"Kui korraga peaks vajama ravi tuhat nakkusohtlikku patsienti, siis see ei ole enam Eesti meditsiini kriis, vaid katastroof," ütleb kriisijuht Arkadi Popov võimaliku musta stsenaariumi kohta. "Praegu oleme veel olukorras, kus saame seda ära hoida. Kõik on meie endi kätes."

Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) kiirabikeskuse juht Arkadi Popov asus 24. märtsil tegutsema terviseameti hädaolukorra meditsiinijuhina. Tol päeval asus haiglaravil 28 patsienti, neist viis kriitilises seisus. Popov sai ühtlasi üle riigi kuulsaks: ta oskas esineda nii veenvalt, rahulikult ja n-ö külma kõhuga, et kõik said justnagu usu ja kindluse tagasi.

5. detsembrist juhib Popov Lääne-Tallinna Keskhaiglat (LTKH). Kui PERH-i kiirabikeskuses õhtul kohtume, on Popovil selja taga juba 36-tunnine tööpäev. Peale kõige muu on ta teinud ära 24-tunnise vahetuse kiirabiarstina ja käinud Hiiumaal kopteriga haiget päästmas. “Sellega harjub,” ütleb ta vaikselt, kui küsin, kas tema enda tervis kõige selle peale üles ei hakka ütlema.

Kui läbi on ühe pika tööpäeva 37. tund ning diktofon ja kaamera juba seisavad, ütleb ta, et kavatseb ka LTKH-s aeg-ajalt tegutseda tavalise EMO arstina. Kiirabiautos sündinud, võiks selle mehe kohta ütelda. Terves riigis oli tänu Popovile PERH ainus suur struktuur, mis oli kevadiseks kriisiks valmis.

Kas olete kauaaegse EMO arstina arvet ka pidanud, kui mitu elu olete oma elu jooksul ära päästnud?

Ma ei oska öelda! (Mask on ees, aga silmadest on näha, et naerab.) Ma ei ole selle peale mitte kunagi mõelnud. Mul on ikka suhteliselt pikk staaž – kiirabis alustasin 1991. Umbes 29 aastat kogu aeg kiirabis ja EMO-s. Palju inimesi on aidatud. Tagantjärele on päris hea tunne.
Mõned mind mäletavad. Erakorraline meditsiin on aga selline huvitav eriala, et kohtume patsiendiga väga lühikese aja jooksul. Ja kõigil neil, kes töötavad EMO-des, on hästi palju patsiente. Viimasel ajal olen rohkem töötanud kiirabis, kus mul on üks patsient korraga. Aga varem EMO-des aastaid töötades on olnud korraga käsil ka kuus või kümme haiget. Ja pean ütlema, et ma ei mäletanud hommikul, mida tegin eelmise päeva jooksul. (Muigab.)

Kui palju on erakorralise meditsiini arsti töö ikkagi piiratud reeglitega ja palju saab kasutada loomingulist lähenemist?

Erakorralise meditsiini arsti töö sarnaneb alati detektiivitööga. Tegeled inimesega, keda kui patsienti sa absoluutselt ei tunne, ja siis otsime koos temaga tervisehäda. Ja lahendame, kui see on selgunud.

Samas on EMO-s muidugi oma algoritmid, mille alusel me diagnoose paneme. Ei ole mõtet lasta kahurist varblase pihta. Näiteks ei ole vaja teha magnetresonantstomograafi uuringut, kui sedasama näitaks ultraheli. Kõiki neid momente tuleb arvestada. Selleks on meil vähe aega, sest patsienti tuleb abistada kiiresti.

Aga just kiiruses seisnebki erakorralise meditsiini võlu.

Kas süda praegu ei kripelda – kriisi hari on jälle käes, terviseameti kriisijuhina juhtisite enne selle lahendamist, nüüd asute kohe tööle Lääne-Tallinna Keskhaigla juhina?

Natukene kurb tunne on, aga mitte ainult sellel põhjusel. Reanimobiiliga sõitmine ja inimeste aitamine ning lisaks veel meditsiinijuhi roll olid väga huvitavad tööd. Kuid kõik lõpeb ükskord ja peab liikuma edasi.

