VARJUPAIGA JUHT: Julmad omanikud viskavad looma prügikasti või jätavad ta puu külge seotuna maha

"Vahel jäetakse mõni koer poe juurde puu külge, Lasnamäel oli hiljuti üks hamster klaaspurgis kaubandusekskuse ukse taha pandud. Inimesed lihtsalt jätavad oma loomad kuhugi käidavasse kohta, ja kui need loomad pole kiibistatud, siis me ei saagi kunagi teada, kes see omanik on olnud," märkis Tallinna lemmikloomade varjupaiga juhataja Carol Liaks.

Pilt: Albert Truuväärt

VARJUPAIGA JUHT: Julmad omanikud viskavad looma prügikasti või jätavad ta puu külge seotuna maha

Ivo Karlep

"See on kõige hullem variant, kui loom pannakse prügikasti, sest ta ei pruugi sealt enam elusana välja tulla," räägib Tallinna lemmikloomade varjupaiga juhataja Carol Liaks. "Mõni aga seob koera lihtsalt puu külge ja jätabki sinna. Üsna tavaline on, et omanik toob looma kastiga varjupaiga värava taha ja kaob ise minema."

Liaks näitab ühte musta Saksa lambakoera moodi koeratüdrukut, kes jalutab juhatajaga koos varjupaiga liivaväljakul. Koer nimega Sõstar on parajasti tõusnud tagajalgadele ning püüab Liaksi põske keelega üle tõmmata. Sõstar tuli varjupaika Tööstuse tänavalt, kus elas koos tosina hoolitsemata kassi ja tosina koeraga haisvas ühetoalises korteris.

Samast kohast saabusid sinna Hiina harjaskoerad, keda oli tervelt üheksa. "Nad kõik virelesid hästi kehvades tingimustes. Sõstar ei olnud harjunud väljas käima, ei olnud harjunud rihma otsas käima. Kui ta meie juurde tuli, siis ta lonkas. Näete, nüüd on ta juba jooksma hakanud ja igas mõttes õnnelik noor tüdruk."

Carol Liaks nimetab seda juhtumit üheks kõige hirmsamaks, mida ta on näinud.

Kas on tõesti tõsi, et üle paarikümne looma elas väikeses korteris koos?

Jah, te kuulsite õigesti, nad kõik elasid ühetoalises korteris. Kunagi ju ei tea, mis inimeste peas toimub, miks ta endale sellisel hulgal lemmikloomi võttis. Aga sel puhul on ilmne, et loomaarmastus oli kasvanud üle pea.

(Koer tõuseb tagajalgadele ja lakub uuesti Carolit. Carol koerale: "Oled kõva musitaja jah.")

Sõstral, nagu ka ta õel, oli Venemaa koodiga kiip. Me ei tea, kust need koerad siia tulid, kuna me ise ei ole selle inimesega, kelle juurest loomad ära toodi, suhelnud. Ma tean ainult, et üks selles korteris elanud koer oli pärit Pihkva varjupaigast. Tema on endale juba uue kodu leidnud.

Mis seisus need teised loomad seal ühetoalises kodus olid, kui te nad siia tõite?

Teised koerad, kes temaga koos sealt korterist saabusid, olid samuti üsna kehvas seisus, määrdunud uriini ja muu väljaheitega. See oli ikka üsna inetu vaatepilt. Siin on nad toibunud, mõned neist juba kojugi saanud, tema veel ootab oma kodu. Sõstral võtab natuke aega, enne kui ta suudab taas inimesi usaldada. Aga vaadake nüüd, ta on väga tore koer, kes saab hästi läbi teiste koerte, kassidega ja ka inimestega. Ainult esimene tutvumine võtab tal natukene rohkem aega. Kui ta varjupaika tuli, siis ei andnud oma puuris ennast üldse näole. Ta oli väga pelglik. Kuigi tema vanematest pole midagi teada.

Kuidas loomad teile siia satuvad? Kas Sõstra ja temaga koos elanud loomade kohta tuli teile mingi teade või kaebus?

