"Tänapäeval võetakse inimene väikese signaali peale vahi alla ja algatatakse kriminaalasi, näidatakse teles ja ajalehes ning pärast selgub, et polegi midagi. Varem käis kogu kontroll salaja,"  kritiseerib praeguse prokuratuuri tööd ENSV julgeolekukomitee majanduse vastuluure ülem Vladimir Pool, kelle tööks oli hankida NSV Liidule lääne tehnoloogiaid ja takistada kohalike saavutuste lekkimist läände. "Mina ei tunne mingit süümepiina, sest pole kellegi käsi väänanud," kinnitab ta.

1. aprillil 80. sünnipäeva tähistav endine vastuluureülem Vladimir Pool avaldas kerge huumoriga vürtsitatud mahuka mälestusteraamatu “Minu elu ja teenistus KGB-s”. Kohtume Pooliga ühe Kopli poolsaarel asuva kaubanduskeskuse kohvikus.   “Tütarlaps, tooge mulle palun see kohv, millel on piimavaht peal,” ütleb Pool ettekandjale. “Meil on neid kaht erinevat tüüpi,” ütleb ettekandja. Pakun, et caffè latte, ning tellin ka ise sama joogi.

Kuidas käis omal ajal üldse KGB agentide värbamine, millega neid motiveeriti?

Ütlen ausalt, et suurem osa pidas seda suureks auks, et nende poole pöörduti – ah nii, nad usaldavad mind ja tulid minu poole abi paluma. Mina suhtusin neisse nagu inimestesse. Meil on ühine ülesanne säilitada riigi saladused ja sa võid siin selles ja selles osas abistada. Kui näiteks oli teada, et keegi midagi rikub, siis on parem peatada ta algstaadiumis, et ta ei läheks nii edasi. Ja inimesed tulid heameelega. Nüüd tagantjärele suhtutakse negatiivselt, et sa kurat värbasid inimesi.

Aga mingi motivatsioonipakett agentidele ikka oli?

Kui inimene osutas abi, siis oli igasuguseid võimalusi. Mõnda solvas, kui raha pakuti, siis tehti talle kingitusi. Oli mul inimene, kes ehitas maja. Ükskord ütles, et tal on aluspüksid katki ja naine lapib neid pidevalt, sest kogu raha läheb maja peale. Tema võttis heameelega raha vastu. Sunniviisil ei värvatud kedagi. Isiklikud suhted otsustavad väga palju, see on nii ka tänapäeval.

Kas riigisaladuse lubade väljastamisega tegeleski KGB?

Võin öelda nii, et suurema osa lubadest tööstus- ja transpordiettevõtete ning teadusasutuste inimestele andsin mina. Aga tol ajal käis see teistmoodi – inimene ise ei teadnud. Kutsuti välja kaadriosakonda, paluti täita ankeet ning kirjutada autobiograafia. Juhtkond kirjutas iseloomustuse ja kõik saadeti komiteesse. Komitee kontrollis ja kas andis loa või ei andnud. Nüüd peab kodanik ise nõus olema.

Kas teile on ka mõni välisagent koostööettepaneku teinud?

Ma ei taha sellest rääkida.

Kas kooliõpilasi ka värvati? Mäletan, kuidas kunagi peatus Pagari tänava lähistel minu ja mu klassivenna kõrval must Volga ja tagaistmelt kutsus üks mees meid autosse. Me ei läinud õnneks.

Oh, jumal hoidku. Ma ei oska öelda, mis see oli. Meil olid tõsised inimesed, kedagi tänava pealt ei värvatud. Kuidas sa kaitsed Dvigateli või Sillamäe tehase saladusi inimesega, kes on tänava pealt võetud? Laste värbamine oli absoluutselt keelatud.

Ameerikas olid väidetavalt spetsiaalsed programmid ja testid, millega julgeolek selekteeris välja andekaid noori, et nad tulevikus tööle palgata.

