VELLO MÄSS: Leidsime merepõhjast üles laeva Russalka ja kadedad soomlased nõudsid allkirja, et me pole seda avastanud

"Mereõiguses ja seadustes ei räägita hauarahust sõnagi," kinnitab kogenud allveearheoloog Vello Mäss. "Rootsi peaminister Ingvar Carlsson astus ämbrisse, kui lubas pärast Estonia katastroofi kõik uppunud välja tuua. Kui selgus, et see pole võimalik, tahtis Rootsi kähku Estonia kinni katta. Sest kui kasvõi ühelgi leinajal jääb vanaema välja toomata, annab ta Rootsi riigi kohtusse, nõudes mitut miljonit – sest peaminister ise ju lubas."

Pilt: Albert Truuväärt
Eesti

VELLO MÄSS: Leidsime merepõhjast üles laeva Russalka ja kadedad soomlased nõudsid allkirja, et me pole seda avastanud

Ivo Karlep

"Mereõiguses ja seadustes ei räägita hauarahust sõnagi," kinnitab kogenud allveearheoloog Vello Mäss. "Rootsi peaminister Ingvar Carlsson astus ämbrisse, kui lubas pärast Estonia katastroofi kõik uppunud välja tuua. Kui selgus, et see pole võimalik, tahtis Rootsi kähku Estonia kinni katta. Sest kui kasvõi ühelgi leinajal jääb vanaema välja toomata, annab ta Rootsi riigi kohtusse, nõudes mitut miljonit – sest peaminister ise ju lubas."

Eesti tänapäevasele merearheoloogiale aluse pannud Vello Mäss tähistab nädala pärast 80 aasta juubelit. Omal ajal lasi ta meremuuseumile vanast kalalaevast ümber ehitada uurimislaeva Mare, millega on avastanud nii mõnegi väärtusliku vraki. Pealinn tegi Mässiga intervjuu.

Paljude meremeeste hauaks on nende uppunud laev. Siin tekib hauarahu küsimus – aga mida ütlevad selle kohta meretraditsioon ja eri riikide seadused?

See hauarahu küsimus on nüüd jah tõstatatud, aga seadusandluses, mereõiguses ja seadustes ei räägita sellest sõnagi. Inimesed on hukkunud ja rahu nende põrmule, aga seda pole kusagil üle tähtsustatud. See hauarahu väljatoomine on teatud propaganda.
Hauarahu pole mitte kunagi seganud vanade laevade juurde sukeldumist ja nende uurimist.

Kas siis loeb see, kui palju on olnud ohvreid või kui palju aega on mööda läinud?

Ei, see ei loe üldse. Seda pole kusagil kirja pandud ega reguleeritud. Ja see pole kogu maailmas seganud mitte kedagi laevu uurimast. Ka siinsamas Soome lahel. Viimastel aastatel on tehtud usinasti tööd endisel Juminda miiniväljal. 1941. aasta suvel jõudsid sakslased välja juba Tallinna äärelinna kanti. Nad olid tulnud läbi Leedu ja Läti, ja alles siis anti korraldus, et kõik tuleb evakueerida laevadega. Kasutusele võeti ka kõik tsiviillaevad. Tallinnast ja Paldiskist väljus 28. augustil 225 laeva. Need laevad pandi kõik täis inimesi ja sõjaväelasi.

Laevadel olid noored eesti mehed, kes olid värvatud Nõukogude armeesse ja polnud saanud vähimatki väljaõpet. Kogu see laevastik suundus Kroonlinna poole. Aga selleks ajaks olid nii Saksamaa kui Soome juba oma ettevalmistused teinud. Soome laht oli nii põhjalikult mineeritud, et selle keskosa oli miinivälju täiesti täis. Kümned tuhanded miinid varitsesid merelainetes saabuvaid laevu. Need 225 laeva läksid neljas grupis läbi kõige paksema miinisupi. Taevas oli täis Saksa hävituslennukeid. Nii Eesti kui ka Soome kaldal olid Saksa suurtükipatareid ja siis algasid kirjeldamatud tapatalgud. Kahe ööpäeva jooksul lasti põhja 64 laeva. Inimohvreid oli 15 500.

