VIDEO! OLAV EHALA: tänapäeva vaimne vabadus kaalub üles kõik nõukaaja kullakoormad

"Pere- ja lastevastasest vägivallast mööda vaadata ei saa, ütleb helilooja Olav Ehala, kelle sõnul oli just tema idee, et Nukitsamehe käes olev vitsaraag puhkeb õide. Helilooja sõnul peab hea laul olema poeetiline, kujundlik ja hea eesti keelega. "Tuleb leida ikka huvitavamaid variante kui esimene pähe tulev umpa-umpa," lausub ta.

Pilt: Scanpix

VIDEO! OLAV EHALA: tänapäeva vaimne vabadus kaalub üles kõik nõukaaja kullakoormad

Ivo Karlep

"Pere- ja lastevastasest vägivallast mööda vaadata ei saa, ütleb helilooja Olav Ehala, kelle sõnul oli just tema idee, et Nukitsamehe käes olev vitsaraag puhkeb õide. Helilooja sõnul peab hea laul olema poeetiline, kujundlik ja hea eesti keelega. "Tuleb leida ikka huvitavamaid variante kui esimene pähe tulev umpa-umpa," lausub ta.

 

Kaja kultuurikeskus hakkas taas kord kuus tuntud inimesi rahvaga kokku viima. Järjekordsel kohtumisel said huvilised lähemalt tuttavaks tänavu 70. sünnipäeva tähistanud helilooja Olav Ehalaga. Pealinn tegi temaga intervjuu.

Kõigepealt – palju õnne juubeli puhul. Teil täitus suvel juba 70 aastat, aga olete ikka sama nooruslik nagu neljakümneselt. Ega tänavuste olude tõttu vist suurelt juubelit pidada ei õnnestunudki?

Aitäh, räägime jah rohkem juubeliaastast. Esimene üritus oli juba veebruaris Pärnus. Jana Tringi laulustuudio korraldas Pärnu kontserdimajas kaheosalise suure kontserdi minu loomingust.

Aga  siis tuli viirus. Minu õigel sünnipäeval, mis on 31. juulil, on  enamasti olnud ikka sõbrad mul koduaias külas. Seekord, arvestades, mis number ette lõi, ei söandanud midagi muud teha kui ainult oma pere ringis veidi tähistada.

Aga nüüd oleme jälle sündmusi korraldanud. Just nädal tagasi tähistas rahvusooper Estonia minu juubelit "Buratiino" etendusega, mis on kavas juba kolmandat hooaega. Seekord tehti spetsiaalne etendus. Ja 28. septembril tuleb Alexela kontserdimajas suurem kontsert, esinevad kaks koori, Pärnu linnaorkester ja linnateatri laulvad näitlejad. Lisaks laulusolistid, kellega ma olen koos tegutsenud, ja meie instrumentaalkvartett, kus ka mina esinen. Loodan, et see ikka toimub.

Tallinna kontserdil, mille lavastab Veiko Tubin, tulevad loomeliitude tervitused, ning vaatasime, et peab lugude hulka vähendama uute lugude arvelt. Kuid on ka selliseid, mida on kuuldud enne üks või kaks korda. Ja tulevad mõned niisugused ka, mida veel ei ole kuuldud.

Head lapsed kasvavad vitsata, ütleb filmis "Nukitsamees" kõlanud teie kirjutatud laul. Kuidas teid kodus kasvatati?

Mina ei saanud isa käest rihma ja minu lapsed on ka vitsata kasvanud. Me oleme elanud selle laulu põhimõtte järgi juba palju aega enne selle laulu sündi. Eks ma loen tänapäeval ajakirjandust ka ja perevägivalla ning laste vastase vägivalla juhtumeid on olemas. Neist mööda vaadata ei saa. Oma peres pole me seda kunagi praktiseerinud.

Muide, see oli minu idee, et filmis läheb vitsaraag, mis oli Nukitsamehe käes, õide. Aga vitsa motiiv ise oli Juhan Viidingu laulutekstis juba olemas. Ju siis oli režissööri tahtmine ka, et vits seal filmi sees oleks. Laulude viisid ju sündisid nende tekstide peale, mitte vastupidi.

Teine "Nukitsamehest" tuntud ja teie kirjutatud laul on rahalaul. Kas meie ühiskond on orienteeritud ainult rahale ja vaimsed väärtused jäävad tahaplaanile?

