VIDEO JA FOTOD! MIHKEL RAUD: Eesti elab praegu kõige  huvitavamat aega pärast iseseisvuse taastamist

"Kõige hullem, mida võib lapsi kasvatades teha, on mängida ühe pere lapsi üksteise vastu välja. Et vaata, Mirjam saab sellega suurepäraselt hakkama, miks sina ei saa! See ei pane väiksemat kiiremini riidesse panema. Vastupidi, tal tekib trots ja viha. Laps hakkab vimma kandma," räägib muusik ja saatejuht Mihkel Raud oma viimasest raamatust "Isa".

Pilt: Ilja Matusihis

VIDEO JA FOTOD! MIHKEL RAUD: Eesti elab praegu kõige huvitavamat aega pärast iseseisvuse taastamist (3)

Ivo Karlep

"Kõige hullem, mida võib lapsi kasvatades teha, on mängida ühe pere lapsi üksteise vastu välja. Et vaata, Mirjam saab sellega suurepäraselt hakkama, miks sina ei saa! See ei pane väiksemat kiiremini riidesse panema. Vastupidi, tal tekib trots ja viha. Laps hakkab vimma kandma," räägib muusik ja saatejuht Mihkel Raud oma viimasest raamatust "Isa".

32images

Raud rääkis oma raamatutest ning elust Eestis ja Ameerikas möödunud nädalal Mustamäel Kaja kultuurikeskuses rahvaga kohtudes.

Te pole küll palju kirjutanud, kuid kõik raamatud on läinud alati nagu soojad saiad. "Isa" oli möödunud aastal suurima läbimüügiga raamat, edestades isegi meie superkirjanikke Kivirähki ja Harglat. Kas see raamat oli kirjastuse tellitud kindla peale minek?

See ei olnud tellitud, raamatu idee oli mul endal ammugi olemas. Aga konkreetse tellimuse peale olen ma ka kirjutanud, näiteks "Eestlase käsiraamatu", mida kirjastus tahtis. Selles on koos sada  väikest lookest müütidest, mis on eestlastega seotud. Aga "Isa" idee sündis mul ühe teise raamatu kirjutamise ajal. Sellel on pikk pealkiri – "Kus ma olen ja kuidas sina võid kaugemale jõuda". Kirjutasin oma elust ja kogemustest lähtuvalt, nagu pea peale pööratud eneseabiraamatu eri teemadel. Selle kallal töötades oli mul plaanis kirjutada ka üks peatükk lapsega koos elamisest, aga siis sain aru, et see on nii suur ja lai teema ja nii jäigi peatükk sinna raamatusse kirjutamata – ning kolm aastat hiljem sündis omaette teos "Isa".

Mina ei olnud nii mõelnud, et raamatu esitlus tuleb kohe enne isadepäeva, aga kirjastus oli sellega küll arvestanud. Ameerika Ühendriikides näiteks, kus ma poole oma ajast praegu elan, tähistatakse isadepäeva hoopis suvel.

Kellele see isaduse raamat õieti mõeldud on – kas vanaemadele, sest ega isad ometi viitsi niisugust asja lugeda?

Lugejana kujutasin oma vaimusilmas ette nooremat meest, kes pole veel saanud isaks või on parajasti lapse isa. Aga muidugi lootsin ma, et see aitab ka emadel ja miks mitte vanaemadel paremini mõista, mis ühe mehe peas toimub, kui ta isaks saab. Isad käituvad ju teinekord emade meelest ebaratsionaalselt ja võivad teha kummalisi asju. See on mu enda kogemuse põhjal kirjutatud raamat. Muidugi on sellel raamatul ka oma pedagoogiline osa, aga siiski teisejärguline.