Ma ei ütleks, et LTKH juhi koht on seoses kriisiga kuidagi vähem oluline. Põhja regioonis, sh Harjumaal võtab just LTKH enda peale kõige suurema löögi. Seal on kõige suurem hulk Covid-positiivseid patsiente ja koormus väga tõsine. Tänasel (eelmise nädala kolmapäevasel) Põhja meditsiinistaabi koosolekul otsustasime, et mina hakkan tegelema operatiivse juhtimisega Põhja regioonis. Nii et ma ei välju eelmisest ehk terviseameti kriisijuhi rollist täielikult – operatiivne töö jääb ikka.

Palju räägitakse plaanilise ravi piiramisest, sest viirusehaigeid lisandub väga kiiresti. Mida see toob kaasa teiste haigete jaoks?

See sõltub, kui kõrgel tasemel me peame olema valmis Covid-patisentide raviks. Suvel teadsime, et üksikud haiged võivad sattuda ravile, aga sisuliselt haiglate igapäevane töö ja elu ei olnud häiritud. Aga nüüd on olukord selline, et tavapärane haigla struktuur – nii infra kui ka personal – ei sobi kahjuks sellises koguses nakkusohtlike patsientide ravimiseks. Me ei ravi ju tavaolukorras neid näiteks nakkuskliinikus 60 korraga. (Tavaoludes on seal 53 kohta – mõningase suurendamise varuga.)

See on hoopis teine tööstandard. Üks Covid-19 patsient vajab selleks, et teda efektiivselt ravida, kaks kuni kolm korda rohkem personali kui tavaline haige. Ja kustkohast see personal võtta? Tekivad sellised dilemmad.

Üks võimalus on, et osa personali mitte-nakkusohtlikust tsoonist suunatakse Covid-osakonda. Kui Covid-patsientide hulk aga üha kasvab, siis osutub olukord ühel hetkel siiski väljapääsmatuks. Ja siin me räägimegi korralise ravi piiramisest. Erakorraline abi peab olema tagatud täies mahus. See on prioriteet. Me alustamegi tavaravi kärpimist sealt, kus inimene saab natukene oodata. Järjekord küll pikeneb, aga kui pandeemia saab läbi, siis inimene jõuab ravile.

Praegu me alustamegi nendest valdkondadest, mis on vähem tundlikud. Päevakirurgia, päevaravi mingil määral. Sealt liigume aste-astmelt ülespoole. Seejärel räägime juba üldkirurgia kärpimisest. Ja kui Covid-patsientide arv on juba meeletult suur, peavad kõik kõrgtehnoloogilised erialad olema mingil määral ohverdatud Covid-19 ravile.

Kus asub Eesti meditsiinisüsteemi vastupidavuse piir?

Kõik sõltub patsientide arvust. Praegu me teame – prognoosid ütlevad meile –, et umbes kahe nädala pärast ootab haiglaravi 300 ja enam patsienti. (Intervjuu tegemise ajal oli neid haiglas 218.)  Jõulude ja aastavahetuse kohta ütlevad kõige mustemad prognoosid, et peame olema valmis, et korraga vajab haiglaravi 500 või isegi tuhat patsienti. 

Aga kui peaks korraga vajama ravi tuhat patsienti, siis see ei ole enam Eesti meditsiini kriis. Tuhat nakkusohtlikku patsienti korraga ravil – see oleks juba katastroof. Praegu asume veel olukorras, kus saame katastroofi ära hoida. Kõik on meie kätes.

Rääkides äsjasest maskivastasest meeleavaldusest olukorras, kus meditsiinisüsteem proovile pannakse – kas osal inimestel on kadunud enese alahoiu instinkt, või mis selliseid meeleolusid ühiskonnas võib tekitada?

Ma arvan, et siin leidub mitu komponenti. Kellegi jaoks on see näiteks võimalus avaldada protesti. Kellegi jaoks silma paista. Keegi on tõesti veendunud, et mask ei päästa. Alles siis, kui ilmnevad probleemid tema enda või lähedastega, hakatakse mõtlema, et kas ma tegin ikka õigesti.

