VAIMURAHVAS VIINA VASTU: Viina pakkujaid ja lakkujaid ei saa arvata ausate meeste hulka

"On joomine kadunud, siis kaovad pea kõik puudused ja hädad," lausus Eesti ajakirjanduse isa Johann Voldemar Jannsen. Ka Carl Robert Jakobson põrutas: "Tehkem kindlaks, et viina pakkujaid ja lakkujaid kuski ausate meeste nime alla ei arvataks." Eesti ärkamisaja tegelased ja vaimukultuuri tipud on läbi aegade seisnud vastu Eestis vohavale viinakatkule. 

Pilt: ERAF

VAIMURAHVAS VIINA VASTU: Viina pakkujaid ja lakkujaid ei saa arvata ausate meeste hulka

Ivo Karlep

"On joomine kadunud, siis kaovad pea kõik puudused ja hädad," lausus Eesti ajakirjanduse isa Johann Voldemar Jannsen. Ka Carl Robert Jakobson põrutas: "Tehkem kindlaks, et viina pakkujaid ja lakkujaid kuski ausate meeste nime alla ei arvataks." Eesti ärkamisaja tegelased ja vaimukultuuri tipud on läbi aegade seisnud vastu Eestis vohavale viinakatkule. 

Enne kui tekkis karskusliikumine, oli meie maal ainuke joomist ohjeldada püüdnud instants kirik. 

Organiseeritud karskusliikumisele sillutasidki kõige rohkem teed kirikuõpetajad A. W. Hupel ja C. M. Menning, teisalt aga ka rahvuskultuuri suurmehed F. R. Kreutzwald ja C. R. Jakobson.

Eesti karskusliikumist uurinud rahvaluuleteadlane ja vaimulik Matthias Johann Eisen kirjutas 1914. aastal Tartus ilmunud karskusliikumise ajaloos, et õllejoomise halva kombe tõid juba muinasaja loojangul Eestimaale Saksa vallutajad: "Ülepea ei võinud suuremat joomist eestlaste seas sakslaste tuleku ajal veel olla, sest muidu oleks Läti Hindrek seda nimetanud. Igapidi tõid sakslased õlle oma isamaalt kaasa ja jõid siin edasi. Neilt tungis õlut rahva sekka."

Eisen jätkas meie rahva kannatuste rada kirjeldades: "Hirmus oli pärisorjus, hirmsam on alkoholiorjus. Pärisorjusest igatses igaüks vabaks pääseda ega tahaks keegi enam sellele anduda, kuid hirmsamasse alkoholiorjusse tormab inimesi must-tuhande kaupa."

"Orjuse päevil kannatas keha, alkoholiorjus kurnab ihu ja hinge, riisudes tervist ja lähendades elu lõppu. Alkoholile suud andev noor tõukab enesest eluõnne, astudes liugu laskma jäätunud Alpidele, kus võimata enne peatuda, kuni all orus surm kaelustab."

Meie esimene karskusselts Täht loodi Toris 6. juunil 1889. aastal soomlaste seltside eeskujul Jüri Tilga ettevõtmisel. Selle järel asutati järjest uusi seltse, mille toetajateks olid ärksamad kultuuri- ja hariduselutegelased

Kreutzwald: viin teeb igas kohas kahju

Peaaegu kõik ärkamisaegsed ja mitmed hilisemad vaimuinimesed nägid alkoholis meie rahva surmavaenlast, seepärast hakkas levima ka täielikku karskust nõudev liikumine, mida esindas näiteks lauluisa Kreutz- wald, kes kirjutas, et "vesi on kõige parem jook, viin ei kõlba kellegi rohuks ega joogiks, tema teeb igas kohas kahju".

Juba 19. sajandi teisel poolel võis täheldada teatavat karskusliikumise esiletõusu, mis avaldus selles, et mehed ühinesid kogumaks allkirju palvekirjadele, millega nõuti ühe või teise kõrtsi tegevuse lõpetamist. Nende meeste eesmärgid peaksid olema igati arusaadavad, kuna tol ajal oli Eestimaal 1448 kõrtsi ning Liivimaal koguni 2180, mis tähendas seda, et iga 167 täiskasvanud mehe kohta oli loodud üks avalik joomakoht. Neis kõrtsides tarbiti aastas seitse toopi (toop: u 1,222 liitrit) viina iga hinge peale.

