VIDEO! TREENER: koertekool pole lemmiku, vaid inimeste jaoks

"Koolitamata koer allutab ise kogu pere oma soove täitma," ütles elupõline koertetreener Sirje Vets. "Koerale peab õppetund lõppema hea emotsiooniga, siis tahab ta järgmine kordki käsklustele alluda. Ideaalis lõpetab koera õpetaja alati tegevuse, kui lemmik on kaifi tipus."

Pilt: Albert Truuväärt

VIDEO! TREENER: koertekool pole lemmiku, vaid inimeste jaoks

Meelis Piller, Vesta Reest

"Koolitamata koer allutab ise kogu pere oma soove täitma," ütles elupõline koertetreener Sirje Vets. "Koerale peab õppetund lõppema hea emotsiooniga, siis tahab ta järgmine kordki käsklustele alluda. Ideaalis lõpetab koera õpetaja alati tegevuse, kui lemmik on kaifi tipus."

Eriolukorra ajal korraldas kogenud koeratreener treeninguid vaid üks kord nädalas oma kodutalu maadel. Silma järgi otsustades oli kohale tulnud paarkümmend neljajalgset, mõnel omanikul mitu koera rihmapidi käe otsas. Õhkkond oli tore ja innustav nii koertele kui ka peremeestele. Huvitaval kombel tundus, et koerad tõesti tahavad käsklusi täita ja õppida, nii et mõnele näis  ettenähtud tund veidi lühikesekski jäävat. Vets selgitas, et koerale peab tund lõppema hea emotsiooniga, siis tahab ta järgmine kord jälle tulla. Sest ta teab, et see on äge asi.

Veltsi kinnitusel ei tohiks koera kasvatada nagu last. "Lapsega annab asju selgitada, aga koeraga ei saa rääkida," nentis ta. "Kui koer tuleb peresse kasvama, peaks pere paika panema reeglid, mida nad lubavad ja mida mitte. See tuleks otsustada enne, kui koer üldse majja tuleb. Ja kogu aeg peab nõudma, et neid reegleid täidetakse. Halle toone ei tohi olla. Koeral endal on tunduvalt lihtsam elada meie ühiskonnas, kui tal on kindlad reeglid. Reeglid kehtestavad pereliikmed vastavalt sellele, mis neile sobib: kas koer lubatakse diivani peale, kas ta võib minna kõigisse tubadesse, korrusmajas ülemisele korrusele – iga pere peaks oma reeglid ise välja mõtlema ja kehtestama."

Kõiki koeri saab treenida

Treener sõnul saab koer heaks koeraks positiivsete emotsioonide kaudu. "Kui reeglid kasvatamisel ja koolitamisel on paigas, siis oma koerte peal olen näinud, et karistada polegi vaja," kinnitas ta.

"Reeglitega on paraku tihti nii, et koer jalutab inimesi. Näiteks võtab koer laualt vorstikangi ja ei luba perel enne liigutada, kui on selle ära söönud. Oleme ausad, koer veab tihti inimest ühe posti juurest teise juurde. Kui koer näiteks minu juurde trenni tuleb, näeb ta juba kaugelt, et oi, tore tädi, ja veab omaniku minu juurde. Siis ma keeran selja, ütlen, et sellist koera käitumist ma ei aktsepteeri."

Kõiki koeri on Vetsi kinnitusel võimalik koolitada ja õpetada, aga igale koerale tuleb osata õpetust anda vastavalt tema närvisüsteemile.
"Ütleme, et inimesed võtavad varjupaigast koera, kelle närvisüsteem on kannatada saanud, me ei tea tema tausta ja ka seda, kuidas ta allub koolitusele," rääkis ta.

"Sel juhul tuleb leida õiged nupud, mille peale vajutada. Iga koer on erinev, on hea, kui treenerid juhivad tähelepanu, et sellele koerale võib vaimset koormust anda vähehaaval. Mõned pingutavad juba kutsikaga üle, kuigi too ei ole veel valmis liiga palju korraga tegema. Ideaalis lõpetab juht alati tegevuse siis, kui koer on kaifi tipus, siis on koeral põnevam järgmisel korral alustada. Teinekord võib juhtuda, et koer näitab välja, et ta enam ei tee, siis tuleb oskuslikult motiveerida teda tegema mõnda lihtsat võtet ja kohe treening lõpetada. Koer õpib ka sellest, et kui ta ükskord väsimust näitab, omanik lõpetab treeningu ära, siis sellest piisab – koerad on ju tohutult targad."

Kui perel on kavas koer võtta, soovitab Vets ta kindlasti koertekooli viia. "Koolis on pädevad treenerid, kes oskavad juhtida inimeste tähelepanu tema koera plussidele ja miinustele," selgitas ta. "Muidu võib juhtuda, et koer kasvab peres ilma koolis käimata ja allutab mingil ajal kogu pere oma soove täitma. Tegelikult avastab enamik koeraomanikke kunagi siiski, et nüüd pean küll temaga kooli ja trenni minema, sest koer on võimatult üle pea kasvanud. Inimene üllatub, kui ta tuleb koeraga trenni, et oi, see kool ongi ju minu jaoks! Mina ütlen, et see on ju täiesti loomulik, mina õpetan teid, kuidas te saaksite endale sõnakuuleliku koera. Ei saa olla, et kui ma rihma teie kätte annan, vaatab koer hoopis mulle otsa, et mida teha. Kool on inimeste jaoks, ja õpetama peab!"

