VEEMOTO MAAILMAMEISTER MAREK PEEBA: "Võiduks pead mängima võimaluste piiril!"

"Sellise kiiruse juures sõites on vesi nagu betoon," lausub värske veemoto maailmameister Marek Peeba (23), keda selle spordiala juures köidab kuni 145 km tunnikiirusega kihutamisest saadav adrenaliin. Imekspandav on aga see, et maailmameistritiitel tuli Peebale täiesti oma käega ehitatud paadiga. "Oleme paadis kõhuli ja rooli liigutame vaid ühe käega," kirjeldab ta ka uskumatut sõidutehnikat. 

Pilt: Albert Truuväärt

VEEMOTO MAAILMAMEISTER MAREK PEEBA: "Võiduks pead mängima võimaluste piiril!"

Urmas Kaldmaa

"Sellise kiiruse juures sõites on vesi nagu betoon," lausub värske veemoto maailmameister Marek Peeba (23), keda selle spordiala juures köidab kuni 145 km tunnikiirusega kihutamisest saadav adrenaliin. Imekspandav on aga see, et maailmameistritiitel tuli Peebale täiesti oma käega ehitatud paadiga. "Oleme paadis kõhuli ja rooli liigutame vaid ühe käega," kirjeldab ta ka uskumatut sõidutehnikat. 

Mis teeb sõitjast meistri? 

Kui mootor töötab 14500 pöörde peal, on ta väga kapriisne. On vaja omajagu oskust, et mootorit nende pöörete juures hoida, õigel ajal kurvi minna, trajektoori valida, lainetega arvestada jpm. Põhimõtteliselt on paadiga nagu ka autoga – sa pead kõike tunnetama. Muidugi leidub hulljulgeid, kes teevad igasuguseid ohtlikke manöövreid. Need sõitjad võivad korra olla kiired ja võita, aga stabiilne sõitmine tähendab ikkagi seda, et sa oskad jälgida ka teisi. Möödasõiduks peab oskama lugeda, kuidas teine sõitja kurve võtab, et saaksid teda seest või väljast rünnata. Tehnikaspordis on aga üldse nii, et lisaks isiklikele oskustele peab ka õnne olema. Tuhat asja peavad kokku jooksma ja ka mootor ei tohi ära laguneda. Võimaluste piiri peal tuleb mängida, aga täpselt nii palju, et mootor ikkagi vastu peaks.

Mänguplaan peab valmis olema, gaas põhjas kihutamisest ei piisa. 

Kui ohtlik on sellistel kiirustel võistluspaadiga vee peal kihutada? 

Eks igal spordialal ole omad riskid. Ma ei ütleks, et paadiga sõitmine ääretult ohtlik on ja siin midagi karta oleks. Muidugi võivad õnnetused lõppeda päris karmilt, sest sellise kiiruse pealt on vesi nagu betoon. Õnnetusi juhtub meil siiski suhteliselt harva. Mul omal on ka ette tulnud kokkupõrkeid ja mõnikord on paat vee pealt lendu tõusnud. Suure tuule ja lainetusega on paadiga sõitmine ohtlik. Lainet kannatab meie klassi paat halvasti ja suure tuulega kipub see õhku alla võtma.

2008. aastal suri ühel Pärnu võistlusel mul kurvis mootor välja ja jäin paadiga rajale risti ette. Teine võistleja tuli külje pealt umbes sajakilomeetrise tunnikiirusega ja sõitis minu paadist üle. Õnneks turvapoort hoidis kõige hullema ära. Õlg sai veidi haiget, aga kokkuvõttes läks väga õnnelikult, haiglasse ei pidanud minema. Tagantjärele mõeldes reageerisin õigesti, kui surusin end võimalikult paadi põhja. Paat muidugi sai tugevasti viga. Teise mehega ei juhtunud aga midagi.

2010. või 2011. aastal läksin stardisirgel teise võistleja tagalainest üles õhku ja lendasin vette. Seekord ka midagi hullu ei juhtunud. Mul on õnnelikud õnnetused olnud. Emale muidugi see ei meeldi, et ma selle alaga tegelen. Iga päev ütleb, et äkki aitab nüüd. 

Kuidas maailmameistritiitel tuli?  

Meie harjutame kodus Harku järvel, Itaalias aga toimus võistlus jõe peal. Seega tingimused olid küllaltki erinevad ja see tegi olukorra meile raskemaks.