Te ütlesite, et hauarahu meres ei ole, kuid Estonia huku kohta on jäänud hulk küsimusi. Hauarahule tuginedes kehtib ju kolme riigi vahel kokkulepe, et ei tohi Estonia vraki juurde sukelduda. On see õige?

Ma olen jälginud seda asja meremehena algusest peale. Rootsi peaminister Ingvar Carlsson tegi pärast Estonia katastroofi kolm ämbrisse astumist. Kohe pärast hukku teatas, et me tõstame selle laeva üles. Ta ei konsulteerinud enne ilmselt kellegagi, kes oleks asja tundnud ja selgitanud, mida see üldse tähendab. Siis tehti talle selgeks, et puuduvad võimalused, vahendid ja tuukrid, kellega seda tööd teha. Järgmisel päeval anti uus lubadus – me toome kõik hukkunud laevast välja. Aga mõtleme nüüd: inimesed hüppasid üle laeva parda, kui see hakkas põhja minema. Nad uppusid laial merealal. Neid kõiki üles otsida ja välja tuua ning nende isik tuvastada pole võimalik. Aga kui nüüd kasvõi ühelgi leinajal jääks vanaema välja toomata ja ta annab Rootsi riigi kohtusse, makske mulle mitu miljonit, sest peaminister lubas kõik uppunud välja tuua... See on reaalne oht. Ja peaminister oli siis jälle hädas. Nii võeti vastu uus otsus – me katame Estonia kinni. Ja hakatigi katma. Algul kruusaga, seda toodi Hiiumaa rannast Luidja lahest. Siis selgus, et Estonia vrakk on kergelt kallaku peal. Kui kruusa hakati laeva peale kallama, hakkas laev kallakust allapoole vajuma. Laev hakkas kruusakoormate eest ära sõitma. Ei ole see asi nii lihtne, et peaminister annab lubadusi ilma asjatundjatega konsulteerimata.

Rootslased tõstsid selle küsimuse üles, et meie sugulased on seal all ja neid hakatakse nüüd rüüstama. Et äkki hakatakse kellelgi sõrmuseid sõrmest ära kiskuma ja neid kallilt turul maha müüma. See oleks nii juhtunudki. Seal on ju ka praegu käidud ja ilmselt käiakse edaspidigi. See ei ole ka nii sügaval, et harrastussukeldujad sinna ei pääseks. Sealt on baaridest toodud viskipudeleid jm kraami. Kõik oleneb sellest, kelle sugulased missuguste nõudmistega välja tulevad. 

Kas Läänemerel on oma Bermuda kolmnurk Utö saare juures, kus Estonia hukkus?

No kas päris nii, aga ohtlik koht on see meresõiduks kahtlemata. Seal on ühel pool Botnia laht, mis on suur mereala. Selle lahe suu peal on alati tugev lainetus. Seal on sügav põhi, suur sügavus, ja reljeef, mis põhjas järsult muutub. Laine kõrgus kasvab ja see teeb meresõidu ohtlikuks. Ma olen sealt küllalt palju laevaga läbi sõitnud, alati on olnud ebamugav laeva juhtida. Ja kui tuule suund järsku muutub, siis loksub laine kahes suunas. Aga kas seal nüüd on rohkem laevaõnnetusi kui mujal, selle kohta pole minu teada eraldi arvestust peetud. Väga erilist õnnetuste kuhjumist selles piirkonnas ei saa siiski täheldada. Suur hukkunud laevad kogum selle kandi merepõhjas on pärit sõja ajast. Kas merelahingutes või miini otsa sõitmisest on põhja mindud. Ka Soome laevastiku lipulaev Ilmarinen sõitis sõja ajal rumala näpuvea tõttu miini otsa.

Kui on ohtlik mereala, siis peaks vist kapten laeva hoogu maha võtma. Ometi pole see kerge otsus?

