on viimane versioon, mis nüüd välja tuli, küll hea. Ja kui minu elu praegu vaadata, siis tundub, et nende ülakorruse poiste hea suhtumine mind ikkagi saadab!"

2 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...