Meil hoiti alates 8. klassist silm peal andekamatel ja tervetel poistel. Ma ise mäletan ühte noormeest, kellega me kooli ajal suhtlesime ja kohtusime ka tema isaga. Isa sai aru, et pojal on võimalus saada tõsiseks meheks. Ta tuligi hiljem tööle.

Aga see olenes ka sellest, mis lõiku inimest otsiti. Sellest ei piisanud, et oled lihtsalt tubli. Aga see on omaette pikk teema.

Kas KGB-l olid ka nn magavad agendid, kes elasid muidu tavalist elu, aga pidid vastavalt vajadusele aktiveeruma?

Eriolukorraks oli terve hulk inimesi. Vahetevahel sai nendega kohtuda ja anda uut infot, tõsisemaid sai isegi koolitada. Tuli näiteks teade, et on kutsutud sõjaväe kordusõppustele, aga tegelikult läks hoopis teisele koolitusele. Eriolukorraks pidi ju kõik valmis olema, kuidas ilma selleta oleks saanud. Olid isegi läbi vaadatud mingid punktid välismaal, kus tuleb näiteks partisanisalk moodustada. Inimesed käisid kohapeal tutvumas, valdasid kohalikku keelt. See oli väga raske ja keeruline töö.

Teie raamatus on kirjutatud, et Alfons Rebane oli NKVD agent, kuid eri artiklites väidavad tema võitluskaaslased, et see ei saa tõsi olla.

Ta ei olnud pidevalt. Kuidas keegi teab, et ta ei saanud agent olla? Rebane oli agent 1950. aastate alguses. Igatahes temalt tuli infot brittide kohta. Britid taipasid ja lõid ta minema. Ta sõitis Londonist Saksamaale.

Kuidas teie oma ametini jõudsite? Teie elulooraamat algab suguvõsa uuringutega, mis annab väga hea arusaama teie minevikust.

Ma ei teadnud isapoolsest suguvõsast tükk aega midagi – kust on tulnud nimi Pool. Vanaema mainis, et Valgamaalt Sangastest. Lappasin Sangaste valla nimekirjad läbi ja leidsin palju Poolide nimesid, aga kes siis on minu sugulased, ei tea. Siis leidsin juhuslikult Eesti arhiivist Pool Joosepi vangitoimikud – sakslased kahtlustasid, et ta on Venemaa spioon. Kaitsepolitsei uuris teda põhjalikult ja sealt tuli välja kogu tema suguvõsa.

Edasi selgus, et minu esivanemad on Engelbrechtid ja Jannsenid – tuleb välja, et Lydia Koidula on minu sugulane.

Mulle tehti 1969. aastal mitu tööpakkumist. Partei Kalinini  rajoonikomitee teiseks sekretäriks, aga ma ei tahtnud oma karjääri parteitööga siduda ja ütlesin ära. Ütlesin ära ka ajalehe Sovetskaja Estonija koosseisulise töötaja kohast. Lisaks pakuti veel Eesti NSV Kaubandusliku Inventari Tehase direktori asetäitja kohta. Aga ühel päeval helistas Tallinna Mererajooni komsomolikomitee teine sekretär ja teatas, et KGB esimehe asetäitja, kindral Aleksandr Ljaptšihhin kutsub vestlusele.

Inimeste mälestustes on KGB repressiivne instants – raamatuski ütlete, et tegemist polnud heategevusliku organisatsiooniga. Mis hetkest muutus see klassikaliseks julgeoleku organisatsiooniks nagu FBI, kaitsepolitsei jms?

NKVD mainet hakkas muutma Andropov. Enne teda olid Serov,  SMERŠ-i (vastuluure peavalitsus, akronüüm venekeelsetest sõnadest smert špionam, eesti k surm spioonidele – M.P.) mees, ja kes need veel olid. Aga Andropov hakkas seda muutma. Tema viis sisse loosungi, et KGB töötaja peab olema jäägitult seadusekuulekas. Nii me kõik aru saimegi.