Tundub loogiline, aga näiteks reisilaeva kaptenil ei ole lihtne sellises olukorras otsuseid teha. Kui sõidad liinil Tallinn-Stockholm, siis on sul kindel kellaaeg, millal peab olema kai ääres. Siis algab autode mahalaadimine ja mõne tunni möödudes hakkad juba uut reisi ette valmistama. See kõik on graafikus ette nähtud, reisijad on sellega arvestanud. Kui nüüd Estonia läks juba tormisele merele ja jõudis sinna Utö saare piirkonda, kus mereolud muutusid väga halvaks, siis oli kapten tõsise küsimuse ees. Kui vähendad kiirust, jääd Stockholmi kaks tundi hiljaks. Siis tuleb hulk reisijaid firma peadirektori ukse taha, kes kõik nõuavad, et on mingist neid edasi viima pidanud transpordivahendist maha jäänud. Kes pidi minema Austraaliasse pulma, kes matusele, kes pidi olema ülikoolis doktoriväitekirja kaitsmas. Ja nüüd makske meile kahjutasu! Siis peadirekor kutsub kapteni välja ja ütleb, et sa peaksid hoopis minema tööle sadama puksiiri peale, sul pole närvid ja kõik enam nii heas korras, et töötada reisilaeva kaptenina. Ei aita ka vabandus, et jah, ma võtsin küll käigu maha, aga laev on see-eest tervelt sadamas kai ääres ning kõik reisijad elus ja terved. Talle öeldakse, et ta peab tagama laeva õigeaegse sihtsadamasse jõudmise.

Keegi ei usu, et laev võib tormis uppuda, ometi kõik laevad võivad uppuda. Neid õnnetusi võib juhtuda ka edaspidi, kuigi kõike muudetakse kogu aeg ohutumaks. Kaptenile, kes vähendab kiirust, öeldakse ju ikka, et järgmisel reisil teid enam vaja ei ole.

Teie kohta võib liialduseta öelda: sündinud meremees, kelle merehuvi lõi välja juba lapsepõlves. Olen kusagilt lugenud, et teil oli pahandusi isetehtud merel liikumise vahenditega. Mis allveelaeva te siis koolipoisina ehitasite, millega Rootsi põgeneda?

Ei olnud mingit kapten Nemo allveelaeva. Tegime endale ise lihtsalt lestad ja maskid, aasta oli siis 1958. Meie kinodes oli just jooksnud kaks välismaa filmi, mis rääkisid vee all ujumisest. Kõigepealt itaallaste "Sinine manner" ja kohe selle järel tuli Prantsuse maadeuurija ja filmimehe Jacques-Yves Cousteau "Vaikuse maailm". See oli tol ajal ikka midagi erakordset! Me polnud ju näinud veealust maailma. Ja siis tuli korraga värvifilm, mis näitas rikkalikku elu Punases meres! See oli ühtaegu hariv ja ka inspireeriv. Selle peale hakkasimegi sõbraga tegema endale sukeldumisvarustust. Läksime siis oma ujulesti ja maske merre proovima. Aga Vene piirivalve oli nii valvas, et poole tunni pärast olime juba arreteeritud. Meid viidi Suurupi piirivalvekordonisse, sealt võeti ühendust Tallinna piirivalve staabiga ja staabist saadeti meile järele veoauto sõduritega. Nad istusid seal vintpüssidega, millel olid täägid otsas. Meid pandi sõdurite vahele ja toodi Tallinna Toompuiesteele piirivalve peastaapi. Istusime luku taga. Siis kutsuti meid sõbraga ükshaaval ülekuulamisele. Meile pressiti kohe peale süüdistus: te tahtsite Rootsi ujuda. Teil olid juba ettevalmistused tehtud ja me saime teid viimasel momendil riigi reetmise pealt kätte!

Ega nad vist nii lollid ei saanud olla, et tõsimeeli oleks arvanud, et me Rootsi ujume, meil polnud ju mingeid ujumisülikondi ega hingamisaparaati. Aga eks nad lootsid piiriületajate tabamise eest saada endale uued kupud pagunite peale. Meid ei lastud enne koju, kui pidime valgele paberilehele kirjutama lubaduse, et me kunagi elus enam veealuse sukeldumisega ei tegele. Ei tea, kas need paberid on veel kusagil KGB arhiivides alles?

