VIDEO! Urmo Saareoja: ühe inimese segane tegu võib paljude vabadust piirata

Pealinna vestlusring on seekord ajendatud ühest jultunud katsest panna Lauluväljaku kaar põlema. Luubi all on vandalism laiemalt. Külalisteks on lauluväljaku juhataja Urmo Saareoja ja Tallinna Munitsipaalpolitseiameti peadirektor Aivar Toompere.

Krimi Tallinn Keskkond

VIDEO! Urmo Saareoja: ühe inimese segane tegu võib paljude vabadust piirata (1)

Jaanika Valk

"Tahaks jätkuvalt loota inimestest head. Ühe inimese tegu võib nii paljude teiste inimeste vabadusi piirata. Selle ühe hullu tegelase pärast kannatavad ka kõik teised inimesed, sest praegu on laulukaare esine suletud," ütles Lauluväljaku juhataja Urmo Saareoja hiljuti toimunud süütamise tagajärgede kohta.

 

Pealinna vestlusring on seekord ajendatud ühest jultunud katsest panna Lauluväljaku kaar põlema. Luubi all on vandalism laiemalt. Külalisteks on lauluväljaku juhataja Urmo Saareoja ja Tallinna Munitsipaalpolitseiameti peadirektor Aivar Toompere.

Mulle ei mahu pähe kuidas võib üks normaalne inimene sellise mõtte peale tulla, et laulukaar põlema panna. Kuidas teie seda teguviisi hindate ja kui palju on teada selle mehe motiividest?

Saareoja: Ka minule isiklikult ja lauluväljaku meeskonnale ei mahu see siiamaani pähe. Hilisõhtul kui see sündmus aset leidis ja mulle tuli sõnum, et selline intsident on juhtunud, ei saanudki täpselt aru, et mis juhtus. Enda peas arvasin, et asi pole nii hull.

Hommikul, kui salvestust sai vaadatud, siis mida aeg edasi läks, seda rohkem saime aru, et motiiv on väga ebaselge. Mina väidan, et ta tuli meie territooriumile juba kavatsusega midagi halba ja kurja korda saata. Eesmärk oli täiesti üks ja selge. Seal ei olnud mitte mingisugust mõtlemist. Sirgjoones laulukaare alla.

Kuigi põletajal ei õnnestunud seda asja lõpuni viia, arutatakse ikka, et kas taolist asja oleks võimalik olnud kuidagi ära hoida. Mismoodi see võimalik oleks olnud ja kas taolisi vandaalitsemisi saab kuidagi ennetada?

Saareoja: Loomulikult ka mina lasin peast läbi kõikvõimalikud asjad, mida oleksime saanud paremini teha. Üks asi on see, et lauluväljaku park on kõigile ööpäevaringselt avatud. See on olnud teadlik valik. Inimesed saavad meil aega veeta, kas sportida, jalutada oma lemmikloomaga või niisama tulla ja teha selline väike jalutuskäik lauluväljaku nõlvadel. Siiamaani on see end õigustanud.

Mõned inimesed saavad oma esimese jooksuringi teha öösel, mõned aga varahommikul ja see omakorda loobki olukorra, kus pargis toimub heas mõttes naabrivalve. Meil ongi inimesed, kes ka üksteisel silma peal hoiavad. Siiamaani pole probleeme olnud. Ala on hästi külalisterohke. Päevasel ajal on inimesi rohkem, aga ka öisel ajal on inimesi. Siiamaani oleme väga head koostööd teinud munitsipaalpolitsei ja ka politseiga, kes pidevalt meie territooriumil patrullimas käivad. Meil on hea videovalve, mida mõistagi peame veel täiendama.
Arvan, et antud juhtumil me ei oleks saanud midagi veel paremini teha.

Kuidas lauluväljak juhtunule reageerib, milliseid meetmeid plaanib?

Saareoja: Oleme istunud linnavalitsuse ja munitsipaalpolitseiga maas ja tegelikult täna võtame ette konkreetset sammud. Esimene samm on see, et tõhustame veel videovalvet, mis mõjub inimestele distsiplineerivalt. Inimesed teavad, et kui nad ka natuke midagi teevad, siis järgmine päev on nad suures meedias nii nagu ka antud tegelasega juhtus.

