VIDEO! Sünoptik: Kui elukeskkond ei ole enam inimväärne, siis ei oma tähtsust, kui kõrgel on veetase ja kui soe on meie ilmastik

"Inimene peaks oma tegevuses lähtuma loodusthoidvalt, et meil jätkuks aastasadadeks puhast vett ja puhast õhku, sest kui seda ei ole, siis on täiesti ükskõik, kas vesi tõusnud või langenud," räägib Keskkonnaagentuuri juhtivsünoptik Taimi Paljak.

Pilt: Meelis Piller
Ilm

VIDEO! Sünoptik: Kui elukeskkond ei ole enam inimväärne, siis ei oma tähtsust, kui kõrgel on veetase ja kui soe on meie ilmastik (1)

Meelis Piller

"Inimene peaks oma tegevuses lähtuma loodusthoidvalt, et meil jätkuks aastasadadeks puhast vett ja puhast õhku, sest kui seda ei ole, siis on täiesti ükskõik, kas vesi tõusnud või langenud," räägib Keskkonnaagentuuri juhtivsünoptik Taimi Paljak.

18. augustil toimub Eesti looduse päev, mille puhul on huvilistele ilmavaatlusjaamade uksed avanud ka Keskkonnaagentuuri alla kuuluv Riigi Ilmateenistus. Pealinn uuris sünoptik Taimi Paljakult kliima saladusi.

 

Tehisintellekt võtab täna hoogsalt erinevates valdkondades üle inimeste tööd, kuidas on see meteoroloogias?

Taimi Paljak: Kas seda nüüd tehisintellektiks nimetada, aga ilmamudelite arvutused võtab arvuti järk-järgult üle küll. Aga mudeleid ikkagi siiani arendavad ja täiustavad inimesed. Nii et otseselt tehisintellektile praegu üleminekut näha ei ole.

Mudel suudab arvesse võtta väga palju erinevaid nüansse, et inimene oma ajuga ei suuda kõike peas niiviisi läbi arvutada – atmosfääri tuleb kindlasti vaadata kolmemõõtmelise ruumina ja arvuti suudab kindlasti väga kiiresti –arvutite võimsus järjest suureneb – kiht-kihilt kogu atmosfääri kuni 12-15 kilomeetri kõrguseni välja arvutada. Inimaju ei ole selleks lihtsalt võimeline.

Aga ilmaprognoosi tahame ju kõik ja kiiresti saada.

 

Ilmaprognoos meie nutitelefonides võib olla erinevas äppis erinev ning ka ühe äpi põhiselt võib see päeva jooksul muutuda. Miks?

Mudel ennustusi või ilmamudeleid on väga palju – kogu maakera ulatuses ilma arvutavaid juhtivaid mudeleid on 10-12. Kõik nad arvutavad ilma, aga võtavad arvesse ehk võib-olla natukene erinevaid nüansse ja nii võivad nad oma tulemuses jõuda väga erinevate tulemusteni – ehk kui lihtsalt öelda – erineva ilmani.

Harilikult toimuvad need ümberarvutused neli korda ööpäevas, nii et mitte ainult järgmisel päeval ilma vaadates ei ole see erinev, vaid tegelikult hommikul või lõunal või õhtul vaadates võib see olla täiesti muutunud. Ja mida kaugemale seda, seda suuremad võivad olla muutused ehk et mida pikema aja peale ennustus on, seda suuremad võivad olla muutused kas või sellesama kuue tunni jooksul. Tingitud on nad kindlasti sellest, et võib-olla atmosfääris kusagil kõrgemates kihtides toimub mingisugune muudatus ja ilmamudelid võtavad selle muudatuse arvesse. Sealt edasi võib see lehvikuna kogu see prognoos muutuda.

Ja veel enam võib see muutus tuleneda näiteks ka aluspinnast, sest seal on mere ja maa erinevused, seal on mäestikud, kõrged mäestikud, kui arvestada globaalselt – seal on niivõrd palju muutujaid, et neid tõesti suudavad arvesse võtta ikkagi ilmamudelid. Aga nad nagu näha siis ka nendest äppidest – kord nad lähevad õiget teed pidi, siis nad valivad teise suuna. Seda saab kindlasti igaüks oma äpist vaadata. Tuleb seda öelda, et nendes äppides ongi puhtalt ilmamudeli arvutus, harilikult pole sinna sünoptik oma lisa andnud.

 

Kas see tähendab, et inimene suudab näha suuremat pilti kui masin?

