"Vanem, kellega jääb laps elama, peab võimaldama lapsel teise vanemaga suhelda, sest lapsel on õigus mõlema vanemaga suhelda ja säilitada lähedane kontakt mõlema vanemaga," rääkis vandeadvokaat Anne Värvimann.

Vanematest võõrandumise päeva konverentsi raames tutvustas Värvimann vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist ning lapse ja vanema suhtluskorra ja sellega seonduvast lapse elukoha määramist kohtumenetluses.

Et rääkida hooldusõigusest, selgitas ta lühidalt lahti hooldusõiguse põhimõtted. “Vanema hooldusõigus koosneb eelkõige kahest harust. See hõlmab õigust hoolitseda lapse eest ehk isikuhooldusõigust ja õigust hoolitseda lapse vara eest ning õigust otsustada lapsega seotud asjade üle.”

“Isikuhooldus hõlmab vanema kohustust ja õigust last kasvatades otsustada kasvatuse üle, tema järele valvata ning määrata viibimiskoht ja lapse igakülgse heaolu eest hoolitseda. Lapse viibimiskoha määramine hõlmab õigust määrata, kus ja kellega laps peamiselt elab ning lisaks õigust saada teavet, kus ja millal laps viibib,” tutvustas Värvimann.

Isikuhooldusõigus hõlmab ka õigust valida lapsele lasteaed ja kool ning õigust võtta vastu lapse tervist ja ravimeetodeid puudutavad otsused. Need õigused on peamised, mille osas kohtus taotletakse ühise hooldusõiguse lõpetamist.

Kui vanemad kolivad lahku, on neil väga palju tegemist omaenda purunenud suhte taustal, mille tulemusena on raske kokku leppida lapsi puudutavates asjades.

“Vaidlused tekivad küsimustes, et millisel viisil ja kui tihti peaks laps teise vanemaga suhtlema? Mida peaks tegema, kui laps ei taha vanemaga suhelda? Mis siis, kui teine vanem ei pea kokkulepitud suhtlemiskorrast kinni?”

Sealt tekivad tema sõnul vanemate vahel edasised konfliktid. Hakatakse teineteisele vastu töötama, last teineteise vastu ära kasutama ja ei märgata, et kõige suuremaks kannatajaks on selles olukorras laps.

Võimalus pöörduda kohtusse

Kui vanemad ei ole üldse võimelised teineteisega suhtlema ja last puudutavates küsimustes kokku leppima, on võimalus pöörduda kohtusse. Isegi, kui kohus teeb lahendi, mis ei ole 100% meelepärane kummalegi vanemale, toob see siiski kindluse ja stabiilsuse ning paneb paika poolte õigused ja kohustused. Ideaalis toob see ka lapse ellu ettenähtavuse ja stabiilsuse.

“Vanemate hooldusõiguse ja lapsega suhtlemise korra kehtestamiseks kohtusse pöördumisel tuleb arvestada, et tegemist ei ole hagimenetluse, vaid hagita menetlusega. Kohtusse esitatav dokument ei ole hagi, vaid avaldus. Kohtul on menetluses kõrgendatud uurimis- ja selgitamise kohustus, kohus peab olema aktiivne ja ka ise välja selgitama lapse parimad huvid,” selgitas Värvimann.

Hagita menetlus tähendab ka seda, et menetluskulud, milles üldjuhul on riigilõiv ja õigusabi kulud, jäävad enamikul juhtudel poolte endi kanda, hoolimata, millise lahendi kohus teeb. Kõik lapsi puudutavad vaidlused peab kohus lahendama lähtudes esmajoones lapse huvidest.

Värvimann rääkis lisaks, et sageli on problemaatiline välja selgitada, millised on need lapse kõige paremad huvid. Kui vanematel on eriarvamus mõnes konkreetses last puudutavas küsimuses, mille jaoks on vajalik ühekordne otsus ja vanemad kokkuleppele ei jõua, on võimalik taotleda ka otsustusõiguse üleandmist ühelt vanemalt teisele. Seda küsimust reguleerib perekonnaõiguse paragrahv 119.