Ma olen sellest raamatust mõelnud, et seda on hea mõnel keerulisel laste kasvatamise hetkel kätte võtta, ja mitte ainult selleks, et sealt mõnda konkreetset näpunäidet saada, vaid kasutada kui abimeest, kelle seltsis koos natuke itsitada oma abituse, hädade ja probleemide üle. Ma ei ole ju mingi ideaalne isa, aga minu meelest on inimestel just alati huvitavam õppida nende kogemustest, kes ei ole alati oma asjadega hakkama saanud. Pigem aitab raamat pakkuda samastumisvõimalust, et keegi on selle kõik läbi elanud ja tundnud just sedasama. Raamat aitab tuju üleval hoida mõnel keerulisel ja raskel hetkel. Väikeste lastega peredes tuleb neid keerulisi hetki üsna palju ette. Siis on hea tunda, et sa pole oma saamatuses ja probleemide rägastikus päris üksi.

Oleme Mihkel Rauda näinud Eestis tihti küll teleekraanil, küll oma uut raamatut tutvustamas. Paljud ilmselt veel ei teagi, et olete siin viimased kolm aastat ainult nii-öelda poole kohaga. Miks te ikkagi Ameerikasse läksite?

Läksin sinna ühe projekti õnnestumist või ebaõnnestumist kindlaks tegema. Selles sain veenduda ainult seal olles. See ei õnnestunud. Nüüd muudkui reisin kahe maailma vahet. Superstaarisaate ajal oli mul kolme kuu jooksul kaksteist edasi-tagasi lendu.

Oma pillimängimise ja töötegemise tarbe saan täielikult rahuldada Eestis. Ma pole tahtnud 51-aastasena enam siseneda Ameerika tööturule, et seal kusagil pilli mängimas käia või nii. Kuid mu abikaasa on teinud Ameerikas hiilgavat karjääri, ta on fotograaf ja saanud väga ruttu sealsete ansamblite pildistajaks. See on ikka päris kõva sõna, kui sul on mingi tuntud bändiga konkreetne leping. Selles mõttes on Liinal läinud väga hästi.

See hoiab nüüd kogu peret seal kinni. Mina ainult kirjutan seal. Ma suudan küll end inglise keeles väljendada, aga sellest Ameerikas läbilöömiseks ei piisa. Näiteks televisioonis esinemiseks on vaja ka kuulumist sellesse kultuuri. Sa pead ikka olema suurema osa elust elanud Ameerikas, et seal teles tähelepanu ja tõsiseltvõetavust saada.

Ütlete raamatus, et ega ühe väikese nutva beebi suu teibiga kinni toppimine ei aita, et olete proovinud, aga see ei toimi. No see on ikka väike liialdus?

Jaa, ega keegi ometi ei arva, et mõni inimene püüaks lapse suud teibiga kinni panna! See on üks meelega üle keeratud näide ja laia pintsliga võõpamine. Niisugust laia pintsli kasutamist on minu raamatutes ju varemgi olnud. See ei tohiks minu lugejatele olla väga võõras.
Selles raamatus on nagu kaks mind. Üks on selline, kes üritab esindada kummis rinnaga alfaisase stereotüüpi, mis jälle teiselt poolt kutsub esile naermise selle alfaisasuse üle. See naermine oli minu üks eesmärk. Aga see alfaisane seob meid meestena paratamatult mingil rohujuure tasandil. Sellest on möödunud vist miljoneid aastaid, kui me liigina tekkisime, aga ega me tänaseks veel väga muutunud ei ole. Me oleme mõne teadmise võrra küll targemad, aga oma loomuselt ikka need, kes me kogu aeg oleme olnud, sellest me ei pääse paratamatult. Alfaisast siis tasakaalustabki see teine, rahulik mina, kes on enda tegemistest selgelt aru andev.

Naiskriitikud aga kirjutavad, et Mihkel Raud on lati alt läbi jooksnud. Mida on teil enda kaitseks öelda?

Jah, aga sellise laia pintsli kasutamine annab ka võimaluse olla intiimsem ja avameelsem ja öelda välja seda, mis muidu võiks tunduda äärmuslikum. Kui kasutada seda laia pintslit, siis tõde ise enam nii äärmuslikuna ei näigi. Minu raamatutes on see soomuskiht nagu lugeja teatud mõttes jõuvõttesse võtmine alati olemas. Selle all on ka teine kiht, päris tõde, mis väärib äratundmist.