Veidi aega pärast hakati kõigis sporditarvete kauplustes müüma ujumislesti ja sukeldumismaske. Me olime siis pioneerid, kes tegid need asjad ise valmis.

Olete siis murdnud oma lubadust KGB-le allunud Nõukogude piirivalvele  ja merre sukeldumisest ei saanud mitte ainult teie hobi, vaid ka osa teie merearheoloogi elukutsest. Aga koolituselt olete hoopis laevajuht. Kas tuukripaberid tulid merekoolist boonusena kauba peale?

Merekoolis tuukritarkusi ei jagatud. Tuukrikoolitusele läksin omal algatusel. Kadriorus, samas majas, kus kunagi elas Poska, asus ALMAVÜ mereklubi, kus organiseeriti niinimetatud sõjanduslik-rakenduslike erialade kursusi. Õpetati välja langevarjureid ja sukeldujaid ehk akvalangiste, nagu neid tol ajal nimetati. Need olid põhjalikud, korralikud kursused, kuhu kuulusid loengud ja basseinitreeningud. Tänapäeval minu teada nii põhjalikke kursusi ei tehtagi.  Need käisid talv läbi ja kui ma olin koolituse kätte saanud, võisin hakata uppunud laevade otsimisega tegelema ja ka nende juurde sukelduma.  

Te ei uurinud neid uppunud laevu ju ometi omal käel – kas Nõukogude Eestis oli tõesti võimalik sellega riigi toetusel tegeleda?

Sellega oligi omaette lugu. Mitte keegi polnud niisuguse asjaga siinmail varem tegelenud. 1978. aastal läksin meremuuseumi, mis asus, nagu praegu, Paksu Margareeta tornis Pikal tänaval. See oli siis hall, tolmunud, tühi muuseum, kus keegi ei käinud. Niisugune ehtne provintsimuuseum. Ütlesin neile, et mul on teile ettepanek hakata uurima uppunud laevu. Selgitasin, et olen hästi kursis, milliseid edusamme on merearheoloogia vallas tehtud Rootsis, Taanis ja Saksamaal. Rootslased tõstsid 1961. aastal üles üle kolmesaja aasta tagasi uppunud sõjalaeva Vasa, taanlased leidsid aasta hiljem Roskilde fjordist viis eri tüüpi viikingilaeva. Sakslased tõstsid samal ajal Bremeni sadamas üles esimese koge. Oli selline vanade laevade uurimise buum, mis lausa kutsus järele tegema! Muuseumirahva silmad läksidki selle peale põlema. Seal oli laua taga ka mereajaloolane Bruno Pao, kes võttis kohe telefonitoru ja helistas ajaloo instituuti.

Sealt saime kätte Vello Lõugase, kes kutsus meid kohe asja arutama. Läksime instituuti ja rääkisime Lõugasele oma plaanist merearheoloogia vallas midagi ära teha, et me ei jääks mitte kaugelt vaatajaks ja imestajaks, mida teised kõik teevad. Ütlesin, et mul on mitmekordne huvi, olen laevajuht, oskan merekaarte lugeda, olen tuuker. Lõugas küsis, et millal te siis tahate merele minna. Ma ütlesin, et juba sel suvel tahame minna Eesti esimesele merearheoloogilisele ekspeditsioonile avamerele, et otsida esimest laeva, mida uurida. Meil ei olnud teada mitte ühegi uppunud laeva koordinaate, nende seisukorda. Me ei teadnud sedagi, kas oleme suutelised üldse leidma vrakke. Ja kui oleme leidnud, kas siis oleme ka võimelised seda vrakki uurima. Oli terve probleemide pundar. Meil ei olnud ka niisugust laeva, millega sinna merele minna. Ma olin tol ajal Kirovi kalurikolhoosi laevastiku kapten ja tegin ettepaneku kohandada üks mahakandmisele minev traaler uurimislaevaks.

Paistab, et asjad läksid siis päris ludinal?