Kui öeldakse, et raha nagu ei oleks hea, siis kuidas ilma selleta hakkama saada? Ilma rahata ei saa ka kõige paremat kultuuri rahvani viia. Korralik sümfooniaorkester peab riigis olema ja riik peab seda ikka ülal pidama. Ta ei teeni iialgi oma kulusid tagasi. Sama lugu on ooperiteatriga. Nii et rahast pole pääsu.

Nõukogude ajal olid vaimuinimesed opositsioonis. Vähemalt vaikses opositsioonis. Kui vaatame praegu, siis paljud vaimuinimesed, loomingulised inimesed, ei ela ju mingis luksuses. Enamus heliloojaid Eestis kindlasti ainult heliloomingut tehes ära ei elaks, need on ainult mõned üksikud, kes seda saavad teha. No võib nimetada kahte-kolme nime, kes on vabakutselised. Ühte võite muidugi arvata, see on Arvo Pärt. No ja Erkki-Sven Tüür. Võib-olla ka veel Urmas Sisask.

Enamik heliloojaid peab mujalt raha teenima, neil on ka mingi muu amet. Suur osa on õpetajad, nagu ma isegi. Ma olen pensionär, aga töötan ikka veel. Kel on vähegi kogemust nõukogude ajast ja oskab võrrelda, see vist ikkagi ei taha mingil juhul enam seda aega tagasi. Mis kaalub kõik kullakoormad üles, on vaimne vabadus. Sul on õigus oma arvamusele ja sind ei panda vangi, kui sa seda oma arvamust ka avaldad. Saab toime tulla vähemagagi, nimekamad aga elatavad end ka ainult oma loominguga ära.

Kuidas teil endal suhted rahaga on?

Mul on läinud paremini, paar aastakümmet näidati minu muusikaga filme ikka päris tihedalt ja siis tuli ka seda autoritasu täitsa hästi. Nii et ma oleksin võinud päris rahulikult ka ilma selle õpetamistööta elada. Aga see töö hakkas mulle meeldima, ma pole raatsinud sellest loobuda.

Oma lugusid, sealhulgas ka rahalaulu, kirjutades ei ole te ilmselt kunagi mõelnud, et hiigelkoor hakkab neid lauluväljakul ette kandma?

1993. aastal oli noorte laulupidu, mille kunstiline juht oli mu sõber Renee Eespere. Tema võttis repertuaari kaks minu "Nukitsamehe" filmi laulu. Pärast seda pole möödunud ühtegi laulupidu, ei suurt ega noorte oma, mille repertuaaris poleks olnud vähemalt üks minu laul. Korra juhtus isegi nii, et mul oli kolm laulu laulupeol. Lisaks oli Tõnis Kõrvits teinud puhkpilliseade rahalaulust ja puhkpillid seda ka mängisid ja tantsupeol oli ka veel kaks laulu. Nii et ma pidin häbelikult ringi käima ja sõbrad aasisid, et palju sa kellele maksid.

Kuidas parandada harrastuskooride dirigentide rahastamist, et laulupeod meil ikka kestaksid?

Mõned päevad tagasi vihjas sellele meie kultuuriminister. Järgmise aasta eelarvesse planeeritakse toetusi just nendele  koorijuhtidele ja tantsujuhtidele, kes viivad oma kollektiivi laulu- ja tantsupeole, et vältida selle ilusa traditsiooni väljasuremist. Kui ei tegutse koorid ja tantsurühmad, siis ei saa pidada ka laulu- ja tantsupidu. Nii palju kui ma aru saan, on midagi nendele juhtide tasustamiseks kavandatud eelarvest

. Üksikuid kultuuriprojekte on toetanud ka eri fondid. Puht erakapitalile toetuv rahvuskultuuri fond on siiski piiratud, tema vahendid on üsna napid. Aga kultuurkapitalil on kindel protsent, mis võetakse tubaka ja alkoholiaktsiisist ja hasartmängumaksust, seda on võimalik kultuuri toetuseks kasutada. Helikunsti sihtkapital naljalt amatöörkoore ja orkestreid ei toeta. Õnneks on kulkas olemas ka rahvakultuuri sihtkapital, nendelt on toetusi saanud nii koori- kui ka tantsujuhid. Kollektiividele on antud raha rahvariiete muretsemiseks.

Milline on hea laul? Mis muusika teid kõige rohkem kõnetab?