Kuidas abikaasa on sellesse raamatusse suhtunud?

"Isa" valmis meie pere jaoks keerulisel ajal ja raamat oli see, millest me tol ajal kõige vähem rääkisime. Ma ei olegi päris veendunud, et ta selle on päris kaanest kaaneni läbi lugenud. Ikka on hea, kui keegi loeb ja enne ilmumist ausat nõu annab. Ma olen oma raamatu toimetajaid alati innustanud olema otsekohesed ja mitte jätma enda teada, kui äkki mõni asi tundub olevat mitte nii hea kui mõni teine koht. Siis arutame, kas parandada või jätta üldse välja.

Viitasite raskele ajale pere elus. Millalgi raamatu ilmumise paiku tuli uudis, et Mihkel ja Liina lahutavad. Ega see teie puhul ei olnud järsku mingi turundusnipp?

Me ei lahutanud, aga otsustasime mitte koos olla. Selline küsimus on minu jaoks isegi solvav. Kui ma tõesti olen jätnud mulje kui inimene, kes on valmis turunduse nimel oma perekonda, oma lähedasi traumeerima, neid kurvastama ainuüksi selle nimel, et müüa nelikümmend raamatut rohkem, siis mul on küll kahju, et kellelgi võib olla selline mulje tekkinud. See ei ole esimene kord, mil ma niisugust küsimust olen kuulnud. See on minu jaoks sama teema, nagu nende inimeste puhul, kes usuvad, et Maa pole ümmargune, vaid lapik. Lamemaalased usuvad, et valitsused on kokku leppinud, et valetatakse inimestele, ja öeldakse: Maa on ümar. Miks peaks keegi tahtma inimestele valetada, et maakera on ümar? Sama probleem on ka peresuhete kohta valetamisega. Miks ma peaksin seda tegema?

Ometi usub enam kui kümme protsenti Ühendriikide elanikest, et meid valitsevad reptiilid. Vandenõuteooriad on juurdunud visalt. Mida te nendest arvate?

Need igasugused teooriad on ju põnevad, kui neid võtta kui kirjanduslikku žanri. Olen ka mõelnud, kas vandenõuteooriad aitavad kedagi äriliselt. Kas see nimetatud muusik, kes lavastas oma lahkumineku, müüs oma kontserdile rohkem pileteid? Või millist kasu sai ühe poliitiku naine, kes väitis, et teda ründasid kividega loopides ühe erakonna märke kandvad mehed?

Kellelegi võib ju nende lavastuste korraldamine mingit kasu tuua, aga meie pere puhul oli see küll asjaolude kokkusattumine, et minu raamat ilmus just sel ajal, kui meil oli raske.

Oli neid, kes algul arvasid, et raamat "Isa" räägib hoopis teie isast, Eesti ühest armastatumast lastekirjanikust Eno Rauast. Kas pole olnud plaani temast kirjutada?

Ma ei ole kindel, kas mu kadunud isa oleks väga rõõmus, kui mina temast raamatu kirjutaksin. Eks ta oli ka edev mees, kuskilt peavad need geenid ju pärit olema, aga ta ei olnud ikka nii edev nagu mina.

Milliseid vigu noored isad kõige rohkem oma väikeste laste kasvatamisel teevad?