Kindlasti peame kaare alla looma veel moodsamad lahendused selleks, et kui juba seal üleval astmetel ka tikku tõmmatakse, siis tiku tõmbamisest oleks võimalik kas turvapartneril või otse päästeametil teada saada. Tänapäeva tehnoloogia võimaldab sellist lahendust. Täna ei ole seda tehtud, sest kellelgi ei ole varem nii haiget mõtet tulnud, et lauluväljakule sellist vandalismi tegema minna.

Peame võtma ka tõsiselt arutelule selle, kas üldse inimesi kaare alla lubada või mitte. Täna oleme me nüüd selle ala külastajatele sulgenud.

Kuidas linnas üldiselt vandalismiga on? Majaomanikud ja eks linn ise ka on ju väga kimpus nende graffiti meestega, aga otseloomulikult ka igasuguste asjade lõhkumisega, et kui palju Mupol sellega kokkupuuteid on?

Toompere: Õnneks selliseid püromaane on vähe, kes tõesti kuskil Molotovi kokteiliga ringi jooksevad ja midagi süütavad, aga kõige hullem ongi graffiti. Seda on päris palju ja on ära rikutud nii ilusaid hooneid, bussipeatusi, kui isegi sõidukeid. Nii politsei kui ka meie tegeleme selle probleemiga ja selle suhtes on nulltolerants. Kui saame kellegi kuskilt kätte, siis anname kohe politseile üle ja politsei ise juba seostab juba varasemaid sodimisi, kuna neile on ka oma käekirjad.

Aga kui palju üldse sellist avaliku vara, näiteks pargimööbli lõhkumist ette tuleb?

Toompere: Tuleb ikka ja nii disainerid kui ka töid tellivad ettevõtted vaatavadki hästi kriitiliselt, et kõik välimööbel oleks vandalismikindel ja et neid ei saaks lõhkuda ega põlema panna. Sellepärast ongi teinekord võib-olla see pargipink ebamugav, aga ta ongi tehtud nii, et ta oleks vandalismikindel ja  hõlpsam puhastada, et kui värviga peale soditakse, siis saab kohe kiiresti jälle puhtaks teha.

Laulukaare all oli ka ju see puit töödeldud. Kui oleks olnud kuivlaud, siis ta oleks ilmselt põlenud nagu säraküünal. Sellistele asjadele pööratakse hästi palju rõhku.

Kui palju üldse taolisi vandaale kätte saadakse?

Toompere: Kuna linnas on kaameraid tuhandeid, siis tänu nendele saadaksegi väga palju inimesi kätte. Kui ühest kaamerast on ainult kuju nähtav, siis saadakse kindlaks teha, kus suunas ta liigub, võetakse ette järgmine kaamera ja niiviisi võib juhtuda, et ta astub bensiinijaama sisse ja nägu ongi nähtav ning jõutaksegi süüdlaseni välja. Selleks on politseil oma taktika, kuidas nad neid jälitavad, aga saadakse kätte küll.

Kes need tüüpilised lõhkujad on?

Toompere: Eks nad kipuvad ikka noorepoolsemad olema, sest pensionär ei tule õhtul kodust välja ja ei lähe graffitit tegema. Ikka need, kellel on vaba aega rohkem ja kellel ei ole tegevust. Nendel noortel, kes spordivad ja käivad huviringides, ei ole lihtsalt aega ja neil on ilmselt ka  kodune kasvatus natukene teistsugune.

Ütlesite, et turvakaameraid on linnas tuhandeid ja nendest on ilmselgelt ju kasu olnud ka lauluväljaku juhtumi puhul. Kohe sai selgeks, mis oli toimunud, aga samas turvakaamera on tagantjärgi pigem abinõu. Missugused meetmed aitavad ikkagi neid asju ära hoida?

Toompere: Kõigepealt peab ikkagi omanik ise, on ta siis eramaja, korteriühistu või mingi suure büroohoone omanik tegema kõik selleks, et keegi ei saaks vandaalitseda. Kas siis kasutada mingisuguseid turvaribisid, mis õhtul näiteks ette lastakse, et aknaid ei purustatakse või prügikastid sellised, mida ei saa kohe jalaga ümber lüüa, nii et terve tänav oleks prahti täis.

See on selge, et enamus vandaalitsemise tagajärgedest tuleb meil ühiselt kinni maksta. Aga kui palju on üldse lootust tagasi saada seda raha, kui konkreetsed pätid on midagi lõhkunud? Kasvõi nüüd lauluväljaku puhul, et kui palju on lootust seda raha tagasi saada tema käest, mis nüüd remondile kulub?