Laulul on kaks kindlat komponenti. Kõigepealt peab olema hea tekst. Minu jaoks pole hea tekst see, kui algusest lõpuni on I love you või I miss you jm niisugused asjad. Tekst peab olema poeetiline, seal peab olema kujund, mitte aga mingi otsene ümberjutustus mõnest sündmusest ja päevast. Tähtis on ka selles tekstis sisalduv rütmika. Tuleb üritada leida ikka huvitavamaid variante kui esimene pähe tulev umpa-umpa. Teiseks loomulikult muusika ka. Ma üritan teha laulud tekstist tulenevalt niimoodi, et eesti keel kõlaks seal ikka eesti keelena. Et ei oleks valedes kohtades rõhk, nagu kahjuks paljudes poplauludes juhtub. Iga päev võib meelehärmiks kuulda niisugused asju. Meil on kolm väldet, sellest lähtudes tuleb rõhk ja noodipikkused teha.

Mina kuulan igasugust head muusikat, klassikast džässini. Kuulan Klassikaraadiot ja näiteks kontsertide ülekandeid sealt. Kui ise ei saa mõnele kontserdile minna, siis on see hea võimalus osa saada.

Kas kujutate juba laulu kirjutades ette, kuidas mõnele konkreetsele solistile mingi laul sobiks?

Kiigelaulukuuik on esitanud palju minu loomingut. Aga ükskord oli neil tingimus, et kirjutaksin ühe ilma saateta a capella laulu.
Te olete praegu tuntud helilooja, kuid omal ajal oleks teist võinud saada ka kõva korvpallur.

No mis nüüd kõva, see oli ikka harrastus. Põhikooli neljandas klassis hakkasin käima korvpallitrennis, hiljem jäi trenn unarusse, sest läksin muusikakooli. Konservatooriumi päevil hakkasin uuesti mängima koos sõpradega kunstiinstituudist, kellest mõned käivad tänapäevani mängimas. Huvitav on see, et tänu korvpallile olen tutvunud ka päris paljude poliitikutega. Ignar Fjuk, kes läks poliitikasse, korraldas riigikogu treeningu, ja ma sattusin sinna ka. Kümme aastat käisin riigikogu trennis, eri koosseisudega, kes seal parajasti olid.

Nagu ikka korvpallis, on mul mõlema põlve meniskit lõigatud, nina on korraks viltu löödud, aga see pandi jälle tagasi otseks. Ühel hetkel juhtus õnnetus ka mu sõrmega. See paranes küll kenasti ära, aga mõtlesin, et see oli jumala märguanne, et ära enam mine. Siis aga helistas Ignar Fjuk, et tule ikka viska kaugelt peale, ära sinna korvi alla enam mine.

Kellega veel korvpalli mängides kokku puutusite, kas Jüri Ratas oli ka seal?

Jaa, muidugi. Ta lasi meil ikka enne mängima hakkamist teha igasuguseid soojendusharjutusi. Meie, vanemad olijad, mõtlesime, et hakkame kohe mängima, küll see soojendus saab tehtud mängimise käigus. Aga Jüri ütles, et ei, nii ei lähe. Aga kui jutt on korvpallist, siis tahaksin veel lisada, et mulle meeldib väga ka suusatamine. Viimasel ajal pole küll Tallinnas saanud rajale minna, aga enne olid ju siin suurepärased valgustatud rajad Harkus. Mõnus koht! Millalgi aga tegi abikaasa selgeks, et suusatamise saab ju asendada kepikõnniga, millesse ma alguses suhtusin väga suure skepsisega. Aga pärast seda, kui tal õnnestus mind üks kord rajale vedada Järve metsas ja tegin oma ringid ära nii, et nahk oli läbimärg, siis vaatasin, et see on päris asjalik tegevus.

Kuidas hindate kolme kooli – muusikakeskkooli, balletikooli ja Otsa kooli kokku panemist?

Sellest on juttu olnud juba kaua aega, et koolid liidetakse ja öeldi ka, et iga kool säilitab oma spetsiifika. Et tuleb küll üks maja, aga sisuliselt kolm eraldi kooli. Ma saan aru, et üldainete õppimist saab kokku panna, Otsa kooli läheb osa pärast põhikooli lõpetamist, aga osa pärast gümnaasiumit. Aga mul oleks küll kahju, kui seal üldse kõik segamini löödaks.

Muusikakeskkooli omapära on olnud ikka selles, et sealt läheb suur osa professionaalseks muusikuks õppima. Otsa koolist tulevad ka paljud muusikaakadeemiasse, meile džässiosakonda tulevad näiteks paljud rütmimuusika osakonnast. Aga paljud piirduvad Otsa kooli haridusega, mis on ka hea, sest see kool annab juba kutseoskused.

Paljud siiski pole rahul, et muusikakeskkoolist saab ühendasutuses kutsekool, tema staatus viiakse alla nagu mingil tavalisel kutsekoolil. Milline on teie arvamus?