Sünoptikuna peaksin ma seda kinnitama, et inimene suudab seda teha. Aga mida kaugem või pikem prognoos,  seda vähem suudab inimene sellesse oma panust anda. See on pigem lähitundide, lähipäeva, võib-olla paari-kolme järgneva päeva prognoosi, kuhu inimene suudab oma lisa veel anda. Või ehk ka nii, et kui sünoptikud on ees mitme ilmamudeli arvutused, siis sealt valiku tegemisel ehk suudab sünoptik näha seda, et mis on kõige tõenäolisem.

 

Ma saan aru, et väga pikki ilmastikukriitilisi plaane ei olegi tegelikult võimalik teha.

Missugune on kriitiline ilmastikunähtus, see oleneb sellest, mida inimene teha tahab. Näiteks kui ta soovib minna väga väikese alusega mere peale, siis pigem 24 tundi ette on maksimaalne. Kui on väga tundlik paat või surfama minnes, kui see on tuule suhtes väga tundlik, siis tõesti tuleks vaadata ilma lähitundidel ja võib-olla 24 tundi. Aga tuuleennustus kolmandaks-neljandaks päevaks võib juba väga palju muutuda.

Sademete osas kaks-kolm ööpäeva on tulemused juba praegusel ajal väga head. Neljas-viies päev on juba kahtlane.

Selle taga peituv tegelikkus, on see, et võib-olla ei olegi arvutus või prognoos ei vale, aga ta on lihtsalt kas ajalises nihkes või veidi ruumilises nihke. Näiteks kui on 100 kilomeetrine nihe juba põhja või lõuna poole, siis Eesti ulatuses – tavaliselt inimene tahab prognoosi väga konkreetse paiga kohta – siis see võib olla niisuguses nihkes, et täpselt see pilv temani ei jõua. Aga kui on prognoositud vihm ja tema asukohas ei saja, siis on see ju tema jaoks vale prognoos.

On perioode, kus ka näiteks ka kümneks päevaks antud prognoos on küllaltki hea, aga see on tavaliselt stabiilsetes oludes. Kui on hästi muutlikud ilmaolud, kõrgem atmosfäär on ebapüsiv ehk muutlik, sellisel juhul on juba neljas-viies päev ka prognoosis väga ebakindel. Nii et kõik oleneb ka oludest.

No nii nagu väga paljudes mudelarvutuste keskustes on tõdetud, et troopika kohta on küllalt head pikaajalised prognoosid, aga kuuekümnendatel laiustel, kus on tõesti väga sageli tugev õhuvool, et seda nüüd täpselt ette prognoosida, et on see juhtiv õhuvool meist natukene lõunapool – see tähendab külmemat olukorda või natukene põhja pool, mis tähendab meie jaoks soojemat olukorda, seda pikaks ajaks prognoosida – see ei toimi päris hästi.

Meie veel siiani teeme kuuprognoose, aga seal me lähtume väga paljudest erinevatest allikatest ja proovime ka leida vastavat analoogset aastat, et selle järgi kuuprognoosi koostada. Viimastel aastatel oleme täheldanud, et ei leidu enam sellist analoogset aastat või et ilm lihtsalt ei käitu nii, nagu võib-olla ta 30 aastat tagasi sarnases olukorras.

 

Mida arvavad sünoptikud rahvalikest ilmatarkadest?

Mina ei viska nende üle nalja ega naeruväärista seda, et inimesed, kes on aastakümneid loodust vaadelnud ütlevad, et tema prognoos selle konkreetse paikkonna kohta on selline – see ei tähenda aga, et see prognoos peaks paika tervele Eestile.

Seda tõesti sellisel juhul, kui on pikema ajaliselt ilma vaadeldud, on märgid, millest kindlamalt lähtuda. Aga meie oma prognoosides neist ei lähtu, nii et see on pigem paralleeltegevus – kuidas kellelgi ja kui hästi need märgid paika peavad. Maaleht meie käest ka alati seda prognoosi väga tahab olgugi, et me oleme alati öelnud, et terve aasta prognoosime me väga hea meelega lihtsalt ei koosta, sest ei ole selliseid kindlaid aluseid, mille järgi kolmeks kuuks ilma ennustada. Ja kui sealt neid lugeda erinevaid ilmatarkasid, siis nende ennustused võivad olla väga erinevad ja vastukäivad.

                

Eesti on küll väike, kuid ilm võib-olla erinevates nurkades vägagi erinev.