Võitlus kõrtside arvu vähendamise eest meie maal sai hoogu mõned aastad enne kahekümnenda sajandi algust, kui asutati kõiksuguseid seltse ja raamatukogusid. Nii tekkis kõrtside asemel hoopis teistsuguseid uusi läbikäimise ja suhtlemise kohti.

J. Voldemar Jannsen: kaovad kõrtsid, kaovad kõik hädad

1899. aasta kalendris väljendus legendaar-ne toimetaja ja postipapaks kutsutud Johann Voldemar Jannsen ülimalt ühemõtteliselt: "...kadugu kõrtsid, siis kaob joomine iseenesest! On aga joomine kadunud, siis kaovad pea kõik puudused ja hädad, ja õnnelik elu asub selle asemele."

Paar aastat hiljem ta lootiski: "Uus aastasada algab Eestlaste maal suurte muudatustega kõrtside asjus. Suvel 1900 seati kroonu viinamonopol Baltimaal sisse."

Kõrtside arvu vähendamise teema kasvas Eestis 1905. aasta revolutsiooni eel lausa klassivõitluseks. Karskuse eest astusid usinalt välja ka töölisliikumise tegelased nagu Hans Pöögelmann ja teised revolutsionäärid. Selles asjas seisti nn kodanlike intellektuaalidega ühel pool rindejoont.

Eesti sotsiaaldemokraatia vaimne juht ja poliitikategelane Mihkel Martna kurtis: "Viinajoomine on üks halvemaist rahvaste kombeist ja harjumusist, mida milgi kombel ei peaks maksude sissetuleku allikaks tehtama, nagu see meil on."

Villem Reiman: miljonid ei tee meid terveks, vaid kainus

Eesti esimese karskusseltsi Täht asutaja Jüri Tilga sõnul peame meie "järeleandmata nende kihvtitoojate vastu võitlema, mis kõrtside näol meie rahva keskele voolavad, sakslastele rahalist kasu kandes, meile surma ja hukatust osaks andes".

Jüri Tilk, kes sai Soomes head eeskuju sealsest karskusseltside liikumisest, keeras mitmed meie kultuuritegelased karskuse usku.

Nii kirjutas Villem Reiman 1912. aastal Karskuselehes: "Terved liikmed on meie rahval eeltingimiseks, kui ta peab alale jääma ja eluvõitlustes püsima. Ärgem lootkem, et teadmised ja tehnika osavused, põllutöö tõstmine ja kauplusekeskkohtadesse voolavad miljonid meid terveks teevad ja tugevad hoiavad. Vastutamise erksus ja iseenesevalitsemine, iseloom ja karakter peavad esimestega ühinema. Meie rahvale läheb toekaks luukereks tarvis liikmeid, kes kained on."

Rahvale püüti ka selgeks teha, et alkohol pole ainus inspiratsiooni ja tundmuste allikas. Arst, publitsist ja kultuuritegelane Juhan Luiga kirjutas juba 1901. aastal ilmunud Eesti Karskuse Seltside Aastaraamatus: "... võime kindlad olla, et loodus ka loomulikkude joovastavate ainete eest on muretsenud. Sääl on ka: vaimustus ja armastus. Alkohol pole mitte loomulik joovastuse aine."

Gustav Suits: joomas peaga loomingut ei tule

Kirjanik Gustav Suits on arutlenud loometöö ja alkoholi vahekorra üle: "Kirjandus ja karskus ei ole südamesõbrad. Kirjanduslik looming eeldab inspiratsiooni — vaimustust, joobumust. Loominguline joobumus ja alkoholirüüpamine käivad sagedasti käsikäes... Aga ma ei tunne ega tea ka ühtegi joodik-kirjanikku, kes purjuspääga oleks võinud midagi suurt sõnastada. Kõik, mis nad väärtuslikku ja püsivat on loonud, on tehtud joomingute vahel. Ühegi kirjaniku isiklikuks ideaaliks ei ole meele ja mõistuse ärajoomine, ninali porri kukkumine. Kõikide terveks loomusunniks on keha ja vaimu tasakaalu alalhoidmine ka huugava pääga ja kord pahemat, kord paremat kätt põikavate jalgadega. Kõik kirjanikud on nõnda vähemalt kaudsed karsklased."