Meie läksime jah Tööstuse tänavale kohale, kuna naabrid kurtsid, et nende majas elab ühes korteris palju loomi, ja hais, mis sealt tuli, muutus juba kohutavaks. Ma aitasin kõik need loomad sealt varjupaika toimetada. Sõitsime kahe autoga välja. Terve tuba oli selles elamises täis koerte väljaheiteid, kõikjal kõva uriinihais, mis tungis ka koridori. Pisemate koertega oli nii, et me pidime neid mitu korda pesema, enne kui hais nende karvastikust taanduma  hakkas. Üsna tavaline on aga ka see, et omanikud jätavad meile loomad kastiga värava taha ja kaovad ise minema.

Mismoodi veel loomi hüljatakse?

Vahel jäetakse mõni koer poe juurde puu külge, Lasnamäel oli hiljuti üks hamster klaaspurgis kaubandusekskuse ukse taha pandud. Inimesed lihtsalt jätavad oma loomad kuhugi käidavasse kohta, ja kui need loomad pole kiibistatud, siis me ei saagi kunagi teada, kes see omanik on olnud.

Hiljuti saime öösel ühe prügikasti jäetud kassipoja. See on kõige hullem variant, kui loom prügikasti pannakse. Loomi ei tohi üldse maha jätta, aga käidavates kohtades saab nad ju siiski kiiresti kätte, prügikast aga võib saada loomale saatuslikuks, ta ei pruugi sealt enam elusana välja tulla.  

Nii et kui keegi näeb mõnda hüljatud looma, kes on omapead, siis oleks mõistlik teile varjupaika helistada ja sellest teada anda?
Jah, nii tavaliselt ka tehakse. Kui kellegi hoovis hakkab liiga tihti  käima mõni kass, on seal juba mitu päeva järjest, siis peaks sellest meile teada andma. Tallinnas pole ju kasside vabakäik lubatud. Kui meile helistatakse, siis me reageerime ja toome omapead hulkuva looma varjupaika.

Kuidas te need kassid kinni püüate?

Kui on sõbralik kass, siis on muidugi lihtsam, aga kui on raskemini püütav, isegi ründav, siis peame appi võtma püügipuuri ja kahva. Meelitame teda ka toiduga. See tavaliselt mõjub.

Me pakume linnale seda loomade püüdmise teenust ööpäev ringi. Kui keegi ka keset ööd helistab, siis meie inimesed lähevad kassi püüdma.
Väljakutsele sõidame ikka siis, kui keegi selle väljakutse teeb. Kui on märgatud kusagil hulkuvat looma. Koertega on samamoodi. Kui loom on kusagilt lahti pääsenud ja liigub omapead, siis tavaliselt on ta ikkagi kiibistatud. Me saame kohe kontrollida kiipi ja omanikuga kontakti võtta. Ja loom ei pea kuigi kaua siin varjupaigas olema. Sellepärast ongi Tallinnas ka loomade kiibistamine kohustuslik.  Kahjuks päris kõik ikka kiibistatud veel ei ole. Kui kõik meie lemmikloomad oleksid kiibistatud, siis meil poleks siin mitte 150 kassi, vaid kindlasti alla 50. Papagoide püüdmisega on muidugi hästi palju vaeva, nad ju lendavad eest ära. Aga paar tükki oleme kätte ka saanud. Papagoisid pole võimalik kiibistada ja enamasti lähevad nad siit juba uude koju.

Kas inimesed üldse teavad, et kaduma läinud lemmiklooma tasub hakata kõigepealt otsima teie juurest?