Üks põhiline tarkus, mis minuni "Isa" raamatu jaoks taustaiinformatsiooni kogudes jõudis, on see, et me kipume täiskasvanuna lapselt tihti nõudma sama tarkust ja oskusi, mis meil endal on. Me eeldame, et lapsed saavad maailmast samamoodi aru nagu meiegi. Aga laste aju alles areneb. Kui mõelda ajust nagu mingist elektrijuhtmete kogumikust, siis täiskasvanul on need juhtmeotsad kõik kokku läinud, aga lastel võtab selle vooluringi kokku saamine aega. Kaheaastasel ei ole need juhtmeotsad veel koos. Ei saa eeldada, et tema saab asjadest täpselt samamoodi aru, nagu meie. Klassikaline näide on see, kui vanem naaksub lapse kallal: pane ennast ruttu riidesse, meil on kiire, meil ei ole aega. Laps ei saa sellest aru, mida tähendab, et ei ole aega. Mõiste "kiire" tema elus puudub veel. Sellepärast on lapsega võimatu suhelda argumendiga, et meil on kiire ja me jääme kuhugi hiljaks. Veel üks klassikaline näide. Te lähete lastega mööda teed, aga nemad ei tule nii kiiresti, jäävad iga rohulible juurde seisma, korjavad ikka toki maast üles. See kõik on lapsele uus ja huvitav. Ta alles tutvub maailmaga.
Või teine asi – miks sa jälle nii teed, me ju rääkisime eile, et ei tohi! Mis ta siis vastab? Ta ei vastagi midagi. Ta võiks muidugi vastata, kui oskaks, et vaata, kallis isa, minu aju on veel arengufaasis, ma ei saa üldse aru, millest sa räägid.

Ja minu kogemuse järgi ei vii karistamine mitte kuhugi. Kõige hullem, mida võib teha, on mängida ühe pere lapsi üksteise vastu välja. Tüüpiline näide – vaata, Mirjam saab sellega suurepäraselt hakkama, miks sina ei saa? See on suur viga. See ei sunni  väiksemat kiiremini riidesse panema. Vastupidi. Tekib trots ja viha. Laps hakkab vimma kandma.

Kuidas siis oleks õige lapsesse suhtuda?

Kõige lihtsam on algusest peale suhtuda nii, et lapse areng lihtsalt on selline ja võtab aega, enne kui laps hakkab asjadest aru saama nagu meie.

Piirid tuleks küll kindlasti seada. Aga ega siin kommi keelamine ei aita. Lapsel tekib siis kommi suhtes ekstra fetiš.

Mida laps pahandust tehes tahab, on tähelepanu. Kõige parem viis on mitte talle seda tähelepanu anda. Vaid anda tähelepanu siis, kui ta käitub kenasti. Et laps õpiks aru saama, et tähelepanu, mida ta tahab, saab ta siis, kui käitub hästi. Minule on vähemalt niisugune mulje jäänud, et see töötab.

Kui laps viskab ennast poes põrandale pikali ja hakkab nutma, siis peab ju tähelepanu pöörama?

Jaa, loomulikult ei saa last siis ignoreerida, aga mida sel puhul teha, sellest on mul terve peatükk selles raamatus. Lugege sealt, mis sel juhul peab tegema. Kõige parem on muidugi ennetada, et niisugust asja üldse kunagi ei juhtuks. Probleemidega on mõistlik tegeleda enne nende ilmnemist.

Kuidas see kahe riigi ja kultuuri vahet pendeldamine mõjub? Kas seote oma tuleviku Eesti või juba rohkem Ameerikaga?

Ma ei ole kunagi teinud suuri tulevikuplaane. Ma ei näe palju kaugemale kui võib-olla üks aasta ette. Ma ei tea, kus ma tahan tulevikus elada. Ka koolisüsteemid on tänapäeval paindlikud ja võimaldavad lastel saada haridust kõikjal, nii Ameerikas kui ka Eestis. Praegu mulle meeldib jagada aega kahe ühiskonna vahel, mis on mõnes mõttes väga sarnased ja mõnes mõttes ka erinevad. Minult on tihti küsitud, et miks sa lendad kahe kontinendi vahet. Aga mulle meeldib!

Chicagos, kus me Ameerikas perega elame, on ilmakontrastid suuremad kui Eestis. Suvel on üle kolmekümne kraadi sooja ja talvel võib mõnikord olla ikka väga krõbe pakane, alla  kolmekümne kraadi. See aasta on küll erandlik, pole õiget talve ega lund. Aga Chicago meile väga meeldib. Algul elasime lõunas, kus oli kogu aeg soe. See tüütas aja jooksul väga ära. Inimene, kes on harjunud aastaaegade vaheldumisega, ei talu pidevat sooja kogu aeg.