Vetsi jutu järgi on koera võtjad tänapäeval arukamad, kui oldi varem. "Juba on nii, et inimesed helistavad või kirjutavad enne koera perre võtmist, et kas oleks võimalik kokku saada, sest me tahaksime teda õigesti kasvatada," selgitas ta. "Mõni aeg tagasi seda veel ei olnud. Koolides käiakse küll, aga inimene arvab, et käib ühe trennikorra või kursuse kutsikaga ära ja kogu lugu. Alguses asume kinnistama refleksi, et koer hakkab ühendama sõna liigutusega – et koerale meelde jääks, tuleb seda õigesti teha 3000-5000 korda. Etapikaupa lähevad asjad kogu aeg raskemaks. Seega on see umbes kaheaastane programm. Inimene aga arvab, et käib kutsikakooli ära ja kogu lugu."

Mänguline õpe

Oma kogemusest teab Velts, et kutsikale on vaja õiget kodust kasvatust, mängulist õpetamist ja pärast juba tõsisemat õpetamist. "Absoluutne alluvus tuli siis, kui koer oli pooleteise aastane," rääkis treener. "Aru sain sellest, kui olime heinamaal jalutamas, koer hakkas varesele järgi jooksma ja mina andsin talle korralduse "Tagasi!" Koer tegi kohe multifilmipidurduse ja tuli tagasi.  Inimesed arvavad, et kuulekus tuleb kergesti, aga tegelikult see nii ei ole. Üle tuleb elada ka koerte murdeiga, mis saabub umbes 7-9-kuuselt ja kestab kolm kuud kindlasti, nii nagu lastelgi, kes löövad tagantkätt ust kinni. Murdeiga on aeg, mil tuleb osata koera üle kavaldada, et ta ikkagi teeks seda, mida omanik tahab, mitte vastupidi."

Vets tõi näiteks, kuidas käitub koer, kui inimene on teda juba kutsikast peast õigesti kasvatanud. "Perenaine tuleb kutsikaga õuest, nende rituaal on koju naastes alati sama: kutsikas läheb vannituppa pingi peale ja ootab, et perenaine teeb tal käpad puhtaks," rääkis ta. "Kord juhtus, et perenaisel helises lauatelefon kohe pärast seda, kui nad olid koju saabunud. Kõne kestis pikalt, perenaine hakkas toas toimetama, kuni avastas, et koera ei ole. Ta leidis koera vannitoast pingil istumas – teine ootas, et perenaine tuleb ta käppi puhastama. Siit õppetund: olge alati väga järjekindlad, siis näete, et koer teeb, mida temalt oodatakse."

Vets kinnitas, et temale ei ole koerte koolitamise juures midagi  rasket. "Tähtis on olla järjekindel, mitte lasta algusest peale kutsikal endaga manipuleerida. Trennis me hakkame õpetama, et sõna tähendab teatud liigutust," selgitas treener. "Koera õpetamisel on oluline ajastus. Inimene peab andma õigel ajal mõista, et koer tegi õigesti. Inimesed arvavad, et kehakeelega kinnistatakse liigutust, aga tegelikult see ei ole nii. Koer ühendab aja jooksul teatud sõna inimese liigutustega."

Tõmme väiksest peale

Vetsi sõnul oli temal ja ta õel suur tõmme koerte poole juba väikesest peale. "Elasime väiksel põiktänaval, kus oli seitse maja," meenutas ta. "Kõik selle tänava koerad tundsid meid, me käisime nendega jalutamas, pesime neid, tõime enda juurde. Käisime ema töökaaslaste koertega jalutamas. Meile koju oma koera ema ei lubanud võtta. Ütles, et kui tööle lähete, siis võite võtta. Õde on minust viis aastat vanem, läks tööle ja esimesest palgast tõi Leningradist Eestisse esimese musta dobermanni. Minule jäi selle koera esimesest pesakonnast üks kutsikas, temast sai õpetatud gaasilekete otsimise koer, nii nagu praegu on narkokoerad. Õpetasingi teda gaasilõhna ja preemiaga, nagu narkokoeri õpetatakse. Koer käis koos mu õemehega trasside peal ja leidis lekked üles, tegi niimoodi tööd. Minu dobermann ja kaks Saksa lambakoera olid esimesed Nõukogude Liidu gaasilekke otsimise koerad. Neist kirjutati isegi ajalehes."

Vetsil saab sel aastal 53 aastat treeneripaberite omandamisest, nõukogude ajal käis kõik ALMAVÜ kaudu. "Nõukogude ajal võisteldi isegi suusataja vedamises, selles korraldati väga suuri võistlusi, kus võistlesid ka meie koeraomanikud," meenutas ta. "Aga umbes 1991. aastal tuli meile Soomest kennelliidu treener, kes tutvustas agilityt. Suured riigid püüavad seda isegi olümpiakavva viia, see on koeraspordi ala, kus omanik jookseb koos koeraga. Koer läbib omaniku näpunäidete põhjal takistusi: tunnelid, kiiged, poomid, hüppetakistused. Pärast kinkis soomlane takistused meile ja soovitas mul alustada agility treenimisega."

Velts läks selle peale Soome agility treeneriks õppima. "Pärast seda jätkasin sõnakuulelikkuse õpetuse treeneri paberitega," lausus ta. "Soomes veedetud õpinguaastate järel viskasin prügikasti kõik nõukogudeaegsed koertekoolituse meetodid, sest olin lummatud, kui huvitavalt saab koeri koolitada ilma, et tekitataks neile ebameeldivaid emotsioone."

Laadimine...Laadimine...