Meie arvates mõni vanainimene tõesti ei tule selle peale, et tema kass ei ole jäänud auto alla, vaid on hoopis toodud meie varjupaika. Ta ei kasuta internetti ega saa ka meiega kiiresti ühendust võtta. Me teatame ju oma kodulehel kõikidest loomadest, kes on toodud varjupaika. Kui me need kuulutused kõik ajalehte paneksime, peaks meil vist lausa oma ajaleht olema. Oleme palunud ka inimestel, kes leiavad kassi ja hoiavad teda enda juures, panna ümbruskonnas kasvõi ustele väikesed teated, et on leitud selline loom ja omanik ta sealt-ja-sealt kätte saada. Eelistame seda, et loom saaks kiiresti oma koju tagasi. Varjupaigas olemine tekitab kindlasti igale loomale stressi. Meie eesmärk pole loomi oma juures pidada, vaid olla neile ajutiseks peatuspaigaks teel koju. Kas vanasse koju tagasi või uude kodusse.

Mida teha, kui sünnivad kassipojad, keda pole kuhugi panna, kas tuua nad teie juurde?

Me julgustame inimesi ikka, et püüdku algul ise loomadele uus kodu leida, kui nad ei saa ise neid endale jätta. Ikka sellepärast, et varjupaik pole loomale õige koht. Palju lihtsam oleks, kui inimesed ise leiavad loomadele uue kodu ja meie kaome üldse sealt vahelt ära.

Aga koerad ja kassid pole inimestel ainukesed lemmikloomad – on teil peale nende veel teisi liike hoiul?

Praegu on meil küll ainult koerad-kassid, kuid muid loomi on aeg-ajalt olnud. Septembris oli meil kolm Aafrika kääbussiili. Paar aastat tagasi oli siin isegi kodukana. Oli jalutanud keset Tallinna kesklinna. Eelmisel suvel kutsuti meid püüdma tuhkrut. Püüdsime looma kinni, aga selgus, et see oli hoopis mink. Tegu oli linna ära eksinud metsaloomaga ja viisime ta metsa tagasi. Viljandi varjupaika sattus nädal tagasi madu – maisinastik, kes oli käekotti peitu pugenud. Üks naine pistis käe kotti ja tundis seal äkki midagi külma ja libedat. See oli õnneks täiesti kodustatud maisimadu, mitte metsik mürkmadu.

Lemmikloomade puhul ei ole inimeste fantaasial piire. Väga tihti arvatakse, et mõni rebasekutsikas võiks asendada koera. Aga metsalooma koht ei ole inimeste kodus!

Hästi keeruline on rottidega. Inimesed ei oska vahet teha, milline on kodurott, milline on lemmikloom. Aga käitumise järgi on seda siiski võimalik kindlaks teha. Kodustatud loom on inimesega harjunud, metsik rott, kes elab parasiidina inimese lähedal, püüab eemale hoida.

Räägitakse, et Tallinna kesklinn kipub uppuma rottidesse, kuna tänavakassid on kõik ära korjatud. Mida peaks tegema? Kas laskma metsikud kassid steriliseerida ja vaktsineerida ning siis tagasi tänavale saata?

Mõnes riigis nii tehaksegi, aga Eestis on see teatavasti keelatud.

Rottide kui kahjurite puhul tuleks ikka pöörduda kahjuritõrje ettevõtete poole. Kassid oleksid siin juba aegunud lahendus, mida ei saa vähemalt Tallinnas mitmel põhjusel soovitada. Hulkuvad loomad võivad tekitada liiklusohtlikke olukordi, lisaks levitada parasiite ja seennakkusi. Ja see nakkus võib kanduda ka inimestele.

Meil siis ei tohi olla tänavakasse. Lugesin teie töö aruandest, et olete neid metsikuid kasse eutaneerinud tänavu 41. Kas nendest ei oleks enam saanud kellegi lemmiklooma?

Metsistunud kass on sündinud tänaval ja veetnud seal kogu oma elu. Kui me oleme neid püüdnud, siis on nad hirmul ja püüavad põgeneda. Tänavakass kogeb alati hirmu, kui inimene talle tähelepanu pöörab. Kui me puhastame kinni püütud metsistunud kassi puuri ja anname talle süüa, siis on näha, et loomal on surmahirm. Kui see hirm ja stress mõistliku aja jooksul üle ei lähe, siis pole looma seisukohalt mõistlik teda piinata ja kinni pidada.  Niisugustele kassidele on ka väga raske leida kodu. Kui loom ei hakka inimesega suhtlema ja jääbki põdema, siis tuleb talle teha igavesti uinutav süst. Kõigil muudel juhtudel tuleb seda sutsu teha vähe. Mõnikord harva koerte puhul, kui nad on üle kümne aasta vanad ja neil on näiteks südame puudulikkus.

