VIDEO! Fotomuuseum oli keskajal vangla

Seekord rääkis kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa Raekoja taga asuvast Fotomuuseumist, mis keskajal kandis aga nime Domus Tortoris – piinamise maja. See viitab vanglale, kus tegutses ka timukas oma sulastega, kes mõningatest jonnakamatest kahtlusalustest püüdsid tunnistusi jõu ja piinamisega kätte saada. Fotomuuseumiks sai hoonete kompleks aastal 1980, peale seda, kui Poola restauraatorid olid püüdnud selle algset kuju taastada.

Pilt: Kuvatõmmis

VIDEO! Fotomuuseum oli keskajal vangla

Toimetaja: Lisa Gabriela Metsala

Seekord rääkis kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa Raekoja taga asuvast Fotomuuseumist, mis keskajal kandis aga nime Domus Tortoris – piinamise maja. See viitab vanglale, kus tegutses ka timukas oma sulastega, kes mõningatest jonnakamatest kahtlusalustest püüdsid tunnistusi jõu ja piinamisega kätte saada. Fotomuuseumiks sai hoonete kompleks aastal 1980, peale seda, kui Poola restauraatorid olid püüdnud selle algset kuju taastada.

"Ruumistik on siin väga sopiline ja mitmetasandiline," kirjeldas Kuuskemaa. Algsele vanglale liideti veel kaks maja, kus elasid vangla teenistujad, vangla töötas hoones kuni aastani 1828, mil maja kohandati hoopis elumajadeks.

Juhuslikuna tunduva müüriavause kohta oskas Kuuskemaa rääkida, et sealt jookseb tunnel, mille teine avaus asub keldrikongis. "Sedasi sai vangivalvur kuulda, ega vangid pole kaklema ja sõimlema läinud, või äkki räägivad nad midagi niisugust, mida oleks vajalik kohtunikule ette kanda," ütles ta.

"Fotomuuseum on siia lavastanud pimiku, kus on suurendaja, ilmutise vannid ja ka retušeerimise laud, sest fototöötlus oli juba fotograafia algusest peale moes," rääkis Kuuskemaa. Sellesama pimiku ruumi nurgas on aga orv, kus oli kunagi olnud kemmerg.

Fotomuuseumi parempoolse osa eelkäijaks oli raeteenistujate elamu, mitte vangla. See oli kaheruumiline, kuid omas keldrit ja kahte korrust ning pööningut. Esimesel korrusel asus ruum, mis oli köök ja söögituba ühes. Seal on säilinud lihtsa, askeetliku nurgasambaga mantelkorstna üks jalg, kus all tehti tulel süüa.

Maja eluruumi lagi on tüüpiliselt mitte võlvitud, vaid kaetud talalaega, mis on osaliselt taastatud. Seal on ka trepp, mis viib otse teisele korrusele ja on keskaja tavadele kohaselt üsna järsk. Seesama trepp on ka Kuuskemaa lemmiktrepp vanalinnas, sest kuigi ta oma välimusega ei ilutse, läheb ta üleval kaheks nagu maokeel. "Muidugi mööda seda treppi ei olnud eriti tore minna, sest need, keda siia saadeti, olid mingil moel korda rikkunud – laamendanud, kakelnud, petnud, või olid lihtsalt öösel ringi hulkunud purjuspäi, kui oli aeg kodus olla. Sellepärast siia inimesi toodi, ja seetõttu nimetati seda ka Alevi laudaks," rääkis Kuuskemaa.

Peaaegu imekombel on hoones säilinud ka üks vanglaaegne uks. On näha, et see on kirvega taotud laudadest ja mitmekihiline ning tõesti toekas uks. Selle välisele küljele on pühendatud ka sellist esteetilist tähelepanu – kalasabalaudis neetidega ja riiv. Kuuskemaa sõnul sellist ust juba maha ei murra.

"Millised oli muud olmetingimused nendel vangidel peale kinnioleku? Kivipõrandal päris kivide peal ei magatud, eks siia toodi mõned õlekotid ka, aga õlekotid vaevasid magajaid tõenäoliselt kirpudega. Vangide ülalpidamiseks oli ainult vesi ja leib, nii et vana väljend "vee ja leiva peal olemine" meenutab vana vangladieeti," kõneles Kuuskemaa.

Raevanglal ei puudunud ka siseõu, kuhu viisakamaid vange ilusama ilmaga jalutama lubati. Saate lõpetuseks julgustas Kuuskemaa Fotomuuseumi külastama ja vahelduvaid näitusi vaatama ning noomis käituma nõnda, et ei peaks sattuma mõnda moodsasse vanglasse.

Laadimine...Laadimine...