Seda ma küll ei taha, et nii läheks. Pigem oleks vaja, et muusikakeskkool säilitaks ikka oma olemuse, mis tal on seni olnud. See on ainulaadne nähtus, mitte ainult siin, vaid kogu maailmas. Nõukogude ajal nimetati teda konservatooriumi juures olevaks muusikaõppeasutuseks, see tähendas, et ta oli nagu konservatooriumi eelaste. Mu oma poeg õppis muusikakeskkoolis klaveri erialal. Neil oli ühine kontsert omavanustega Soomest.  Soomlased olid siiski huvikooli tasemel ja vahe meie kasuks oli noortel tohutu. Ma südamest loodan, et see muusikakeskkooli tase ikka ära ei kao ja teda ei taandata tavaliseks kutsekooliks. Muusikakeskkool oli üks hea asi, mille saime nõukogude süsteemilt päranduseks, ja oleks väga suur õnnetus, kui sel nüüd minna lastakse. Meil on väga hea tase seal ju olemas, seda tuleb hoida.

Olete loonud elu jooksul rohkem kui sada laulu. Iga eestlane on teie lugusid kuulnud, aga alati ta ei teagi, et need on kirjutanud Olav Ehala. Miks?

Eks publikule jääb see kõrvu, mida rohkem kuulda ja näha on. Kõige rohkem ehk muusika filmidest "Nukitsamees"  ja "Karoliina hõbelõng". Aga ma võtan ikka kohtumistele eri Eesti paikades kaasa ka mõningaid animafilme, mille muusika ma olen teinud. Neid rahvas naljalt ei näe mitte kuskil. Mõned aastad tagasi võtsin ühendust tollase ETV peatoimetajaga ja ütlesin, et te näitate jõulude ajal neid Disney kompanii filme, aga on ju olemas täiesti ametlikult Tallinnfilmi märgi all välja antud videokassette, millel on viis aastavahetuse teemalist animafilmi. Seal oli nii Lepo Sumera, Uno Naissoo kui minu muusikat filmides.

Toimetaja ütles, et jaa, väga huvitav, kas ma ei saaks tuua talle selle kasseti, ta uurib seda. Siis oli vaikus ja ma võtsin ise ühendust. Sain oma küsimusele sellise vastuse: me uurisime hankeosakonnast, et need filmid olid eetris aastal 2000. Seega viisteist aastat tagasi. Et olevat väga tülikas hakata uuesti hankelepinguid sõlmima. Sellepärast pole rahvas ka näinud neid filme. Ja vaevalt et tuleb üldse võimalust neid nähagi. No näiteks Heiki Ernitsa animafilm "Jaagup ja surm". See on natuke poliitiline, natuke mõistukõneline, kantud rahvapärimusest ja Ernitsa humoristliku joonistusstiiliga loodud film. Inimesed ei oskaks võib-olla arvatagi, et selles filmis on ka minu muusika. Igal pool, kus ma olen seda filmi näidanud, ütlevad inimesed, et nad pole  näinud ega kuulnud sellest laulust midagi.

Kuidas te üldse filmimuusikat tegema sattusite?

Jah, ma olin seotud küll teatriga, aga kuidagi sattusin ka kinosfääri. Esimene suurem töö oli kohe muusikafilmiga "Don Juan Tallinnas". See on võrdlemisi tavatu, et kohe nii suur asi tuleb. Veidi hiljem sattusin ka animafilmi juurde. Sõbrunesin Priit Pärnaga. Olen üheksale tema filmile teinud muusika. Ja animafilmid on ka üks huvitav kategooria, mida vanasti nimetati multifilmideks. Need kestavad tavaliselt kümme minutut.

Pärna esimesed filmid olid ka lühikesed, aga läksid hiljem pikemaks. Viimased olid juba pooletunnised. Üks film oli porgandidest. Pärn ütles mulle, et tal on seal kulminatsioon, kus pahad jänesed muutuvad porganditeks, ja sinna juurde oli vaja  suurejoonelist, vägevat laulu. Just nagu pärast tulid Eurovisioonil, orkestriga ja puha. Ma ütlesin, et väga tore, aga selleks on vaja teksti ka. Pärn ütles, et las laulab oo yes, oo yes kogu aja. Kogu tekst. Ja kokku 28 sekundit. See oli siis minu kõige lühem laul filmist "Porgandite öö".

Mainiste siin Eurovisooni, kas ise ei ole tahtnud seal osaleda?