Mõnel loomal on ortopeedilised probleemid, siis on väga väike võimalus, et ta taastub operatsioonist, nii et ei jää muud üle, kui võtta vastu otsus ta jäädavalt magama panna. Koerte eutaneerimist ei ole meil siiski  kaua aega olnud. Kasside puhul tuleb seda rohkem ette. Kasse satub meile siia ka rohkem ja nad jäävad sagedamini auto alla. Mõne päeva eest toimetasime ravile kassi, kes oli autolt löögi saanud. Tal oli lõualuu puru, tal oli peapõrutus, käpp oli vigastatud, selliseid asju juhtub kassidega kahjuks väga tihti. Aga alati ei lõpe see nii kurvalt, nagu kirjeldatud juhul. See loomake tuli kahjuks eutaneerida. Kui elulootus on nii väike, siis peame seda teed minema.

Kusagilt on ometi lahti läinud jutud, et varjupaik hukkab teatud aja pärast looma, kui pole suudetud talle kodu leida. Kas see vastab tõele?

Aga varjupaigal tulebki tahes-tahtmata eutaneerida rohkem loomi, kui inimesed kodus seda teevad, sest igal inimesel on tavaliselt ju ainult mõni üksik lemmikloom. Siin on neid loomakesi koos palju. Meil on väga vähe omanike loovutatud loomi, enamus satub siia ikka põhjusel, et nende eest ei hoolitseta.

Kassid satuvadki siia suuremalt jaolt tänavatelt. See tähendab, et tegu on n-ö kolooniakassidega, tihti satuvad nad meie juurde liiga hilja. Tänaval pole nad saanud vajalikku ravi, nad pole vaktsineeritud, neile pole tehtud parasiiditõrjet. Seetõttu murravad seedeelundite parasiidid kassipojad lihtsalt maha. Me teeme kõik, et loomad end meie juures hästi tunneksid. Aga alati ei aita seegi. Kui me näeme, et loomal pole paranemise lootust, siis ei tohiks lasta tal piinelda ja hinge vaakuda. Siis tuleb teha süst.

Veel räägitakse, et teil on soodne leping väikeloomade krematooriumiga, et nad ikka tööd saaksid.

Me ei saada neid tuhastamisele väikeloomade krematooriumisse. See oleks liiga kallis, meil ei jätku selleks raha. Meil on leping Väike-Maarja tehasega, kus korjuseid töödeldakse.

Mida teha, kui keegi soovib teilt kassi või koera?

Kõik, kes soovivad looma võtta ja vaatama tulla, saavad meiega telefoni teel kokku leppida. Siis saame tagada, et see inimene, kes konkreetse looma kohta kõige rohkem teab, on siin olemas ja oskab temast rääkida.

Kas te annate looma igaühele või on ka mingid nõudmised peremehele?

Päris igaüks meilt looma tõesti ei saagi. Aga me soovitame kõigil, kellel hakkab meie kodulehelt mõni loomake silma, täita ära sooviavaldus. Seal on üsna palju küsimusi tulevase loomaomaniku kohta. Me püüame leida loomadele selliseid kodusid, mis neile sobivad, et vältida nende jõudmist varjupaika tagasi.

Siin on vist üks asi ka looma ja inimese iseloomude sobivus. Kas vaatate seda külge ka?