Leidub neid, kes on ebakindlad, kes jälgivad olukorda. Just nendele on esmajoones suunatud meie sõnum, et kandke siiski maski. Reaalselt võttes on viirus ju eluohtlik. Ja kui mitte noortele, siis vanematele. Kõige hullem, et vanuses 85 on suremus väga kõrge, 15%. Noored ütlevad, et ma olen terve, ma ei karda, ma ei vaja hingamisaparaati, kui satun haiglasse. Nad ei mõtle sellele, et vanemad inimesed seda vajaksid. Aga kui satutakse siiski haiglasse, siis paljud teised inimesed ei pääse ravile, sest tavaravi tuleb ju Covid-patsientide suure arvu tõttu vähendada.

Peaks ikkagi mõtlema, et kui ignoreerid maske, ei sea sa htu mitte ainult ennast ja oma sugulasi, vaid ka paljusid teisi. Ma ei arva, et kellelgi võiks olla õigus nii palju mõjutada teiste inimeste elu.

Kui kaua plaanilise ravi piiramise tagajärgede likvideerimine võib pärast viiruse leviku kontrolli alla saamist veel aega võtta – aastaid?

Aastaid vast mitte, aga vaadakem, mis juhtus kevadel. Umbes kahe kuu jooksul toimus plaaniline ravi vaid osaliselt. Mõned haiglad taastavad endist ravimahtu veel tänase päevani. Mõned said sellega hakkama septembriks-oktoobriks. Kõik sõltus kohustuste hulgast patsientide ees. Põhimõtteliselt räägime ikkagi vähemalt poolest aastast, kuni n-ö normaalsus taastub.

Loomulikult – mida pikema perioodi vältel tuleb plaanilist ravi piirata, seda halvemad on pärast tagajärjed.

Terviseameti andmetel on üks suurema nakatanute arvuga piirkond Tallinnas Lasnamäe. Mis on selle taga – inimesed käivad seal rohkem omavahel läbi?

Loomulikult – mida tihedam populatsioon, seda rohkem nakatunuid. Tegemist on haigusega, millele meeldivad sotsiaalsed faktorid. Suured majad. Inimesed rohkem koos. See on paratamatus. See haigus levib suhteliselt ühtlaselt just linnades – lisaks Tallinnale Narvas, Sillamäel, Jõhvis.

Lääne-Tallinna Keskhaigla juhina hakkate tegelema ka Tallinna Haigla rajamisega. Mida sellise superhaigla rajamine patsientidele tähendaks?

Kõik meedikud, kes töötavad Tallinna keskhaiglates, ootavad selle projekti teoks saamist suure-suure huviga. Vaatamata lõpmatule renoveerimisele on keskhaiglate hooned ju siiski amortiseerunud. Personal pingutab kõrge taseme nimel, aga hooned on vanad. Ja kui me räägime nüüdisaegsetest tehnoloogiatest, siis need peavad olema sulandatud tänapäevasesse infrastruktuuri. Need peavad olema omavahel seotud juba algusest peale, planeerimise tasemel. See absoluutselt kõige kaasaegsem haigla Eestis, mis hakkab kerkima, võimaldabki seda, et tehnoloogia ja hooned sobitatakse juba eos omavahel kokku. Seetõttu on ootused väga kõrged.

Väga palju räägitakse uutest tehnoloogiatest, organiprinteritest ja muudest suurtest  arenguhüpetest. Kui reaalselt sellised suursaavutused patsientide hulkadele kättesaadavateks muutuvad?

Loomulikult on olemas igasugused ulmeprogrammid ja geenide tasemel arengud, mis on kallid ja lisaks veel mitte päris homse päeva tulevik. Aga mis ennekõike huvitab nii Tallinna elanikke kui ka Eesti elanikke laiemalt – see on arstiabi kättesaadavus. See on praegu märksa olulisem kui ulmelised tehnoloogiad, mida valdavalt ei ole tõestatud ei ajas ega praktikas.

See, et inimene paneb ennast kirja digitaalses registratuuris kardioloogi juurde ja pääseb sinna nädala jooksul, mitte ei pea ootama mitu kuud, on kordades olulisem kui igasugused imetehnoloogiad. Ja just see hea keskmine tase, mille juurde on liidetud kõrgtehnoloogilised osised, ongi meie inimeste jaoks tegelikult väga oluline. Kõrgel tasemel näiteks onkoloogiline või kardioloogiline teenus, ortopeedia, kirurgia ja nii edasi. Kõik see peab olema patsientidele kergesti kättesaadav.