Ma olen tundnud end selle jaoks liiga vanana. Jah, Jaak Joala, kes oli ka selle Eesti-poolse korraldamise juures, ahvatles mind küll kaasa lööma. Samuti režissöör Leo Karpin, kes samuti sellega seotud oli, meelitas omalt poolt. Paar korda nad ikka pakkusid mulle, et tee ka laul, aga ma ei võtnud vedu. Tänaseks on see asi juba muutunud millekski muuks kui laulufestival. See on lihtsalt mingi šõu.

Iseasi muidugi, kui kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel oleks Eesti saanud sellest võistlusest osa võtta, mine tea, siis ehk oleksin kirjutanudki laulu sinna. Mäletan, et kui segastel üleminekuaegadel Soomes üks sealne dirigent kuulis mu laulu "Põlev puu", siis ta ütles küll, et oleksin pidanud selle saatma Eurovisioonile. Ütlesin, et kahjuks Nõukogude Liit sellel võistlusel ei osale. Tegelikult oli see laul kirjutatud hoopis ühele Läti filmile. Leelo Tungal tegi talle hiljem ilusa eestikeelse teksti.

Millal Eesti võidab jälle Eurovisiooni lauluvõistluse?

Ma ei ole kindel, et see üldse enam kunagi juhtub. Ja kas peakski? Tore, et me seal ikka osaleme, väga vahva on, kui satub finaali Eesti lugu, mille pärast ei pea piinlikkust tundma. Neid on meil üsna mitmeid olnud. Ei tule nii äkki pähegi kõik. No näiteks folkloorses stiilis Tii tuleb meelde. Ja see Ivar Musta võidulugu, see oli ka ju tore klubi tantsulugu. Aga ega niisuguse looga seal enam ei võida, mida mina hindan. Need laulud seal peale ei lähe, millel on sisuline, mõttekas tekst ja normaalne muusika. See kõik on juba Eurovisiooni minevik.

Olete balansseerinud klassika ja popmuusika piiril. Kas popmuusika heliloojaid meil ikka jätkub? Kes neid peaks harima, kas muusikaakadeemia?

Otsa nimelises muusikakoolis nimetatakse seda osakonda rütmimuusika osakonnaks, kes neid kasvatab. Vanasti kutsuti seda jazz-popp osakonnaks. Rütmimuusika annab veel laiema võimaluse liigutada sinna alla erinevaid muusikažanreid. Muusikakadeemias on džässiosakond. Tänapäeva džäss on palju mõjutatud rokkmuusikast ja sellega ka segunenud. Neid voole on mitmesuguseid. Minu meelest on meil praegu neid igasuguseid popmuusika tegijaid vaata et liigagi palju.

Mulle ei meeldi üldse niisugune mõte, mida ma televisioonist ühe noortebändi tutvustamisel kuulsin, kui üks bändi liige teatas, et nende positiivne külg on see, et keegi neist pole muusikat õppinud ega lasknud end nii-öelda ära rikkuda ja ära mõjutada. See polnud üldse mingi kehv bänd ja mõtlesin, et kui nad saaksid veel natuke haridust, õpiksid nooti tundma, mida nad siis veel oleksid suutelised tegema! Mina olen kogu aeg rõhutanud koolides kohtumistel käies, et kui tunnete tõmmet muusika poole, siis muusikaline haridus tuleb ainult kasuks. Paljud meie muusikaakadeemia džässi osakonna tudengid mängivad ka rokkansamblites.

Kui mõtleme tagasi džässi ajaloole, mis tekkis Ameerika mustanahaliste keskel... Need, kellest said hiljem Ameerika kõrgkoolide džässiõppejõud, olid algul iseõppijad. Tasapisi kujunes see muusikaliik välja bluusini – töölaulude kaudu, see on pikk ajalugu.

Huvitavat muusikat võivad luua ja esitada siiski muusikas kogenumad ja haritumad inimesed. Tänapäeval võib muidugi tehnikat kasutades kõiksugu asju kokku miksida, aga kvaliteet tuleb ikka läbi hariduse ja harjutamise.

Te ei ole mitte ainult helilooja, vaid pikka aega olnud ka heliloojate liidu eestvedaja ja rahvuskultuuri fondi juht, lisaks mitmes nõukogus või juhatuses. Kuidas see asjaajamine teie loomingulise natuuriga sobib?

Ma olin ka kultuurkapitali ühe sihtkapitali esimees kaheksa aastat. Heliloojate liidu esimehe koht tuli väga ootamatult koos ühe suure õnnetusega. Raimo Kangro suri äkitselt. Olin juhatuse liige heliloojate liidus olnud juba tükk aega ja Eino Tamberg ütles mulle, et nüüd hakkad sina juhatuse esimeheks.