Ei ütleks. Kui asju ajasime, jõudis kuuldus ka KGB kõrvu, ja sealt öeldi, et stopp poisid, teil tuleb kõigepealt teha taotlus Moskvasse piirivalvevägede peastaapi ja küsida nende luba. Alles siis saab asju edasi ajada, kui nemad on nõus. Tegime muuseumis kirja valmis, kiri läkski Moskvasse. Nädala pärast oli vastus käes. Nad teatasid, et neil pole midagi selle eksperimendi vastu juhul, kui kohapealsed võimud vormistavad kõik vajalikud dokumendid seadusega ette nähtud korras. Pall löödi siis Pagari tänava meestele tagasi ja kõik jäi nende vastutusele. See oli üks igavene suur kemplemine. 1978. aasta juulis läksime korda tehtud uurimislaevaga merele Hiiumaa lähistele.
Ja niimoodi kestis see nelikümmend aastat. Igal aastal korraldasime ühe või kaks ekspeditsiooni. Hakkasime nullist tegema uppunud laevade registrit. Tänapäeval on selles registris üle tuhande vraki. Nii edukas on olnud Eesti merearheoloogia algus. Asutasime meremuuseumi juurde allveearheoloogia klubi neile, kes on olnud huvitatud merest ja sukeldumisest, ja oleme teinud aastaid koostööd.

Teie raamat "Muistsed laevad, iidsed paadid" ütleb, et me sõitsime merd juba kiviajal. Kas see vastab tõele?

Jah. Peale selle raamatu ilmumist ütles üks Eesti tuntumaid kiviaja arheolooge Aivar Kriiska, et nüüd võime küll öelda, et juba kiviajal elanud eesti rahvas oli võimeline asustama meresaari,  ehk siis ta oli valmis minema silmapiiri taha juba seitse ja pool tuhat aastat tagasi. See oli keskmine kiviaeg. Kevadtalvel mindi siis mandrilt mööda merejääd saartele hülgeid püüdma. Hülged tulid ju sel ajal jää peale poegima. Aga kui kevadtorm lõhkus jää, mis triivis allatuult minema koos hüljestega, olid kütid lõksus ja tuli mõelda, kuidas saab mandrile tagasi. Ainus võimalus oli ehitada paadid, ja ehitusmaterjaliks olid tol ajal hülgenahad. Neid oli meestel piisavalt. Hülgenahast paadid olid põhjarahvaste sõiduriistad, veel tänapäevalgi võib neid Gröönimaal kohata. Need on väga head sõiduvahendid.

Maailma kõige vanem elukutse on laevaehitaja, õigemini küll paadiehitaja oma. Pärast tulid juba suuremad laevad ja kui nahkpaatide aeg läbi sai, hakati ehitama puidust veesõidukeid.

Milline on olnud teie kõige põnevam sukeldumine, kõige väärtuslikum laevaleid?

Minu jaoks on iga vrakk, mida me oleme otsinud ja leidnud, väärtuslik. Iga laevahukk on üks lehekülg meie merenduse ajaloost. Ja see ajalugu on piisavalt rikas, et seda pidevalt uurida ja täiendada. Enamus neist laevadest, mida me oleme leidnud, on üks lehekülg meie merenduse ajaloost. Aga on ka selliseid, mis minu arvates on terve peatüki väärilised. näiteks allveelaev Kalev, mida me oleme merepõhjast otsinud aastaid, aga pole leidnud. Russalka lugu on ka terve peatükk. Aga on selliseid laevu, mis kannavad välja tervet raamatut. No näiteks Estonia. Nad on erinevad, nende huku põhjused on erinevad ja me ei saa neid panna sellisesse pingeritta, et üks on nüüd tähtsam kui teine.

Russalka leidmise au napsasite te soomlaste nina alt endale. Kas see polegi siis see kõige väärtuslikum leid?