Mida arvates tervisekindlustuse laiendamisest kõigile Eesti inimestele? Leidub ühiskonnagruppe – projektide põhiselt ehk pausidega töötajaid ja teisi –, kellel pole tervisekindlustust ajutiselt või üleüldse.

Selles mõttes on meil solidaarne ravikindlustus juba olemas, et erakorraline abi peab olema kõigile Eesti elanikele kättesaadav. See on tänane reaalsus, millega oleme elanud aastakümneid. Ma arvan, et see süsteem on ennast ka õigustanud.

Kui me räägime plaanilisest ravist, mis ei ole automaatne, siis jah, see on probleemne koht. Ma tean, et on FIE-sid, kes end meelega ei kindlusta, sest arvavad, et miks ma pean maksma maksu, kui ma olen terve. Aga kui satuvad tervisega hädasse, siis muidugi  kahetsevad.
Üldiselt ma arvan, et solidaarne kindlustus on pigem hea.

Vahepeal on palju räägitud haiglate võidurelvastumisest, pingutamisest suurema hulga patsientide endale saamise nimel. Kas see on praegu probleem?

Konkurents meditsiiniasutuste vahel on pigem tervislik, sest iga raviasutus eraldi peab kõigele muule lisaks olema ka majanduslikult edukas. Haiglad kindlasti võitlevad selle nimel, et pakkuda parimat abi. Ja meelitada rohkem patsiente.

Kõige suurem mure Eestis on hoopis haiglate personal. Kuna see koosneb valdavalt kõrge tasemega spetsialistidest, keda Eestis just palju ei leidu, siis personali ristkasutus on väga levinud. PERH-i kiirabikeskuses töötades tean, et 20-25% personalist on tööl ühtlasi teistes kiirabiasutustes või haiglates. Kriisiolukorras on see kindlasti probleem, aga mitte ainult, vaid ka järjekordade vähendamisel plaanilises ravis. Kui leiduks rohkem personali, jääksid järjekorrad kindlasti väiksemaks. Raviasutused peavad seega võistlema kvaliteetse personali nimel. Mõnes mõttes on see hea, teisalt aga mure.

Milles teie arvates veel seisnevad meditsiinisüsteemi puudused? Näiteks osa muredest, millega inimesed saadetakse eriarsti jutule, võiks lahendada tegelikult perearst.

Teatud osa erakorralise meditsiini patsientidest, täpsemalt umbes 30%, võiksid tegelikult saada abi hoopis perearstilt. Miks seda ei juhtu – meil ei ole tegelikult patsientide liikumist eri tasandite vahel tipptasemel ära reguleeritud. Seda ei ole selgelt, sealhulgas rahaliselt ja korralduslikult paika pandud.

Kuhu peab patsient pöörduma, kui tal tekib näiteks järsku peavalu, või köha või kõhuvalu? Mitte erakorraline probleem, aga selline, mis peaks saama lihtsalt kiire lahenduse.

Kui ta pöördub perearstile, siis saadetakse ta suure tõenäosusega uuringutele. Nende maht ei pruugi olla tagasihoidlik, ja sinna ei jõuta vahel ka just väga kiiresti. Järjekord. Ja kuna kõik see võib võtta paar nädalat, siis tulebki patsient EMO-sse, mis on lahti 24/7. Ta võetakse vastu, vaadatakse üle. Seal on võimalik, et mõned uuringud saavad tehtud palju kiiremini, mõne tunni jooksul. Ja lisaks tuleb vahel korraks juurde ka mõni arst-spetsialist väljastpoolt EMO, kes täiendavalt konsulteerib.

Seega tase, kuidas patsienti koheldakse, on ebaproportsionaalselt erinev. Ja see ongi probleem. Ühelt poolt on muidugi patsiendil õigus saada erakorralist abi 24/7. Samas on erakorralisuse mõiste väga lai. Ja siin leidubki koht, kus riigil tuleks sekkuda:  kust kohast siis see piir jookseb? Muidu võivad EMO-d olla ummistunud ja ei jää aega tõeliselt erakorraliseks abiks.

Selline on karm reaalsus. Lisaks veel kasutatakse ressurssi ebaotstarbekalt. Patsient võiks saada teenust hoopis tervisekeskuselt, kus on oma labor, oma aparaadid. Ja selline teenus tuleks kokkuvõtteks meile kõigile odavam.

