VIDEO! Ligipääsetavuse uurija Järve: Tallinn pakub eeskuju ratastooliga ligipääsul

Bussipeatuste ligipääsetavus erineb regiooniti - parimad lahendused on suuremates linnades nagu Tallinn, Tartu ja Pärnu, maapiikonnas on peatuste üldine seisukord linnadega võrreldes halvem.

Pilt: Ilja Matusihis
Liiklus Eesti Keskkond

VIDEO! Ligipääsetavuse uurija Järve: Tallinn pakub eeskuju ratastooliga ligipääsul

Enn Tosso

"Näiteks võiks kinnisvaraportaalis olla korteri otsimisel võimalik panna otsingusse märksõna "ligipääsetavus"," rääkis Eesti Puuetega Inimeste Koja esindaja Meelis Joost. "Tallinn on absoluutne tipp, aga väikestes kohtades paraku ei teatagi, mis on ligipääsetavuse norm," sõnas Jüri Järve MTÜ-st Ligipääsetavuse Foorum.

Järve ütles, et olukord ligipääsetavusega paraneb pidevalt kõikjal Eestis. "See tase  aga tuleb kogu Eestis ühtlustada," sõnas ta. "Bussipeatuste ligipääsetavus erineb regiooniti - parimad lahendused on suuremates linnades nagu Tallinn, Tartu ja Pärnu, maapiikonnas on peatuste üldine seisukord linnadega võrreldes halvem."

Järve tutvustas uuringut: milline on Eesti ühistranspordipeatuste ja jaamahoonete olukord ning kas ja mil määral on peatuste juures arvestatud erinevate kasutajate vajadustega.

Iga sõlmpunkti ja objekti osas hinnati, millistes aspektides on need ligipääsetavad erivajadustega inimestele, eakatele, lapsevankriga liiklejatele, lastele ja paljudele teistele, kel on avalikus ruumis liiklemiseks tarvis abivahendit või kelle füüsiline võimekus või nägemis- või kuulmistaju on langenud. Samuti analüüsiti uuringus,  millised kohandused on vajalikud ligipääsetavuse võimaldamiseks ning milline oleks kohanduste eeldatav maksumus.

Nutiseadmega saab vaegnägija Tallinna infotabloodelt väljumisaja teada

Järve osutas uuringus välja tulnud probleemidele. "Juurdepääsuteed raudteepeatustesse polnud heas seisukorras ning kolmandikel oli probleeme – näiteks lagunenud teekate. Pole normaalne, et parkla on saja meetri kaugusel, kuid peatuseni viib jämekillustikuga tee, mis pole ratastooliga läbitav," osutas ta.

Positiivse näitena tõi ta selle, et  Tallinnas saavad vaegnägijad nutiseadmega peatuse tabloolt info kätte. Füüsiline ligipääs peatustele oli samuti hea. "Maapiirkondades on probleemiks ooteplatvormide puudumine, kuid Tallinnas on platvormid olemas," osutas ta. "Ooteplatvorm ja ootekatus, istepink ning valgustus on miinimumnõuded, mis peaks olema kõigis peatustes," sõnas ta.

Järve sõnul on reaalajas infotabloo vajalik ning isegi kohustuslik kõikides suurtes linnades.

Bussipeatused ootavad moodsaid lahendusi

Bussipeatuste olukord pole Järve sõnutsi sugugi halb. "Mida rikkam omavalitsus, seda enam pingutatakse ning kasutatakse ka moodsaid lahendusi. See on oluline, et peatust märgataks ning infost aru saadaks," sõnas ta.

Järve muretses, et väikestes bussi- ja raudteejaamades on probleemne liikuda ratastooliga. "Näiteks Abja-Paluoja bussijaama saab ainult mööda treppi, samuti ei saa Räpina ootepaviljoni ratastooliga ligi," tõi ta näited.

Ülekäigud on Järve sõnutsi väga olulised linnaruumi elemendid. "Ida-Virumaal on rekonstrueerimata elemente palju – kui Narvas on kõrged äärekivid tavalised, siis Tallinnas on olukord palju parem," märkis ta.

Invaparklad olid heas seisukorras seal, kus need olid rajatud, kuid uuringust tuli välja, et 61 protsendil jaamahoonetel invaparkimise kohti polnudki. 31 protsendil puudus ka inva-wc.

Järve osutas, et bussides võiks olla ratastooliga liiklejale automaatramp, mis on teistes pealinnades väga levinud, kuid Eestis veel kasutamist pole leidnud. Ta selgitas, et bussijuhid ei soovi manuaalset rampi kasutada, kuna see kulutab aega ning tekitab ebamugavusi.

Projekteerija ning ehitaja peab omandama "ligipääsetavuse kirjaoskuse"

Sotsiaalala asekantsler Rait Kuuse sotsiaalministeeriumist ütles, et kui vanainimene ei saa oma korterist kauplusesse või transpordivahendisse, siis peab sotsiaaltöötaja tulema appi, mis tähendab sotsiaalkaitse kulude kasvu.