Mina tulin komiteesse kolm aastat pärast Andropovit, ta oli siis juba suur autoriteet. Meie ei rikkunud ühtegi seadust. Oli kriminaalkoodeks, mida me järgisime, aga meie seda vastu ei võtnud, selle võtsid vastu saadikud, kes ühehäälselt kätt tõstsid. Eriteenistuse asi ei olnud sellesse sekkuda.

Minul vedas, et ma panin esialgu kohe sõrad vastu – kui mind komiteesse värvati, öeldi, et lähed 5. osakonda loomeliitude peale. Ma ütlesin, et ma ei jaga seda asja, ma olen majandusmees. Ja siis leiti majanduskoht. See – kuidas öelda – paljuski päästis mind.

Loomeliitude osa tegeles siis nö dissidentide otsimisega?

Dissidendid ja usuasjad, kuidas imbub lääne propaganda – intelligents on rohkem mõjutatav.

Raamatus on kasutatud terminit kahjurlus – mida see tähendab?

See sõna on õõnestustegevus. Ilmselt on tõlkeviga – see otse ei tähenda kahjurlust. Õõnestustegevus võib olla mitmes liinis. Massiline informatsioon, mis ei vasta tõele, kuid rahvas usub.

Mida dissidendid tegid või millist ohtu nad reaalselt riigile kujutasid?

Ma ei ole selle ala spetsialist. Selle valdkonna juhtnöörid ja käskkirjad läksid minust mööda. Aga nagu tänapäevalgi – kui keegi on kehtiva korra vastu, siis tegeleb sellega kaitsepolitsei. Iga riik kaitseb oma korda ja eriteenistus on see vahend, millega korda kaitstakse.

Kas mõne nö dissidendi puhul poleks olnud kavalam inimene lihtsalt rahule jätta, et temast mitte kangelast teha?

Mina ei hakka sinna ideoloogia liini nina pistma. Aga võin rääkida enda praktikast, kui ma olin Pärnus. Üks minu allikas teatab, et üks luuletaja on väga rahulolematu, sest tema luuletusi ei võeta kusagil vastu. Ja ta võib hakata edaspidi tugevalt võimule vastu. Ja allikas pakkus välja idee, et võib-olla on võimalus mõned ta luuletused avaldada. Ja mina aitasin, tema luuletused avaldati. Tema nimi sai tuntuks. Ja sellest mehest, keda peeti kehtiva korra vastaliseks, sai hoopis teine inimene.

KGB töötajatel olid teatavasti ka mitmed nn variametid. Mis need tavaliselt olid?

Neid oli igasuguseid – luurel omad, vastuluurel omad, minul olid omad. Mul oli teadus, tööstus, rahvusvaheline kaubandus ja teadustehnilised sidemed.

Kas nende ülemus teadis, mis tööd nad tegelikult teevad?

Esimene isik teadis. Kindlasti teadsid ettevõtte saladustega tegelenud esimeste osakondade ülemad.

Rahvatantsurühmadel ja kooridel oli omal ajal kaasas kultuuriministeeriumi esindaja. Kas nemad olid tegelikult julgeolekutöötajad?

Alati ei olnud, aga suures osas siis, kui reis toimus kapitalismimaadesse, ikka oli. Igaüks valis endale katuse ise.

Mina käisin ka välismaal ja valisin hoopis teise katuse kui tavaliselt valiti, näiteks grupijuhi asetäitja vms. Mina olin Pärnu rajoonilehe fotokorrespondent. Keegi ei mõelnudki, et ma võiksin eriteenistuses töötada. Mõned inimesed, kellele ma pidin tuginema,  teadsid, kes ma olen.

Inimesed ei tohtinud üksi linna minna, pidi olema grupp, kolm-neli inimest. Teinekord ma käisin üksipäini. Lähen mööda tänavat ja näen, et kinos linastub seksfilm. Lähen kino ukse juurde ja näen, et meie grupi mehed seisavad järjekorras. Seal oli ka mees, kes teadis, kes ma olen. Tema hakkas minu lähenedes rääkima, et lähme ikka ära, mis me siin ikka teeme. Pilet maksis 180 franki – see oli Luksemburgis. Ma läksin juurde ja ütlesin, et ma annan 200, ostke mulle ka pilet. Pärast oli kontaktisik imestunud, et selle asemel, et ettekandeid kirjutada, käib hoopis grupiga kinos.