Kas te ka praegu kirjutate midagi?

Mul on mõttes üks raamat, mille kallal hakkan nüüd tööle. Seda teemat on mulle ka soovitatud, kuigi olen ise varem selle üle mõelnud. See raamat päris kindlasti tuleb, aga praegu ma ei taha sellest rohkem rääkida. Ma olen mõelnud, et peaks ka mõned laulud kirjutama. Mul on kitarr nii Eestis kui ka Ameerikas ja ma mängin neid. Aga siin on mingi ealine probleem. Mida vanemaks sa saad, seda enesekriitilisemaks muutud, ja laulu kirjutamine on raske. Viimasel ajal pole ühtegi nii head laualuideed, millesse oleksin kinni jäänud ja tahtnud edasi viia. Olen ka mõelnud, et laule on maailmas juba päris palju ja kas neid minu omasid on tingimata veel juurde tarvis teha.

Kas raamatu kirjutamisega tuleb leib raskelt? Ühe Singer-Vingeri esinemisega annab vist palju lihtsamalt teenida? Kirjanik Andrus Kivirähk igatahes nimetas Mihkel Raua kõige suuremaks teeneks meie kultuurile just Singer-Vingeri bassimeheks olemist.

Neid asju on keeruline võrrelda. Raamatute kirjutamine on mulle küll sisse toonud, aga muidugi mitte nii palju, et sellega võiks ära elada. Kui mul ikka on võimalik mitmeid asju teha ja ma ei pea üht teisele eelistama, siis ma ei mõtle sellele, mis toob rohkem, mis vähem raha sisse. Ma teen seda, mis mulle meeldib. Raamatu kirjutamine võtab rohkem energiat ja aega kui bänd. Ega me Singer-Vingeriga enam proove ei tee. Iga päev koos ei käi. Kui on mäng, siis on mäng. Teeme ära ja kogu lugu.

Kas esinete ka kruiisilaevadel?

Jah, Tallink on meid ikka kutsunud Stockholmi kruiisidele  mängima. Laevamuusiku töö on ka võrreldes üheksakümnendatega muutunud. Enne mängisid bändid igasugust niisugust muusikat ka, mis neile ei pruukinud meeldida. Nüüd kutsutakse ansambleid laeva peale ikka rohkem oma repertuaari esitama. Muidugi on suure laeva peal igasuguseid muusikuid, aga oma lugusid tegevaid ansambleid kutsutakse nüüd ka.

Viimasel ajal pole enam Mihkel Raua ülimenukat ja mõnusat Kolmeraudset TV3-s näha. Mis selle saatega juhtus?

Praegu pole mul jah teles tegevust. Ja ma ei saa aru, miks telejaamad neid vestlussaateid ei taha. Minu meelest pole praegusest huvitavamat ajajärku Eesti poliitilises ajaloos olnud pärast iseseisvuse taastamist. Mõned erakonnad võivad seda eitada, aga minu arvates on Eesti võtnud hoopis teistsuguse kursi, kui tal on olnud senini. Millised on selle tagajärjed, seda ei tea, aga huvitav aeg on praegu kahtlemata. Kui valimised meile sellise koalitsiooni andsid, siis on see ju demokraatia. Mina ei ürita ühtegi erakonda demoniseerida, veel vähem nende valijaid, aga ikkagi meeldib mulle üks asi rohkem kui teine ja eks see paista välja ka minu saadetest.

Mulle meeldis väga jutusaadet teha, see pani vere vemmeldama ja mõjus hästi, kui sain ühiskonna diskussioonis osaleda. Kommertstelevisioonis tulevad saated teinekord äkki ja väga ootamatult võetakse maha ka. Seepärast tahan kiita rahvusringhäälingut, kus antakse aega saadetel korralikult käima minna, antakse aega areneda. Nemad ei aja ka reitinguid nii hirmsal kombel taga.