Loomulikult vaatame seda, eriti koerte puhul. Kes soovib endale koera, peab käima alguses kolm korda meil loomaga tutvumas. Ta peab harjutama end selle loomaga suhtlema. Ja tuleb silmas pidada, et kõik koos elavad pereliikmed peavad olema nõus, et lemmikloom nende juurde tuleb. Kuid ka kasside puhul jälgime, et omaniku ja looma iseloomud sobiksid. Mõned tahavad väga iseseisvat looma, teised jälle sellist, keda kogu aeg sülle võtta ja paitada. Kõik oleneb sellest, mida keegi soovib. Ja ka kassid on väga erinevad. Me püüame inimeste soove täites lähtuda loomade heaolust. Uude koju minnakse lootuses veeta seal terve elu, mis ei tohi loomale piinaks kujuneda.
Seepärast olemegi kehtestanud korra, et inimesed panevad meile tulekuks aja kinni, siis me kohtume ning selgitame välja, milline lemmikloom kellele kõige paremini sobiks.

Mida inimene peab oma peas selgeks mõtlema, enne kui ta soovib teie juurest endale looma võtta?

Kindlasti tuleb läbi mõelda, kas ollakse valmis jagama oma elu loomaga. Kui võetaks ka väike kassipoeg, siis ei jää ta teie pere liikmeks ainult aastaks või kaheks. Kass võib elada paarkümmend aastat. Peab olema valmis jagama loomaga oma elu kõik need aastad. Kogu selleks ajaks peab jätkuma ka hoolt ja armastust.

Kui ei olda päris kindlad, siis võib alguses proovida hoiukodu varianti ja võtta loom endale ajutiselt.

Uus kodu ei tohi saada siis loomale uueks stressiallikaks. Kui koer pannakse kohe ketti ja muud elu ta päevast päeva ei nägi, siis see on vist küll looma piinamine?

Ketis pidamist päriselt ära keelata ei saa, see on praegu ka seadusega lubatud, aga kett peab olema ikka pikem kui viis meetrit ja loom saama vähemalt kaks korda päevas oma liikumisvajadust rahuldada. Koera tuleb viia pikemale tiirule, kui seda võimaldab teda vangistuses hoidev kett. Kui meie juurde tullakse sooviga saada ketikoera, siis kahjuks neid meil pakkuda ei ole. Meie koerad ei ole ketikoerad, nad eelistavad olla inimeste läheduses, nad tahavad tegutseda koos inimesega.

Muidugi, vahel on koera ketti panemine ka õigustatud. Kui on selline loom, kes muidu hüppab üle aia või läheb kuhugi, kus tema enda turvalisus pole enam tagatud. Aga koer ei tohi kogu aeg ainult ketis olla. Ta peab saama piisavalt ka inimese lähedust.

Kas on ka niisuguseid loomi, kes oleksid küll valmis inimesega koos elama, aga pole leidnud endale uut kodu?

Ei, niisugused loomi meie varjupaigas ei ole, kes siit aasta-pooleteise jooksul kodu ei leiaks. Selle ajaga leiavad kõik endale kodu. On isegi inimesi, kes tulevad meile sooviga võttagi endale kass, kes on varjupaigas kõige kauem oodanud. Kõige kiiremini leiavad uue peremehe sõbralikud kassipojad. Koertel, kes vajavad natuke treenimist, läheb natukene kauem aega. Aga siia ei jää keegi.

Kõige kauem varjupaigas olnud loom on kass nimega Eva. Väga aristokraatliku olemisega, ilus loom. Esitennisist Anett Kontaveit käis meil siin isegi temaga pilti tegemas. Ta on natuke isepäine kass, kes otsustab ise, kas lasta end paitada või mitte. Ja kellel lasta.

Meie mahutavus üldse on 300 kassi. Kui kevadeti algab kassipoegade hooaeg, siis on siin ka rohkem loomi ja meil käed-jalad rohkem tööd täis kui praegu sügisel. Paar aastat tagasi oli meil siin isegi üle 300 kassi, aga siis tuleb lisapuure kasutama hakata.

Ega kassidele vist ei meeldi, kui neid nii palju koos on?