Osa ameteid olid ikka avalikud ka?

Mina olin majandusvastuluure ülemana avalik. Ma käisin ministrite juures. Või kui oli mõnda uut töötajat vaja esitleda mõne suure tehase direktori juures.

Ma pidasin ka kord aastas Teaduste Akadeemias loengut. Rääkisin eri riigisaladuste vargustest ja et välismaalased, kes siin käivad,  pole mitte kõik need, kellena nad end esitlevad. Pärast öeldi, et mis see mees meid hirmutab.

Siis läks üks väike grupp termofüüsika instituudist Saksamaale Kieli instituuti, neil oli koostöö Balti mere uurimise osas. Instituudi sakslasest direktor rääkis Eesti teadlastega ja läks päris avameelseks. Siis helises telefon, direktor tõstis toru ning sealt kostis nii vali hääl, et kõik kuulsid seda. Hääl ütles: kas teile ei paista, et te liiga palju lobisete? Kui Eesti delegatsioon tagasi tuli, ütlesid nad, et kagebešnikul oli õigus.

Kuidas omal ajal inimesed üldse KGB tähelepanu alla sattusid? Keegi kaebas?

Oli neid, kes kaebasid. Ettevõtetes ja ministeeriumites olid kuraatorid, kes käisid pidevalt asutustes, oli kontakt kaadriosakonnas ja 1. osakonnas, kus on salajased asjad, olid oma allikad. Ikka keegi midagi ütles. Nagu tänapäeval, ikka kuskilt mingisugne signaal tuleb.
Tänapäeval on kogu uurimine prokuratuuripõhine. Väike signaal – kas vastab tõele või ei vasta, algatatakse juba kriminaalasi, võetakse inimene vahi alla, pärast selgub, et midagi polegi. Minule see ei meeldi, et väga kergelt viiakse sisse kriminaalasi. Kõik ajalehed teatavad, raadio, telekas, kuigi pole veel selgunud, kas on süüdi või ei ole.

Aga varem käis kogu see kontroll salaja. Siis, kui kõik oli selge ja faktid legaliseeritud, anti materjal üle uurijale. Uurijal ei jäänud muud kui kutsuda inimene kohale ja kuulata üle, tal oli kõik juba teada. Uurija töötas operatiivtöötajaga käsikäes.

Kas omal ei tekkinud vahel soovi ära minna või põgeneda?

Ei-ei, mul oli väga huvitav töö. Mina ei tunne südamepiina, sest ma pole kellelgi käsi väänanud, pole mingeid relvi kasutanud, kedagi asjatult pole süüdi mõistnud.

Aga kas kasutati intensiivseid ülekuulamismeetodeid?

Absoluutselt ei olnud – see oli rangelt keelatud. Praegu aetakse igasugust jama. Ma ei saa kõikide eest vastutada, mis oli nende dissidentidega, seda ma ei tea.

Tagantjärele lugesin, et räägiti Draamateatri põlengust, et see oli süütamine. Nüüd on tagantjärgi targad – meile tulid juurde nahkjopedes mehed ja väänasid käed selja taha. Kogu komitees polnud ühtegi inimest, kes oleks käinud nahkjopes.

Kohtunik ütleb, et ta tundis, et see oli süütamine, aga langetas otsuse nende paberite alusel, mis talle esitati. No kurat, kui sa oled kohtunik ja tunned, et ei ole süüdi, siis miks sa mõistad süüdi?

Minu osakond tegeles sellega, ei olnud seal mingit süütamist, puhas lohakus.