“Elus tuleb aga igasugu olukordi ette: näiteks võib olla põhjus kohtusse pöörduda siis, kui üks vanem soovib reisida lapsega välismaale, aga teine vanem ei anna selleks kirjalikku nõusolekut. Sellisel juhul saab kohtult taotleda kohtumäärust, mis asendab teise vanema nõusolekut, et reis ei jääks teostamata,” rääkis Värvimann.

Seega, kui ei ole soovi ühist hooldusõigust lõpetada, saab taotleda otsustusõiguse saamist. Juhul kui tegu on põhimõtteliste erimeelsustega lapse kasvatamise osas, saab kohtult taotleda kas täielikku või osalist hooldusõiguse lõpetamist ja selles osas ühele vanemale hooldusõiguse üleandmist, mida reguleerib perekonnaseaduse paragrahv 137.

Lapse huvid on kõige tähtsamad

Praktikas püüavad kohtud säilitada ühist hooldusõigust nii sageli kui võimalik, mis tähendab, et kohtud on pigem suunatud ühise hooldusõiguse  säilitamisele. Ühine hooldusõigus võetakse vanematelt ära väga harva.

“Et see juhtuks, peavad esinema väga erakorralised asjaolud. Sellisteks juhtumiteks on riigikohtu kolleegiumi arvates vanema kuritegelik eluviis koosmõjus muude asjaoludega. Näiteks võib hooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks anda alust see, kui vanem ei suuda kuritegeliku käitumise ja selle tagajärgede tõttu (näiteks vangistuse tõttu) lapse eest hoolitseda,” selgitas Värvimann.

“Sellistel asjaoludel esineb oht lapse heaolule, tema hooletusse jätmine või vägivalla tarvitamine või kuritarvitamine,” lisas ta.

Tavapärased hooldusõiguse vaidlused on siiski palju lihtsamad: kuhu kooli või lasteaeda laps peaks minema, kumma vanema juures laps peaks elama ja kuidas otsustada tema tervise üle.

Kui kohus algatab menetluse lapsega suhtlemise korra muutmiseks, siis kaasab kohus alati ka mõlema vanema omavalitsuse järgse lastekaitsespetsialisti ja määrab lapsele eraldi advokaadi riigi kulul. Need spetsialistid peaksid hoolitsema, et lapse seisukohast on esitatud kohtule kõige õigem ja erapooletum arvamus.

Selliste vaidluste puhul on kohtus mitmeid probleeme: esiteks on pooltel sageli keeruline tõestada oma väiteid, sest reaalseid tõendeid ei pruugi olla. Lisaks võivad vanemate tegevuse tõttu kohtumenetluse ajal asjaolud muutuda, näiteks võib laps hirmust ühe vanema manipuleerimise tõttu öelda, et soovib elada teise vanema juures, ehkki ta tegelikult seda ei soovi. 

Vaidlust määrab väga palju see, kui põhjalikult lastekaitsespetsialistid ja lapsele määratud advokaat oma tööd teevad. Nad peavad suutma tuvastada lapse ütlustes seda, mida laps tegelikult mõtleb või mida teine vanem on sundinud teda ütlema.

“Vanem, kes kohtusse pöördub, peab olema valmis oma väiteid tõendama. Ta peab olema valmis koostööks lastekaitsespetsialistidega ja lapse advokaatidega. Eelkõige peab ta olema oma lapsele toeks, et selgitada lapsele, mis toimub, säästes teda samal ajal kohtuvaidluse üksikasjadest,” tõdes Värvimann.

Ka peaks laps aru saama, et hoolimata, mis tulemuseni vaidlus jõuab, ei jää ta ilma kummastki vanemast.