Punnisin vastu alguses, aga viimaks nõustusin tingimusel, et olen ajutine kohusetäitja ühe aasta, kuni järgmiste korraliste valimisteni. Siis juhtus nii, et korralised valimised tulid ka ja olin esimees kokku kolmteist aastat. Kui olin kultuurkapitalis ametist lahti saanud, siis hingasin kergendatult.

Kuid ühel päeval helistas Eri Klas ja küsis, kas ma ei tuleks rahvuskultuuri fondi nõukogu liikmeks. Nädal aega andis mõtlemisaega, aga ei pidanud nii kaua vastu, helistas juba kolme päeva pärast ja ütles, et noh, vastus on ju jah. Ma ei saanud kuidagi teisiti kui nõustusin. Ja pärast Eri lahkumist oli rahvuskultuuri fondi nõukogu koosolek, pidime valima uue esimehe.

Enne kodunt lahkumist manitses abikaasa mind veel, et vaata, et sa ei lase enda jälle esimeheks panna. Aga muidugi nii läks ikka. Rahvuskultuuri fondis on suur töö novembrikuus, mil tuleb kõik taotlused läbi vaadata. Ja siis tuleb nõukogu koosolek, kus räägitakse kõik omavahel läbi, kes ja kui palju toetust saab. Nende asjade läbilugemine võtab päris kõvasti aega. Just nüüd oli rahvuskultuuri fondi tegevdirektori valimine. Meil algas ka fondi kolmekümnes tegevusaasta, nii et omamoodi juubel.

On vaja mõelda välja tegevuskava, kuidas seda fondi nähtavamaks muuta. Potentsiaalsed annetajad kõik veel ei tea, et fond tegutseb, ja paljud inimesed, kes võiksid sealt endale abi taotleda, ka ei tea. Veerand sajandit olin autorite ühingu juhatuse liige. Nüüd lõppes see asi ära. Paaris juhatuses ja nõukogus olen ma veel, aga tasapisi jätan neid asju vähemaks.

Aga et kuidas mulle see kõik istub? Noh, ma pole mingi kuri keelaja käskija kuskil olnud, heliloojate liidus kutsuvad mind kõik Olkuks. See nimi on mul juba muusikakooli ajast, sõber Lauri Nebeli pandud. On kuidagi suupärane ja kerge öelda.

Lisaks on teil veel töö muusikaakadeemias. Kuidas te jaksate?

Jah, muusikaakadeemias õpetan pedagoogilises osakonnas kohustuslikele ainetele lisaks vabatahtlikku ainet, mida saab ükskõik kes võtta. Džässi osakonnas õpetan jazzklaverit kõikidele nendele, kes ei ole ise pianistid. Lauljad, saksofonistid, kitarristid, bassimängijad – kõik peavad natukene jazzklaverit õppima. Mul on päris palju õpilasi, neid on igal aastal mitukümmend. Ega kõik ei ole ka meeles.

Kui mind sinna kutsuti, ei teadnud ma, et minust saab tõesti õpetaja. Esimese korraga ei võtnud ma vedugi, aga siis teisel korral mõtlesin, et proovin, ja hakkas meeldima.

Kuidas on teil koroonaaeg möödunud?

Muusikaakadeemias, kus ma õpetan ühte praktilist ainet, individuaaltundides klaveri peal, polnud võimalik hakata seda  distantsilt tegema. Kohe, kui see eriolukord välja kuulutati, jäin koduseks. Osa tunde õnnestus juunis järele teha. Tekkis paus, mida sai kasutada koduse majapidamise korrastamiseks ja aias toimetamiseks.

Olete elupõline tallinlane, kuigi elate nagu maal. Meie rohelises pealinnas on ilmselt see võimalus olemas, et saab elada päris linnasüdame lähedal rohelusse uppuvas aias ja  oma majas kahe suure magistraali, Sõpruse puiestee ja Mustamäe tee vahel?

Sisse kolisime  1962. aasta paiku, kui oli olemas juba üks tuba ja köök. Alguses, kui isa selle krundi sai, olid ümberringi  põllumaad. See on ummiktänav, väga suurt liiklust ei ole. Kui pere kasvas, siis ehitati pool maja juurde.