Maailmas vändatakse sadu ja tuhandeid haiglaseriaale. Kuivõrd on need patsiente rikkunud, nii et arsti tullakse sealt omandatud ettekujutustega õpetama?

See on riigiti väga erinev. Soomes näiteks on olukord väga hea, inimesed on sõbralikud ja alluvad väga hästi arstide korraldustele. Eestis on enamasti  sama. Rahuolu uuringutes, mis me regulaarselt korraldame, on 70-80% patsiente kiirabi või EMO tööga rahul või väga rahul. See on väga kõrge protsent.

Samas leidub muidugi selliseidki patsiente, kes teavad, mis haigus tal peab olema, kes on guugeldanud ja ise endale diagnoosi pannud. Taoline haige võib tekitada nii palju stressi, et jääb mulje, nagu oleksid kõik sellised. Tegelikult muidugi mitte.  Need on pigem üksikud inimesed – tasakaalust väljas närvisüsteemiga. Aga maailmas ongi tegelikult olemas selline suund meditsiinis nagu self-triage, ehk inimesel endal on võimalik oma seisundit EMO-s analüüsida. Mitmed haiglad kasutavad seda. Inimene sisestab oma kaebuse arvutisse. Vastab seal küsimustele ja nii tulebki diagnoosi osas välja juba poolvalmis produkt. See kiirendab natukene EMO arsti tööd. Ja pole ju paha, kui inimene saab ise analüüsida oma seisundit.

Kriisiõppuse “Wuhani vaikus” ümber keerleb igasuguseid legende – plaanisite just selleks ajaks nakkushaiguse piiramise õppust, kui meil tegelikult kevadel hoopis kriis kätte jõudis?

Suur šõu jah. Eks see kõik on üks halb nali, mis selle ümber on üles keerutatud (Naerab.) Või pool-nali.

Me korraldame PERH-i  kiirabikeskuses regulaarselt õppusi. See on osa meie tavapärasest elust. Oleme neid teinud aastas kaks kuni neli ja need on olnud pühendatud eri teemadele. Üks nendest oli eelmisel aastal “Pattaya tuul”, mille viisime läbi koostöös Tallinna kiirabi ja Lääne-Tallinna Keskhaiglaga. Meil oli juba ammu plaanis läbi mängida stsenaarium, kus tegemist nakkusohtlike patsientidega. Kuidas kasutada isikukaitsevahendeid täies mahus, kuidas sorteerida haigeid, et keda esmajoones ravida ja keda millal haiglale üle anda, ja kuidas haigla omakorda on nende raviks valmis. Siin ei olnud midagi erakordset.

See õppus andis palju head tagasisidet ja arvati, et seda on vaja korrata millalgi tulevikus. Kui ilmnes Hiinas Wuhanis see viirus, siis me just planeerisime 2020. aasta õppusi. Ja ma mõtlesin, et nimi “Wuhani vaikus” – miks mitte. Kõlavad nimed mulle alati meeldivad. Ja läkski plaani kirja. Aga kuna olukord arenes,   eskaleerus nii kiiresti, siis me muidugi ei jõudnud väga kaugele selle õppuse ettevalmistamisega, sest elu kujunes tunduvalt hullemaks kui meie õppuse legend.  

Kui ma praegu räägiksin kiirabikeskuse või haigla töötajatele, et kuulge, mul on särav idee, korraldame nüüd uue õppuse, kus oleks hästi palju nakkusohtlikke patsiente, siis see oleks minu viimane päev siin elus!

Asjatundjad on rääkinud, et umbes iga kümne aasta järel tekib uus koroonaviiruse vorm, mis inimesi laastama kukub – aga oletatakse, et nüüd võib-olla juba kiiremini, näiteks viie või seitsme aasta järel.

Kindlasti tuleb uus koroonaviiruse vorm! Absoluutselt. Ajalugu on juba näidanud, kuidas see käib. Võib-olla kiiremini, võib-olla aeglasemalt. Nii nagu 2003. a SARS, siis MERS. Ja nagu gripiviiruste alaliigid.

2016. aastal valmistusime ebolaks. Eestil vedas, et see asi meile tol ajal kohale ei jõudnud. Valmistusime ja treenisime. Riskihindamine ja riskianalüüs – see peab kogu aeg toimuma. Tuleb analüüsida, kuidas medpersonal peab vastu pandeemiale, et isikukaitsevahendeid jätkuks jne jne. Kõik peab plaanides olema. Kõik peab olema kirjas.