"Ligipääsetavuse kirjaoskus nende hulgas, kes projekteerivad ning ehitavad peab paranema," märkis ta ning võrdles seda lugemisoskusega. "Kui vähe maksab nende väikeste puuduste parandamine - summad pole üldse suured. Kurb, et maal on olukord halvem kui linnades. Kuidas riik võiks käituda – leppida kokku, et avaliku sektori raha ei lähe ühelegi objektile, mis pole ligipääsetav. Inimene peab saama otsustada, kuhu ta läheb ja mida teeb." 

Kuuse lubas seista muudatusettepanekute elluviimise eest. "Üks võimalus kriisiaja majanduse elavdamiseks oleks tellida ligipääsetavuse parandamise tööd maapiirkondade väikeettevõtjatelt," sõnas ta.

Kuuse ütles, et ligipääsetavuse kirjaoskuse osas on häid näiteid, kuid mitte palju. Ta tõi välja, et inimesed on liiga leplikud ning ei oska nõuda oma õigusi. "Hiljuti olid puuetega inimesed pahased, kui digiallkirja uuendustel ei arvestatud vaegnägijatega. Ligipääsetavuse küsimus peaks olema esimene prioriteet," sõnas ta.

 Puudega inimene peab saama ohutult linnas liikuda

Transpordi arengu ja investeeringute osakonna peaspetsialist Liis Vahter majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist ütles, et teema on ülimalt oluline ning eesmärk on luua keskkond, et igaühel oleks mugav ja ohutu liikuda ja oma toiminguid teha.

"Olemasolevad taristud muudetakse paremaks ning uute objektide puhul võetakse nõudeid arvesse," kinnitas ta. "Liikumiskeskkond peab olema mugav, ligipääsetav ja ohutu ning võimaldama iseseisvalt liikuda igaühel meist, seda nii kaheksa kui ka 80-aastasel inimesel. Lisaks ühistranspordipeatuste ja sõlmpunktide ligipääsetavuse parandamisele vajavad süsteemset ja pidevat tähelepanu ka nendeni viivad teekonnad, liikumisinfo kättesaadavus, ühistranspordivahendite ligipääsetavus."

Vahteri sõnul ei tohi ligipääsetavus olla hooajaline nähtus, tuleb füüsilise keskkonna parandamise ja nutika infoedastuse kõrval samavõrra tagada ka kvaliteetne aastaringne hooldus.

"Seda selleks, et kasutaja saaks ka raske talveilmaga ühistransporditeenusele loota," sõnas ta.

Eesmärk leida kahe aastaga lahendused

Ligipääsetavuse rakkerühma juht Keit Parts riigikantseleist ütles, et nende rühma eesmärk on kahe aasta jooksul lahendada ligipääsetuvuse probleemid ära. "Uuring on oluline sisend meie tööle," sõnas ta.

Parts rõhutas, et ligipääsetavus algab inimese sünnist ja lõppeb surmaga – meie lapsed, erivajadustega inimesed, eakad ning kõik, kes erinevad tervest ja tugevast inimesest peavad saama avalikus ruumis hakkama.

"Kui inimene ei saa kodust välja, siis ei saa ta ka ühistransporti ning ei saa ühiskonnas osaleda," sõnas Parts.

Ta osutas, et alati taandub küsimus rahale. "Kui otsustame, et mitteligipääsetavaid lahendusi algusest peale ei rajata,  siis oleks kõik hästi," märkis ta.

Eesti Puuetega Inimeste Koja esindaja Meelis Joost ütles, et ligipääsetavuse lahendusteni jõudmine polegi nii kallis ning lahendusi on võimalik leida. "Euroopa Liit ei luba ühtegi projekti ellu viia, kui see pole kõigile ligipääsetav," sõnas ta.

Ta kummutas arvamuse, et ligipääsetavus on kole ja ebamugav. "Ligipääsetavus võiks olla keskkond, mida kõik sihtgrupid saavad kasutada," märkis ta.

Joost lootis, et uues Euroopa Liidu eelarveprojektis luuakse prototüübid, mis oleks eeskujuks kõigile. "Näiteks võiks kinnisvaraportaalis olla korteri otsimisel võimalik panna otsingusse märksõna "ligipääsetavus". Täna see veel võimalik pole," rääkis ta.

Uuringus kaardistatud bussipeatuste hinnanguline ligipääsetavaks tegemise maksumus oleks ligi 3,4 miljonit eurot, kaardistatud jaamahoonete ligipääsetavaks tegemise maksumus veidi üle 270 tuhande euro, kaardistatud ülekäikude maksumus ligi 875 tuhat eurot ning tööd kaardistatud objektide juurde invaparklate rajamisel maksaksid üle 31 tuhande euro. Kokku maksaks kaardistatud objektide ligipääsetavaks tegemine hinnanguliselt 4,6 miljonit eurot. Bussipeatuste ligipääsetavuse kohandustööde kogumaksumus Eestis oleks hinnanguliselt 39,8 miljonit eurot, seejuures pole arvestatud puute ja kompimisega tajutavate materjalide, näiteks mummukivide kasutamisega.

Laadimine...Laadimine...