Nüüdseks on veel juurde ehitatud ja sellest on saanud märksa suurem ja hubasem elupaik kui omal ajal. Aga mäletan, et seda ehitati 20 aastat järjepidevalt ja valmis ei saanud ega saanud.  Kui keegi esimest korda  minu juurde satub, siis lööb ikka kahte kätt kokku ja ütleb, et oled südalinnast seitsme minuti tee kaugusel, aga elad nagu maal. Mulle meeldib seal natuke aiatööd teha ja naisperel sellega abiks olla.
Eks üks juurde ehitamise põhjus oligi see, et mul oli juba kaks last, mõlemad õppisid muusikat, üks viiulit, teine klaverit.  Vaatasime, et me ei mahu sinna kuidagi enam ära. Ja see on ka huvitav, et see toimus just ülemineku ajal, mil meil tekkisid kooperatiivid. Siis ma võtsin ühe sellise endale sinna tööle. Ja esimene korrus kerkis päris kenasti. Äkki hakkas asi venima,  kooperatiivi esimees laiutas käsi ning ütles, et kõik mu mehed on Soomes tööl. Ja siis ei aidanud muu kui isa ehitas ise teise korruse valmis.  

1972. aastal oli Nõukogude Eestis alanud kruvide kinnikeeramise aeg, aga ühtäkki tuli noorsooteatris lavale teie kirjutatud rokkooper "Oliver ja Jennifer", mille aluseks oli vihatud läänemaailma kirjaniku Erich Segali  bestseller. Kuidas see teil õnnestus?

Mu ema töötas tolleaegses noorsooteatris, sattusin lävima lavakunstikateedri teise lennu näitlejatega. Käisin ju tihti teatris, lava taga ja saalis, näitlejate poole ikka vaatasin alt üles. Mõtlesin siis, et oleks ju tore hakata teatriga tegelema. Nii see läks. Kirjutasin siis selle rokisugemetega muusikalise loo. Miks see ilmus, arvan, et selles on süüdi eesti keeleala väiksus.

Nõukogude võim ei kartnud ühe väikese eestikeelse teatri katsetusi. Noorsooteatris lavastati teisigi tükke, mida kusagil mujal Nõukogude Liidus poleks saanud mängida. See oli niisugune kaval kultuuripoliitika, et ei, me ei tee ju Nõukogude Liidus mingit tsensuuri.

Noorsooteatri juurde  moodustati isegi väike orkester ja olin seal hiljem 20 aastat muusikaala juhataja.

Teie muusikutee sai alguse aastal 1965 ja kohe saite ka  kuulsaks  ansambliga Kristallid. Mis oli tol ajal õhus, millist  muusikat üldse tehti?

See ansambel tegutses juba enne, alguses olid seal ainult kitarrid ja trummid. Aga nad otsustasid instrumentide ringi laiendada ja  tulid otsima muusikakoolist uusi mängijaid.  Olin siis teisel kursusel, hakkasin Kristallides klaverit mängima. Pärast tekkis mõte, et seal võiksid olla ka puhkpillid. Siis kaasati veel esimesel kursusel õppiv Jaak Joala. Me käisime nädalalõppudel tantsuks mängimas sellistes eksootilistes kohtades nagu Kallavere klubi ja Mereklubi. Oli ka ärevaid olukordi, aga siis ikka keegi ütles, et njet, ne trogaite, eti muzõkantõ. Vana tõde, et klaverimängijat ju ei lööda.

Kui sa mängid nurgatagustes klubides, ega siis sinust palju ei teata. Ega meist ka palju enne ühte telekonkurssi ei teatud, kui äkitselt saime seal esikoha ja seejärel televisiooni abiga kuulsaks. Muide, eelneval korral oli selle konkursi võitnud Optimistide-nimeline ansambel. Selle konkursi võiduga kaasnes võimalus teha pooletunnine telesaade. Meie saade võeti ka videolinti ja nii näidati seda kaks korda väikese vahega. Pärast seda tulid juba järgmised asjad. Salvestasime raadiomajas kaheksa lugu, nende seas olid ka esimesed kolm minu kirjutatud lugu.

Muusika muutus noorte poiste jaoks väga kuumaks asjaks ajal, mil biitlid said ka meil kuuldavaks-teatavaks. Ma olin vist kuuendas klassis, kui biitlid meile kohale jõudsid. Minust ei saanud küll nende nii vaimustunud fänni nagu sai Ivo Linnast, aga olin ansambli The Beatles tegemistega kursis ja nad on väga sümpaatsed mulle siiani. Eriti meeldivad nende komplitseeritumad lood, nagu näiteks "The fool on the hill" ja teised samalaadsed.