Sedasama on tõdenud ka Friedebert Tuglas: "Ma ei usu iial, et ükski kirjanik, maalija või helilooja alkoholi otsekohese mõju all midagi väärtuslikku oleks loonud. Ma pole seda kunagi näinud ega tea ka ühtki tõendust, mida lõpulikult uskuda. On tõsi, alkohol äratab mõnes isikus mõttekujutust, leidlikkust ja vaimurikkust. Kuid see on alles esimene aste loominguks, kõlbulik vaevalt lähtekohakski. Looming ise aga nõuab loogiliselt jätkuvat, süvenevat ja keskenduvat mõttepingutust. Kuid just selle teeb alkohol võimatuks."

Kindral Tõnisson: mingem ristisõtta joomise vastu

Ka meie juhtivad sõjaväelased on kutsunud üles sõtta alkoholi vastu. Kindral Aleksander Tõnisson näiteks kirjutas sõjamehele omase otsekohesusega: "Võitluses joomise vastu tohiks kõik abinõud lubatavad olla. See võitlus peaks olema iga inimsoosõbra pühaks ülesandeks. Seda võitlust vajab hädapärast ka eesti rahvas. Kõik patriootilised mehed ja naised ristisõtta joomise vastu!"

Padujoomine tekitas nii suurt vastuseisu, et tulised täieliku karskuse pooldajad, nagu Villem Ernits, leidsid oma mõtetele palju poolehoidjaid. Ernits kutsus koguni üles üleilmsele karskusele: "Kadugu joomine, kadugu parajus kui igasuguse joomise algus! Elagu üleilmne keeluseadus!"

Pankur Grünfeldt: alkoholile ohverdatakse miljoneid rublasid

Joomise majanduslikku ja pärilikku kahjulikkust on värvikalt kirjeldanud ajakirjanik ja pangategelane Peeter Grünfeldt: "Miljonid rublad ohverdavad meie vennad ja õed aastate jooksul alkoholile. Kui palju perekondlikku tüli, häda, puudust ja viletsust peitub nende kuivade arvude taga! Kui palju haigust ja kidurust pärandavad need, kes seda alkoholihulka tarvitada aitavad, oma järeltulevale soole, keda nad ise ju ometi vististi õnnelikuna tahaksid näha."

Carl Robert Jakobson: viina pakkujad ja lakkujad pole ausad mehed

Päris aktuaalselt kõlab tänapäevalgi oma kolme isamaakõnega kuulsaks saanud Carl Robert Jakobsoni ammune jutt: "Meie vallavalitsused on küllalt näidanud, et nad väga hästi aru saavad, mis meie rahva kasuks tarvis läheb, ja et nende mõistus suudab teid leida aastasadade jooksul meie rahva sekka siginenud pahede kõrvaldamiseks. Tehkem siis ise oma seas ka see kindlaks, et viina pakkujaid ja lakkujaid kuski ausate meeste nime alla ei arvataks, ja et nad kunagi vallaametiteks kõlbulikud ei ole."

Jakobsoni ühemõtteline üleskutse rahvale oli: "Eesti rahvas! Pühi raudse käega kõik see paha oma seast välja, mis sind keelab edasi jõudmast ja sinu õigusega oodatud tulevikku kätte saamast. Saagu see aeg pea tulema, kus sinu seas joodikud niisama haruldased on nagu muud pahed ja kurjategijad!"

Miina Härma: ärge alandage viinaga looja ilusat andi

Sama söakalt, nagu mehed, on alkoholi tauninud ka meie väljapaistvad naised.