Räägitakse, et Eesti ühiskond on lõhenenud, vastuolud on enneolematud, ajakirjandus väga kurjaks ja ebaviisakaks muutunud. Kuidas on lood Ameerikas?

Eks see demokraatia on ka muutuv ja arenev asi ja mul on tunne, et me oleme jõudnud sinnamaale, et peaksime võib-olla seda demokraatia olemust natukene ümber mõtestama.

Ma arvan, et USA-s on kontrast ja ühiskonna lõhenemine palju suurem kui Eestis. Kõik asjad on jõulisemad, tugevamad, suuremad. Ühiskond ise on suurem ja mitmetahulisem.

Mis teid kõige rohkem looma inspireerib?

Põhiliselt inimesed. Üks põhjus, miks mu poliitikas käimise aeg jäi nii lühikeseks, oli see, et ma tahan saada välja sellest ringist, et kogu aeg suhtled ühtede ja samade inimestega ning käid mööda sama trajektoori ühest kohast teise. Ma arvasin, et poliitikas kaasa tegemine aitab sellest ringist välja murda. Ja tõepoolest, ma nägin inimesi, keda ma enne polnud näinud, kellega enne polnud kohtunud.

Ja enne valimisi tuli koputada ka inimestele ukse peale ja nendega vestelda. Võib-olla paljusid inimesi see häiris, aga mul oli huvitav neid näha ja vaadata, kuidas nad elavad. Enamik inimesi suhtus sellesse ikka eestlaslikult skeptiliselt, kuid viisakalt. Mõned siiski rääkisid pikemalt ja kutsusid tuppa. Aga riigikogus hakkas jälle kõik korduma. Uus suletud ring.

Kas tuleb ette, et keegi tänaval astub ligi ja ütleb: härra Raud, ma olen ammu tahtnud küsida üht asja.

Muidugi tuleb. Enamasti on need heatahtlikud, inimesed on sümpaatsed. Vast ainult korra-kaks aastas põhjustavad kokkupõrkeid nokastanud inimesed.

Millega praegu veel leiba teenite?

Minu peamine tegevusvaldkond ongi igasuguste turundustekstide koostamine. Ma pole seda eriti afišeerinud, see on töö. Suur osa minu tööst on sisuloome. Mul on oma kliendid, kelle jaoks töötan, mõnele oma nime all, teistele inkog-nito. Seda tööd ma hakkasin tegema kolm-neli aastat tagasi. See on töö, mis inimesi ilmselt väga ei huvita, ja see on ka põhjus, miks ma pole sellest palju rääkinud.

Veel teen ma kirjutamiskoolitusi. Tegemist on palju, aga mulle meeldib, kui on mitu asja, millega tegeleda.

Kes teie peres süüa teeb?

Mõlemad abikaasaga teeme. Liina on päris hea kokk. Mõnikord käime ka väljas söömas. Aga seal on ka kombeks tellida valmistoit koju. Pakkumisi on tohutult. Suur riik ja suured võimalused.

Eesti on ju juba kuulus selle poolest, et on kallis maa. Ameerikas on paljud asjad odavamad. Näiteks bensiin. Toidukorv maksab laias laastus umbes sama palju kui siin. Aga väga palju oleneb ka, mida sa sööd. Hinnas on vahe. Tervislik toit on kallim.

Suurt kahinat tekitas "Musta pori näkku" väga detailne ajastukirjeldus ja rokkmuusikute elu peegeldus. Tundub, nagu oleks lugenud päevikut, kuhu on päev päeva järel hoolikalt ületähendusi tehtud. Kas olete pidanud päevikut?

Ei ole, aga eks iseloomulikud ja põnevad hetked jäävad üsna täpselt meelde, kuigi minu mälestused võivad erineda teiste inimeste mälestustest. Need on ikka minu meenutused ja kirja pandud nii, nagu mina neid asju olen näinud. Ma kirjutasin kõik mälu pealt. Sellest on nüüd juba üle kümne aasta möödas, kui see raamat ilmus, ja eks täna on mul juba palju vähem neid asju meeles.