Saareoja: See on hea küsimus, aga ma isegi ei oska sellele vastata, sest antud juhtumi puhul tegeleb sellega edasi kindlustusselts. Et kuidas asjaajamine käib, kas see kindlustusselts siis nõuab sealt vandaalilt selle tagasi, kas ta üldse selle kätte saab? Kindlasti need summad on lauluväljaku puhul päris suured ja kui ma õigesti mäletan, siis  on üle nelja tuhande euro tekitatud kahju.

Ma arvan, et meie puhul on õnneks hea see, et kuritegu oli õnnelik, sest laulukaare lauad olid tulekindla vahendiga immutatud, mis takistas tule edasi liikumist.

Tallinn on üldiselt turvalisusesse üsna palju panustanud, parkides on palgatud pargivahid, loomulikult need tuhanded turvakaamerad, mida politsei otsepildis jälgib, aga millegipärast tundub, et ikka jääb kuidagi väheks. Kas on veel midagi, mida saaksime veel meetmetesse lisada?

Toompere: Need vanalinna ja kesklinna turvakaamerad, mida politsei vaatab, tulevad ka meile. Kui mingi lõbustusasutus hakkab oma uksi sulgema, siis suunatakse kaamera sinna, et näha, mis seltskond sealt välja tuleb, kuhu nad liiguvad. Neid saab ka siis kaameratega saata, et näha, kas lähevad rahumeelselt või antakse kätele-jalgadele voli  ja on jälle sellised tagajärjed, mida hommikul vaja koristada. Kui hommikul varakult minna vanalinna, siis on näha, kus on prügikastid ümber löödud ja pudeleid katki pekstud. Selliseid inimesi meie keskel kahjuks on.

Saareoja: Huvitav oli just see, et arutasime ka kolleegidega, et kuidas oli siis ikkagi vanasti, et kas konkreetselt siis lauluväljakul on olukord hullemaks läinud. Tegelikult on olukord paremaks läinud. Kogenumad kolleegid ütlesid, et aastakümneid tagasi oli olukord metsik olnud. Tihedamini esines vandalismi, lõhkumist ja sodimist. Nüüd väidan, et seda on vähem.

Kindlasti tuleb asi kohe korda teha. Kui näemegi, et keegi on näiteks prügikastide peale midagi sodinud, siis värvime prügikastid kohe üle, et ei tekiks emotsioone, et siin võibki seda kõike teha  ja see on justkui lubatud.

Munitsipaalpolitsei teeb väga head tööd. Nad on suutnud lauluväljakul väga hästi korda tagada ja väga pisikest asja nagu mõne prügikasti peale vildikaga kritseldamist on ju kogu aeg olnud, aga selliseid suuri asju lauluväljakul ei ole ikkagi väga pikalt olnud.

Aga kuidas te arvate, kas meil tuleb selline aeg tagasi veel, kus me saame üksteist usaldada  ja inimestena ka natukene normaalsemad olla?

Toompere: Ma arvan, et selleks tuleks mingile väikesaarele elama minna, kus on väike kogukond, kõik teavad-tunnevad kõiki. Pigem ikkagi ukse ja lukufirmade areng õitseb, nad teevad järjest turvalisemaid ja nutikamaid uksi ja lukkusid, mida  kurikaelad avada ei suuda.

Saareoja: Suurlinnades vist mitte, see on paratamatus, aga jätkuvalt tahaks loota inimestest head.  Kõik saavad ju aru, et selle ühe inimese tegu võib nii paljude teiste inimeste vabadusi piirata. Kasvõi lauluväljak juhtum, et nüüd selle ühe hullu tegelase pärast kannatavad ka kõik teised inimesed või tulevikus võivad kannatada.

Kuidas selle kodanikujulgusega on?

Toompere: Päris palju on helistajaid. Kutsun üles teatama, kui näete kuskil midagi sellist, mis on taunimist väärt. Näiteks, kui öisel ajal pimedas mingi inimene jalutab kanistriga ringi, siis võiks isegi helistada kohe politseisse. Küll politsei tuleb ja kontrollib, kas inimene läheb koju selle kanistriga, kuskile autosse bensiini panema või on tal mingid pahad mõtted.

Samamoodi graffitiga, kui kuskil ikkagi nähakse, et keegi sodib, siis sellest võiks kohe, kas meile või politseile teada anda, et selline intsident leiab aset ja mida rohkem kodanikud märkavad ja teada annavad, seda parem.

 

 

 

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...