Kirjanik Aino Kallas unistas inimkultuuri arenemisest nii kõrgele, et alkoholist pole vaja enam joovastust otsida. Ta kirjutas ka: "Et lapsed, niihästi sündinud kui sündimata, ilma alkoholita peavad kasvama, on minu arvates iseenesest selge."

Tuntud helilooja ja legendaarne koorijuht Miina Härma väljendas end nii: "Karske, puhas olla ja selleks jääda pole miski eriline kunst, and, mis ainult vähestele antud. Selleks on eeldusi igal. Miks raisatakse aga ilusaid idusid endas, alandatakse Jumala andi, ja veel tahtlikult?!"

Joodikud mehed – lugematute naiste pisarate ja õnnetute kodude põhjus

Karskus- ja haridustegelane Leeni Ploompuu-Vestrerinen hoiatas naisi joodikute meeste eest: "Hirmuga peame meie, naised, pikakaelaga pudeleid ja säravaid klaase vaatlema. Sest need on just naiste lugematute pisarate põhjus, lugematute kodude õnnetuseallikas. Pange tähele, noored neiud, kes mehiseid mehi austate, alles see on julge ja mehine mees, kes julgeb halbu kombeid hukka mõista ja üksinda hulga üleannetuste vastu välja astuda. Ja kui teie niisamuti teete, kui julgete meeste halbu kombeid hukka mõista, siis kannate kive Eesti õnneliku kodu alusmüürideks. Karskusvõitlus ei tähenda meie silmis mitte ainult viinaviletsakese vihkamist, vaid see on võitlus tooruse ja inetuse, mustuse ja pimeduse vastu, see on püüd alt üles tõusta, see on võitlus inimeste õnne pärast."

Sõjaeelse vabariigi karskus- ja naisliikumise tegelase Helmi Mäelo arutlused tunduvad tänapäeval väga ajakohased: "Minule isiklikult on karskusküsimus kõige ulatuslikum sotsiaalne probleem, kuna alkoholism on kõige sügavam sotsiaalne pahe, mis avaldub meie igapäevases elus igal sammul, iga kihi keskel ja igasugustes olukordades. Eesti riigi suurimaks õnnetuseks on, et alkoholikapital on erakätes, on aktsiakapital, mispärast alkoholiküsimuse üle otsustamine ei saa olla teatud ringkondades täiel määral erapooletu."

Jaan Tõnisson kritiseeris EÜS-i õllejoomist ja kuulutas sõja alkoholile

Postimehe kauaaegne peatoimetaja ja Eesti poliitika grand old man Jaan Tõnissongi oli oma vaadetelt karsklane. Talle kuuluvad järgmised mõtted: "Meie võime ette aimata inimkonna tulevikku: kui mitte ei leita teid, kuidas alkoholi hävitavat mõju kõrvaldada või vähendada, siis on inimkond määratud niihästi kehalisele kidunemisele, kui ka hingelistele riketele."

Varjamatu pahameelega suhtus ta ka Eesti Üliõpilaste Seltsi kaasvõitlejate ülemeelikusse õllejoomisse.

Temagi kutsus rahvast üles kuulutama alkoholile sõda: "Meeletu pimestus peab see olema, et meil arusaajadki inimesed rahwa karskendamise asjas ikka weel osawõtmata päältwaatajateks saawad jääda ja mitte weel tulisteks Võitlejateks ühises rahwa-kultura wäe rinnas ei ole tõusnud. Maha kõik tühised targutused ja sõnade kolksutused: kellel meie kulturapüüete ja rahwa tulewiku kindlustantise jutuga tõsi taga on, see lööb julgesti käed kokku nendega, kes alkoholile sõda elu ja surma pääle on kuulutanud.

M e i e r a h w u s l i s e t u l e w i k u n i m e l: Sõda alkoholile kogu rahwa Poolt!"

Eesti Riigiarhiivi Filiaali fotol: Karskusselts Valvaja näitering. Keskel ringi juht A. Rein, temast paremal Arnold Juhkum, vasakul Heinrich Juhkum.

Laadimine...Laadimine...