Mis tasemel oli KGB lääne luurega – raamatust tundub, et oldi lääneriikide luurest sammukese ees…

Ma arvan küll. Hiljuti ilmus raamat “Stalini superagent”. Tema värbas üle 200 välismaalase. Ta oli eri aegadel üle kümne  riigi kodanik. Costa Rica suursaadik Itaalias, nõukogude luuraja Vatikanis, Jugoslaavias…

KGB allikad olid üle maailma. Siin raha ei loetud. Kõik see aatomiprojekt, kõik, mis on seotud tuumarelvaga, sai Nõukogude Liitu toodud ja jõuti kiiresti järele Ameerikale.

Kuhu see tase nüüdseks võib jõudnud olla?

Ma arvan, et kogemused jäävad. Kui on ikka selliseid uskumatuid operatsioone läbi viidud – neist ju õpitakse. Ja eks on jäänud ka allikaid.

Kui glasnosti ajal hakkas õhkkond vabamaks muutuma ja esimesed eestlased julgesid Kanadast tulla siia näiteks tantsupidu uudistama, siis kuidas julgeolek neile kunagistele põgenikele vaatas?

Mina ei hakka teiste eest rääkima. Nad naeravad välja, kui mina mingit jama selle kohta räägin. Minul olid tõsised asjad – tööstus, ökonoomika, teadus, rahvusvaheline kaubandus, teadus-tehnilised sidemed. Las nad ise räägivad.

Kas endiste kolleegidega ka veel kohtute ja vanu aegu meenutate?

Mitte kõikidega, aga paljudega. Eriti on mulle sümpaatsed 6. osakonna (vastuluure tööstusspionaaži alal – M.P.) töötajad. Ma ise formeerisin selle osakonna ja olin ligi kuus aastat selle esimene ülem. Nemad suhtusid minusse suure austusega. Teised mehed – seal oli igasuguseid, aga 6. mehed olid mulle väga ustavad ja on siiamaani, kes on veel elus ja siia jäänud.

Üks leiutaja ütles kunagi, et Nõukogude Liidu lagunemine oli CIA ja KGB ühisprojekt?

Planeeritud ei olnud, aga aktiivset vastuseisu ei olnud. Inimesed hakkasid aru saama, et edasi enam nii minna ei saa, kaua sa ikka nende vanade loosungitega lehvitad. Ja meil oli seal Moskvas päris demokraatlik õhkkond. See ei tähendanud, et me oleks pidanud vastu hakkama, me oleme juhtkonna käsutäitjad. Kui sa tahad siin töötada, siis oled selline, kui ei taha, siis lähed minema.

Järelikult on inimese ideoloogiline muutumine läbi elu võimalik?

Ma ei usu inimesi, kes ütlevad, et inimene ei muutu. Et tol ajal oli ta selline ja selline, nüüd samasugune. Inimene areneb, vastavalt sellele, millist uut informatsiooni ta saab. Kui saab informatsiooni, mida varem pole kuulnud, laseb ta selle oma peast läbi ja hindab. Seda arenemist oli näha juba siis, kui riigis hakkas stagnatsioon. Oli näha, et asjad ei ole päris nii.

Mul oli võib-olla kergem hinnata, sest mina nägin kogu seda pilti Moskvast, mitte kitsast ringist, kus võeti tööle kusagil rajoonis ning sealt läksid ka pensionile. Eks see laiendas silmapiiri.

Mis sai endistest KGB töötajatest, kui liit lagunes? Mõni hakkas jooma?

Osa sai kaitsepolitseisse, aga ma ei tea, et keegi oleks jooma hakanud – ei-ei. Üks, kes nagu napsutas… aga et ta oleks joodik olnud, ei saa öelda. Ma ei ole kuulnud, et keegi oleks pahandusi teinud.

Kui nüüd võrrelda tänast vastavat ametkonda ja endiseid KGB töötajaid – otsi viimaste seast, kas keegi on olnud kurjategija. Sa ei leia, keegi ei ole.