Lõppude lõpuks – need olid ju ikkagi minu mälestused, mida siis nende üle ikka vaidlema minna. Meie mälestused asjadest ongi erinevad. Ma ütleks, et need olid ilukirjanduslike sugemetega memuaarid.

Aga kõik me vist mäletame ühtemoodi seda, et üldiselt oli joomist sel ajal tõesti palju.

Ilmselt oli ka vahe vaimuinimeste  ja tavaliste parmude joomingutel?

Mul oli komme ilmuda kohtadesse, kus sai lääbakil olles silma jääda, mõnel teisel päeval korralikus ülikonnas. Et kõik näeksid – ma pole iga päev nagu paadialune.

Praegu püüdis teie kunagine koduerakond, kelle ridades teid valiti riigikogusse, võidelda joomise vastu. Kas joomisega on võimalik üldse võidelda ja kuidas?

Eks ikka peab võitlema, aga see peaks käima mõistusepäraselt. Siis võib-olla annab see ka mingeid tulemusi. Aga kohati mulle tundus, et see võitlus ületas mingi mõistuspärasuse. Kohati mindi sellega liiga hoogu. Siis ta on tõenäoliselt kontraproduktiivne ja annab loodetule vastupidise tulemuse. Vahel tuleb eesmärgile jõudmiseks valida lühem ja aeglasem samm.

No praegu alustavad ööklubides bändid mängimist alles kell kaks öösel, siis, kui suur osa publikust on juba täis. Kas siin annab midagi ära teha? Linn on hakanud klubides alkoholi müügi ja lahtioleku aegu piirama.

Ma administratiivsetesse vahenditesse eriti ei usu. Aga bändid ise survestavad klubide omanikke. Bändidele ei meeldi esineda öösel kell kaks. Ja publikule ka ei meeldi – ega täis peaga enam ei mäletagi, mida sa üldse kuulamas käisid.

Teie noorusaeg ja Tallinn kuulusid kokku. Miski sidus teid tugevalt just Mustamäega...

Kaks esimest eluaastat olin ma koos perega Sakala tänava ühiskorteris ja 1971. aastal kolisime Harju 1 Kirjanike majja. See oli vanalinn, ehkki meie maja ehitati kuuekümnendatel. Aga mäletan, et Mustamäe oli sel ajal koht, kuhu taheti ka vanalinnast  kolida. Praegu on seda muidugi huvitav rääkida, kui mõelda vanalinna korterite hindadele. Aga tol ajal oli vanalinn kõige viimane koht, kus taheti elada.

Normaalsed elutingimused olid Mustamäel. Ma olin isegi kade oma klassikaaslaste peale, kes elasid Mustamäel. Et mina pidin elama seal koledas briketihaisuses vanalinnas. Kesklinnast tollasesse Magistraali peatusse tundus olema ikka väga pikk maa. See oli tõeline ettevõtmine, tulla Mustamäele. Teismeeas sai Mustamäest koht, kus me käisime sõpradega hängimas. Minu bändikaaslased elasid ka kõik Mustamäel. Proove tegime ühes koolis, mille numbrit ma enam ei mäleta, oli Kännu Kuke läheduses. Mustamäel veetsin siis väga suure osa oma noorusest. Mustamäe koolides käis sel ajal väga tihe rokielu. Olid kontserdid.

Aga Kännu Kuke restorani ma ei sattunud, olin sel ajal veel liiga noor. Käraka ostsime ikka ABC poest. Ühe korra käisin siiski teises väga populaarses kohas sealkandis – Szolnokis. Aga restorani oli väga raske sisse saada. Ukse peal oli ees šveitser, kes ütles alati, et vabu kohti ei ole. Talle tuli anda raha, et jutt muutuks. Kohti oli alati.

Aga toimusid korteripeod. Kui kellelgi olid vanemad ära sõitnud, siis läks lahti ohjeldamatu pidu.

3 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...