Valitsus laseb väetisetootjal merd mürgitada

"Väetise- ja pestitsiidimeistrite ülemvõim ning Toompea huvipuudus paneb vohama mürgised sinivetikad ja hukutab kalu," leiab Eestimaa Looduse Fondi ekspert Kristjan Piirimäe Pealinnale antud usutluses.

Valitsus laseb väetisetootjal merd mürgitada

Ivo Karlep

"Väetise- ja pestitsiidimeistrite ülemvõim ning Toompea huvipuudus paneb vohama mürgised sinivetikad ja hukutab kalu," leiab Eestimaa Looduse Fondi ekspert Kristjan Piirimäe Pealinnale antud usutluses.

Läänemeri on üks saastatumaid meresid maailmas. Millega Eesti enim Läänemerd reostab?

Eutrofeerumine on endiselt kõige tõsisem probleem. See tähendab, et Läänemeri on reostunud fosfori- ja lämmastikuühenditega, mille liigset sissevoolamist põhjustavadki põllumajanduses kasutatavad väetised. Meil kehtib täielik väetisetootjate ja pestitsiidimeistrite ülemvõim. Väetisefirmad korraldatavad õppepäevi, kus tegelikult õpetatakse põllumehi üle väetama.

Põllumajandus saab praegu väga suuri Eruroopa Liidu toetusi, mille eest ostetakse väetisi ja pestitsiide ning pannakse neid ohtralt põllule. See teenib ainult tootja huve, aga peaks mõtlema laiemalt. Ei saa olla nii, et avalik raha antakse erakätesse ja selle eest tekitatakse avalikku kahju.

Taimede kasvuks soodsate ainete ülemäärane merre paiskamine tähendab, et jälle õitsevad meie lahtedes mürgised sinivetikad, inimesed ei saa suplema minna ning ka kalad võivad hakata massiliselt surema.

Vohama hakanud veetaimede lagunemine hägustab omakorda vett, seal väheneb hapnikusisaldus ning see võib mõjuda kaladele hukutavalt. Kui me hüpoteetiliselt saaksimegi seda reostust vähendada, siis muutused meres hakkaksid toimuma väga pika aja jooksul.

Keskkonnareostus on avalik kahju, see on skandaalne asi. Tegelikult  me tahaksime avaliku raha eest avalikke hüvesid ehk rohkem põllumajanduskeskkonna hoiule suunatud meetmeid.

 

Milliseid meetmeid saaks valitsus Läänemere kaitseks rakendada, et Eesti võimalikult vähe merd reostaks?

Siin võib tuua mitmeid näiteid. Maaelu edendamise programmi keskkonnaalase meetmena on märgitud, et kraaviäärne puhverriba peab olema meetri laiune. Aga see võiks olla 10 meetrit  lai, et vältida kraavi reostamist. Ja sealt edasi mere reostamist, rääkimata teistest veekogudest, mis vee voolamise teele jäävad.

Kindlasti peaks olema ka üks meede tehismärgalade loomiseks. Seda on vaja, et tekitada seisva veega kohad, kus toitained saaksid ringlusest välja minna enne, kui nad voolavad edasi jõkke. Eestis reostab merd kõige rohkem põllumajandus – seda kutsutakse hajareostuseks, kuna pole olemas ühte kindlat kohta, kust toitained vette valguvad.

Põllumajanduse arengukavast on välja jäänud hulk meetmeid, mis aitaksid peavoolu põllumajandust suunata keskkonnasõbralikkuse poole, ilma et seejuures kahjustataks tootmist.

 

Miks pole riik loodusõbraliku põllumajanduse  meetmeid kasutusele võtnud?

Meil on probleem poliitiline. Toompeal mõeldakse umbes nii, et kuna Euroopa Liit nagunii  toetab põllumajandust, siis ei ole mõtet niisugust paindlikku agronoomiat viljeleda. Kõige rohkem sõltub aga ikkagi meie riigi juhtidest.

Euroopa Liit ei tule meile üksikasjalikult ette kirjutama, kuidas keskkonda säästma peab. Näiteks praegu ette valmistatav riiklik veemajanduskava on liiga deklaratiivne.

Seal tuleks ikka ära märkida kõik meetmed, mida on vaja ette võtta hajareostuse vähendamiseks. On tarvis, et meie otsustajad muudaksid oma suhtumist ja hakkaksid lõpuks ajama keskkonnasõbralikku poliitikat.

 

Milline on üks õige keskkonnasäästlik põllupidamine?

Kündmise võib lükata osal põldudel  kevadesse, see vähendab talvist ja varakevadist toitainete kadu põllult. Keemiaga saastamist aitaks tublisti vähendada aga hoopis künnivaba põllupidamine.