Kunagi oli Mart Laariga saade, kus räägiti, kuidas valitsus kannatab, et endised KGB töötajad tegelevad korruptsiooniga ja organiseeritud kuritegevusega. Ma vihastasin ja kirjutasin lehte vastuse, et nimetage üks, kes on kurjategija, üks, kes on seotud korruptsiooniga.
Sul ei ole kedagi nimetada, aga mina nimetan sinu valitsuses, vallavolikogudes ja ministrite hulgas väga suure hulga korruptsiooniga seotud nimesid. Laar ütles selle peale, et sellel Poolil tuleb suu kinni panna. Aga üks tark mees ütles, et kuidas sa paned, võib-olla ta räägib tõepoolest midagi veel.

Mina räägin seda, mida ma olen teinud, ja ma ei varja. Seda ma rääkisin ka Toompeal Tarto komisjonile. Siis süüdistati mind, aga milles ma süüdi olen! Üks isegi ütles, et oleks hea, kui meil praegu oleks selline struktuur, mis tegeleks nende küsimustega.

Kas töötaksite ka tänapäeval samas valdkonnas?

See oleks väga huvitav. Mõni soliidne ettevõte võiks isegi sellist ametit palgal hoida.

Kui ma olin Moskvas ühes minu kureeritavas oblastis, siis seal töötasid ühes tehases välisspetsialistid. Tehas tootis autotööstusele kummist tihendeid, seibe, voolikuid jms. Detailidele jäid külge sellised karvakesed, mida tuli käsitsi ära lõigata. Aga oli tehnoloogia, kus viskad kõik vanni ning liigsed osad sulavad mõne minutiga ära ja tulevad puhtad detailid. Meil oli vaja seda tehnoloogiat.

Noor operatiivtöötaja sai kokku välisspetsialistiga, kes teadis seda valemit, ning ta sai temaga sõbraks. Operatiivtöötaja tegi ettepaneku, et teeks ratsionaliseerimisettepaneku ning teeniks natuke raha – anna mulle see valem, mina vormistan ära ning raha teeme pooleks. Spetsialist polnud nõus, aga lubas anda valemi siis, kui ta lahkub. Seda ta tegigi ning tehas sai sellest väga palju kasu.

Aga meil läheb kõik välja, mida me siin välja mõtleme. Minu ajal sain ma oma allikatelt varakult teada, millal ja kus toimuvad välismaalastega majandusteemadel läbirääkimised. Ma kindlustasin igasuguste meetmetega, kuulasin pealt, et saavutada läbirääkimistel parem resultaat. Vastuluure saatis pidevalt läbirääkimisi.

Kuidas Eestisse suhtuti Nõukogude Liidus omal ajal?

Kuni viimase ajani oli hea suhtumine, Eestit näidati eesrindliku riigina. Aga kui hakati siin laulma ja tantsima, siis vaadati juba teise pilguga.

Kas midagi jäi teil oma töös ka pooleli?

Meil oli plaanis ühe odrasordi aretamine, mille saak oli kordades suurem kui meil. Me võtsime kokku asjad, mis on vabariigile tähtsad, ja leidsime, et see on tähtis – viljakuse tõstmine. Alustasime sellega, aga enne kõik lagunes.

Mäletan, et sõimasin inimesi Jõgeva sordiaretusjaamas – nad olid 15 aastat aretanud ühte tomatisorti ja siis hakkasid kelkima. Ajakirjanduses olid kõik põlvkonnad ja ristamised põhjalikult välja toodud, kuni jõuti väga hea sordini. 15 aastat ja nemad lobisesid selle välja. Holland ei lobise välja. Holland müüb isegi selliseid seemneid, mis annavad saaki ainult ühe aasta, nii et iga kord tuleb uued seemned osta.

Pika jala väravas oli salakaamera  

 
“Eritehnika oli tol ajal isegi kuni 0,6 mm suurune,” lausub Valdimir Pool, kes eitab legendi, nagu olnuks Oleviste kiriku tornis KGB pealtkuulamisseadmed, Pika Hermanni tornis oli aga raadiojaam.

