VIDEO! Kadri Kõusaar: peale auto võiks olla muid asju, millega silma paista

„See ei ole kuidagi normaalne, et me teeme oma lastest nii hädised tegelased, kes ei suuda isegi iseseisvalt kooli või trenni minna,“ ütles Kõusaar ja kinnitas, ühistranspordi kasutamine väga lihtsaks tehtud: on äppid, millest näed, millal tuleb järgmine buss. 

Pilt: Rene Suurkaev

VIDEO! Kadri Kõusaar: peale auto võiks olla muid asju, millega silma paista

Vesta Reest

„See ei ole kuidagi normaalne, et me teeme oma lastest nii hädised tegelased, kes ei suuda isegi iseseisvalt kooli või trenni minna,“ ütles Kõusaar ja kinnitas, ühistranspordi kasutamine väga lihtsaks tehtud: on äppid, millest näed, millal tuleb järgmine buss. 

Kirjanik Kadri Kõusaar ja Mainor Ülemiste juhatuse liige Ursel Velve olid Üllar Luubi külalised ja rääkisid tuleviku linnast ning autostumise seisukohast.

Kadri Kõusaar ütles, et load on, aga autot mitte, sest tema kesklinna elanikuna ei vaja iga päev autot, kui tal on autot vaja, siis laenab sugulastelt või rendib, nii nagu teevad tema sõbrad Berliinis juba ammu.

„Minul on auto olemas, seda peamiselt selle pärast, et tuleb lapsi transportida ühest kohast teise, olen oma laste sohver, sest ühistransport ei võimalda ühendust ühest linnaosast teise,“ ütles Ursel Velve.

Kõusaare sõnul on auto tarbeese, ühe oma väga vana Honda müüs ta Facebookis maha sloganiga, et kui te ei taha, et vaadatakse teie autot, vaid vaadatakse teid, siis ostke see auto!

Kõusaare sõnul võiks olla muid asju, millega silma paista, mitte oma autoga, Ursel Velve oli temaga nõus ning täpsustas, et loobuks hea meelega oma autost, kui ta saaks tarbida mobiilsusteenust, milleks ei pea autot omama, vaid saab oma liikumisvajaduse planeerida mõnel platvormil.
Velve täpsustas, et mõnel õhtul töölt lahkudes tahaks ta rattaga vihiseda vabasse õhku, kuid ei saa seda teha, sest auto on kaasas ning järgmisel hommikul on tal seda laste transportimiseks ju jälle vaja.

Kõusaar lastele sohvriks ei hakka

Kõusaar selgitas, et tema lapsed on alles lasteaias, aga kui nad kord kooli lähevad, keeldub ta neid sohverdamast. „Kool peab olema kas nii kodu lähedal, et laps kas jalutab või sõidab mõne peatuse ühistranspordiga,“ selgitas Kõusaar, kelle sõnul on mõeldamatu, et last hakataks Pirita tagaotsast autoga kesklinna kooli tooma. „See tuleb nii planeerida, et laps oleks suuteline ise minema sinna, kuhu tal on vaja minna,“ teatas Kõusaar.

Statistika näitab, et kooli tuleb rattaga 2% lastest, aga huviringidesse või trennidesse läheb rattaga 5% lastest, sest trenn või huviring on tavaliselt kodu lähedal, aga kool kaugemal.

Kõusaar rääkis, et ta luges kusagilt statistikat, et pool ummikutest on oma lapsi kooli toovate lastevanemate tekitatud ning probleemist saab jagu mentaliteedi muutusega, tema soovitaks kasutada ka väljendit mentaliteedi kasv. „See ei ole kuidagi normaalne, et me teeme oma lastest nii hädised tegelased, kes ei suuda isegi iseseisvalt kooli või trenni minna,“ ütles Kõusaar ja kinnitas, et ilma rattatemaatikasse laskumata, on ühistranspordi kasutamine väga lihtsaks tehtud: on äppid, millest näed, millal tuleb järgmine buss jne.

„Ma mäletan, kuidas ma lapsena Soomes spordivõistlustel olles kadestasin neid, et neil on nii vinged rattaparklad, nad saavad igale poole rattaga sõita – ratas tundus lapsele vabastav, et sa ei sõltu mingitest bussigraafikutest, kui tahad ostad jäätist, käid sõbra juurest läbi,“ ütles Kõusaar.
Ta väitis, et Eesti võiks igal juhul katsuda leida oma tee, mitte nagu Venemaal, kus kõik peavad autodega sõitma ja teise äärmusena USA, kus autostumist võib nimetada hullumiseks: enamik linnade pindadest on sõna otseses mõttes parkla ning kliima soojenemise tõttu sulab ka asfalt.
Velve lisas, et linna algatus hakata pihta ratta renditeenusega, mida Tartu on tegelikult väga edukalt teinud, võimaldab orgaaniliselt vahetada transpordivahendit ja –viisi.

Ratta omanik võiks lasta oma ratast ka teistel kasutada

„Tulevikus võiks olla üks roheline kaart, millega saab teenuste eest tasuda ning mis võimaldab transpordiviisi vahetada: sõita vihmase ilmaga bussiga, võtta ratas, kui päike tuleb välja. See sobib ka noortele ja lastele,“ sedastas Velve.

„Tallinn võiks ka siin võtta ohjad ja asuda rattarendi teenust juurutama,“ ütles Velve. „Pilootprojekte ning algatusi võiks olla rohkem ja julgemalt. Üks võiks olla süsteemne, mida Tallinn arendab oma rattavõrgu jaoks ning selle tarbeks tuleks üle vaadata rattateede olukord, teine stsenaarium võiks põhineda jagamisel, et ratta omanik saab lasta oma ratast ka teistel kasutada. Niisama kuurides olevaid rattaid on kindlasti mitmeid.“

Kõusaar täpsustas, et temale meeldib ka „pargi ja sõida“ kontseptsioon. „See puudutab ka rattaid – tuled kusagilt linnaäärest autoga, pargid auto ja sõidad bussi või rongiga edasi, minu meelest oleks normaalne, kui inimesed vahetaksid liikumisvahendit,“ arvas Kõusaar.

Taanis on tema sõnul tavaline, et inimesel on mitu ratast: üks kodulähedases ning teine töökoha lähedal rattaparklas ning kasutada saab neid vastavalt vajadusele.

„See on normaalne, et sa jätad ratta rongijaama,“ ütles Kõusaar. Praegu on tema sõnul tegu vastandamisega: jalakäijad vihkavad rattureid, ratturid vihkavad autojuhte, mis tähendab, et liiklusempaatiat kui sellist võiks rohkem olla.

Kõusaare sõnul on lahendus selles, et kõik tunnevad kõiki vahendeid ja suhtub nende juhtidesse mõistvalt ning viisakalt. „Uus trend üle maailma on tegelikult see, et autod kaovad ära, neid kas renditakse või on autod ringkasutuses,“ rääkis Kõusaar.

Velve soovitas selle asemel, et rääkida oma autost, mõelda, mis on oma tervis. „Selle asemel, et tund aega autos istuda pärast kahekast tundi kontoris, kas see on oma tervis, mille eest inimene hoolt kannab? Mina soovitaksin pöörata mõtteviisi teise nurga alla: mitte omada asju, vaid omada kogemusi!“

Laadimine...Laadimine...