Inimesed on väga stressis. Peale Covidi mängib ehk rolli ka ühiskonna üldine polariseerumine. Kuidas on võimalik ühiskonna vaimsest tervist turgutada?

Kui me räägime potentsiaalsest täielikust sulgemisest, ja et kõik äkki lähebki kinni – siis jah, see ongi raske. Näiteks kui kevadel paiknes kriisi üks kese Saaremaal, siis olid meile abiks psühholoogid. Ma arvan, et sellise täieliku suletuse puhul on psühholoogilise abi kättesaadavus väga oluline.

Eriti raske on vanematel inimestel, kes jäävad korterisse või majja lõksu. Siin on nooremate abi oluline. Visiir, kätehügieen – ja inimene muutub juba funktsionaalsemaks. Ta võib minna välja, jalutada ringi, ta ei pea enam nii palju kartma. Seega: rohkem hoolitseda vanemate inimeste eest. Rohkem neile helistada. Mida rohkem kontakte inimeste vahel eri kanalite kaudu, seda parem. Kevadel oli selles olukorras abiks palju vabatahtlikke, et viia kasvõi vanematele inimestele toitu koju.

Kas ei oleks ikkagi õigem kehtestada lühikeseks ajaks järsk eriolukord, või ikkagi tasub jätkata majanduse säästmise nimel seda koera saba raiumist tükkhaaval ja püüda ühiskonda avatuna hoida?

Praegu on meil tervishoiusüsteemis kujunenud kriitiline olukord eelkõige Ida-Virumaal. Ma tean seda täpselt. Narvas ei pea haigla enam vastu. Ida-Viru Keskhaiglas valitseb samuti keeruline seis. Covid-voodikohad on täis. See tähendab omakorda, et plaaniline ravi tuli Narvas mingis osas lõpetada. Samamoodi piirab seda järsult Ida-Viru Keskhaigla. Osa haigeid liigub teisesse haiglatesse, nad paigutatakse ümber. See on seesama, mida rääkisime, et tervishoid ei tule toime suure hulga ühekorraga haiglaravi vajavate patsientidega.

Kui me juba näeme, et tervishoid ühes piirkonnas on ülekoormatud, ei tule enam toime, siis valitsusel tuleks sekkuda. Mitte et panna kinni terve Eesti, küll aga see regioon, kus esineb kõige rohkem nakatunuid. Sageli tuleks näha üks-kaks sammu ette ja mitte lasta juhtuda sellisel varingul.

Tuleb ette näha. Prognoosida. Need võimalused on täna tegelikult kõik ju olemas.  

Koolide distantsõppe osas ollakse Eestis väga eri meelt – kas suunata lapsed koduõppele või mitte?

Koolid on olnud jah suur vaidluse põhjus. Soomes leidis koolides aset väga laialdane nakatumine. Eestis seda õnneks näha ei ole – nakatutakse kõige sagedamini pereringis. Kas perekond ja kool on omavahel seotud? Ma arvan, et jah.

Kõige suurem probleem on ikkagi, mis toimub meie avalikus elus. Kui söögikohas, kus ei saa kasutada maski, on inimesed koos. Ja igal pool poodides, ja ühistranspordis. Käiakse aktiivselt tööl. Elu käib, inimesed kohtuvad. Ja veel kohad, kus alkoholi pruugitakse.

Miks haigestub nii palju meedikuid – nüüd juba üle saja?

80% meedikutest nakatub sageli haiglaväliselt. Seal kus teisedki. Näiteks perekonnaringis või avalikes kohtades. Ülejäänud nakatuvad raviasutuses – kui nad ei tea, et tegemist on nakatunud patsiendiga. Näiteks vajab inimene elustamist. Ja ei olda valmis, et ta võib olla Covid-positiivne, ja isikukaitsevahendite tase ei ole piisavalt kõrge. Veel juhtub, et mõned üksikud, kes ei tea, et on nakatunud, tulevad tööle ja nakatavad teisi.

Kui tõhusalt päästab meid vaktsiin?