Pooli sõnul oli kogu KGB eritehnika tol ajal tasemel ja ülimalt väike. “Kõik oli mikro. Ameerika ja Nõukogude Liit võistlesid selles valdkonnas tol ajal. Silm või objektiiv, milleni jõuti, oli 0,6-0,7 mm, need paigutati kella sisse näiteks. Sealt läksid kaablid ekraanini või salvestaja juurde. Pika jala värava juures oli ka kaamera juhtmega seina sees, praegugi vist on need lahtised juhtmed seal näha.”

Ukse sisse pandud “lutikad” olid näiteks 10 sendise mündi suurused ja pidasid vastu umbes kaks päeva. “See saatis signaali ja kusagil väljas oli vastuvõtja. Kasutati kõrgemaid sagedusi, nii polnud võimalik poest ostetud Jaapani skänneritega midagi tuvastada.”

Pool eitab pealtkuulamisseadmete olemasolu Oleviste kirikus, kuid kõrgemates kohtades olid raadiojaamad.

“Meil olid retranslaatorid sidepidamiseks,” räägib Pool. “Inimestel olid raadiojaamad taskus ning retranslaatorid võimaldasid nende vahel sidet pidada. Pika Hermanni otsas oli üks selline ja teletornis ka. Miilitsal oli lahtine raadioside, aga meil  kinnine. Me katsetasime, kas meid on komitees võimalik pealt kuulata. Ekraniseerisime kõik ära ning meil olid müra generaatorid. Kuskilt tornist kuulates tuli midagi läbi – ’фонит’ ehk lööb läbi – kasutati sellist sõna. Keerasime müra peale, kuniks enam midagi läbi ei tulnud.”

ENSV paistis silma ka sellega, et siin oli lausa 11 lennukikaaperdamise juhtumit. “Kontroll ei olnud nii tugev ja teinekord ei olnudki relva või lõhkekeha,” meenutab Pool, kelle sõnul oli Moskvas terrorismisvastane Alfa eriüksus, mis sõitis väga kiiresti neid olukordi lahendama. “Väike üksus oli kogu aeg valves, nii et kui häire tuli, said nad mõne sekundiga autosse. Neil oli oma spetslennuk.”

Huvitav fakt on ka see, et kuigi KGB-lased oma ametit paljastada ei tohtinud, olid neil ometi pidulikud vormid.

“Vormi kasutati pidulikel ülevaatustel või siis, kui aukraade anti, aga need ei olnud avalikud üritused. Meil oli kaks vormi – pidulik vorm ja välivorm. Välivormil oli üleõla rihm ja püstolikabuur. Variametitega inimesed ei kandnud kunagi vormi,” lisab Pool.

Mitme raamatu ideest sündis üks koguteos

• Vladimir Poolilt ilmus hiljuti 384 lk paksune raamat “Minu elu ja teenistus KGB-s”.

• Siberis, Krasnojarski krais Ülem-Suetuki külas sündinud Vladimir Pool kogus materjali raamatu tarbeks juba koolipõlves, mil ta tundis huvi Siberi ja Eesti ajaloo vastu. Läbi elu keerdkäikude ja huvitava haridustee jõudis ta omal ajal kardetud ametkonna – Eesti NSV KGB vastuluure ülemaks. Töötas 1988-1991 Eesti NSV KGB esimehe asetäitjana, enne seda 1986 aastast aga majandusvastuluure ülemana.

• Pool mõtles alguses kirjutada kaks eri raamatut – ühe perekonnaloost, haridusteest ning tööst tsiviilametites, eraldi raamatu aga oma mälestustest ja läbielamistest KGB-s. “Otsustasin tervikpildi huvides kõik ühendada,” kirjutab Pool sissejuhatuses. “Kust ta selline välja ilmus ja millised teed tõid ta ametkonda, mille nimi on tuttav paljude riikide paljudele inimestele – KGB.”

• Vladimir Pool on neljakordne vanaisa ja kahekordne vana-vanaisa.