Ajasõidus olin kolmas. Kaks itaallast olid küll eespool, aga vahed olid väikesed ja see tõestas, et kiirus ja kõik võimalused maailmameistriks tulemiseks on olemas. Ajasõidul võetakse kiireim ring ja selle järgi pannakse stardirivi paika. Esimese sõidu start oli väga hea, kuid kurvis said kaks itaallast mööda. Esimese sõidu lõpetasingi kindlalt kolmandana. Kolmandast sõidust alates pöördus õnn minu kasuks. Üks põhikonkurent läks kurvi liiga järsult ja tema paadi mootor jäi seisma. Teine itaallane startis mehaanikute vea tõttu veidi hiljem. Kolmanda ja neljanda sõidu ma võitsin. Viimases sõidus oli võiduisu juba nii suur, et hambad ristis hoidsin teised selja taga. Eks see võit oli pikkade aastate töö vili.  

Milline on võidu toonud paat ja kui kallis lõbu on motospordis tipus olla? 

Tegime paadi koos sõbraga ise. See on valmistatud süsinikkiust vaakuumtehnoloogiat kasutades. Paadil on 125-kuupsentimeetrine mootor, mis töötab metanooliga ja suudab arendada sirgel kuni 145-kilomeetrist tunnikiirust. Kõik paadi vormid said talvel nuputatud ja tehtud spetsiaalselt selle võistluse jaoks. Kõige rohkem paneb inimesi imestama see, kuidas me paadis sees oleme. Oleme seal täiesti lihtlabaselt kõhuli. Roolihooba liigutatakse ainult ühe käega, teise käe all on gaas. Taga on ühe jala all summuti pedaal. Summuti töötab põhimõtteliselt nagu sidur, millega muudetakse mootori koormust.

Ma tegin juba eelmise paadi ise, aga lihtsalt teise paadi järgi. Nägin aga, et sellest ei piisa ja et võitmiseks pean tegema oma paadi otsast lõpuni ise. Muidu seda kõige paremat ei saa.  

Iga inimene ju ise paati valmistada ei oska – kas sul on tehniline haridus?  

Inseneriharidust mul ei ole, aga oli ettekujutus, kuidas saab paremaks ja mida tuleks vana paadi juures muuta. Vanemad sõitjad on õpetanud, kuidas paati tuleb teha, ja eks muidugi eeskujud ka. Nii see know-how tuleb. Kõrvalt näeb ju ka, et kui paadi juures midagi muudad, mis siis juhtub. Enamasti teed valesti, aga ükskord teed õigesti ka.

Meil paadivalmistamine üldiselt nii oma käte vahel käibki. Mujal maailmas ei ole see just väga tavaline, et võidusõitja ise omale paadi ehitab. Palgatakse ikka professionaalid, kes teevad. Päris nii ei ole, et lähed poodi ja ostad võistluspaadi.

Esimene paat sai tehtud iseendale, aga nüüd pärast MM tiitli võitmist on turg lahti. Huvilisi, kes tahaksid minult paati tellida, juba on. Hiinlased näiteks tunnevad huvi. Esialgu mul paadiehitusfirma veel registreeritud ei ole, sest siiani olen teinud paate ainult iseendale. Küll jõuab ka oma firma teha, kui asi peaks tellimiste ja müügini jõudma. 

Millises seisus on Eesti veemotosport?  

Eesti veemotosportlaste tase on tegelikult väga kõva. Ma pakun, et Eestis on veemotosportlasi kusagil 40 ringis, neist Tallinnas umbes 15 paati. Veemotospordiga tegeldakse veel Tartus, Viljandis ja Pärnus. Meid on vähe, aga kõik, kes sõidavad, sõidavad kõvasti. Eestlased tegelevad suure innuga. Kui juba hakatakse tegelema, siis tahetakse ka tippu jõuda. Ei võeta niimoodi vabalt, et ma siin niisama sõidan ja töristan. Meil ei ole see hobi, vaid tippsport. Samuti pannakse kogu oma raha spordi alla.

Kui võrrelda naabermaadega, siis see, et Soome mees on paatide F1 maailmameister, teeb neist väga kõva riigi. Noored on soomlastel ka üsna tugevad, aga spetsiaalsetes võidusõiduklassides nad tugevamate hulka ei kuulu. Lätlastest ja venelastest oleme minu meelest paremad.