Ma arvan, et kindlasti väga tõhusalt. Ilma selleta me jäämegi selle viirusega võitlema. See teeb veel mitu tiiru ümber maakera. Mingil hetkel saavutatakse karjaimmuunsus, aga enne kaotame maailmas mitusada tuhat või ka miljon inimelu. Vaktsineerimine on kindel plaan. Samas teatud hulk inimesi ütleb kindlasti ka Eestis, et nemad ei vakstineeri. Ja seda tuleb aktsepteerida. Aga kui vaktsineeritakse 60% elanikkonnast, siis on juba võit käes. Algul tuleb vaktsineerida meedikud ja need, kes töötavad suure hulga inimestega, seejärel riskirühmadesse kuulujad ja siis kõik ülejäänud, kes ei seisa vastu. 

Meelelahutuspaigad peavad sulgema uksed kell 22

• Kaupluste müügisaalid, üldkasutatavad ruumid ning töötajaga teenindussaalid võivad olla vaid poolenisti täis. Inimesed peavad järgima ka 2+2 reeglit. Endiselt peavad kaupluste külastajad kandma maski ja desinfitseerima käsi.
• Toitlustusettevõttes, meelelahutuskohtades ning avalike ürituste toimumiskohtades ei tohi keegi viibida kella 22-6. Kell 22 peavad uksed sulgema need kohad, kus üritusel osalejatele ei ole statsionaarset istekohta. Üheski sellises kohas pole lubatud ka erapidude korraldamine. Söögikohad võivad endiselt toitu kaasa müüa ja kullerit pakkuda.  
• Spordisaalid peavad samuti olema suletud kella 22-6, sel ajal  ei tohi seal korraldada ühtki trenni ega spordiüritust.

Kõlvart: kohustus maski kanda peaks kehtima ka avalikel väliüritustel 

“Kui on ette teada, et näiteks nädala või kahe jooksul olukord halveneb, võiks olla mingi edasiste sammude plaan,” lausus linnapea Mihhail Kõlvart.

Kõlvarti sõnul teeb olukord Tallinnas murelikuks, ja just see, mis toimub tervishoiusüsteemis. “Juba praegu tuleb osaliselt piirata plaanilisi meditsiiniteenuseid,” lisas Kõlvart. “Tuleb mõelda, kui suured on ressursid ja millised on vajalikud tegevused mustema stsenaariumi puhul. Vajalik on tihedam koostöö riigi ja omavalitsuste vahel. Omavalitsused peavad juba praegu teadma, millist ressurssi tuleks ette valmistada ning milline töö- ja elukorraldus kehtib juhul, kui rakendub must stsenaarium. See tähendab tervishoiusüsteemi võimalikku kriisi, millest arstid räägivad juba praegu. Kui on ette teada, et näiteks nädala või kahe jooksul olukord halveneb, võiks olla mingi plaan, millised sammud tuleb astuda.”

Kõlvarti sõnul tuleks juba rakendada lisameetmeid, näiteks kehtestada maski kandmise kohustus ka väliüritustel.

Lääne-Tallinna Keskhaigla piirab plaanilisi operatsioone

“Erakorralist ravi tuleb haiglal pakkuda hoolimata Covid-19 patsientide arvust,” ütles Lääne-Tallinna Keskhaigla juhatuse esimees Imbi Moks. “Erakorraliselt haiglasse saabuvate patsientide ravi ei ole võimalik edasi lükata.”

Lääne-Tallinna Keskhaigla on juba piiranud plaanilist ravitööd ortopeedias, uroloogias, üldkirurgias ja narkoosis protseduure endoskoopiaosakonnas. “Osaliselt on suletud operatsioonitoad ja lõpetatud ravi päevakirurgias ja päevaortopeedias,” lausus Moks. “Praegu ei olegi kõige olulisem maksimaalne voodikohtade arv, vaid see, et oleks piisavalt personali, kes patsiente ravib ja jälgib. Meditsiinitöötajate nappus on juba vägagi tuntav. Meditsiinitöötajad on oma töö tõttu Covid-19 nakatumise riskirühmas ja seetõttu on väga oluline neid hoida.”