See oli jah ikka paras ninanips soomlastele, et me leidsime selle nende nina alt, nad olid seda kaua ise otsinud. See oli 2003. aastal. Ega nad ei anna seda meile siiamaani andeks. Soomlaste Russalka otsinguid juhtinud mees ilmus ühel päeval meremuuseumi ja pakkus niisugust kaupa, et me ei räägiks enam midagi Russalka leidmisest, sest see kutsub sinna kohe varandusejahtijaid ja muid ebasoovitavaid huvilisi, kes hakkavad saagima seal kõiksugu asju küljest ära. Russalka seisab mere põhjas püsti nagu telefonipost, aga soomlased tahtsid, et me räägiksime avalikult, et leidsime küll ühe laeva, mis on meres külili ja kaetud täielikult kalatraalide jäänustega, ning pole üldse kindel, et see oleks Russalka. Ta nõudis selle kohta minult allkirja. Soomlased tahtsid dokumenti, milles kinnitaksin, et pole Russalkat leidnud. Muidugi ma keeldusin ja neil ei õnnestunud meile kotti pähe tõmmata. Selgitasin, et mina üksi ei saa ju seda allkirja anda, meie rühmas oli palju inimesi, kes kõik tegid tööd, et Russalka leida.

Hiljem viisime Soome TV võtterühma oma laevaga Russalka hukkumise koha juurde. Seda kohta täpsustades leidsime veel kaheksa laevavrakki. Soomlased filmisid ja lõid kaht kätt kokku, öeldes, et jumal küll, kui kiiresti teil ikka laevavarakkide otsimine käib. Nende filmi pealkirjaks sai "Põrgu Soome lahel". See oli 2005. aasta suvel. Oli väga hea film, objektiivne ja ilma igasuguse poliitikata. Seda näidati ka Eesti TV-s.

Mõistagi huvitab meid tallinlastena, mis saladusi varjab meie Tallinna lahe merepõhi. Siin on ju laevad randunud iidsetest aegadest peale.

Nii see on, et sadama koht on selle lahe ääres asunud iidsetest aegadest saadik. Kui Valdemar II tuli siia 1219. aastal, oli siinsel meresõidul juba pikk ajalugu selja taga. Siin oli juba viikingiaegne sadam. Enne viikingiaega käisid siin skandinaavlased ehk siis norralased, islandlased ja rootslased röövretkedel. Selle kohta on Rootsis ruunikividel ruunikirjades ülestähendused. See on nii pikk lugu, et sellest peaks rääkima mõnikord kohe eraldi.

Vrakid, mida oleme kahtlustanud siin Tallinna lahes asuvat, oleme kõik üles leidnud. Siin on huvitavaid leide küll. Näiteks jäämurdja Pjotr Velikii, mis ehitati kunagi Suure Tõllu järglasena, aga veel parema ja võimsamana. Siin merepõhjas on ka allveelaevu ja mitmeid purjelaevu. Siin on löödud ka merelahinguid. 1790. aastal tuli Tallinna lahele Rootsi sõjalaevastik Karlskrona sõjasadamast. Oli vist neliteist sõjalaeva, suuremaid ja väiksemaid.  Tallinna lahel oli ankrus ka Tsaari-Venemaa sõjalaevastik. Rootslastel oli plaan teha Vene laevastik tümaks. Aga selleks olid ilmastikuolud  ebasobivad. Puhus tugev tuul valelt poolt ja rootslaste rünnak ebaõnnestus täielikult. Nad kaotasid mitu laeva ja põgenesid. Kõigepealt läksid nad Viiburisse ja seal leidis aset uus merelahing venelastega. Muide, sealgi said rootsalsed natuke tappa ja põgenesid Kotka lähedale Ruotsinsalmi väina. Seal siis toimus kõige vägevam merelahing rootslaste ja venelaste vahel. Enamus Vene sõjalaevu uputati, inimohvreid oli tohutu hulk. Rootslased olid saanud Tallinna kaotuse eest revanši.

Kui sügavale võib tänapäeval tuuker sukelduda?