Tallinnas Harku järvel tulevad järgmisel aastal väga suured võistlused, kolme Hydro GP klassi paadi maailmameistrivõistlused. Siia on oodata umbes 70 paati. Eks seegi näitab, et oleme tegijad. 

Kui palju Eestis veemotosporti toetatakse?  

Eriti ei toetata. Meil siin Eestis tuleb leida sponsorid. Minu head sponsorid on Filter AS ja rahvusvaheline firma iRobot. Loomulikult tuleb ka oma raha mängu panna. 2013. aastal sain riikliku spordipreemia ja nüüd siis 2000 eurot Tallinna linnalt.

Meie klassis maksab aga uus varustus ligikaudu 15 000-20 000 eurot ja hooaja kulud on minul ligikaudu 20 000-25 000 eurot. 

Kas võtate noore vastu, kui ta tuleb Tallinna veemotoklubisse ja tahab selle spordialaga tegelema hakata? 

Kui mõnel noormehel või tütarlapsel on kindel soov veemotospordiga tegelda, siis probleemi pole. Tulgu siia ja kõik aitavad tal meistriks saada. Siia tulles võiks noorel siiski isa kaasas olla, päris üksinda pole kõige õigem tulla. Meil on siin nii noori poisse kui ka üha rohkem noori tüdrukuid. Veemotosport on tüdrukute hulgas populaarsemaks läinud. Teevad poistele säru, nii et aitab. Meie klubis on kaks tüdrukut ja Tartus on ka kaks. Kokkuvõttes tuleb aga kahjuks öelda, et tungi meie spordialale ei ole. Võib-olla on natukene liiga vähe reklaami, võib-olla natukene vähe huvi meie vastu ka meedia poolt. Hea meelega tutvustaks ja räägiks, kui tuleks keegi ja küsiks.  

 

 

Enne sõitu on seniajani alati närv sees 

Marek Peeba sattus veesmotospordi juurde vaid 11-aastaselt, kui tuli juhuslikult asendada käeluu murdnud sõitjat.

"See juhtus 12 aastat tagasi, kui olin väike poiss," meenutab Peeba. "Isa käis mul kunagi koolis koos tuntud veemotosportlase Ahto Aaslav-Kaasikuga, kes on Tallinna veemotoklubis vana tegija. Ahtol oli noorteklassi sõitja, kes oli teinud avarii ja murdnud käeluu, ning oli vaja uut sõitjat. Ahto helistas isale ja ütles, et sul on poiss täpselt õiges vanuses, et äkki proovib. Läksin ja proovisin. Hakkas külge ja hakkas meeldima. Ega enam eemale ei saanud. Päris algul olin küll vastu, kartsin justkui veidi, sest olin neid paate vee peal näinud. Kui esimest korda sain ära proovida, siis oli nägu naerul. Sain aru, et suudan sõidu ajal paati kontrollida. Noorteklassides ei ole kiirused ka suured, sõidavad nii 60-70 km/h, midagi väga hullu ei saa juhtuda.

Selle spordiala juures köidab mind praeguseni sõidust saadav adrenaliin, kiirus ja mootorid. Enne igat sõitu on ikka närv sees."

  • Tallinna linn premeeris Marek Peebat 2000 euroga, kuna tänavu juunis tuli ta Itaalias San Nazzaros O-125 paadiklassis maailmameistriks. "Eks see 2000 eurot veemoto alla läheb," lausus Peebo. "Kulutused on suured ja kõik võistlused võtavad oma raha. Järgmisel aastal on vaja tiitlit kaitsta ja selleks paati edasi arendada."
  • "Linna tunnustus mõjub kahtlemata positiivselt nii Mareki kui ka kogu Tallinna sportlaste püüdlustele võita medaleid ka järgmistel tiitlivõistlustel ning on abiks 2016. aastal Tallinnas toimuvate maailmameistrivõistluste ettevalmistamisel," ütles abilinnapea Mihhail Kõlvart. 
  • Peeba on veemotospordiga tegelnud 2004. aastast. 2013. aastal võitis ta F-125 võistlusklassis EM-il hõbeda, 2009. aastal tuli OSY-400 klassis Eesti ja Balti meistriks ning 2012. aastal KT-1 klassis Lõuna-Korea meistriks. Varem on Peeba saanud Euroopa meistrivõistluste teise koha eest riikliku spordipreemia.  
5images
Laadimine...Laadimine...