Arhitekt Ignar Fjuk ütles, et Linnahall on ime - see on nagu maiade tempel, aga käest lastud, sest ikka on leidunud poliitilisi rühmitusi, kes pole pidanud vajalikuks seda pärli alles hoida. "Selliseid asju ei ole Põhjamaades olemas. Seal on ressurssi kõikvõimalikeks asjadeks," ütles ta. "Kellele seda tondilossi vaja on? Kõik tondilossid, mida me oleme hakanud kaitsma, on muutunud meile nuhtluseks," oponeeris ettevõtja Urmas Sõõrumaa.

Tallinna visioonikonverentsil arutlesid eile osalejad linnahalli üle, mis ettevõtja Urmas Sõõrumaa hinnangul on merevaadet risustav tondiloss, kuid arhitekt Ignar Fjuki arvates ainulaadne pärl kogu Põhjamaades.

Tallinna visioonikonverentsi kolmas päev oli tulevikuideede päralt. Linna spetsialistid arutlesid pealinna tulevikku kujundavaid strateegiaid – mida ja kus siis ikkagi konkreetselt parendada, et linn oleks sõbralik, atraktiivne ja oma nii kohalikele kui ka külalistele. 

Kõne alla tuli ka Linnahalli teema. Fjuk ütles, et Linnahall on ime – see on nagu maiade tempel, aga käest lastud, sest ikka on leidunud poliitilisi rühmitusi, kes pole pidanud vajalikuks seda pärli alles hoida. “Selliseid asju ei ole Põhjamaades olemas. Seal on ressurssi kõikvõimalikeks asjadeks,” ütles ta, märkides, et ooperiteatriks ta küll ei sobi, aga sellel on valikus ka palju teisi kohti.

Sõõrumaa oponeeris, öeldes, et kui linnahalli poleks, oleks mereäär lõpuks ometi tõeliselt avatud. “Kellele seda tondilossi vaja on? Kõik tondilossid, mida me oleme hakanud kaitsma, on muutunud meile nuhtluseks. Aitab meile Rahvusraamatukogust ja Pirita purjespordikeskusest küll – avame reaalselt Tallinna merele,” ütles ta.

Tallinnastumine jätkub!

Kultuurigeograaf Sooväli-Sepping ütles, et kindlasti linnastumine Eestis jätkub. “Täna võib öelda, et linnastumine ehk koguni tallinnastumine jätkub, sest inimene liigub heaolu poole, sinna, kus on hea haridus ja head teenused,” põhjendas ta, mis Tallinn edasi kasvab.

Ta märkis, et küsimus on ka selles, kuidas me riigi tasandil pakume teenuseid teistes piirkondades ning mis saab ülejäänud Eestist. “Seda, et noored kolisid pandeemia ajal maale või hakkasid vaatama maapiirkondi rohkem – faktid seda ei tõenda. Mõnevõrra maapiirkond küll aktiveerus, aga see ei olnud midagi suurt. November maal on hoopis teistsugune kui kevad-suvi, see tähendab palju tööd ja hakkamasaamist hoopis teisel tasandil,” ütles ta.

Sooväli- Sepping märkis, et linnaruumi tuleb tuua rohkem kunsti, mis tooks kokku rohkem noori ja turiste: “Ma loodan, et kunst võiks olla üks tulevikuvisiooni märksõnadest, see ei pea olema midagi suurt ega kallist, vaid kasvõi kaasav kunst, mis võiks kõnetada turisti ja kohalikku kogukonda.”

Ta juhtis tähelepanu sellele, et Suurbritannias veedavad koolilapsed poole oma ärkveloleku ajast arvutis, tahvli taga ning viimase 20–30 aastaga on seal vabalt ringi liikuvate ja mängivate laste arv on vähenenud 90%.

Tallinn on talentidele avatud

AS Mainori juhatuse esimees Kadi Pärnits ütles, et globaalne võitlus talentide nimel on karm: “Meil on vedanud, et meil on endal väga head inimesed. Me siin üksinda jääme rumalaks ja vaeseks, me peame suhtlema, jah, kaugtööd on võimalik teha, aga peakorterid peavad olema siin,” rõhutas ta.