Oleneb kassist. Nad on siin oma hierarhia täielikult paika pannud. Paar kassi vastutavad selle eest, et kassitoas oleks kõik kontrolli all. On neid, kes alati võtavad uustulnukad vastu, alati esimesena inimesi ukse peal tervitavad. See on siin nagu omaette riik. Üldjuhul küll kassid nii mitmekesi koos ei ela. Meil on siin kaks kassituba. Ühes on need, kes eelistavad väiksemas seltskonnas elada. Püüame teha nii, et kõik rahul oleksid.

Kas te teate ka, mis teie hoolealustest edaspidi on saanud?

Juulis-augustis tähistame oma sünnipäeva ja inimesed tulevad  lemmikutega, kelle nad siit said, meile külla. Seda on tore näha, kuidas nad on oma loomadesse kiindunud. See on, nagu oleks oma lapse üles kasvatanud.

Kas on võimalik võtta näiteks suveks kass ja harjutada teda koduse eluga – et ta püüaks siis suvilas hiiri?

Iga suve lõpul teeb loomakaitse selts kampaaniat, et loomi ei jäetaks suve lõpul maale maha. Parem, kui nad toodaks varjupaika, nad on juba sotsialiseerunud ja neile on võimalik lihtsamini uus kodu leida.

Mõned inimesed pole ka sada protsenti kindlad, kas nad on üldse valmis endale lemmiklooma võtma. Seepärast on ajutine hoiukodu ideaalne võimalus nii kassile kui ka inimesele. Kass pääseb selleks ajaks hooldekodust ja inimene saab aru, kas ta ikka soovib lemmiklooma pidada. Kas ta tuleb sellega toime. Just sotsialiseerumata loomade puhul oleks hea, kui leiaksime nendele vahepealsed hoiukodud.

Kuidas inimesed teid aidata saaksid?

Meie kodulehelt on võimalik valida endale mõni armas loom ja annetada talle. See oleks ka mingil moel looma pidamine, aga  looma pole inimese juures kodus. Inimene lihtsalt tasub looma ülalpidamise eest. Eriti hea on see loomale, kes vajab mingit erilist ravitoitu või ravi. Meile satub siia allergikuid, diabeetikuid, siis saab kaasa aidata, et kõik loomad saaksid neile vajalikku ravi. Ja päris paljudes loomapoodides on meie annetuskast – et kui ostad midagi oma lemmikloomale, siis pea meeles ka neid õnnetuid, kes veel pole oma kodu leidnud. Ostke üks konserv lisaks ja tõstke see meie kasti. Sellestki on väga palju abi. Kassipoegade puhul on küsimus, kuidas viia neid emapiimalt üle kuivtoidule. Selleks on  konservid, aga mõnikord on meil nendega päris kitsas käes olnud.

KLANDORF: Haiged loomad saavad varjupaigas kohe abi

"Vigastatud ja haiged loomad vajavad kohe abi, sestap on varjupaigas veterinaarid ja linna soetatud moodne  meditsiinitehnika, näiteks röntgen ja ultraheliaparaat," ütles  abilinnapea Kalle Klandorf.

"Oleme vaeva näinud, et koerte väliaedikud varjupaigas saaksid endale katuse peale. Samuti oleme vahetanud välja kasside karantiinipuure, et takistada haiguste levikut. Töötame selle nimel, et sünniks vähem soovimatuid loomalapsi, kes võivad taas tänavale sattuda. Lisaks on varjupaiga territooriumil jääkamber. Sinna tuuakse linna tänavatelt kokku korjatud hukkunud loomade, sh metsloomade jäänused, mis jõuavad Väike-Maarjasse tuhastamisele. Selle teema kohta on kahjuks ilmunud palju väärinfot – nagu hukkaks varjupaik liiga palju loomi, viies jäätmed seejärel Väike-Maarjasse." 

• Loomade varjupaik asub Paljassaare tee 85, telefon 514 1431.

• Väljakutseid võtab varjupaik vastu ja tagastab loomi omanikele ööpäev läbi.

Laadimine...Laadimine...