See, et Lääne-Eestis on statistiliselt teistsugused ilmanäitajad kui idapoolsetes maakondades, kus on rohkem mandriline ehk kontinentaalne kliima, see on ilmselge. Põhjaservas on Soome lahe mõju. Kesk-Eesti on üleminekuline – merelisemalt mandrilisemale, kontinentaalsemale, Ida-Eesti on juba kontinentaalne, Lääne-Eesti on enam Läänemere mõjuga.

 

Ka Tallinna piires võib-olla ilm väga erinev. Ühes otsas on kaunis päikesepaiste, teises tihe paduvihm.

See ei olene sellest, et kas kliima on mandrilisem või kontinentaalsem, et see on pigem omane suvisele soojemale aastaajale, kui tekivad rünksajupilved ja need võivad mõnikord olla väga väikesemõõtmelised, aga anda väga intensiivset sadu. Siis oleneb juba sellest, kuhu täpselt see pilveserv ulatub ja kuhu ei ulatu. Meenub näide 2016. aastast, kus lennujaamas mõõdeti paari tunni jooksul 60 millimeetrit, samal ajal Harku ilmajaamas kolm millimeetrit sademeid.  Linnulennult ei ole ju Harku ja Tallinna lennujaama vahe väga suur.

Aga mõnikord ei ole vaja isegi nii pikka vahemaad, et on pilveserv nagu noaga lõigatult – see on väga sage nähtus, mida võib igas Eesti servas ette tulla, et väga intensiivne pilv katab ainult väga väikese osa.

 

Kas viimase 50 aasta jooksul on märgata Eestis mingit selgelt eristatavaid ilmamuutusi?

Seda saaks piiritleda 90. aastatest, kui olid juba väga soojad talved, mis selle vahe sügise kevade ja selle talve vahel muutis märksa väiksemaks.

Aga oli ka seitsmekümnendatel selliseid sooje perioode. Samas on ka täheldatud kolmekümnendatel aastatel väga sooje talvesid ja samas on teada kõigile, et ka kõige madalamad temperatuuri rekordid on Eestis mõõdetud 40. alguses.

Periooditi on ilm soojem, siis on jälle külmem, aga viimase 30 aasta jooksul sellist perioodi, kus mitu talve järjest oleks olnud hästi külmad, neid tõesti ei ole olnud, on üksikud talved ainult olnud. Soojad suved – eelmisel aastal oli soe, sellel aastal ka küllaltki soe, aga enne seda olid jälle vihmased.

Eelmise aasta kevadel hakkasin inimesed juba nurisema, et kas meil jälle tuleb üks selline sügiselaadne suvi – ilm on väga palju muutunud, sellised stabiilselt külmade ilmadega talvesid on tõesti vähe olnud.

Statistiliselt on täheldatud seda, et varem märts oli juba kevadekuu, nüüd on märtsikuud 30 aasta perioodi jälgides muutunud jahedamaks. Samas jälle septembrikuu, oktoobrikuu jälle soojemaks – meil on nagu aastaajad nihkunud, suvesuvised ilmad on nihkunud septembrisse.

60. aastatel on statistikast näha, et oli sügiseid, kus oli hästi-hästi tormine. Oli aastaid, kus sügisel oli 10 tormi, kus tuule kiirus tõusis 30 meetrini sekundis. Viimane väga sagedaste tormidega aasta oli 2013.

Aga kas see on püsiv? Võib-olla see on üks kõver, praegu on soojem periood ja võib-olla mõnede aastate või aastakümnete pärast jälle see muutub.

  

Kas on õigus neil, kes väidavad, et toimub kliima soojenemine või neil, kes ütlevad, et mastaapsete järelduste tegemiseks pole piisavalt andmeid?

See ongi diskussiooni küsimus.

See võib-olla nii ja naa. Kindlasti suudab loodus ise oma protsessides küllalt palju muutusi teha. Näiteks vulkaanipursked – on ajaloost teada, et väga suured võimsad vulkaanipursked on ilma järgnevate aastate jooksul väga tugevalt muutnud.

Ennustus pikemaks ajaks võib olla nii ja naa Aga viimaste aastate, aastakümnete tendents on olnud, et statistiliselt on temperatuurikõver on tõusnud, see on tõsi.

Mina pigem rõhutaksin seda, et inimene peaks oma tegevuses lähtuma loodusthoidvalt, et meil jätkuks veel aastasadadeks puhast vett ja puhast õhku, sest kui seda ei ole, siis on täiesti ükskõik, kas meil on see vesi tõusnud või langenud. Kui elukeskkond ei ole enam inimväärne, siis ei oma ju enam tähtsust, kui kõrgel on veetase ja kui soe on meie ilmastik.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...