“Tolerantsus ja avatus kõnetab inimesi järjest rohkem. See, et me talente ja nende peresid Tallinnas hästi kohtleme, selles on Tallinn olnud edukas,” tunnustas ta pealinna arenguid.

Sõõrumaa rõhutas, et rääkides suurtest visioonidest on see loomulikult Talsinki. Samas, vanalinna tuleb tuua elu, aga siin tuleb arvestada tänapäeva reaalsust, et kohalikud inimesed hindavad ikkagi autoga ligipääsemise võimalusi.

Ta ütles, et tema ootab Tallinna järgmiselt eelarvelt kõige rohkem infrastruktuuri panustamist – kulutusi sellele nägemusele, et Tallinn oleks mitte ainult tark, vaid ka elamisväärne linn.

Ojari sõnas, et arhitektuuriliselt tuleb liikuda linnas aina põnevamas suunas. Ta tõi näiteks Rotermanni keskuse, kus ajalooline keskkond on hästi ära kasutatud ja sealne ruum toetab sotsiaalset suhtlust: “See teeb linnast linna, majad on ainult vahend majadevahelise ruumi kujundamiseks,” tsiteeris ta.

Talsinki – Eesti jätkusuutlikkuse küsimus

Sõõrumaa rõhutas, et Talsinkist rääkides mõeldakse esmajoones tõenäoliselt Helsingi ja Tallinna kaksiklinna, aga sügavamas tähenduses on see tegelikult Soome ja Eesti sarnasuse ning läheduse küsimus. “Kogu Eesti jätkusuutlikkuse ja julgeoleku küsimus,” sõnas ta.

Rääkides linnaruumist, juhtis Sõõrumaa tähelepanu asjaolule, et Tallinnas liigub u 60 000 autot läbi Ahtri tänava ja neist u 50 000 kasutavad seda vaid läbisõiduks. “Kõik piirangud, mis me seal välja mõtleme, nendega me halvendame kesklinna kvaliteeti transiidiga toimetulemuseks – viime transiidi sealt ära, viime ta maa alla, maksku mis maksab,” ütles Sõõrumaa.

EKA arhitektuuriteaduskonna dekaan, arhitekt Andres Ojari ütles, et inimesed pagesid omal ajal linnast, et omada oma maad ja krunti. “Tänapäeval inimesed hakkavad tagasi linna liikuma,” tõdes ta.

Urbanistika juhtivspetsialist, arhitekt Ignar Fjuk ütles, et Tallinn on suur linn, mille tulevik peaks olema suure pintsliga tõmmatud. “Üks asi, mida me peaksime kureeritult jälgima, on see, et viimastel aastatel on väga palju maju läinud nn küprok-arenduse teed, mis tähendab kiiret asustust inimestele, kes vajavad kiirelt elukohta, aga linn peaks olema väga nõudlik kõikide arenduste suhtes.”

Rohkem rohelist “vaibi”!

Eesti inimarengu aruande 2019/2020 peatoimetaja, kultuurigeograaf Helen Sooväli-Sepping juhtis tähelepanu sellele, et kui me räägime abstraktsetest terminitest nagu infrastruktuur või tark linn, siis me räägime sellest kõigest alati inimeste kontekstis.

“Tallinn võiks mõelda sellele teemale, kas inimesed on üksikud või mitte. Covidi tõttu tekkinud vaimse tervise pandeemia ajal on meil vaja aidata inimesi nende distantseerituses ja isoleerituses. Meil peab olema ka olemise ruum, kokkusaamise ruum ja seda mitte kaubanduskeskuses, vaid väljas rohelises keskkonnas, mis toetab inimese tervist ja elukvaliteeti,” ütles ta.

AS Mainori juhatuse esimees Kadi Pärnits ütles, et Mainoril ja Ülemiste City arendajal on samad eesmärgid nagu linnal: “Me püüame pakkuda talendile sellist linna- ja bürooruumi, mis on just talle vajalik.”

Pärnits ütles, et ka Ülemistes tegeletakse hoogsalt ja järjepidevalt sellega, et luuakse linnaruumis rohkem rohelist “vaibi”, mis inimesi kõnetab, näiteks tuuakse seda moodsas linlikus võtmes hoonete katustele.