See pole mingi ulmeline ega ka uus asi. Mingil määral seda Eestis juba viljeletakse ja see kaitseks väga tõhusalt mulda ja veekogusid. Kahjuks on seda põllupidamise viisi täiesti asjatundmatult ja ülekohtuselt naeruvääristatud, niisugune ebapädev kriitika tuleneb suurtootjate  lobbitööst. Ja laidukooriga ühinevad kõik need, kes ei viitsi tegeleda uute ja teistsuguste ja keskkonnasõbralikemate  tootmisviisidega.

See suhtumine tuleb üleüldisest mõttelaiskusest ja enesega rahulolust. Ladina- Ameerikas, kus on vähem raha, aga kündmine on tegelikult väga energia- ja ajamahukas, tegeldakse massiliselt künnivaba viljelusega.

Mulla ümber pööramata jätmine kaitseb mulda ja loodust. See on otsekülvi tehnika, mille puhul pannakse seeme mulda erilise otsekülvikuga, mis on muidugi päris kallis haagis. Seemnele valmistatakse pesa ette ja istutatakse siis maha nii, et mulda ei pööritata.

 

Kuidas saada ilma mulda pööramata ja mürgitamata lahti umbrohust?

Tegelikult on umbrohud põhiliselt siiski head. Nad kaitsevad mulda niiskuse ja liigse päikese eest ja loovad niiviisi  kultuurtaimele hea kasvukeskkonna. Vahel muidugi kipuvad mõned umbrohud üle pea kasvama, aga sellegi vastu leidub rohtu ilma pestitsiidideta, Ilma mürkideta ja ilma kündmata. Näiteks põletamise ja vahekultuuride kasutamisega.

Lühidalt öeldes on olemas suur hulk agrotehnilisi võtted, mille abil umbrohult kasvukohti ära võtta. Ja see, et põllu servast lähebki natuke saaki kaotsi, ei vääri nii suure keskkonnavõidu puhul üldse märkimist. Kokkuvõttes on keskonnahoid ka äriliselt kasulik, sest maaharija ei raiska meeletult kütust ja keemiat.

Skandinaavia maades kasutatakse seda maaharimisviisi palju rohkem kui Eestis.

 

Mis paneks talunikke loodust säästvalt tööd tegema?

Ühest küljest on kaigas trahvide ja ettekirjutuste näol eksimuste eest olemas, aga on ka prääniku pool. Põllumajandustootjatel on vabatahtlikult võimalik võtta lisakohustusi looduse hoidmiseks.

Selle hulka kuuluvad näiteks kraavi äärde mitteharitava riba jätmine või ka talivilja kasvatamine. Kui talunik niisuguseid meetmeid rakendab, siis saab ta taotleda PRIA-st täiendavat toetust.

Talunikele tuleb luua võimalused teha avaliku raha eest veel rohkem head keskkonnale. Loodushoiu meetmed aitavad hoopis toodangut suurendada. Kui me laseme mullal degradeeruda, ära voolata, ära uhtuda või ära lennata, siis tegelikult kahjustab see ju pikaajaliselt põllu viljakust. Ja seda on väga raske taastada.

 

Mida öelda inimestele kes leiavad, et ega see väikese Eesti pingutus Läänemerd ikka puhtamaks muuda?

Tõsi, Eesti osa Läänemere reostamisel on väike, aga samas huvitavad meid ikkagi meie oma rannikuveed. Näiteks Tallinna laht, Tallinna ümbruse lahed, Haapsalu laht, Matsalu jne. Nende puhtana hoidmisel on ikkagi Eestil endal oluline osa.

Siselahtede puhul pole võimalik näidata näpuga teistele riikidele. Me saame ise väga palju parandada nende seisukorda.

Tuntud näide on, et Russalka kandis Tallinna laht haiseb. Seda olukorda saame me ise parandada sadevee sisselaskmise reguleerimisega. See pole küll põllumajandusega seotud, aga analoogia siiski on. Kui me vaatame, mis tuleb Pirita jõest ja Vääna jõest ja teistest jõgedest,  siis need mõjutavad olulisel määral Tallinna ja linna lähikonna suplusrandade vee puhtust.

 

Kas leidub ka valdkondi, millega Eesti saastab merd vähem kui aastaid tagasi?

Ühest kindlast kohast lähtuv tööstuslik reostus ehk punktallikate saaste on hakanud vähenema, kuna tööstusreoveed läbivad suuremas osas puhastuse tsükli. Järjest rohkem on Läänemerel topeltpõhjaga masuudiveopraame, mis aitab ära hoida õlireostust.

Olukord erineb ka riigiti, näiteks Venemaal paranevad asjad väga visalt.

Ka põllumajanduse poole pealt on tehtud mõningaid edusamme. Näiteks on eurotoetuste abiga tublisti paranenud sõnnikukäitlus.

Laadimine...Laadimine...