Kui meedikute arv väheneb alla kriitilise piiri, olgu siis haigestumise või isolatsioonis viibimise tõttu, ei saa inimesi enam korralikult ravida.
Kuigi terviseamet alustas vabatahtlike meditsiinitöötajate otsimisega, pole erinevalt vooditest ja seadmetest võimalik personali juurde tellida. “Meil on kasutada ainult see personal, kes meil juba olemas on. Ainus võimalus on suunata meedikuid tööle ühest raviosakonnast teise – sinna, kus on sel ajal tööd rohkem,” nentis Moks. Töötajate ümbersuunamine tähendab aga, et kuskil mujal tuleb ravitööd piirata. Samuti on viiruse kandumise oht suurem.

Covid-19 patsientide jaoks on Lääne-Tallinna Keskhaiglas praegu 72 voodikohta. Alles käivitus plaan A4, kuid kui olemasolevad voodikohad täituvad 75% ulatuses, minnakse üle plaanile A5, mis näeb ette veel täiendavate voodikohtade avamist Covid-19 patsientidele. Personali maksimaalne võimekus on Moksi sõnul ravida kuni 92 koroonahaiget.

PERH-is jätkub täiel võimsusel vähihaigete ravi

“Polikliiniku vastuvõtud saab asendada osaliselt kaugkonsultatsioonidega, olgu telefoni teel või e-lahenduste kaudu,” lausus Põhja-Eesti Regionaalhaigla juht Agris Peedu.

Peedu sõnul teeb haiglatele suurt muret Covid-nakkusega patsientide suur arv, mis võib plaanilise ravi kättesaadavust mõjutada. “Kuna on vaja luua voodikohti Covid-19 raviks, tuleb haiglate personal ja voodid muust tööst vastavas mahus vabastada,” selgitas Peedu. “Seda tuleb teha isegi suuremas mahus, kuna Covid-osakondades on personalil suurem koormus isikukaitsevahendite kasutamise ja ravitöö standardite tõttu. Anname oma parima, et võimalikult paljudel erialadel plaaniline ravi jätkuks.”

Kergekäeliselt haiglad ravi piirama ei hakka. Täisvõimsusel jätkub kindlasti vähihaigete ravi. “Plaanilise ravi mõttes jätkub ambulatoorne vastuvõtt ning kui peaksime seda piirama, siis saab polikliiniku vastuvõtud teatud osas asendada patsientide kaugkonsultatsioonidega, olgu telefoni teel või e-lahenduste kaudu,” mainis Peedu.

Peedu kinnitusel tuleb erakorralist abi pakkuda igal juhul, hoolimata sellest, kas haiglad on Covid-19 patsientidest ülekoormatud või mitte. Küll aga tuleb ülekoormuse vältimiseks enne EMO-sse pöördumist võtta ühendust perearstiga ning veenduda, et vaja on just erakorralist abi.

Juhise, millises olukorras pöörduda EMO-sse ja millal perearstile, leiab perearstide seltsi koduleheküljelt.

Nakkuse leviku pidurdamiseks on vaja viia nakkuskordaja ehk R alla 1 (praegu 1,25). Seda saab Peedu sõnul saavutada, kui igaüks vähendab kontakte, õhutab ruume, kannab maski, peseb käsi, ei köhi teiste peale ja kogunetakse hajutatult. “Lähikuude olukord sõltub iga inimese panusest,” tõdes Peedu. “Tegemist on viiruse sellise levikuga, kus nakatuda võib juba kõikjal.”

Covid-patsientidele pakuvad kõrgema etapi intensiivravi praegu PERH, Tartu Ülikooli kliinikum, Ida-Tallinna Keskhaigla ja Pärnu haigla. “Intensiivravi patsiendid on alati keerulised ning esimene laine andis kindlasti intensiivravi meditsiinipersonalile lisateadmisi ja -oskusi,” mainis Peedu.

Õpilased ja üksikpensionärid saavad tasuta maske

• Linn jagab õpilastele alates seitsmendast klassist kokku 22 000-23 000 korduvkasutatavat maski. Esmajärjekorras saavad maske gümnaasiumiõpilased. Maskid saab kätte oma koolist.
• Üksi elavad pensionärid ja vähekindlustatud inimesed saavad detsembri kokku umbes 1,5 miljonit ühekordset maski. Igas linnaosas on olemas nimekiri abivajavatest inimestest ja linnaosad võtavad maskisaajatega ise ühendust. Linn soovib, et kokku 30 000 inimesel tekiks ka väike maskivaru. Nii saab igaüks neist karbi 50 maskiga.