Tänapäevase varustuse ja pehmete tuukriülikondadega käiakse mitmesaja meetri sügavuses vee all. Tuukrid hingavad spetsiaalseid segusid, sest sügavusse minnes on suur oht, et organism hakkab kohe küllastuma lämmastikuga. Kaksteist ja pool meetrit on see piir, mis on inimesele veel ohutu sukeldumissügavus. Aga kui jääd sinna alla pikemaks ajaks, siis organism küllastub lämmastikuga. Lämmastik imendub lihastesse, verre, kopsudesse, igale poole mujale, ja siis ei saa enam kiiresti üles tõusta, sest veri läheks nii-öelda keema. Lämmastik hakkab nii tormiliselt eralduma. Selleks, et nii ei juhtuks, on koostatud tuukritabelid, kus on kirjas, mitu meetrit sukeldud, kui kaua all oled ja kui kaua võtab aega ohutu pinnaletulek.

Mida peaks tegema, et tuhandete aastate pikkune Eesti merekultuur ei hääbuks?

Selleks, et meie merekultuur ei kaoks, vaid edasi areneks, peab eestlastel olema omakeelne mereharidus. Peab olema mereterminite oskuskeel. Kümme aastat tagasi 27. jaanuaril korraldas muinsuskaitse selts diskussioonikoosoleku teemal, kas eestlased on põllu- või metsarahvas. Mina kahjuks sellel  koosolekul ei saanud osaleda, aga kui mind oleks sinna kutsutud, siis ma oleksin tõusnud püsti ja küsinud: "Kulla mehed, kuhu te panete need tuhanded saarlased, hiidlased, muhulased, kihnlased, ruhnlased ja põhjaranniku rahva?" Need kõik on ju puhas mererahvas.

Ka praegu on tuhanded Eesti ookeanikalurid kuude kaupa sõidus, nad püüavad kala ja krevette. Kuidas need muinsuskaitsjad küll nii ühekülgsed on?

Eestis on merekoolid olnud seitsmes kohas: Narvas, Käsmus, Paldiskis, Tallinnas, Kuressaares, Pärnus ja Heinastes. Tallinnas oli korraga kolm merekooli. Paraku praegu pole enam mitte ühtegi kaubalaeva Eesti lipu all. Ja ka enamik merekoole on kadunud.

Hobisukeldujad käivad ka vrakkidelt väärismetalli varastamas

"Paraku näeb Eestis ka vrakirüüstamist, on lausa kindlad seltskonnad, kes sellest elatuvad," lausus mereakadeemia täiendusõppe keskuse juht Ivar Treffner.

Treffneri sõnul käivad hobisukeldujad Eesti vetes tihti vrakkide juures. "Pole ühtegi vrakki, kuhu sukelduda ei saaks, kuigi hobisukeldumisel on sügavuspiirangud," lausus ta. "Aktiivselt käiakse 30-40 vraki peal, mis on populaarsemad. Eesti vetes sukeldumine ei ole raske. Meil võib nähtavus olla kohati väga kehv, aga võib olla ka väga hea. Ka veetemperatuur teeb asja gramm keerukamaks, aga miski pole ületamatu, kui sul on õige varustus ja koolitus."

Sukeldumislitsents on Eestis olemas tuhandetel inimestel. "Paraku näeb meil ka vrakirüüstamist, on kindlad seltskonnad, kes sellest elatuvad," nentis Treffner. "Filmides nähtud aardekirste ei tasu siinsetes vetes otsida, küll aga võetakse vrakkidelt väärismetalle ehk lihtsalt metalli, mida vanarauaks müüa. Võetakse ka igasuguseid agregaate, näiteks laeva juhtseadmeid ja muud, mida on võimalik rahaks teha vanavaraturul või mujal. Vanadelt purjelaevadelt võetakse pronksist valatud kahureid jm. Isegi laevavintidel on väärtus, kuna need on metallist ja seega vanarauana väärtuslikud."

Eesti kultuurimälestiste vrakiregistri andmetel on meie vetes 1296 laevavrakki. Lisaks on veeteede ameti uurimislaeva Jakob Prei uurimisrühma juhi Peeter Välingu hinnangul hiljuti avastatud ligi 300 varem teadmata vrakki, ainuüksi kolmel viimasel aastal 20.
Täpset arvu, kui palju vrakke Eesti vetes on, ei tea keegi, sest ka registris olevatest vrakkidest kõiki pole üles leitud. Täiesti kindlalt on teada üle 500 vraki.

Laadimine...Laadimine...