“Ülemistes on palju rohelist, aga me püüame selle inimese jaoks sisustada. Ülemiste piirkonnas on oluline ka järve avamine rahvale. Linnaruum ja kõik see, kuidas Tallinn täna areneb, peab olema omavahel sidustatud – see on meie tulevikuvisioon,” ütles ta.

Vaidlused on arengumootor

Ojari selgitas, et mõiste “kureeritud linnaruum” tähendab laiemas plaanis, seda, et linnaruumiga tegeletakse järjepidevalt ja mõtestatult ning see, et sel teemal pidevalt vaieldakse, viibki arenguid edasi. “Linna üle tuleb vaielda kogu aeg – meil ei ole väga pikka linnakultuuri ja selle üle diskuteerimise algatamisel peavad saama kaasa rääkida kõik põlvkonnad,” rõhutas ta.

Fjuk märkis, et unistama peab ja suuri visioone tuleb kujustada, aga mõistlik ja produktiivne on ellu viia ka lähemad visioonid: “Suur-Tallinna visioon eeldab seda, et me hakkame koostööd tegema naabervaldadega. Linna piir on ümbritsetud tiheda hoonestusega, mis mõtestatud ehk kureeritud linna puhul ei oleks võimalik.”

“Muutus on see, et me küsime, miks me ühe või teise otsuse teeme – see ei ole ainult vastutuse küsimus, vaid linna kodanike kaasatus, võimalus kaasa rääkida, ja see tähendab ka suure visiooni loomist,” ütles ta, et tuleviku-Talsinki maa-alune infrastruktuur on selline visioon, mis on meist valgusaastate jagu ees ning eeldab, et me peame hakkama kohe suurelt mõtlema.

“Hõlmikpuud” ehk takistused Tallinnas

Neeme Raud juhtis diskussiooni Tallinna “hõlmikpuudeni” ehk takistusteni, mis siis ikkagi pidurdab linna arengut ehk millest tekib nn emotsiooni ja regulatsiooni konflikt.

Kultuurigeograaf Sooväli-Sepping sõnas, et tema arvates on “hõlmikpuu” parkimisplats Tallinna linnavalitsuse ees: “Mulle meeldiks, et seal oleks jalgrattaparkla ja rohelus – samamoodi meie parlamendi ees. Praegu me anname prioriteedi autodele, aga seal võiks olla rohelus, pingid kokkusaamiseks, sümboolne suhtlemise ruum.”

Pärnits ütles, et tema arvates saab arengu takistuseks liiga konservatiivne mõtlemine: “Rohkem julgemat mõtlemist on vaja. Me peaksime mõtlema tõsiselt Tallinna ja Helsingit ühendava tunneli peale,” arvas ta.

“Kui Viinis jõuab 15 minutiga igale poole, siis Tallinnas võiks saada öelda, et 15 minuti jalutuskäigu kaugusel on roheline koht. Me peaksime vaatama rohelust palju dimensioonirikkamalt ja ettevõtjat ka motiveerima,” märkis Pärnits.

Tallinna linnavolikogu esimees Tiit Terik ütles kolmanda Tallinna visioonikonverentsi päeva kokku võttes, et kõik need ideed, mis 16 aasta jooksul on tulevikukonverentsidest välja koorunud, on mõtteärgitused selleks, kuidas üht või teist küsimust lahendada. “Minu enda jaoks jääb kõlama see, et meie linn võiks olla tulevikus mitmekihiline linn, kus liiklus on maa alla viidud,” ütles ta.

“Sõbralik linnaruum on ajas muutuv ja strateegilised otsused peaksid vastama elanike soovidele ja nõuetele. Aga inimeste soovid muutuvad ajas, meie tarbimisharjumused on linnas muutunud,” tõdes linnavolikogu esimees.

“Meie linn areneb läbi dialoogi, mis toidab neid otsuseid, mida peavad langetama poliitikud ja linnajuhid, aga need mõtted ei sünni kabinettides, vaid läbi võrgustiku, milles osalevad nii linnaelanikud kui ka teadlased,” sõnas Terik