Kui ma käisin kuuekümnendatel muusikakoolis, siis hakkasin huvi tundma džässi vastu. Tol ajal ilmus sotsmaades džässiplaate, Poolas tuli välja sari Polish jazz, neid tuli meile ka ja tutvuste kaudu plaadipoest võis neid ka saada. Midagi sai ka läbi raadiote salvestatud maki peale ja siis kuulatud ja õpitud.

Kas see kõik kujundas teie väga omanäolist loomingulits käekirja?

Konservatooriumi ajal, kui mul oli juba rohkem kogemust,  hakkasin huvi tundma ka niisuguste ansamblite vastu nagu Chicago jt sellised, need olid nii-öelda torudega bändid, ja mul endal oli ka torudega bänd filharmoonia juures. Muidugi jälgisin ma kõike muud ka, klassikalist muusikat. Ja nüüd tunnen, et minu haridus ja kõik, mis ma sellega kaasa sain, on jätnud minu loomingule oma jälje.

Ma arvan, et minu hilisemas loomingus on varasemast elust saadud kogemust ja minu õpingute tulemusel ka midagi klassikalisest muusikast.

Vaata videot kohtumisest Ehalaga www.pealinn.ee

Kirjutanud muusikat peaaegu kõikidele Priit Pärna joonisfilmidele

• Olav Ehala lõpetas Tallinna muusikakoooli muusikateooria erialal ja õppis edasi konservatooriumis kompositsiooni professor Eugen Kapi juures. 1974. aastal sai temast diplomeeritud helilooja. Juba konservatooriumiõpingute ajal asus ta muusikuna tööle noorsooteatris ja oli riikliku estraadiansambli juht. 1975- 1991 töötas noorootetri  muusikaala juhatajana. Aastast 1991 on Olav Ehala muusika- ja teatriakadeemia õppejõud, 2001-2014 oli  heliloojate Liidu esimees.

• Ehala on esinenud pianistina paljudes riikides ja saanud animafilmidele loodud muusika eest rahvusvahelisi auhindu. Ta on loonud muusikat ka mängufilmidele ja teatrilavastustele – kirjutanud seda ligi 50 näidendile ja 60 filmile. Suurem osa teatrimuusikast on sündinud noorsooteatrile, kus algas ka tema koostöö tuntud Vene lavastaja Adolf Šapiroga. Filmi vallas on kõige viljakam olnud koostöö Priit Pärnaga – Ehala on kirjutanud muusika peaaegu kõikidele Pärna joonisfilmidele.

• Ehala on pälvinud Eesti muusika aastapreemia (1992), Suure Vankri preemia (1997), Eesti Kultuurkapitali aastapreemia joonisfilmi "Lotte" muusika eest (2000), Valgetähe V klassi teenetemärgi (2001), Riho Pätsi koolimuusika fondi stipendiumi (2002), Eesti Muusika Nõukogu aastapreemia põlvkondi, maitseid ja südameid ühendava heliloomingu eest (2005), Eesti Raadio aasta muusiku tiitli (2005), Eesti Muusikaauhinna panuse eest Eesti muusikasse (2007), riikliku kultuuripreemia 2010. aasta loomingu eest (2011), Tallinna teeneka kultuuritegelase preemia (2015), laulu-ja tantsupidude kodarraha (2019), kuldse plaadi kategoorias "Panus eesti muusikasse".

• Ehala on kirjutanud muusikalid "Sabata krokodill" (1972), "Oliver ja Jennifer" (1972), "Buratino" (1975) ja "Johnny" (1980, koos Jaanus Nõgisto ja Peeter Volkonskiga), "Nukitsamees" (1981) ja "Thijl Ulenspiegel" (1987).

• Ehala on muusikaõpetajate liidu ja kooriühingu auliige. Tal on ilmunud kuus autori-CD-d.

Tule kontserdile Olku sünnipäeva tähistama!

• 28. septembril kell 19 tähistatakse Alexela kontserdimajas piduliku kontserdiga maestro Olav Ehala 70. sünnipäeva.

• Lavale tulevad Hanna-Liina Võsa, Nele-Liis Vaiksoo ja Lauri Liiv, linnateatri näitlejad Hele Kõrve, Sandra Uusberg, Andero Ermel, Indrek Ojari ja Mart Toome, Pärnu linnaorkester ja dirigent Kaspar Mänd.

• Loomulikult esineb Olav Ehala ja tema kvartett koosseisus Toivo Unt, Lembit Saarsalu ja Toomas Rull.

• Lavastaja Veiko Tubin loob teatri, filmi ja muusika väljendusvahendeid ühendava kontsertetenduse.

Laadimine...Laadimine...